Minu blogide loend

teisipäev, 22. august 2017

Parima puhkuse lõpp

1980.ndate lastesaated olid tõeliselt pelutavad. "Hei, pöialpoisid!" (need elutult vastupeegelduvad silmad...); "Karu-aabits" (suured vahast pead ja ebaloomulikult forseeritud liigutused....); "Ohh, seda eeslit!" (absoluutselt kõik..) ja üks tõsiselt närvesööv oli "Kikerikii!" (see rott ja Vetevana ja need öökulli poolemeelsed silmad...siiani tulevad värinad seljale). Tegijad polnud halvad ja lood polnud halvad, aga kogu see kupatus iseenesest kokku - no ei töötanud mu jaoks.
Aga mitu päeva kumiseb "Kikerikii" algusmeloodia ja sõnad: "Algab päev, algab päev, algab päev, päiksetõusust sünnib see..." 
Tänase seisuga "algab töö, algab töö, algab töö, puhkamisest sünnib see..."
Asjakohane on kokku võtta viimased 73 päeva kui elu parim puhkus üldse.
Kõike oli üksjagu ja parajalt: uusi oskusi, uusi sõprusi, uuenenud sõprusi, mahedat seksapiili ja ajule täiuslikku jõudeaega. 

esmaspäev, 21. august 2017

Mona Lisa

6. klassi eesti keele õpikus, mis on igati vahvalt koostatud, on üks artikkel, mis räägib maalist "Mona Lisa" ning see tekst väljendab mõtet, et maal sai tuntuks vargusele, mis täna  106 aastat tagasi toimus.
Pildil on kujutatud rikka Firenze siidikaupmehe ja kunstimetseeni Francesco del Giocondo abikaasa Lisa del Giocondo. Itaalias ongi maal tuntud "La Gioconda" nime all. Muidu väga lihtsa ja pretensioonitu pildi teeb eriliseks ning teistest selle aja portreedest erinevaks Mona Lisa kuulus naeratus kunstnikule (ning selle kaudu ka pildi vaatajale), mille põhjuse üle on paljud juurelnud ja mida Leonardo kaasaegsed kohe jäljendama asusid. 
21. augustil 1911. varastas Louvre'i töötaja Vincenzo Peruggia "Mona Lisa", olles väärarvamusel, et "Mona Lisa" oli sajandeid Itaalias olnud, kuni Napoleon selle Prantsusmaale viis. Seetõttu soovis ta maali Itaaliasse tagasi viia. 1913. aasta lõpul võttis Peruggia ühendust Leonardo sünnilinna Firenze antikvaari Alfredo Geriga ja pakkus talle "Mona Lisat" müüa. Geri kutsus Perruggia Firenzesse, veendus maali ehtsuses ja võttis politseiga ühendust. Perruggia vahistati samal päeval, 11. detsembril 1913 ja sama aasta 31. detsembril jõudis maal Louvre'isse tagasi. Teos ei olnud vahepealse kahe aasta jooksul kahjustada saanud.
Maali on rünnatud happe ja kividega, isegi suveniirtassiga - maal jäi siiski õnneks terveks.
Nüüd asub see kuulikindlas klaaskapis ning igaaastaselt käivad pilti vaatamas 6 miljonit inimest.
Minagi olen sellele maalile korra pilgu saanud heita ning ilmselt on ta igati välja teeninud oma ülemaailmse kuulsuse, kas see just universaalne on, seda ma muidugi öelda ei oska.
Igatahes otsisin üles kunagi Louvre's tehtud foto ja vaatasin ning mõtlesin nendele pintslilöökidele, kui Leonardo keskendunult värve ja oma vaimusilma kujundeid paplipuust 770mmx530mm suurusele lõuendile kandis. Mida ta tundis sellel hetkel? Millest nad Lisa del Giocondo kõnelesid? 
Miks ikkagi võttis maali lõpetamine nii kaua aega?
Ajaloo tolmust paiskub vaid vastuseta küsimusi...
Leonardo oli kahtlemata andekas autor ning tasub tänada selle eest, et temast ka 5 sajandit hiljem kõneldakse ning teda teatakse. 

pühapäev, 20. august 2017

Head taassündi, Eesti!

On kummaline tõdeda, et  olen uue riigiga ühes kasvanud ja teinud läbi sama vaeva, mida Eestigi on tundnud - kõik need valulikud protsessid, mille tulemusena peab toimuma muutus; hirm, kannustatus, uuendused, kohanemine, toimetulek, õnn ja õnnetus, paremad ja halvemad ajad, masendus, rõõm, kaotused, võidud, mustem eilne ja roosam homne.
Need ärevad päevad, kui asjad juhtusid - meist olenemata, meiega arvestamata, kuid kahtlemata sihikindlalt oma loogi(e)lise lõpuni. 
Kas ma tõesti olin tunnistajaks öölaulpidudele? Balti ketile? Taassünnile? 
Kas see meeldib mulle? 
Kas ma oleks tahtnud midagi muud?
Kas ma olen selle üle uhke? Või kurb? Või...?
Mulle meeldib mõte vabadusest, mulle meeldib, et mu pojad on 21. sajandi lapsed ja seni näinud ainult head ning rahulikku elu.
Järgmisel aastal saab täisealiseks esimene milleeniumilaste põlvkond, saab me riik sajaseks ning taassünd on tõhusa täiskasvanu parimatesse aastatesse jõudnud...
On mida oodata, on mida vaadata,  on millele mõelda...

laupäev, 19. august 2017

Öiselt Tallinnas

Hiljuti lahkunud Hans Luige bioloogide igapäevaelust rääkivas "Keelatud viljas" on üks tegelane, kelle surm ja matused käivitavad sündmusteahela, milles on võrdväärselt kaalukad minevik ja olevik ning nendest otsustest ja leidudest koosneb ilmselt ka tulevik. Raamatu autor tunneb materjali, valdab erialaterminoloogiat, joonistab huvitavaid karaktereid ning originaalseid elusid just selle usutavusega, mida alati loomingus ootan. Sündmused vallandav tegelane, Janno Matteus, oleks reaalses elus olnud tuttav, kes lisab vürtsi ja värvi su ellu, kuid on kahtlemata ka veidi tüütu. Janno helistab südaöösel, umbes kuu enne infarkti oma noorpõlvesõbrale Ardile ja kutsub tolle kahe õe juurde pidutsema. Ardi keeldub ning mõtleb: "/.../Küllap mees oli hüpleval kõnnakul ringi peale teinud tuttavaile ja tundmatuile baaridele, enne kui nende õekeste jurde ankrusse jäi. Ainult parandamatu võrukale Vedru võis sedasi pea ees elulainetesse sukelduda./.../" (Luik 1989: 69)
Eile tuli eneselgi ette elulainetesse sukeldumist ja seda seiklusterohkelt. Tuleb tõdeda, et P on ülimalt kaasatulev  ja -mõtlev ning sotsiaalne - me õhtu algas Vabaduse väljakult alguses natuke veninud, aga siis hoo sisse saanud KuKus. Pisut liiga 80.ndate muusika, väga hästi tembitud joogid ning puuritantsijalikult hööritavad noored naised; mõned puusapidised kokkupõrked lapsevanematega...
Ühel hetkel on vaja õhku (kui tore, et baarid-pubid-klubid suitsuvabad on!!) ning erakordselt soojas öös keenud melu kesklinna tänavatelt tõid huvitavaid elamusi. 
Nagu näiteks viimase kolme päeva sees naistest lahku läinud mehed, kellest ühele pidin esmaabi pakkuma ning teine, kes P-le katkematult külge löönud Elioni itimees, juttu jäi rääkima. Woodstock, mis ei hiilanud puhtusega; X-baar, mille ees ja sees oli inimesi hulgaliselt; Jaani kiriku seina ääres ühemõtteliselt kükitav mees; Musta Puudli juures ühemõtteliselt käputav mees; esiti inglise keeles kõnelenud isikud, aga seejärel selgunud, et tegemist on eestlastega, kellega tekkis dialoog eenduste baasil. 
Kitarrimängijad kõnniteel, välkariküsijad jumal teab mis baari ees.
Saksakeelsed noormehed keskpäevaselt täis Mcdonaldsis, kes olid üllatunud mu saksa keele oskusest. 
Viru tänav, avatud lillepoed, lõbusad salgad, hamburger Musumäe hämaruses, varahommikune taksosõit koju.
Öiselt Tallinna mekkinu...

reede, 18. august 2017

Vaatenurkade erisus

Meenub kuskilt loetud kurjategija psühholoogilise profiili kirjeldus. Kurjategijale olla iseloomulik see, et ta mõtleb AINULT enda vajadustele ning kannab endas sotsiopaadile omaseid jooni:
*sotsiopaat ei tunnista mingeid kirjutatud ega kirjutamata inimestevahelisi reegleid ühiskonnas, tal puudub empaatiavõime, seega ei tunne ta kunagi süümepiinu, mõtleb ainult omakasule.
*kalk hoolimatus teiste tunnete suhtes; 
*tugev ja püsiv vastutustundetu hoiak ning sotsiaalsete normide, reeglite ja kohustuste eiramine; 
* võimetus püsisuheteks, kuigi suhete loomisel pole raskusi; 
*väga madal frustratsioonitaluvus, madal agressiooni ja vägivalla vallandumise lävi; 
*võimetus tunda süüd ja õppida kogemusest, eriti karistusest; 
*märkimisväärne kalduvus teisi süüdistada ja ühiskonnaga konflikti tekitanud käitumist õigustada.
Kunagi aastaid tagasi puutusin oma kohtumedtsiini laborandi töös (esines üks põgus episood) kokku kurjategijatega, kui oli vaja analüüse võtta ja igasuguseid asju määrata (sealt ma sain ka algtõuke E-le nt kohtumeditsiini ja patoloogia residentuuri astumise soovitusteks), aga suuremat ma pättidega kokku puutunud pole.
Aga koondpilt on nendest kogunenud küll sellisena, et nad on ikka ülimalt ebameeldivad persoonid: nt kuriteo sooritamise ajal nad ilmselt isegi ei mõtle sellele, et nad hävitavad ühe sekundiga ära kellegi perekonnaliikme, lähedase, tuttava, armsama elu - peaasi, et ise enam-vähem puhtalt pääseb.
Nt juhuslik möödakäija näeb pealt röövmõrva. Kurjategija hangib kõikmõeldavate viiside kaudu ligipääsu tunnistajatele ning püüab tunnistajat kõrvaldada, hoomamata kui palju ta tegelikult selle püüde kõrval kahju juurde tekitab. 
Tegelikult isegi peened sulid on primitiivse mõtlemisega, aga neil vist ikkagi on mingi peaviga...

neljapäev, 17. august 2017

Starter

Iseenesest on ju asjadega nii, et nad saavad kusagilt alguse ning sündmused kulgevad lineaarselt ja kronoloogiliselt, mõne asja juured ulatuvad väga kaugele, kuid mitte ükski kunagisest ajast pärit tegevus/nähtus/olukord pole sedavõrd tähtsusetu, et ta ei avaldaks mõju praegusele ja tulevasele. 
Charles Kettering, Ameerikast pärit insener, leiutaja, patendeerija, ärimees, geniaalse mõistusega ja kõrgelt haritud mees, oli visionäärliku mõtlemisega ning tema üle 186 erineva patendi aitavad meid praegugi: külmuti; enneaegselt sündinud lastele mõeldud inkubaator; nelja ratt apidurid; elektrilise starteri.
Selle viimase patent avaldati täna, 102 aastat tagasi ning mulle tundub, et Kettering sai hakkama hea asjaga,  sest kujutaksite ette, kui peaksite ikka veel võlliga autot käima lükkama....

kolmapäev, 16. august 2017

Sangarid. Sangarid! Sangarid?

Lugu, lugu, lugu...
Üks olulisemaid võtmesõnu igasuguste kirjutamiste ja alusmaterjalide juures on just see lugu.
Ning  E(e)esti film "Sangarid", millesse ma reklaamklipi põhjal just väga skeptiliselt suhtusin, pakkus seda, mida vajasin - head vaatamist, sest töömaterjal oli tugev. Stsenaristina on Martin Algus kahtlemata tegija, kuigi  kõik tema asjad mulle ei meeldi, samas on tal täiesti äratuntav stiil ja isikupärane karakterite kirjutamine. Lisaks meenutab ta mulle veidi oma käitumiselt Hitchcocki, kes ka oma loomepaladesse kasvõi korra sisse lipsas. Kui silm ei petnud, siis Algus teotses filmis üsna lõpukaadrites morgis mingi asjapulgana. Meeldejääv autor on ta igatahes küll.
Aga...üsna vahva sissevaade nõukogude igapäevaellu (mis tundus natuke forseeritud, aga ilmselt oli see eesmärgiga veelgi tugevamate kontrastide tekitamiseks: mood, autod, sisekujundus); hästi dramatiseeritud ning koomilises võtmes põgenemine (sulgpallireketitega aerutamine nt); pärale jõudmine; esimesed kogemused - pitsa ja lahtine olek; soome naise rautamine reisitasudena; kuidas neid kui kangelasi koheldi; pidu hotellis; põgenikelaagrisse ümberasumine; taipamine, millega nad tegelikult on hakkama saanud; kohanemine vahelduvalt siis võilillejuure korjajana või muusiku või erotikan elokuvan tähti ja noh... siis see röövima hakkamine ja lõpuks - saatus/tulevik/palk. Kellel parem, kellel halvem. 
Iseenesest ma kuritegevust ei kannata ning pisut heroiseeritud pätindus hakkas vastu, aga nagu kunagi Kaugveri käsikirja "Võõra mõõga teenistuses" avaldamisele vastu olnud Glavlitt (ilmselt) tõdes 60.ndate alguses esimese vabariigi kujutamist ja vene okupatsiooni kuritegelikkuse üle sõnadega: "Aga nii see teil ju oli!", siis saab täpselt sama fraasi ka siin kasutada.
Näitlejatest rääkides - on enam kui selge, et Märt Pius on väga mitmekülgne ja seda just filminäitlejana (ning vanemas eas näeb ta ilmselt täpselt nii hea välja, kui ta filmi alguses ja lõpus oli - mees, kellele sobib vananemine)
Ka laval olen teda näinud, kuid filmides imponeerib ta mulle veelgi enam. Selline absoluutne ürgandekus, mis võimaldab suuri plaane, miimikat ja žeste teha  naturaalselt, tõepäraselt.
Karl-Andres Kalmet muutub igas rollis küpsemaks ja paremaks ning taas üks näitleja (see on vist tänapäevase näitlejakoolituse uudispärasus), kelle ilme, pilk, liigutus on nii ehe, et kahtlused on tarbetud: Einari nabimisel tahavaatepeeglisse heidetud silmavaade oli külm, kalkuleeritud, egoistlikult julm ja reeturlik. 
Üllatajaks oli aga kahtlemata oma toore rambolikkusega (selles mõttes, et tema lihased polnud steroididest täispumbatud, vaid ta oligi igal sammul mees, treenitud ja vitaalne - seetõttu ta naistele ka silma ja peale jäi ;) ) Veiko Porkaneni alguses pisut nutusena näinud, aga siis huvitavalt arenev karakterikäsitlus. 
Muidugi see keeleline pool - soome, rootsi, vene, inglise, eesti. Tõdemus - keeli tuleb osata. Ja kordan jälle - soome keel on üliäge.
Mõned võib olla sümboolsed kohad: kui mehed koos Lars-Jukka Lampisega seal kuskil üle sebra kõnnivad, siis oli see stseen otseselt Beatlesite kogumiku "Abbey Road" kaanefotolt kopeeritud.
Poisid kärutasid kollaste kummipartidega ning hiljem figureeris see part päris mitmel korral kaadris või stseenis või rekvisiidina - inglisekeelne "sitting ducks", mis tähendab ju inimese paljastatud ja kaitset olekut ohu eest - kas olid kaitsetud paadipõgenikud või olid rootslased kaitsetud paadipõgenike eest - mõlemat pidi vaadeldav.
Üldiselt aga hea ja kahtlemata originaalne film meie kultuuuripärandisse.
Tegijatele jaksu, näitlejatele eduelamusi ja vaatajatele sooje filmisoovitusi andes.

teisipäev, 15. august 2017

Woodstock

"Aquariuses" mängib David Duchovny sümbioosi oma varasematest rollidest - Mulderist ja Moodyst. Ühest on üle võetud teravmeelse  uurija ning teiselt naisteküti maneerid. Iseenesest räägib sari politseinike tööst, kelle elu ja tegemised jooksevad paralleelselt kunagise guru ja "maapealse Jeesuse" Charlie Mansoni ning tema kuritegudega, aga.. toimub tegevus seal aastatel 1967-1969 ning neid aastaid saab vaadata vabalt kui kahe kõige vastuolilisema pooluse üliägedaid kokkupõrkeid: seksrevolutsioon, droogid ja vabameelne hipilikkus versus osaliselt rassivihast, osaliselt muudest sotsiaal-poliitilistest oludest tingitud tihtipeale äärmise küünilisuseni kaldunud võimu näitamine.
Omamoodi huvitav ajastu.
Esimeseks sissejuhatuseks hipiliikumise tormakale arengule oli beat-liikumine, millega  pisut lähem kokkupuude magistriõpingute ajal reisikirjanduse kursuse raames toimus:
"Beatkirjandus tekkis 50.ndail Ameerikas protestiks väikekodanliku elulaadi vastu. Beatpoeesia mõistmiseks oli tarvis teada, kuidas elati Ameerikas sel ajal. Biitkirjanikud olid radikaalsed, trotsi täis ning loomulik osa nende elust oli narkootikumid, seks, alkohol ning pop- ja jazzmuusika. Biitpoeesiat tuli teha spontaanselt. Jack Kerouac oli kõige ehedam biitkirjanik, kes on öelnud 1958. aastal,et komponeerida tuleb metsikult, distsiplineerimatult, selgelt, kirjutades sellest, mis sisemusest pinnale kerkib, olles mida hullumeelsem seda parem." 
Tõenäoliselt poleks ükski 50.ndate loomeisik arvanud, et järgmise kümnendi lõpul toimub sündmus, mis saab ühteviisi vabameelsuse kulminatsiooniks, manifestiks ja väga paljude festivalide eelkäijaks just selliselt mahlakal moel, nagu Woodstock seda kunagi oli.
15.08-18.08 toimunud muusikaline suurpidustus leidis aset piimafarmi 2,4 ruutkilomeetri suurusel pindalal, sai omale Bethelist 69 km kaugsel olnud suuremast asula Woodstocki järgi nime; lasi esineda 33 muusikul, kellest nii mõnedki said sisse tõelise hoo ning millest kujunes üks 20. sajandi muusikaajaloo suursündmusi.
Sellest on tehtud eraldi dokmentaale, seriaale, filme, politsei-ja sõjaväega seotud filmid/seriaalid aga mainivad oma kestmise ajal vähemalt korra midagi seoses Woodstockiga.
Meilt võib kindlasti selle sündmuse kohta rääkida Olav Osolin ühte ja teist - selle mehe teadmisi muusikamaailmas (ja mitte ainult) tasub siiralt imetleda.
Esinejad andsid järgemööda ja vähemalt minu jaoks graafiku alusel oma muusikast sellise 1-2 tundi kestnud etenduse (see on vist praegu kõige õigem sõna)
Joe Cocker pidi äikese tõttu mitmeks tunniks oma esinemisesse vahe tegema; The Who ei saanud õigel ajal lavale ning neid tuli katkestama poliitilise kõnega Abbie Hoffman (hipiliikumise juht?) ja muid asju, mida kõike veel seal juhtus....
Kas ma ise oleks tahtnud seal olla?
Ilmselt küll - ikkagi üks suur ja ajalooliselt oluline nähtus.
________________________________________
*Pildid võetud veebist

esmaspäev, 14. august 2017

Värvi numbrite põhjal

Kes meist ei oleks lapsepõlves, keel suunurgast väljas, püüdnud kohusetundlikult täita numbritega täidetud lehti ning osad numbrid olid lehele erinevatesse kohtadesse laotatud ning igale nmbrile vastas mingi kindel arv. 
 "Paint by numbers" - sellised vahvad töölehed, mis on aegade jooksul arenenud ja huvitavamaks muutunud ja osaliselt ka õpetajate igapäevastes töödes kasutusel. Ja kunagi ei mõtle ju otseselt, et näed asi olemas, aga kuidas sai või tuli...
Selle süsteemi töötas välja ameeriklasest insener Max S. Klein, kelle sünnist möödub täna 102 aastat.
Iseenesest tore mõte ja lastele kahtlemata väga vahva ettevõtmine (sellega on tihti koolieelikul nii 2 tundi vaikset nahistamist sisustatud), aga osades suurtes keskustes on mitu puhku neid komplektimüüjaid ning need on pisut liiga laiatarbekaup. 
Max S Kleini tütar Jacquelyn Schiffman annetas isa surma järel kõik tema välja töötatud numbri järgi maalimise  komplektid muuseumile ning originaale saab vaadelda National Museum of American History's.
Mulle on alati istunud uued ja värsked ideed, algatused, tegemised ja nähtused, mis mõjuvad enamikele konstruktiivselt, mitte destruktiivselt, nagu seda elus tihtipeale kohata võib.
*Pildid võetud veebist

pühapäev, 13. august 2017

Käelisus

Kui R&R titad olid, arenes välja huvitav nähtus - ambidekstria. Kui tuleb kahe beebiga üksi toimetada, siis on mõlemakäelisus hea omadus. Aimasin kunagi õena, et võib olla nii, aga otseselt polnud kunagi vajalik olnud seda arendada. 
Poegade arengut jälgides  oli aga suur üllatus, kui noorem poeg hakkas asju haarama vasaku käega - seda polnud me peres varem olnud, vähemalt ma ei tea ühtegi vasakukäelist inimest lähikonnas olevat.
Iseenesest huvitav nähtus. Kirjutamine, joonistamine, saagimine, lõikamine. Mingis klassis ka heegeldamine (see oli pähkel). Kuid arvutihiir on paremas...
Kui üks tuttav arst juhtis sellele tähelepanu, siis lausus ta veel juurde ka, et identsete kaksikute puhul, kellest üks on parema- ja teine vasakukäeline, saab rääkida hilisest raku pooldumisest ja peegelpildikaksikutest.
Kusjuures kunagi osalesid nad kas eelkoolis või kuskil esimestes klassides mingil võistlusel või mängul vms, kus tuli teha täpselt samu liigutusi, mida su parter teeb. 
Lõpuks oli nende ümber ring, kus siis lõbusad pealvaatajad nägid identsete kaksikute veel ühte koomilist looduse kingitust - absoluutselt sünkroonset liikumist ja partneri tajumist. 
Siit aga ka tänase sissekande peasoov ja mõte: rahvusvahelise vasakukäelisuse päeva puhul parimad tervitused teele! 
____________________________________
PS: osad usinad hashtagijad - tänu teile ja teie uudishimulikele lugejatele (iga kord, kui ma viitan teate küll millele ;) ) on klikkide arv oluliselt suurem ja reklaamide eest tiksub väike lisa - seega suured tänud, et nii virgalt mu blogi vaatate :)


laupäev, 12. august 2017

Schrödingeri kass ja võrrand

Tuttav olukord - tuleb nt kiri, aga julgusest jääb puudu, sest kirja avamisega saab nt mingi vastuse, mida oodatud. Vastus võib olla ühteviisi hea ja ühteviisi halb. Vastus on ühel hetkel mõlemas olekus - nagu Schrödingeri mõttelise eksperimendi kass - kasti avamata ei ole võimalik teada saada, kas loom on elus või surnud. 
Kuna füüsikaga on nagu on, siis ei hakka seda siin pikalt ja laialt ümber kirjutama, mida see kvantmehhaanika valdkonda kuuluvatest uuringutest endas kätkeb. Üldiselt kvantmehaanikas kirjeldatakse füüsikalisi objekte ja nende omadusi statistiliselt. 
Mikroosakese oleku määrab tema lainefunktsioon Ψ (Ψ2 – tõenäosuse tihedus), mille argumendid on osakeste koordinaadid ja aeg. Lainefunktsioon leitakse Schrödingeri võrrandist, kvantmehaanika põhivõrrandist, mis kirjeldab süsteemi käitumist ajas ja ruumis.
Enamikke teaduspõhiseid nähtusi saab kanda üle mistahes teise eluvaldkonda ning on selgemast selgem, et sotsiaalmeedia pakub ohtralt Schrödingeri kassi laadseid võimalusi.
Nt ei ole võimalik kasvõi sedasama lugemisel olevat blogi avamata teada saada, mida siin kirjutatakse ning kuidas sellele tuleks reageerida.
Kas tuleks reageerida? Miks tuleks reageerida? Mil viisil seda tegema peaks?
Sest reaktsiooni igale lugemisele saab vaadelda samuti kui süsteemi ning selle käitumist ajas ja ruumis.
Mõnel korral on reaktsioon ootuspärane, vahel aga eriskummaline ja vahel suisa kohtlane. Seda viimast eriti sagedasti. 

reede, 11. august 2017

Julgete päralt on võit, vabadus, maailm

Njaa, teades paljutki II ms-st ning teades, et I ja II olid teineteisega tihedalt seotud, olen alati mõelnud nendele oludele, tingimustele, nendele isikutele, kellest oleme kuulnud vanematelt põlvedelt, näinud taaaselustatud sündmusi kino-või telelinal või siis lugenud vahetult osavõtnute loomeridadest.
Pole ilmselt perekonda, keda poleks I või II ms puudutanud, kuigi ma ei tea ei ema ega isa liinist kedagi, kes otseselt Vabadussõjast lahinguväljadel oleks osaline olnud. Eesti vabadus on suur asi ja hea on tõdeda, et ma olen näinud selle taassündi, aga,...aga täna 97 aastat tagasi kirjutati alla Riia rahuepingule ning lõppes Läti Vabadussõda. 
Need olid julged ja vaprad mehed, kes oma vere hinnaga vabaduse meile ja naabritele tõid. Need olid vaprad emad ja tütred ja õed ja naised,kes oma meesperel lubasid minna sõdima, teadmata, kas naaseb see kallis hing.
Need inimesed peaksid olema eeskujuks igale koolilapsele, õppurile, inimesele, isikule, kes oma väikeses ja enesekeskses mullimõttes paikneb, oma "korrastatud" maailmas üritab mitte midagi asjalikku tehes näida keegi, keda ta natukenegi pole.
Valikutel ja värinatel tuginenud hetked, hirm, valu kaaslaste kaotuse pärast ning tagasitulijate teadmine, et nüüd tuleb sirgeks taguda sõjaaegsed naelad, künda üles vaba maa, külvata vilja, korjata saaki, küpsetada leiba ja ulatada seda uutele inimpõlvedele - see on suur, suur asi.
Ei tea, kuidas toime oleks tulnud, aga suure tõenäosusega oleks tegutsenud lahinguväljal õena vms. 
Ja see paneb mõtlema, kui õnnelik on olla tegelikult ikkagi omas ajas elada.
Võidu maitse, vabaduse kõla, maailma värvid...
Ja rääkides maailma värvidest - 18 aastat tagasi toimus Euroopas täielik päikesevarjutus, mis oli ka Eestis nähtav. 
ITK taga, seal kus olid patoloogikum, sööklakatus, arhiiv ja endine töötajate maja (?), kogunes personal vaatlusele. Kas see kestis mingi 4 minutit või umbes nii..


neljapäev, 10. august 2017

Käimised Kukusse, Kukus ja Kukust

Kaks aastat tagasi suvel oli tegelikult päris valus kuulda, et KUKU pannakse kinni, omanikud vahetuvad, tuleb põhjalik ümbertöö ning ongi ühe ajastu lõpp käes.
Viimane pidu KUKUS oli tookord üsna kurb, sest noored, kes sisse sadasid, nörritusid selle üle, et üks jooma-ja peokoht vähem käia, nendele selle koha fluidum pärale ei jõudnud. 
Suur oli aga mu üllatus sellel suve alguses, kui avastasin, et KUKU on taastatud täpselt samasugusena nagu ma teda mäletasin möödunud aegadest, et seal käivad koos jätkuvalt inimesed, kellel on mingigi panus kultuurilisse valdkonda.
Kuku kiituseks on neil  toidud paremad, joogivalik hea hinnaga ning äärmiselt kodune personal, kes suhtleb klientidega mõnusalt ja vabalt. Sealse teenindaja sõnul on reedeti KUKU sama hoos kui aastaid varem ning meeleolud tõusnud hoopiski kõrgemale, kui ta oma kurbadel hetkedel oli.
See koht ei tohiks oma pikka hõngutraditsiooni kunagi kaotada ja jääma selliseks nagu ta on, sest uued põlvkonnad, kes aduvad koha atmosfääri, toovad omad toonid juurde ning põimivad need kenasti kokku minevikuga.

kolmapäev, 9. august 2017

Ahelatest vaba

Täpselt aasta tagasi, Haapsalus päeva veetes sündis sekundipealt otsus - loobuda oma suurimast vaenlasest. Täpselt aasta.
Igasuguste abivahenditeta. Käis klõps ja korras. Mingit kahetsust ega raskust polnud. Möödas, muutunud.
Ning tegelikult on see üsna ebameeldiv harjumus...
Ok, tegelt oli see õõvastav harjumus.




teisipäev, 8. august 2017

Põhiarv 8

Lembit Vaba kui õppejõud ja tema antud kirjakeele ajalugu, sõnavara ajalugu, häälikulugu ning ajalooline morfoloogia on kahtlemata  need objektid, mida iga TLU filoloogiaga, eesti filoloogiaga vähegi kokku puutunud isik meenutab nostalgilises mõttes sõnadega 'täitsa jube'. 
Ettekanded, seminaridest osavõtud, kirjalikud tööd, praktikumid, kõige kohutavam asi maailmas: vanade sõnavormide tagasi transkribeerimine (?) - vist oli nii, et missgugune oli algselt olnud mingi sõna ajalooline vorm. 
Mäletan sellest ainest sõna 'puuro', mis siis praegu tähendab 'puder' (ma loodan, et mäletan õigesti).
Mäletan tema seminaridest ühte neiut, kes tegi ettekande  piiblikonverentsidest ja keda Vaba senikaua peetis, kuni tüdruk lõpuks nutma puhkes. Lisaks lubas ta paari  kursusekaaslase kohta raporti kirjutada, sest: "Tere tulemast seminari, siin küsitakse küsimusi. Ja kui tudeng ei oska küsimusi esitada, siis pole tema koht ülikoolis."
Ühes ajaloolises morfoloogias aga käsitles ta numbrite ajalugu ning arvudega 8 ja 9 öeldu on mul praeguseni elavalt meeles.
Nimelt olla vanas kirjaviisis neid kirjutatud kah|deksan ja üh|deksan, mis siis tähendanud vastavalt kaks dekaadist ja üks dekaadist puudu (Antiik Kreekas δεκάς (/ðɛkˈɑːs/, transliteratioon=dekas  - kümme)
Iseenesest on aga kaheksa etümoloogia selline:
kaheksa : kaheksa : kaheksat 'põhiarv 8'
○lõunaeesti katessa
● liivi kō’dõks 'kaheksa'
vadja kahõsaa 'kaheksa'
soome kahdeksan 'kaheksa'
isuri kaheksan 'kaheksa'
Aunuse karjala kaheksa 'kaheksa'
lüüdi kaheksa 'kaheksa'
vepsa kahesa, kahcan 'kaheksa'
saami gávcci 'kaheksa'
ersa kavkso 'kaheksa'
mokša kafksa 'kaheksa'
mari kandaš 'kaheksa'
Läänemeresoome-volga tüvi, kujunenud
sõnaühendist, mille esimene komponent on tüvi kaks. Teist komponenti on peetud indoiraani laenuks, ← algiraani *detsa 'kümme', mille vaste on avesta dasa 'kümme'. Teise arvamuse järgi on teine komponent üks vana eitusverbi *e- ( ei) vorme. 
08.08 - tänane päev siis.
Kusjuures ei saanud ma umbes 5-aastaselt numbreid kirjutama õppides kaua pihta, kuidas seda sõlme sinna teha, sestap joonistasin alati kaks nulli üks teise otsa. 


esmaspäev, 7. august 2017

Väikekodanlus

Mingil väga kummalisel põhjusel hakkab aina enam ja enam silma väikekodanlikku mõttelaadi.
Ajalooliselt olid väikekodanlased linnarahvastiku osa, mille moodustasid käsitöölised, poodnikud, väikeettevõtjad jt. väikeomanikud. 
Tänapäeval on aga väikekodanlane oma sisu poolest alalhoidlik, kitsarinnaline, stereotüüpse mõtlemisega, oma isiklikest, hrl. ainelistest huvidest lähtuv rahvakiht. 
Ise avardaksin pisut seda mõistet. 
Väikekodanlased on tihti nt väikestest maakohtadest suuremasse asundusse kolinud noored ja mingil põhjusel just naisterahvad, kes kogu oma olekult meenutavad pisut "Metskapteni" Katrin Karisma (siis veel Jakobi) mängitud Mathildet, kes teeseldud aktsendiga ütleb: "Alfred, palun mulle veel faini!".
Sellised isikud, kes ei pea kultuurist ja ajaloost huvi, peavad minevikku (isegi kui tegemist on lähema, nt viimase 10-20 aasta taguse ajalooga) nõmedaks ning ei orienteeru kõige harilikemates sotsiaalsetes terminites (pidades nt võimalikku elatist seaduslikele järglastele almuse kerjamiseks)
Tänapäevane väikekodanlane poseerib sotsiaalmeedias küll söögikohtades, küll lilleküllastel põldudel ning postitab selle kohe kõikidesse võimalikesse meediumitesse ning arvab, et suudab teeselda midagi/kedagi, mida/keda ta tegelikult pole. 
Väikekodanlane peab oluliseks osavõttu kõikidest poppidest asjadest, käia poppidel reisidel ja teha poppe asju, sest nii on lihtsalt lahe ja vahva ning nii just peabki olema. Ta lugemus on minimaalne, kuid see-eest loeb ta poppe kirjanikke ning poppe raamatuid. Ta järgib ka poppe moetrende eriti hoolega, lisades oma rõivastusele nt kübaraid (mis tegelikult olid moes kolm või neli aastat tagasi) 
Väikekodanlasel on reeglina täpselt samasugused sõbrad/tuttavad, nad fännavad täpselt samasuguseid asju: uisutamine, taevarestoranid, massijooksud, rabamatkad. 
Ta võtab endale mahekanasid koduaeda, sest see on väga moes - omada oma kanasid...
Ta käib laulupidudel, aga mitte seetõttu, et tegemist pikaajalise ühtekuuluvuse traditsiooniga, vaid seetõttu, et teised ju käivad ka.
Vahel näib, et väikekodanlane huvitub pisutki millestki muust ning ta postitab KOHE käidud muuseumi/näituse/suurürituse instasse või twitterisse või feissi üles (erandi teen ma siinkohal reisifotodest, sest vahel on õige jagada JUST NÜÜD nähtut/kuuldut/kogetut - vahetuna)
Väikekodanlase kitsas maailm mahutab ainult tema õigust ja teadmisi, milliste tagajärgedega ta oma maailma katab, see on suvaline, aga oluline on välja näidata, kui ÕNNELIK ta on.
Ning ilmselt asi polegi näimises, vaid ta ongi õnnelik, sest mida sa hing veel tahad.  Isegi "perepilte" üles pannes on ta õnnelik. Alati naeratav, alati kaameras, alati enesekeskselt ninaesist märkamas. Vaid tema.
Väikekodanlane on saabunud, et jääda...
Sest enne tema saabumist pole ju mitte kunagi mitte midagi mitte kellegi elus toimunud/toimumas. Vaid tema teab õigeid toitumismaneere, aiahooldust, naiselikkuse saladusi...
Ning väikekodanlasel on millegi pärast arvamus, et kõik temast vanemad isikud (sh naised) on automaatselt eided
Ja tema ju ei vanane...
________________________________________
Pilt pärit filmist "Metskapten"

pühapäev, 6. august 2017

50 aastat augustiorkaanist

Aastakäigud hiljem sündinud, kuid mäletan
vanemate inimeste jutte, et küll tookord oli hirmus räsu.
Esimest korda teadvustatult kuulsin ma orkaanimälestusi tädi ja tädimehe 20. pulma-aastapäeval, kui ema ja ema õde meenutasid, kuidas elektripostid olnud pikali ja Vääna jahilossis, kus nende pulmapidu toimunud, oli kõik küünlavalgel ning muusikat tehti kellegi kitarril ja lõõtsal. Et oli jahe ilm, aga väga meeldejäänud pulmapidu.
Orkaani temaatika tuli esile kolmes Teet Kallase loos: kahes lühijutus ja "Nigulistes". Seal häirib metsapagenduses lahkuminekut põdevat Tomi laastatud mets väga: "/..." Aga tegelikult ei elanud Tom lihtsat, rahulikku ja rustikaalset elu. Ta ei tundnud ennast laastatud ja rüvetatud metsas hästi, ta närvid olid pingul./.../" (Kallas 1990: 122)
Tean, et Järve metsade männid on seetõttu viltused, et need näitavad tookord vilisenud tuulesuunda.
Reaalis töötasin koos kunagi keemikuga, kes jutustas, kuidas ta Tuljakus tegi diplomieelset praktikat ning kuidas nad vees sumpasid ja üksteisest kinni hoides liikusid - muidu polnud võimalik kuidagi olla. Olid koos õhes abiruumis istunud ja kiljunud rajuga võidu
Kusagilt olen lugenud mingit kirjeldus, kuidas üks taksojuht selle rajuga klienti vedas  teisest linnast ning kuidas klient tagaistmel lõugas, kui taksojuht kurve võttes  eest kihutas raginal langevatel puudel ja veeiilidest läbi tuiskas.
2005. aasta jaanuaris olnud torm tundus üpris võimas, kuigi polnud vist ikkagi see...
Ning augstiorkaani väärikal 50. sünnipäeval täitub mu blogil 1000. sissekanne.

laupäev, 5. august 2017

Foor, foori, foori, foorisse, fooris, foorist

"Oota"
"Ole valmis"
"Ops"
Sedasi annab meile teada valgusfoor, millel on tegelikult märksa pikem ajalugu, kui aimata oskaks. Täna tähistab elektriline valgusfoor nt 103. sünnipäeva.
5. augustil 1914 püstitati esimene elektril põhinev valgusfoor Põhja-Ameerikas Cleavelandis East 105th tänava ja Euclid Avenue nurgale. Selles kasutati vaid kahte värvi: punast ja rohelist, samuti summerit, mis hoiatas värvide vahetumise eest.
Päris esimene gaasilampidega valgusfoor püstitati aga 10. detsembril 1868 Londonis sealse parlamendihoone ette, kus see pidi kontrollima Bridge Street'i, George Street'i ja Parliament Street'i liiklust. Seegi valgusfoor kasutas vaid kahte värvi: punast ja rohelist, värve vahetas aga valgusfoori juurde määratud politseinik.
Selle lahenduse eluiga polnud aga pikk: 2. jaanuaril 1869 toimus gaasilekke tõttu plahvatus ja politseinik sai vigastada (teistel andmetel ta hukkus). 

Esimene klassikaline kolmevärviline ning nelja külge vaatav valgusfoor võeti kasutusele 1920. aastal Detroidis.
Kõige kauem oli aga sama valgusfoor ühes kohas kasutuses Ohio osariigis Ashville'is, kus sama valgusfoor töötas aastatel 1932 kuni 1982. Praegusel hetkel on auväärne ese hoiul muuseumis.
Omavahel seotud valgusfooride võrk võeti esmakordselt kasutusele 1917. aastal Salt Lake Citys (seal oli võrgus kuus foori, mille tuled vahetusid ühe lülitivajutuse järel). 
Esimene arvutiga juhitud valgusfooride võrk hakkas aga 1963. aastal tööle Torontos.

Eestis pandi esimene kolme tulega valgusfoor väidetavalt tööle 1947. aastal Tallinnas. 
Eesti linnadest pole foore minu teada Raplas, aga kindlasti kuskil veel. 
________________________________________
*Foori teave: http://www.auto24.ee/uudised/uudised.php?uid=21960
*Pildid veebist

reede, 4. august 2017

Vihmatarve

Vihma tekkeks on vaja, et paksus atmosfäärikihis maapinna lähedal ületaks temperatuur vee sulamispunkti. Planeedil Maa on vihm atmosfääris leiduva veeauru kondenseerumine veetilkadeks, mis on piisavalt rasked, et kukkuda ning sageli ka maapinnale jõuda. 
Õhu küllastumiseni, mis on vajalik vihmaks, võivad viia kaks tõenäoliselt koos toimivat protsessi: õhu jahenemine ja veeauru lisandumine õhku. Virga ehk sajujooned on sadu, mis hakkab maa suunas langema, kuid aurustub enne maapinnale jõudmist; see on üks viis, kuidas õhk võib veeaurust küllastuda. Sademed moodustuvad, kui veetilgad pilves põrkuvad omavahel või jääkristallidega. Vihmapiiskade suurus varieerub lamedatest, pannkoogilaadsetest suurtest tilkadest väikeste kerakujuliste tilkadeni.
Nii ütleb vikipeedia vihma kohta.
Lisaks on vihmal veel selline veidralt romantiseeriv efekt juures. Osades tundefilmides on enamasti  murtud südame hetk, kus naine või mees kõnnib vihmasajus ning tema sorgus olek on korreltasioonis südame veritsevate haavadega.
Või armastajad suudlevad vihmas. Ühes sarjas oli kunagi lausa nii, et peategelane naine ja tema armuke kopuleerusid esimest korda vihmases metsas, puude all, pimeduses.
Andreas Jallak Paul Kuusbergi "Vihmapiiskades" mõtiskleb voodis infarktihaigena lebades oma elu üle järele ning teosest tuleb välja moodsate aegade inimese viga - tal pole enam aega kuulata vihmasadu.
Gene Kelly hullas vees ja laulis vihmas. 
Niisiis - vihma saab võtta kui puhkajale segajat ning saab võtta kui põlluharijale kasulikku ning saab võtta kui osa loodusest, mis on olemas ning lisab väikese annuse vedelat särstu. 

neljapäev, 3. august 2017

(Mitte)sobimine - rulaga graniidis

Inimeste lapsetuba, kasvatus, mõistmine
ümbritsevast, seesmine moraalne kompass, otsustusvõime ja tegude sooritus nende kõikide nähtuste kaude on tegelikult väga erinev. Samas peaks justkui kõikidele kehtima ühesugused reeglid ja tingimused.
Ära tapa, ära tee seda, mida ei taha, et sulle tehakse, austa vanemaid, ära himusta ligimese naist etc - tuleb ju tuttav ette? Elementaarsed teadmised on olemas (ei armasta seda tsitaati) piibliski, eksole?
Aga on veel sellised asjad nagu ära kiusa,  ära laaberda, ära hoora, ära lõhu ühisvara.
Tuure on kogumas debatt (?), arutelu, kõnelused selle üle, kas rulatajad ikkagi peavad Vabadussamba alal olevatel kiviääristel oma ruladega trikke tegema. Väidetavalt olla kogu see uuenduslikkus Vabaduse väljakul üldse üks parimaid kohti, kus rulatajad sõita saavad. Vähemalt Tallinnas.
Rulatajad räägivad nagu oleks nad muutunud paariateks, sest neil ei lubatagi ühisomandit oma tobedate ruladega rikkuda; inimesed, kes rulatajate vastu on, on paariad ning inimesed vähemalt mõnes osas jagunevad kahte leeri - ühed ütlevad selgelt, et EI ning teised JAH. Pooldajad leiavad, et linnaruum peab olema kõikidele võrdselt kasutatav, aga...
Ise kuulun eitajate poolele. Ühel kevadisel jalutuskäigul tuli lausa helistada 1345 numbrile, sest ei pidanud õigeks rulatajate käitumist neil servadel.
Mis mõttes on see parim koht? Mis mõttes peab olema linnaruum  kõikidele võrdselt kasutatav?
Kas see siis tähendab nt seda, et surnuaiad, mis on muuseas ka avalik ruum, peaksid võimaldama hauaplatsidel grillimist?
Kas KUMU kaldteesid saaks ka kasutada nt trikkide tegemiseks?
Ja miks ainult rulatajad saavad õiguse oma oskusi näidata? Kas nt parkourijad võiksid sellisel juhul vanalinna katustel hüppamas käia? Või selle sama samba otsas näidata oma oskusi?
Üldse igasugused ekstremistid võiksid ju nt Vabadussamba otsa ronida või Raekoja tornist otse benjit teha.
Oleviste vaateplatvormilt nt deltaplaaniga hõljuma vajuda.
Russalka on nt tõenäoliselt tohutult hea koht väikestele lastele harjutada maast madalast kaljuronimist.
Kadrioru tiigil saaks suurepäraselt nt demonstreerida ju vesivõimlemist ja ausalt öelda on Tammsaare kuju servad ka piisavalt mõnusad, et seal  selle ekvilibristilise jalgrattaga sõitu teha.
Miks ei tohi avalikus ruumis nt paintballi mängida? Värvi saab ju  maha pesta ja keda see ikka nii väga segada võib...
Ilmselt jääb rulatajatel kõvasti puudu kinderstubest, sest on asju, mida ei tehta, vaatama kõikidele nendele asjadele, mis on lubatud. Huvitav, miks nad ei otsi endale võimalusi nt rajadagi ekstreemspordikeskus, kus kõik nad saaksid läbisegi hüpata ja karelda ning näidata, kui vinged nad ikkagi oma pillidel tegelt on. Huvitav, kas nad siis ka nii vinged vennad oleksid,kui neile esitataks nt arve kivide parandamise eest  - sest olgem ausad - nad ju lõhuvad neid. 
Nagu see pröökaja, see noor mees(?) Pärnist, kes s*ttas täis nii laulupeo kui kirjandsteadlase hinge, sest ta avaldas ju arvamust....
Kas kõik ikka peab olema lubatud?
Soovituslikus korras - kõik kärulastega emad võiksid koguneda samma Vabadussamba jalamile ja hõivata kõik ääred ja servad - ühel ja samal kellaajal. Või nt vanurid võiksid tulla oma rulaatoritega.
Miks mitte galopeerida hobustega Vabaduse väljakul ja seal ülevalgi? Mõelda kui kauni kõla teevad hoburauad kiviteedel...
Või miks ei kogune sinna nt raadioteel juhitavate kopterite, autode, lennukitega inimesed.
Muuseas võiksid kõik samalaadsete laevukeste omanikud teha Kadrioru tiigil võistlusi.
Ja koerad, miks unustame ära koerad...
Mõelda kui head treeningukohad need veel koertele on....
______________________________________
PS: jah, ka mina tarbin avalikku ruumi, kuid olen sellesse avalikku ruumi panustanud maksude näol enam-vähem vabariigi sünnist alates (alustasin ametlikku töötamist aasta hiljem) 
PPS: pildid veebipõhised ja illustreerivad.

kolmapäev, 2. august 2017

Kuidas kirjutada linna

Selline poolfilosoofiline nägemus ja tunnetus oma kodulinnast, kuidas teda näha ja kuulda ning kuidas teda enese jaoks kirjutada.
Tasub vaadata ümbritsevat ja püüda seda hetke, mida näed. Igat hetke, mida sa näed. 
Nüganen ütles "Kontaktis" kunagi, et ta ei mõtle selle peale igapäevaselt, et ta töötab tegelikult ühes huvitavamas teatris (asukoha ja lavavõimalusi silmas pidades, inimesed, tükid, kollektiiv ja õhkkond on midagi muud hetkel, pidas silmas just hoonet ja sellest hõõguvat atmosfääri) ning ka tallinlasena ei mõtle just pidevalt, kui vahva see koht tegelikult on.  Aga lahe linn. Tõesti.
Paisates pisut pilte pinnale.

teisipäev, 1. august 2017

Lõikuskuu alguses


Suurem osa puhkust on möödas, mõned nädalad siiski veel ees ja see on olnud vaieldamatult elu parim puhkus. Lihtne ja vabastav.
Täpselt kuu aja pärast tuleb vaadata õppuritele silma, tõdeda nende kasvu viskamist ja et samm põhikooli lõpule on taas lähemale astutud, aga seniks - miks mulle varem august pole meeldinud?
Mu pojad on augusti lõpus sündinud. See on nende kuu ja see on ilusal ajal tegelt. 
Hommikusse jahedusse on lisandunud midagi seletamatut, mingisugune lõhna meeleolu, mis viitab kergelt seentele ja valmivatele marjadele, aga samas hommiku kadudes näitab täieliselt välja, et tegelikult on suvi veel peremeheks. 
Pärast vanemate surma olen ma mitmel korral mõelnud, et tuleb ümber hinnata vaated, mõtted, hetked, sest tegelikult on igas päevas midagi,  mis tasub talletamist, meenutamist, järelpilku.
Lapsepõlvest mäletan hämaraid ja jahedaid maakoitusid, kui vanaema ja vanaisaga sai lauta mindud ja ma siis vaatasin, kuidas nad seal loomi talitasid, aitasin vanaemal piima kurnata ja aitasin veel magavale vennale ja täditütrele hommikusööki teha (jah, ma olen eluaeg varajane ärkaja olnud, nagu mu isagi oli).
Mäletan nendes augustihetkedes valmivate sibulate lõhna, äsja niidetud ädala krudinat sõrmede vahel, pesadest võetud kanamunade soojust ning peenralt korjatud mahlaste kurkide mekki. Pöidlaotsasuurused tikrid ja sõstrad, küpsenud ploomid, ainuliselt magusad õunad (nt Valge Klaar enne, kui ta selleks vastikuks jahupalliks muutub ja siis ma ei teagi täpset nimetust, aga vanaema kutsus neid lambaninadeks - ülim elamus...). Prisked porgandid, lõunasöögiks värksed kartulid ja sibulapealsetega tehtud salat.
Muide sibulavõtul jäi ju alati neid rohelisi otsi lademetesse, mulle ei meenu üldse, mis nendest sai? Ilmselt viidi põllult ära, aga kuhu?
Nüüd vaatlen oma koduaeda  ning sellel aastal on mul pelgalt õunad, sõstrad ja rabarberid. Ühe aasta lihtsalt  jätsin vahele. Eks paistab, kas külvan järgmisel kevadel.
Kuidagi  nukker alatoon?
Tegelt mitte, lihtsalt august toob kaasa romantilisema mõttelaadi ja ootused sügisele.

esmaspäev, 31. juuli 2017

Pamfletti (vastu)mõju

Varasemate sajandite julmus inimsoo suhtes on alati olnud veider. Selline loomariigilik ellujäämine, kus ainult võim, raha, klassiline kuuluvus, nahavärv ja positsioon ühiskonnas mingidki võimalused tagas. Ok, selle rajas keskealine ja valge võimulolev mees ning standardid, olles küll pisut nõrgenenud, sisaldavad jätkuvalt samu nüansse.
Üle kolmesaja aasta tagasi elanud Daniel Defoe (õieti Daniel Foe) nimi ei vaja kellelegi tutvustamist. Maailmakuulsaks saanud teos ja eraldi jutustamisvõte - robinsonaad - ei tule tõenäoliselt kellelegi üllatusena. Töötavate vanemate poeg (ühtedel andmetel oli isa lihunik, teistel küünlavalmistaja) polnud äriliselt kuigi edukas ning see ebaõnn ajendas teda kirjutama.
Oma arvukates pamflettides kritiseeris ühiskonnas esinevat ebaõiglust ja ülekohut, poliitilist olukorda
Kirjutas ka muudel teemadel (nt geograafia ja reisimine), tema kirjutised olid populaarsed, sest värske ja  terav kirjastiil  oli ühteaegu õnneks ja õnnetuseks-see tõi palju vaenlasi, korra oli  Daniel suisa ülimalt imelikus hetkes ja olukorras.
Juhtus nii, et oma järjekordsel õhtul, olles tõenäoliselt päevasel ajal möödunud mõnest avalikult häbiposti tõmmatud inimesest (ja sinna oli neil aegadel kerge sattuda), haaras Daniel sule järele ja kirjutas  poeemi „Hymn to the Pillory“ („Kiidulaul häbipostile“), mida müüdi tänavatel ja mis levis kiiresti. Sellel lool olnud kummaline mõju - Daniel sattus ise avalikku häbiposti ning rahvas visanud talle lilli ja joonud ta terviseks... Tavaliselt pilluti häbipostis olijaid kivide ja pilbaste ja prahiga...
Defoe vabastati  tingimusel, et ta hakkab valitsuse heaks spioneerima. Daniel hakaks põgusalt valitsuse heaks spioneerima (see lakkamatu inglaste ja šotlaste ja kuningate ja võimulolemise tragöödia).
Daniel käis rahva seas ja kuulas nende lugusid, vaatles elu ja ümbrust, kogus teavet. Ilmselt juhtus kuskil kõrtsus kokku ärpleva Aleksander Selkirkiga, kelle isiksus sai Robinsoni prototüübiks. 
Aga see avalik häbipost...tänapäeval piisab pelgalt sotsiaalmeediast ning asi korras...

pühapäev, 30. juuli 2017

Liiga lihtne elu...?

Kuidas võib inimene elu keeruliseks elada?   Iseenesest on selleks mitmeid võimalusi:
*pidada maha raju pidu, ärgata hommikul võõras linnaosas, võõras toas ning seejärel avastada paanikas kaks nädalat hiljem, et lisaks võimalikule rasedusele, on oht veneroloogiliselt ajutiselt või siis eluaegselt endal mingit tõbe ravida.
*avastada pärandust vastu võttes, et pärandaja pilgutab  ülevalt silma, sest postkasti kopsatanud teade kutsub üheselt viivitamatult ühendust võtma juristiga nendes ja nendes pärandaja jäetud võlgadega seotud küsimustes.
*armastada vale inimest.
*teha tööd, mis ei meeldi.
*põdeda tõsist ja elustiili häirivat haigust
*elada vanas majas.
Kuni viimase punktini olid hüpoteetilised võimalused, see viimane punkt aga lajatab oma karmi reaalsusega igapäevaselt ja...
Iseenesest üks huvitavamaid nähtusi on olla osaline protsessis. Kõikides oma mitmepalgelistes suundades, eksole?
Osaline olla ümbertegemise protsessis - see on mõõdukalt vahva, aga teha ümber ümbertehtud asju, mis on eelnevalt harvaesineva põhjalikkusega teostatud, siis... ohhhhhh. 
Aeg, raha, mõtted, ideed, teostused, protsessi käigus avastuvad muutused, uuendused, pidev valmisolek halvimaks, mis olla võib ja tõdeda, et see nii tegelt ongi. 
Lilli Prometile on  kunagi öeldud tema "Meesteta küla" ümber kirjutamise vajaduse kohta (teos osales romaanivõistlusel ja sai esimese koha, aga veto pandi peale, sest toonased võimulolijad leidsid, et kirjanik kujutab tagalaelu liiga negatiivselt) - see sarnanes pintsaku õmblemisele nööbi ümber...
Kõik kõlab kokku kunagisest menufilmist pärit lausena ("Hot shots! II"): nad läksid päästma päästjaid, kes päästsid päästetuid päästjate käest...

laupäev, 29. juuli 2017

Arc de Triomphe

Ühe päeval juhtunud ajalugu lehitsedes jäi paratamatult silma, et teadaolevatel sajanditel on peetud 29. juulil ikka päris mitu head lahingut/hävingut/allaandmisega seotud sündmust.
Aga selgus ka tõsiasi, et 181 aastat tagasi pühitseti sisse Arc de Triomphe Pariisis.
See on üks Pariisi kuulsamaid ja külastatumaid vaatamisväärsusi (tõenäoliselt ka kogu maailmas). Triumfikaar asetseb  suure teederistmiku – Place Charles de Gaulle'i – keskel. Monument püstitati revolutsioonisõdades ja Napoleoni sõdades hukkunute auks. Mälestusmärgi sise- ja väliskülgedele on kirjutatud prantslaste lahinguvõidud ja väejuhid. Igal aastal külastab Arc de Triomphe'i poolteist miljonit inimest.
Triumfikaare võlvi all on I maailmasõjas hukkunud tundmatu sõduri haud. Huvitav, kes see isik oli, kes sinna maeti? Kusagil oli üks ema, kes suri teadmises, et ta ei näe oma poega enam mitte kunagi ja ta ei saanudki teada, kuhu poeg jäi, kuigi nüüd on nad ammugi koos ja teavad....
Olen korra seda majasteetlikku monumenti näinud, puudutanud ja vist isegi üks foto sai tehtud, aga plikana huvitas mind Prantsusmaa ja Pariis pisut teise kandi pealt, lapsikult, selle kultuurilukku süvenemata. 
Kurb, et selle linna hõngu ahminult ei mäleta ma paljutki...
Eiffeli torn, Sacré-Cœuri kirik, Champs-Élysées - ainult väga rumal inimene ei tea neid objekte Pariisiga seostada....
ja ma olen neid kõiki näinud...

reede, 28. juuli 2017

Makjavellistlikud ülejäägisööjad

Jaan Rannapil on "Koolilugudes" üks hea käitumise võistlus. Salu Juhani klass võtab sellest eriti hoolega osa ning hea käitumise tulemused kantakse iga päev tabelisse. Loo lõpus kirjutab aga keegi naljanina moodustunud skaala lainetest kokku sõna 'JAMA'. Täpselt nii tahaks järgmisele artiklile punase ja jämeda tindiga peale kirjutada.
Kulm kerkis juuksepiireile, kui silm juhtus lugema ja nägema artiklit suhete loomise kõrghooajast.
Ning WTF????? mis soovitused need nüüd olid?
Ei maksa põdeda, kui ikkagi süda käsib võtta selle abielumehe (või muul viisil seotu), siis tuleb südame järele talitada ka, elu olla selleks liiga lühike, et põdema jääda. 
Ok, oletame, et see on tõsi, aga kas tõesti on osad naised NII madalad, et nad on nõus (täpsustavalt - vaba ja vallaline naine, lahutatud ja lesed jäävad korraks kõrvale) oma eluõnne ehitama teise naise sängi, teise naise ahastuse najale? 
Ausalt - isegi inna ajal emised käituvad väärikamalt kui naised, kes hoolimatult lõhuvad ära kellegi teise pesa, pere, kodu ja suhted.
Vanadel naistel on taolise käitumise kohta mitmeid väljendeid:
*oskab jaapani rulln**i
*lööb keset k***i kannad kuklas kokku
*on kullast, vindiga, pööretega, keermetega v***ga.
Uudne naine, uus seks, uued rinnad, puusad, jalad, põlved, poosid, tegemised, salapära - jah, arusaadav. Kuid kas tõesti need vabad ja vallalised naised ei tunne ennast ülejäägisööjatena? 
Lauale on jäänud pisut salatit kaussi, mõned lihalõigud vaagnale, kringlitükike ja jahtuma hakkav kohv ning siis tasub nilpsata, mida veel nilpsata annab? Pitsakarbis on üks pisut hammustatud pitsalõik ja karbikaane küljes juusturiiped...
Õudne.
OK, olen seda ennegi maininud, et sinna 20.ndate algusesse jäävad mõned teemad, mis olid seotud meestega, aga pole selle üle sugugi õnnelik. Rumal lõbusa tagaajamine, kuid teadaolevalt on nad siiski samade naistega koos. Ükski abielu pole mu tõttu purunenud, ükski laps isaga pelgalt NV koos ning nende naiste asemele ma ei läinud. Eelistasin oma aset...
Nüüd aga vaatan ümber ja järjest näen pidevat lagu, mida tekitatakse teistele. Jääb mulje, et need naised mõtlevad ilmselt tõesti pelgalt oma alumise poolega. Peamine, et saaks kätte selle mehe,  kes pole päris saadaval, vahet pole, et kellegi teiste kannatuste kaude.
Selline makjavellistlik ülejäägisööja, ei muud.

neljapäev, 27. juuli 2017

Millimallikad madalas meres

Merejoon näis olevat taandunud, kivid olid välja ja terve rannaliiv mõõdukalt millimallikane. 
Pole kunagi nende elusolendite peale mõelnud (no nad ei defineeri ennast ja vaevalt nad kunagi on heietanud oma taksonoomilise kuuluvuse üle), aga
meririst ehk millimallikas (Aurelia aurita) on karikloomade klassi kuuluv väike mere-eluline ainuõõsne.
Meririst elab peaaegu kõigis paras- ja troopikavöötme meredes (ühena vähestest erandeist ei ela Ohhoota meres - huvitav miks?). Hoovustega jõuab ta ka arktilistesse piirkondadesse. Vahel esinevad meriristid massiliselt ja on juhtunud, et nad ummistavad mõne sadama.
Igatahes talassoteraapiliselt pikki mereranda kõnides, päevitades, klaasikilde otsides ja leides ning tõdedes, et venelastele on omased teatud kombed, mis on omased ainult neile, oli rand täis meririste.
Lugedes kõiketeadvat internetti, siis selgusid asjad:
*Suve lõpul tuleb meririst madalasse rannavette paljunema. Emase meriristi sugunäärmetes arenevad munad, mis liiguvad suusagaratesse, kus nad viljastuvad ja millest arenevad vastsed. Vastne areneb polüübiks, kes talvitub merepõhjas. Järgmisel kevadel lõigustub polüübi keha ketasteks, millest arenevad uued täiskasvanud meriristid.
*Tõenäoliselt elavad meriristid looduses harva üle 6 kuu, kuigi üksikud isendid, mille eest akvaariumides hoolitsetakse, elavad sageli mitu aastat. Vabas looduses muutuvad suve lõpul mered soojaks ja ärgitavad loomi iga päev sigima. See vähendab toitainete hulka millimallika kehas ning jätab ta kaitsetuks bakterite ja haiguste ees. Hooajaline paljunemine jätab gonaadid avatuks nakkustele, mis viib nende lagunemiseni.
*Millimallika rahvapärased nimetused on meremullikas, merevasikas, tüüding, merekell, merenatt, nõlk, nälk.
*Meririst on üks vähestest söödavatest ainuõõsseliikidest. Meriristi, söödavat ropileemi ja mõningaid neile lähedasi karikloomi püütakse Jaapanis ja Hiinas tuhandeid tonne aastas.
*Meririste püütakse kas kahvade või peene silmaga võrkudest valmistatud eriliste suurte kottidega. Tõusu või mõõna ajal ajab veevool koti pungile ja sinna satuvad meduusid, kes oma vähese liikumisvõime tõttu ei suuda sealt enam välja pääseda.
*Meduusid soolatakse keedusoola ja maarjase seguga. Soolatud meduuse lisatakse salatitele, neid süüakse keedetult ja praetult, lisades pipart, nelki ja muskaatpähklit.
*Nad pole küll kuigi toitvad, kuid sisaldavad siiski valke, rasvu, süsivesikuid ja B-vitamiine.
*Vietnamlased usuvad, et meriristist valmistatud roogade söömine on kasulik kõrgvererõhutõve all kannatavatele inimestele ja seedimishäiretega lastele