Alfasus

Kui ma kümne aasta eest kaksikute üksikemana (nagu sotsiaalpahelise patustaja loosung!!) poegasid ootasin, ütles üks kolleeg, et sina saad sellega hakkama. Ainult sinutaolistele antakse selline raske katsumus ja sa saad suurepäraselt sellega hakkama.

Ning üllatusi täis elu - ma tulingi toime. Poegade käruealine veel olles, vaatas minu toonane poissõber siira imetlusega, kuidas ma kärust rekordkiirusel laps välja, laps välja, autosse ja turvatoolidesse ning suhteliselt vabalt meetrilaiuse käru kokku pakkisin ja ühe käega pagasiruumi suskasin. Naeris ja ütles, et sa oleks seda justkui terve elu teinud. Ning imelik - oleksin tõesti.

Ilmselt andis selle laia käru, kahe priske poisi ja pidevalt kraami täis alumise korviosa lükkamine füüsilist jõudu sedavõrd juurde, et 25-kiloseid küttekotte ja 50-liitriseid veepudeleid suudan vaevata tõsta, liigutada, tassida. Mootorsaega kolmemeetriseid ladu saagida, tundide viisi aialaudu õlitada. Tõenäoliselt voolab minus kaugete viikinginaiste verd, kes vaevata tassisid röövretkelt tagasi tulnud haavatud mehed, röövitud saagi, homse vee ja rinnalapse....

Poeglaste emaks olemise juures olen tabanud ennnast mõtteilt, et mulle poleks teisest soost lapsed sobinudki. Naiste käsitööd ma ei armasta (kõik see kudumine ja nipeldamine ja heegeldamine ja tikkimine on nii üdini naiselik ja mulle sobimatu ajaviitmine - ning mõelda, kui ma oleksin seda kõike pidanud tüdrukutele õpetama hakkama!!), samas puutööd, uste restaureerimised etc on ikka mokkamööda. Kuidagi mehisem värk. Ilmselt on see ka üks põhjuseid, miks ma seppa seni taga nutan - enam ürgmehelikumat tegutsemist olla ei saagi...

Söögitegemine, pesupesemine, koristamine - need on nii igapäevased asjad, et midagi eriti perenaiseks olemist rõhutavat seal küll pole. Aia eest hoolitsemine on omamoodi tore, aga niidukiga rassimine on vahvam.

Ning poistele meheks olemist õpetada - õnneks on selles vallas abiks lähikondsed, kuid ikkagi. Tööriistakasti sisu tutvustades, näidates, kuidas sadulat tellida, kuidas kruvi keerata, kuidas lambis pirni vahetada, kuidas kuuskantvõtmega mööbliosasid pingutada. Selline karusem ja alfam töö.

Paar aastat tagasi avastasin, et neil on masseerimiseks sama head käed, kui nende isal. Ning nüüd on omast käest parimad massöörid võtta. Sitked nagu välitingimuste kultuurtaimed..

Sõnaga - olles ise silmnähtavalt meheliku loomuga, loodan, et poegadest kasvavad mehed. Et ehk on sellest füüsilisest jõust ja seesmisest tahkusest palju kasu.
 

 

Elavad pildid - lõhutud sajand, murtud südamed

Üks maja, ühed inimesed - ja nende elud sajandiga vaadeldud. Mida sinna mahtus ja mis seal ei olnud....

Möödunud sajandi alguse mõisahärrad, ilmasõda, vabariik, keeruline teine ilmasõda, vene aeg, uus aeg. Ühe naise elu. Põimitud sajandi pisaratega. Põimitud sajandi naeratustega. Õnne ja õnnetusega.

Kui palju need seinad nägid, palju need inimesed tundsid.

Selle taustal vaadeldes tunduvad kõik  tänapäevased südameasjad ja majandusraskused kuidagi vähetähtsad, ebaolulised.

Kahe eluagse sõbra tagasivaade, saateks  kapitalismi paistes parseldamine

Kino. Filmid. Ajastud. Tummadest piltidest, saateks meeleline piano viimaste kaadriteni.

Sissekootud laulva revolutsiooniga (seda mäletan isegi), punkarlusega (ka seda mäletan), Estonia hukuga (seda mäletavad vist kõik). Foonil, taustaks kogu see elu-olu, mis ajastuid iseloomustab - elegantsest mõisahärra linnakorterist peoküllaseks vabariigiaegse andeka laulja koduks; sõjaaegsest elamisest sõjajärgseks muuseumiks (I ilmasõja  ajal hukkub selles korteris keegi Sidorovi-nimeline punaväelane ja ta maetakse pööningule, II ilmasõja lõpus leiab punaväelase laiba korterisse kolinud venelane), seejärel ühiskorteriks, siis juba tavaliseks korteriks tagasi ja nii kuni 21.sajandi hakuni välja (raadiost kostvad uudised). SS-lased, punaväelased, küüditamine, naasemine. Primadonnast vaelvelauaadminsitraatoriks.

Gloobus, millest sündmused hargnema hakkavad - justkui sümbol igikestvusele. Trepist alla veeredes, püüdes kinni nkvd-lase kuuli, sisaldades kunagi tapetud punaväelase koduküla mulda ja hiljem peategelase saksa parunihärrast isa tuhka...
Klaver, millel peategelane (ja vahel ka teised) oivalisi meloodiaid mängib.
Kinosaal, kus aegade jooksul on nii erinevaid tselluloide keerutatud.

Vaatasin ja lihtsalt kurb, kurb, kurbusesse kastetud on selle läbilõikega pildid. Pildid eestlaste elust.

Vahel võõrad omamamad, kui omad üldse...

Ja omad ikka nii omased..

Kaameratöö, sisu, lugu, näitlejad, lavastus - tõetruu, usutav ja tunnetatav.

Kaasaelatav. Võimas.

Elavad pildid - lõhutud sajand, murtud südamed.

Tihedalt pikitud

Eilne kulges taas täiemahulise puhkeprogrammi saatel. Hommikul konarlikult kulgev sõidutund - Tallinna ringid.. uhhh. Iga kord  tukaalune tulitab, kuna lihtsalt olen ebakindel ja ringidel puudub igausgune loogiliselt ühtne süsteem..

Seejärel poegadega linnas kokku ja randa.

Ülla-ülla, väikene vihmasadu takistas teed. Läksime siis ja käisime selle Orlovi lossis ära.

Kolm näitust - üks püsiekspositsioon ja kaks ajutist. Püsiekspositsioon "Iseolemise tahe" on uuendatud ja äärmiselt kompaktselt installeeritud Eesti vabaks saamise, jäämise ja olemise lugu 1917-1992. Erinevad ajastud, mida reklaamid, tooted, ajaloolised faktid, fotod ja dokfilmid illustreerisid. Algas loomulikult 19.sajandi "ärkajatega", sealt ilmasõjaeelsete kultuuitegelasteni, ilmasõjani, esimese vabaks saamiseni, teise ilmasõjani, sellejärgsete koledusteni, uue ärkamisajaga.

Üks ajutistest näitustest "Stiilne daam" rääkis Soome päritolu ameeriklase Lady Ostapecki moeajaloo kogumiku kaudu naiseks olemise impressioonist. Kollektsiooni omanik on ühtlasi ka fotograaf ning ta oli osavalt ühendanud oma kogu, modelli, oskuse fotolavastusi teha ning - hopaaa suurepärased pildid kogu üritust raamima.

Teine ajutine näitus oli "Siin me oleme- Eesti filmi esimene sajand". Algas stsenaariumikohvikuga - loed kohvi, aga lauaklaasialuses orvas on paks stsenaarium. Põnevalt kombineeritud tekstidega, väljapanekutega, tegevustega.

Lisaks kõigele muule - olime peaaegu lahkumas, kui ilmus trepi ette sepp.

Minu sepp. Kord kevadel temaga trehvates ta mainis, et töötab muuseumis, aga ilmselt ma pole tähelepanelik kuulaja. Igatahes on ta seal muuseumis töömees. Ja tema näitas meile kõiki neid eemaldatud kujusid ja postamente, mis koledaid aegu meenutasid - kõik pidavat alles jääma, sest lossitagune võpsik kujundatakse tulevikus monumentaalpargiks vms.

Lisaks näitas sepp meile kohta, kuhu inimesed iialgi ei satu - relvakambrit. Maast laeni riiulitega ruumid, kus püssid, püstolid, revolvrid, mõõgad, rapiirid, pisikesed suurtükid ja suuremad kuulilaskjad, turvised, kiivrid..

Ning kogu loo juures oli kõige kummalisem, et me ei tahtnud sepaga üldse ka mitte üksteise juurest ära  minna. Vestlesime ikka ühest ja teisest, klutid juba rahutusest rohelised - vihm jäi järele, päike paistab, lähme juba!!!

Lõpuks jõudsime randa, kus vesi oli mõõdukas, rahvast mitte väga palju, jäätis kaks eurot ja liiv kuum.

Tuttavaid nägin - eelmisest suvest suhtlema hakanud naine, kellel tütar 30 saamas ja lapselaps neljane ning meil on nii palju vestelda.

Õhtul jõudsime vaarudes koju - elamused, kogemused, muljed.

 

Palju õnne endale, et siis 37.

Aastatetaguse ennustuse kohaselt oleksin ma pidanud abielluma kas 36-aastaselt või üldse mitte kunagi.

Täna astus tegus 37 tuppa ja näib sedamoodi, et mitte kunagi. MUIG. Kuigi ma väga skeptiliselt ei suhtugi - kaksikud pojad ja kaks paralleelselt kulgevat elu on ju täkkesse läinud...

Sõnaga - täna sain 37. Varahommikul sündinud. Hommikuselt toimekas.

Öösel nägin kummalist und - nägin oma kadunud ema ja tänasin teda selle eest, et ta mulle haruldase kingituse tegi ja elu andis. Tavaliselt ta mulle ennast kunagi ei näita, kuid täna öösel küll.

Ärgates mõtlesin ma, et kas mäletan ennast 7. sünnipäeval ? Suvi, maasikatort, kooliealiseks saamine, vähe külalisi (nagu alati).

17. sünnipäeval? Vanade peretuttavate kingitud 20 loteriipiletit meenub ja mingi väga magus liköör.

27. sünnipäeval ? Viimane trimester oli alanud, veeresin mõõdukalt ümarana, kuid enesetunne polnud just kõige hullem. Palavus, tappev palavus. Viimane sünnipäev, kus oli kohal kooliaegne pinginaaber, viimane sünnipäev, kus E osales.

Ja pärast seda sünnipäeva koonduvad kõik sünnipäevad nagu üheks pildiks, kaleidoskoobiks. 

28 -  kõndimahakkavad pojad, jalutamine, õhtusöök toonase kallima A-ga (endine patsient)

29 - külalised, aiasistumine

30- sugulastega restoranis "Carina", järgmisel päeval aiapidu. Tookord ostsime aiamööbli ja aiavarjud. Seda ma mäletan hästi

31 - töötasin mereakadeemias ja ühendasin tutvustava peo ning oma sünnipäeva. Nagu seisusele kohane, olin ju ikkagi maja visiitkaart

32 - istusime perekeskis, kuna ema ei tahtnud külalisi, tal olid alanud keemiaravid, istusime ja lobisesime ning kui ma oleksin ainult aimanud, et see on viimane emaga peetud sünnipäev..

33 - esimene emata peetud sünnipäev. Vend korraldas enamiku. Sugulased olid kohal.

34 - kiire ja põgus sünnipäev, sest mõned päevad hiljem läksime täditütre pulma ja kogu kese oli sellele asetatud.

35 - tagasihoidlik istumine peretuttavatega

36 - venna ja tema sõbratariga vabaõhuetendus Haapsalus.

Sünnipäevad on kuidagi muutunud. Kuidagi.. seestunud minu jaoks.

  

Tere, juuli!

Linnapuhkus jätkub.

Saabusime poegadega niitmistvajavasse aeda, kus päevalilled, kõrvitsad, till, porgandid ja sibulad, tomatid on visanud ootamatut pikkust..

Pesud vajasid pesemist, tegu tegemist. Hiliste õhttutundideni sai toimetatud.

Ja esimene juuli päev möödus sõna otseses Tallinna ühest otsast teise jõudes.

Vaataks korra lähemalt - kodunt Kristiinesse, sealt Kadaka selveri juurde, sõit Mustamäe-Tähetorni-Nõmme-Õismäe. Koju ja poegadega kesklinna, sealt Piritale.

Pisut päevitamist, veidi lobistamist. Poegadele pedaalidega atv-laadsete sõidukitega veidi ringi tiirutamist. Otsus minna Orlovi lossi, mis oli kinni ja seejärel vanalinna kärmelt burkse manustama...

Kiire ja toimekas liikumine.

Juuli algas.

Tartut ümbritseva jälgedes III

Kolmepäevane reis kurnab vähem. Sestap me tänane hommik lahkumiseks ettevalmistustega algaski. Tuba korda. Et lahkudes jätaksime ikkagi tsiviliseeritud mulje. Lehvitus motellile ja järvele, suund Tartu peale. Sealt läbi, üle silla (kõik sõidetavad sillad sõitsime üle nende peävadega).

Suund Elistvere loomaparki, kus nägime piisonit ja metssigu (täiesti tuimalt meid vaatlev emis teostas samal ajal ainevahetust), karu ja ilvest, metskitse, põhjapõtru, tavalisi põtru, mäkra, tuhkrut ja jäneseid. Põnevalt planeeritud park oli igatahes.

Suund Jääaja keskusele. Mammut ja mammutipoeg ning jääaja tekkimine esimesel korrusel, jääaja inimeste eluolu ja Kalevipojaga seotud muistendite tekkelood teisel korrusel. Isal õnnestus virtuaalselt kivi loopida Saadjärve ja kahel korral kosmosesse, kuid mind ja poisse fotosilm ei tuvastanud.. Kalevipoja suur varvas, mis oli tõesti suur varvas. Kliima ja tõenäoliselt uue jääaja tekkimise lugu kolmandal korrusel, oma ökoloogilise jalajälje testimine. Minu jälg on väike.

Saadjärve, mille ümbrus on igati heakorrastatud ja mille kaldal on üks neid National Geographicu kollaseid raame (Tartu Raekojas, Alatskivi lossis ja siis veel ühes kohas nägin seda ristkülikut).

Väga omanäoliselt vooklevad teed (mõni ime siis, et mootroratturid sealkandis armastavad oma treffe tehe).

Jõgeva linn. Korrastamata teekattega tänavad, pisut uimerdavad inimesed. Põgus söögipaus viimati 1985. aastal remonditud kiirsöögikohas, mis osutus ülimat populaarseks oma kaasavõetavate toitude tõttu. Kaks jõmakat lauda sinise varju alla ja taamale jääv põlenud puukuuri, prügikasti, punase lõkketünni ja traavivate varestega siseõu. Minu ja papa vigurimäng, mille pojad palusid lõpetada. Lühike peatus kohalikus säästukas.

Suund Paide-Türi-Lelle. Väikene sissepõige Türi säästukasse ja pool tundi hiljem olime isakodus. Selleks korraks on reisist jällegi mälestus jäänud.

Pihutäis fotosid, elamused ja regilaul:

"Üks euro ja kaks eurot ja keskpõrandale kokku, kuus eurot sinna ja olemegi ilma"

Tartut ümbritseva jälgedes II

Ohh... kust küll alustada!!! Selliste muljetepagasiga pole ma ikka mitut aega ringi liikunud.

Hommik siinses retromajas. Imemaitsev toit, ettevalmistused minekuks ning sõit algas.

Lõunakeskusest mõned lilled ja liikusime Kavastu peale. Soovides näha parve. Seda, mis ülejõe liikuda andis ja mis inimesi võimsalt kandis. Huvitav ning pisut ebaturvaline tundus. Soovi korral võinuksime tellida parvetaja kohale ja paluda üle viimist, kuid pidasime seda liigseks ning vaatasime niisama omanäolist elamust.

Tuttav kruusatee, mida mööda kunagi bussiga (ümarate servadega, avamatute akendega, palav, logisev ja viimseni täistuubitud sõiduk), vaatamine hoolega paremale ja vasakule, et vähegi tunda tuttavaid kohti. Ühtede sugulaste nüüdseks mahamüüdud talukoht, ema kunagine kodu, tema kunagine algkool, nüüdseks lammutatud Tähemaa pood.. Kõik oli muutunud. Londonite maja, Aruojad, Sikad, Keerud.

Siis käänas tee Mangule ja..me nägime lagunenud hooneid, kuid renoveeritud elumaja. Õunapuid enam aias polnud, tiik oli kinni, meie onniga toomingas maha võetud, endised sibulamaad söötis. Seda õue, suviselt mõnusalt maakodu õue, kus vanaema sõnutsi võis terve päeva paljalt käia, kasvada ning kosuda, kummelimuruga ja sissetallatud teeradadega, kreekidega hoovis enam pole. 
Nüüd on see ainult koht minu mälestustes. Kõik muutub, kõik. Vanaema-vanaisa talu ümbritsevad heinamaad on täis pealetungivat võsa ja osale maale on tekkinud krossirajad. Kui ainult oleks läinud nii nagu vanaisa soovis...

Alatskivi. Tuttav tee. Teeäärne seenekatusega vana veskivare seisis ikka kohal. Nii nagu 30 aastat tagasi, nii nagu 40 aastat tagasi.

Kalmistu. Kolm hauda. Esiisad, vanavanemad, emapoolsed sugulased, vanaema esimene abikaasa ja poeg, vanaisa. Loomulikult näitasin poegadele Tõnis Laksi ja Juhan Liivi puhkepaiku. Viimase sünnikodust ja muusemist sõitsime niisama mööda - olgu meil järgmisel aastal põhjust tagasi tulla.

Alatskivi loss - milline naudinguterohke elamus. Renoveeritud, stiilne, originaalne. Palusin välja otsida kunagise külalisteraamatu ning leidsin üles lehekülje, mille me E-ga kunagi siinmail olles signeerisime.

Lossis viis trepp soklikorrusele, kus oli tehtud vahva ülevaade mõisa teenistujatest. Buduaarid, salongid, Eduard Tubina muusem...

Väsitav ringkäik jätkus Kolkja-Kasepää-Varnja marsruudil. 

Kolkjal einetasime kala-sibula restoranis. See oli pilgeni rahvast täis ja minu suureks nördimuseks - seal kohvi ei pakutud, ainult teed. Toit oli mõõdukalt maitsev,  interjöör omanäoline.

Sõit Ninakülla, kus pisikesel liivalapil sai Peipsit nautida. Ning kohaliku mehe üheinimese kajakiga sõita. Ja peotäiteviisi lihvitud klaasikilde koguda. Ja hukata kümmekond parmu ning mõned pöidlasuurused vaablased. Ja saada endale orgaaniline peavalu.

Tagasiteel teha peaaegu ühe ettekeeranud ohmaniga avarii.

Ja nüüd on siin järveäärselt tasane.

Tartut ümbritseva jälgedes I

Sedakorda avastan ma enesele vast kümnendat, kuid poegadele esimest korda Tartut ja selle ümbrust. Täna on maabumine-saabumine ja sisse elamine äärmiselt maalilise järveäärse, retromaigulise motelli ajutisse kodusse. Saateks äikesevihma hood ja... eee... lähedalasuva sigala permanentne...eee... lehk.

Lõunakeskuses, selles siinkandi suurimas kaubakeskuses leidsid mõned esemed enesele uue kodu ja mõned kiirtoidud osalesid seeedeprotsessis.

Olles ennast igakülgselt seadnud, seikles pisipere kõuemürinatel Tartusse - vaimuvõimu ja -vägevuse alale.

Emajõgi omamoodi pruuniveelise ja saastest loksuvate kallastega, leinapajud, kõrghoonestunud kesklinn ja otse loomulikult Raekoja plats ühes kohviga. Kus nagu Eestis kohane, nägi isa oma koolivenda, kes keskmise poja ülikoolilõpult tuli ja mina ühte oma tuttavat konverentsi modereerimise ajajärgult

Toomemägi keeruliste tõusude, alleede,  punase toomkiriku müürid ja muuseumiosa, skulptuurid, mälestised, kõrged ja turvastamata mäeküljed.

Wilde-Vilde kohvik.

Aleksandri tänava alguses olev parkimisplats, kus kummaliselt venehõnguline elektrimaja.

Supilinn imelikult vooklevate tänavatega. Siin-seal renoveeritud majad kõrvuti silmini lobude elamutega. Millisesse majja mõtles küll kirjanik Kibuvits Loona elama? Millisele tänavale preili Tuisu oma lapsepõlve kogema. Millisel Emajõe käärul papa Tuisu jääpealsele kuuli püüdma ja millisele jõelõigule õlletehase jääauku uppunud Miina? Seal Supilinnas  see juhtus...

Sillad ja ühesuunalised tänavad, lopsakas botaanikaaed, kõrguv kirik.

Järveäärne motell uuesti. Alev, kus võimas koolimaja, pood, postkontor, pangateenistus, bussipeatus.

Sedasi kulges esimene päev Tartut übritsevat jälgides.

Puhkan Eestis

Mis võiks olla parem isakodus, isa turvalise selja taga puhkamisest? Söögitegu pole, majapidamisega tegeleb keegi teine, mina ja poisid saame volilt pikutada ja ratastega sõita, veesõda pidada ja ...tõsiselt välja lülitades puhata.

Vihtasid käia tegemas - tuua võsast oksi, neid lõigata ja sorteerida ja siis köita ja kuivama riputada (OK, minu roll oli sekundaarne).

Pärast sauna vihmaveega üle kallata.

Magada lahtise rõduuksega toas varaste suvetundideni, kuni rabas kluuksuvad kured ja viltune hommikupäike viimasegi une pealt ajavad.

Televiisorivabalt. Mobiilivabalt.

Ratastega tolmutavaid kõrvalteid mõõtes. Päevitunud säärtelt parme peletades..

Maakonna keskuses käik tundus tõeliselt tähtsa päevana. Mõned riided said soetatud.

Ja ikka sedasi puhates edasi.

Homme alustame sellesuvist reisi ja peaks traditsiooniliselt tegema reisipäeviku.

Kott vaja pakkida ja peaks veel pisut puhkama.

Ainult humalarüübe paneb vere käima?

Loomupoolse seiklejana ja sooviga uut kogeda oli eilne isa küla jaanik mitmekülgset ainest pakkunud tegemine.

Tegelikult täitsa vahva aktsioon. Jaaniku rongkäigu eesotsas punasekabiinilise ja kaskedega pärjatud GAZ-i uhke sõiduga. Algas üritus vana ja nüüd osaliselt lammutatud rahvamaja eest. Kohalikud inimesed (enamik sisserännanuid, põliselanikke isa hinnangul ikka väga vähe), kelle on kõikidel pisikesed näpu otsas, süles, vankris või kõhus (tõsiselt- kes küll räägib rahva väljasuremisest, kui maanurgad on täis väikeseid heledaid ning sekka pisut pruunimaid peanuppe); purjutavaid nagamanne ja põliseid pudeli-Vollisid, lesestunud naisi, rahvariietes aktiivsemad tegelased. Muusikalist poolt esindas eestiomane repertuaar, mida olen siinkirjutajana võimeline kuulama just ja ainult sellistes kohtades.

Kuna Lelles koolimaja kaotati ära ning koolimajast sai uus rahvamaja, siis rongkäik seal päädiski. Ümber küla tiir peale tehtud, mõned inimesed ka kaasa elamas. Ühes kohas lehvitati lippugi.

Rahvamajajuhataja oli kokku pannud mõõdukalt meeleoluka kontserdi, mida kohalikud elanikud kasinalt tunnustasid. Ma muutusin suisa pahaseks - kurat, teie küla ju ja selle elanikud, miks mina siis siin ainukesena tulihingeline olen.

Lõkke süütamine ja siis algas ühemehebändiga peopool. Nagu ikka - peaaegu esimesena tantsimas ja noorema pojaga. Sest rahvas ei lähe peaaegu kunagi käima. On pika veoga. Nagu mingi häbiasi oleks oma külarahva keskel märjukest rüüpamata lõbutseda. Alles pärast teist või kolmandat õluringi hakkas asi elavnema ning mõned naljavennad läksid hoogu ja tõsiselt hoogu.

Vaheaega tehes olid lastele kotijooksud, loomulikult toimus õnneloos (päris vahvate auhindadega - meie saagiks oli munakell, pildiraam, naturaalne seep ja tudengifilmide plaat).

Ühe põliselanikest vanapaariga tutvusin (nemad olid omal ajal korjanud pärimusi ja olnud suureks abiks Lelle ajaloo annotatsiooni koostamisel) ja tegin noppeid siit ja sealt.

Tantsud vanema pojaga (kelles on silmnähtavalt rohkem seda seiklejaverd) ning köievedu..

Kahjuks meie neli meest ja neli naist punt kaotas, kuid mis minu verekese tiidsalt keerama lõi, oli vastasvõistkonna röögatav hüüd - ära tegime teile penskarid. WTF???

Tagasi koju jalutuskäik oli soojas ja valges õhtus, maagiliselt rammusa kuu kumas.

Aga jaaniku tunne oli küll. Nõidumist ega posimist ma ei teinud ei oma tulevase ega olnute jaoks, sest - keda ma ikka lollitan. Pole ette nähtud ja ei tule ka.

Õpetaja Reigist ja see lugu üldse

Mõned päevad tagasi kakkusin kile Aino Kalda "Reigi õpetajalt" ning süüvisin sene (lühiromaani praktiliselt kõige enam kordunud sõna) lukku...ja tänan Looduse Tahet, et ma just 20 sajandi lõppu ja 21. sajandi algusesse, avatud mõistuse ja mõõdukate normide ajastusse sündisin.

Tõsiküll - hooramise eest hukkama just ei peaks, oleks vast võinud midagi leebemat korraldada, kuid mis seal ikka parata, ajastu oli jumalakartlik ning üle Euroopa ja ka Uue Maailma käisid elavad nõiajahid ning tavaliste inimeste kasina haridusega vaimupime mõtlemine ei osanud kirge sõnastada - nende jaoks oli lihaliku armurõõmu järele janunemine kuradist ja saatanast ning tekitas sinise suitsupilve, millega kaasnes kaheharulise tulekeele plahvatus mürgitatud armujooki rüübanud õpetaja naise suust..Ohh seda rumalust ja arusaama hämarust...

Põhimõtteliselt on lugu lihtne - kirikuisa on korralik mees, kes on võtnud endale noore ja kena jõukast peret pärit  naise ja elanud mõistlikku elu, saanud kaks last. Aga juhtub üks selline  asi,  mis paneb käima kogu sündmutseahela - Paul on äkilise meelega mees ja saatuse tahtel hukkub õnnetuse käigus üks aadlipoiss  (Paul tahab pahandusega toime tulnud võsukesega nelja silma all rääkida, kuid poisike irvitab tema üle. Paul tahab talle kõrvakiilu anda, kuid võsuke hüppab kõrvale, kaotab tasakaalu ja kukub oimukohaga vastu teravat lauanurka ning surm saabub silmapilkselt). Paulile pannakse süüks mõrvamist, ta peab selle eest vastust kandma ning lõpuks peab oma Tallinna töökohast loobuma, juhutöödega peret elatama, naine müüb maha kõik ehted ja kaunid nõud. Lapsed surevad katku. Viimaks saab paljudes kannatustest räsitud Paul koha Hiiumaale Reigi õpetajaks, kus ta üpris kiiresti mandub ja hakkab rannameestega ühes hülgeid küttima.

Naisel on aga seal igav, ta on õnnetu ja nukker, pärast laste suremist jääb tema rüpp ahtraks ja ta ei sünnita enam lapsi. Kui neile saadetakse sinna üksildasse maailmanurka juurde Diakon Kempe, kes on noorem kui Paul ja igati meheliku välimusega (kotkanina ja suure Adama õunaga - ülla-ülla, millele need küll viitavad ;) ) ning kes esimesest hetkest Pauli naisesse armub. Ja nagu aru saada loost, siis see tunne on nendel vastastikkune. Kuni nad seal kahekesi salakesi armurõõme naudivad ja lõpuks põgenevad. Nad saavad elada sellist patujooksja elu vast pool aastat, kuni nad tabatakse, kohtu ette viiakse, süüdi mõistetakse ja hukatakse.

Paul naaseb koguduse juurde, andestab südames Kempele ja oma naisele, kütib hülgeid ning saab surmamaitset tunda, kui üks hüljes teda ründab. Paul loobub loomadele jahti pidamast, saab omamoodi manatargaks, kes oskab looduse ja muid märke lugeda ning lõpetab oma ilusa poisikesepõlve, keerulise meheea ning mõõdukalt muheda vanamehe elu rahulikus mõtiskelus.
Lugu on moraalitsevalt õpetlik. Süvendab aukartust Jumala palge ees.

Tuleb tunnistada, et mulle sellist vanas kõnes ja kirjas keelt lugeda väga ei meeldi. Rikutud olen sellest normeeritusest.

Ja väga õõvastav oli lugeda neid hülge-ja luigetapu üksikasju. Jah, ma tean, et see on loomulik ja tavaline, aga... ma ei tea. Julm.

Kuigi lugu on iseenesest efektne ja lihtne ja tõetruu.

Joone ületanud hetked

Kuidas on võimalik, et inimesed võtavad iganädalaselt, igapäevaselt napsu ja ei sure järgmisel päeval?

Kolm kokteili lõpupeol ja ma olin koju jõudes vetruvale rabamaastikule ehitatud kiirkarussellilt mahapääsedapüüdev õnnetuke.

Aktus oli edukas. Pikk, umbses saalis, keelpillikvarteti väga hea muusikalise esitusega.

Restoranis tähistamine, õhtu kursusekaalsastega, kellest ma ühe nutma pani, sest pidasin vajalikuks öelda - ta käis mulle kogu õppimise aja närvidele.

Ja need napsud. Ilmselt peitus "Long Islandis" tõe ja õiguse möllav jõud.

 

Topeltsus

Haa, kui on üks, siis peab sinna juurde tulema veel üks.

Ja nii ta ongi - tänasest alates vaatan peeglis silmi värvides kahekordselt kõrghairitud endale.

Edukas ja rammus B

Vot sedasi on minul. Erivägev tunne koormab mind. Hea tunne. Mõnus tunne.

Kaksikute üksikemana pistan poegade kõrvalt taskusse teise hariduse.

Ja suurelt kallistan ma oma meesperet, kes osad olid otseselt seotud ja osad kannatlikult vaatlejatena teotsesid.

B.

Priske B

 

Tere, juuni!

Viis kuud tagasi algas uus aasta.

Tänane päev aga:

1) on lastekaitse päev

2) on nimepäev

3)on palav päev

4)on päev, millal lõputöö ei ole enam minu käes ja kaitsmine on kümne päeva pärast

5)on päev, millal võib öelda, et pojad said kolmanda klassiga edukalt ühele poole (sh tasemetöödega)

6)on päev, millal tunnistan, et puhkus võiks alata

 

Tavarütmis

Üldjoontes on nii, et inimesed armastavad jagada teisi inimesi kahendsüsteemi - mehed-naised, ilusad-koledad, rumalad-targad, tegutsejad-passijad, tavalised-ebatavalised, seiklejad-rutiinitajad.

Iseenesest on seiklushimu väga tervendava ja innovatiivse jõuga nähtus - sellega kaasneb uudishimu, teadmistejanu, uute asjade avastamine, kogemused ja silmaringi avardumine. Samas on inimorganism väga ettevaatlik, ta reageerib seikluste käigus tihti hoiatustega, mis sunnib inimest reflektiivselt käituma, instinkte järgima ning keha peab kiiresti kohanema, käivitades pidevalt täiele võimsusele alalhoiusüsteemi. See aga pole hea, sest tegelt tahab inimene ikkagi rutiini.

Kellaaegadel magamaminek ja ärkamine, distsiplineeritud söömine, igapäevane jalutamine või muu selline füüsiline tegevus - organism puhkab sellises monotoonsuses palju paremini.

Miks blogija nii arvab?

Oma isiklikust kogemusest rääkides ikka. Graafikuga töötades polnud rutiinist juttugi - ükski nädal ei sarnanenud eelmisele, päevades ei olnud korduvust, majapidamises puudus ühtne rütm.

Nüüd ainult päevasel tööl käies ja nädalavahetustel kõikehõlmavat rahu luues on elu kuidagi teine.

Pojad on rahulolevad. Pühapäevane traditsioon pannkookide ja nendepoolse filmivalikuga.

Esmaspäevast reedeni töötamisega on aga nii, et hetkel  see sobib. Kuna vastuvõtud vahelduvad hommiku-ja õhtupoolsetega, on  võimalik luua oma stabiilne kodune perenaisenduse päevakava, kuid õhtud olen kõik ikkagi kodus.

Ja elan rutiinselt.

Lonkuri päikese pühitsus

Mage on ennast lonkuriks nimetada, kuid kahjuks on see kõige õigem määratlus. Vahel lihtsalt annab tervis siit ja sealt järele ja eks need öötööd ja lastekandmine ja palju sebimist omagi jälje ihule jätavad.

Eelmisel nädalal aga kadus jalg alt ning nüüd ma siis ennast soojendan ja määrin ja ravin - pole nali lombakana näida.

Sõidutundides naudin ma täielikult roolimist  ning üks kõrgkool paistab selgete sihtidega lõpule lähenevat.

Teine siis juba poiste olemasolu ajal.

Ning meeldiv on see päikese käes laisas stiilis siia ja sinna keeramine - nii kuradima meeldiv on külje all tunda peaaegu palja ihu vastas päevitusteki pehmet rüppe, mitte aga ümber ihu rippuvaid raskeid talverõivaid. Mida sellel aastal sai ikka väga kaua selga ja jalga tõmmatud.

Kohtingutest ja meessoost, nii üldjoontes

Kohting on seletava sõnaraamatu põhjal eelnevalt kokkulepitud kohtumine. See tähendab reeglina seda, et kaks inimest saavad kokku ning veedavad  ühiselt mõistlikku kvaliteetaega.

Olen kohtingutel olnud kirikus, kinos, teatris, muuseumis. Lõbustuspargis, rattaga sõitmas, rannas ja piknikul pargis.

Poseerinud kunstnikule, aidanud lõpetada kursusetööd, käinud kitarrimänguvõistlustel vms. Käinud loomepäeval, uute kokteilide õhtul. Jalutanud surnuaedades ja libedatel, lumistel ja külmadel tänavatel.

Ja loomulikult restoranides, kohvikutes, pubides, kõrtsides käinud kohtingutel.

Kuid kohtingute mõte on selles, et sellest võtab osa kaks võrdset partnerit.

Mõnda aega tagasi olin ma ühel ainulaadsemal kohtingul üldse.

Kuigi on koolilõpetamine ja tööl kiire ja muid asju ikka ka, siis ikkagi leidsin tutvumisportaalis suheldud meesterahvaga aega tunnikeseks välja minna.

Ma pole kunagi eitanud, et mul on nõrkus pikkade meeste suhtes, kuid ma olen alati vältinud ee..ee looduse poolest suureks söönud mehi. Selliseid, kes kaalule astudes noolt  tugevalt üle 100 nihutavad.

Novot. Kokkulepppeks, et me teineteist ära tunneme oli minu sinine mantel ja temal pikk punane roos.

Kuid mehel olid kell seitse õhtul veel mõned absoluutselt edasilükkamatud ärisasjad. Lisaks tegi ta ettepaneku, et ma oma kümnesentimeetriste kontsadega sukksaabastel temaga jalutaksin. Millest ma viisakalt keeldusin.

Ettepanekuna käisin ma välja hoopiski minna istuma ühte saksa toitudega restorani. Viisakalt ka kohtingukaalsane nõustus, lubades lisanduda. Aga..

Lõpuks timmisin ma Latte ja Noore Williami šnitsli ikkagi üksi ära. Lõpetuseks lahkusin ma tund hilje, veetnud endaga esmakordselt kohtingu üksi.

Olen nüüdseks meestega suhtlemise kusagile kaugele kalevi alla pistnud. Kui ikka pole selles vallas õnne antud (Õnnetu Armastuse Inimene), siis ei maksa enam saatust välja kutsuda.

Nii ongi. PUNKT.

Läbipõlemisest läbipõlenu

Sedasi siis. Eile tõstsin klaviatuurilt näpud ja sisuliselt peaks lõputöö valmis olema.

Läbipõlemist põhjustavatest teguritest ja võimalikest ennetusmeetmetest.

Kui ma eelmisel sügisel otsustasin tööalase kannapöörde teha, siis eelkõige sellel eesmärgil, et  läbipõlemine oli vallanud minu maise olemise.

Nüüd aga tunnen, et olen läbipõlenud sellest läbipõlemisest kirjutades. Tsiteerides enda tööd:

/.../Läbipõlemise tunnusteks on emotsionaalne tühjusetunne, kaob entusiasm, väheneb töövõime, halveneb tervis, rahulolematus enda ja oma tööga järjest suureneb ning lõpuks kannatab töö kvaliteet. Sellele on omane ka vaimne kurnatus, energia ja tahte alanemine. Töötaja muutub ükskõikseks oma töö suhtes, tema kompetentsus väheneb. Iseloomustab ka pikalt püsiv depressiivne meeleolu, sest emotsionaalsed ressursid on kurnatud, kuna liiga palju energiat on kulutatud liiga pika aja jooksul. Organisatsiooni ja ülemustesse suhtutakse kriitiliselt, ei tunta end piisavalt tunnustatud olevat. Inimese sisemine motivatsioon on vähenenud, puudub huvi ja entusiasm, ideaalid on kadunud /.../

Ülla-ülla endasse vaadates....

Ja talv ei taandu. Mitte kuidagi ei tule seda kevadhõngu.

 

Viljandist vesteldes

Viljandi (ajalooliselt saksa keeles Fellin, poola keeles Felin, läti keeles Vīlande) on linn Lõuna-Eestis. Viljandi on Viljandi maakonna halduskeskus. Linn asub Sakala kõrgustikul, Viljandi järve kaldal. Viljandist on Tallinnasse.

Olen seal käinud kunagi teatris "Ugala" ning korra mõned aastad tagasi Pühajärve-reisil läbisõites.

Eile aga pöördusime poistega Viljandi poole, kuna isal oli seal oma ametikaaslastega talvepäevad (ja ohjaa - talvised olid need päevad kohe kindlasti).

Rongis, mis täiskuhjatuna võimaldas meile ainult ühe kahese pingi. Pikk tee, mis Raplas 20-minutilise sundpeatuse tegi, kuna pöörang oli jääs. Külm-päikseline Viljandi, kus isa meid jaamast peale võttis. Mõnusalt renoveeritud endine autobaas, kus soojad toad ootamas. Korduvalt täispuugitud keskkohad, pikk, lumine ja hele jalutuskäik jahedate osrdulinnuse piiridel.

Kummaline linn see Viljandi - looduslikule kõrgendikule ehitatud majad, millel puudub konkreetne planeering. Siin-seal mäenõlvadel asuvad hooned, palju kallakauid, järsakuid, orge ja üles-alla vooklevaid tänavaid.

Pea igal platsil mõni skulptuur - Köler, Laidoner, Viljandi esimene linnapea, purskaev poisiga, kellel kala käes, kaubakeskuse ees uisutav(?) kuju. Jakobson loomulikult Sakala keskuse lähistel.

Omapärane muinsuskaitseobjektina registreeritud tall 18. sajandi siseõues. Väikesed poed ja hubane valik. Rippsild, mille kruvid ahvatlesid mutrivõtme järele (see oli perekondlik nali).

Kusjuures-sinna mäenõlva ma ostaks endale ühe maja küll-vaatega suvel sillerdavale järvele ja metsale, mis kupleid katmas.

Reis oli vahva, kuigi sõit oli pikk....

 

 

Veebruar möödus...

Nii, talve ametlik osa on selleks korraks möödas, kuigi ilmakaart kõneleb teist keelt. Täna oli juba selline.. no peaaegu ilma moodi ilm juba, kuigi õhtu keeras  teisale.

Peagi saab kaks kuud uues kohas töötatud ning see sisselamine läheb.. mõõduka libedusega.

Poistel lõppeb peagi kolmanda klassi kolmas veerand ja ammu siis see suvi selga ei sammu, et.. sama kiiresti kaugemale kihutada.

Seltsielu on kipakas, kuigi külalisi käib sageadasti. Tutvumisportaalid midagi uudset ei paku - ikka see ja sama.

Lõputöö ei edene ja edeneb kah. Homme sukeldume sisemaale sealseid linnu ja losse avastama.

Olen tähele pannud, et poegadega väikeperena toimimine on päris vahva.

See 'oma lapse tunne' on ikka hea.

Süda läheb soojaks, kui vaatan nende joonistusi, hindeid või treeningtulemusi.

Avalik kriitika ilmus raamatule veebruaris. L-i sünnipäeva tähistasime ja mina siin vaikselt hooldan oma tervist.

Sedasi siis. Märts algas. Tore.

Kodust koduks?

Millal muutub see hoone, kus me sagedasti aega veedame, koduks? Mis teeb temast selle su casa?

Asjad, mööbel, vaibad, raamatud, nõud, rõivad.

Kappides seisvad nõudlikult riidas, kuid sagedasti segipaiskuvad esemed, mille asukohta tead kinnisilmi  juhendades.

Panipaik, mis on alati pöörane ja täis asju, mida vaja võib minna, kuid igapäevaselt ei kasuta.

Kodu, see kuhu jõudes vajud mantlis ja saabastes röötsakile ning pillud pesud seljast eri suunda, sest oled liiga väsinud, et olla korralik.

Kodus saad sa olla selline nagu tahad ning kodu ei riidle, kui sa korratuks muutud.

Kodule annavad hõngu inimese enda isikupära, pereliikmed ja see MISKI eriline, mis on omane ainult ja just sellele kohale.

Pojad armastavad oma sünnimaja südamest. Nendele meeldib siin.

Köök ja oma avar tuba. Kamin ja duširuum. Terrass ja õuekask. Suvel pehme muru ja sügisel pudenenud õunad. Koduselt kõlab, eks?

Nagu seegi, kui õhtul tule ees istudes päevaplaanidest räägime.

Teed joome, kooki haukame. Või kui ma köögilaua taga poiste riideid nõelun.

Teades, et mind ümbritseb kodu.

Püüd jäädagi iseseisvaks

Seni kuni ennast mäletan mäletavat, olen ma alati tahtnud olla iseseisev ja täiskasvanu.

See tundus lapsena nii köitev - oled suur inimene, otsustad ise, kas ja mida sööd, mida selga paned.

Et täiskasvnauks saamisega kaasneb ka suurenenud vastutus ja tihedam elugraafik. Ise emana mõistan ma nüüd oma raamat rinnal magama jäänud ema ikka väga hästti.

Kuid mitte see pole teemaks.

Mõtisklen just iseseisvaks olemise üle. See on köitev ja oluline. Oma poegasidki kasvatan ma iseseisvateks.

See on märgusõna kogu vastutusohtraks suureks olemise ajaks.

Iseseisvana tead sa kuidas kulutada raha, milliseid otsuseid vastu võtta, kuidas riietuda, kuhu minna ja mida teha. See on oluline.

Kui lapsena oli tähtis iseseisvaks saamine, siis vanemas eas on  päevakorras iseseisvaks jäämine.

See on lausa kummaline, et 92-aastane vanapapi soovib lube pikendada, tervis lubavat ja tänu sellele on tal vabadus liikuda....

78-aastane endine kooliõpetaja on nii hõivatud oma isikliku elu  korraldamisega, et tütre palve lapsi hoida ei mahtuvat hetkel päevaplaanidesse - õpi olema iseseisev, sa ei saa terve elu minu peale loota. Etc, etc, etc

See võib hirmus tunne olla, kui sa vanaduses ei saa enam ise enda eest hoolitseda ega olla. Tead, et nüüd enam edasi ei saagi..

Möödunud jaanuar oli kuidagi pikk

Veider, suisa veider - jaanuar oli kuidagi ebaloomulikult pikk.

Töökohavahetus, viimane auditoorne õppenädal, spaa, papaga linnaskäik, poiste haigestumine, õdede liidust väljaastumine, juuksur - palju tegemist, aga ometigi kuidagi aegalselt läks...

Luuleõhtu, sõbratari lapse hoidmine, kuid ikkagi, kuid ikkagi

See niiske-külma talve vaheldumine on ka justkui üks lõputu küünlapäev...

Nüüd on veebruar.

Ometigi kuidagi kiiresti tulnud, vaatamata sellele aja venivusele.

Kuidas kasutada kõrvitsat?

Eelmisel kevadel sai suure hõiskamisega kasvatatud kõrvitsaid. Tõime taimed, kaevasime peenrasse ja nii nad siis kasvasid ja vohasid.

Sügisel korjasin saaki - üks suur ja üks väiksem kõrvits.

Väiksem vili otsustas vabatahtlikult mitte jätkata toaseesmist olelust ja vajus ühe ööga põrandale laiali.

Suurem kõrvits aga jõmatab võimsalt laua all.

Planeerisin teda kasutada jõuludeks salatisse.

Osa isale, osa vennale, osa endale. Jõulude aegu läksid asjad nagu ikka.

Palju sehkendamist pelgalt paaritunnise mõnu nimel.

Nüüd siis see oranž kera on jätkuvalt tükkis ja koos ja ma ei tea mida teha.

Kuidas kasutada kõrvitsat?

See pole mingi metafoor, eufeism ega varjatud tõde - täpselt nii ma küsingi - mida temast teha?

Igapäevase rutiini ratas

Sõnaga - auditoorsed loengud on läbi.

EÕL-st astusin välja - kohustuste nimekiri vähenes.

Nädalavahetus spa-s kulges kenasti ja lõõgastavalt.

Külm oli Pärnus, kuradima külm oli.

Nüüd loodan igapäevase rutiini ratasse loominguliselt sukelduda.

Kaubakeskustest kasinalt

Saapakontsal kulus plekk läbi.

Väljapunanuna tuli sammud seada lähimasse keskusesse ja 10.30 hommikul tabas üllatus - remont.

Ma ei kirjuta siia neid sõnu, mis üle huulte pudenesid, sest need olid obstsöönsed.

Eesti Posti kontoris lookles 20-minutiline saba.

Mõistlikku kalendrit kaupluses polnud.

Kuid raha kulutasin.

Õppevahenditele, riietele, sportjalatsitele.

Pojad viisin kinno. Samal ajal leidsin teises kaubakeskuses kingsepa, kes naks-naks-naks kontsaplekid korda tegi.

Kasiinos käisin - esimest korda 11 aasta jooksul. Vapianos einetasin.

34. käekoti lisasin oma kollektsiooni.

Kaubakeskused kumisesid inimestest, kubisesid kaupadest ja allahindlustest - aga vajalikku otsi tikutulega.

Kuuse minnes astub asemele asine uue aasta argipäev

Nii ongi.

Iga-aastane jõul on selleks korraks päädinud.

Kuusk annab uues aines nimega küte endast parimat, ehted on detsembrini kotis ja kapis ning kõik päkapikke, jõuluvidinaid, puna-rohelis komplekte meenutav samuti ära pandud.

Uue aasta argipäev astus asiselt tuppa.

Eilsel koosolekul, mis üle ootuste kergendatult lõppes, vabastas mind jälle ühest ahelast.

Ma olen rahul.

Meeldivat ja parimat aastat!

Sellel aastal ma andsin lubaduse, et ei anna lubadusi.

Liiga raske täita.

Liiga keeruline sammuda lubadustega vooderdatud radadel.

Las läheb rahulikult ja töiselt.

Aasta teeb enesest kokkuvõtte - päädiv 2012

Ma sain 36, pojad 9, vend 39 ja isa 58.

Mis siis juhtus? Võtaks kuude kaupa ette:

*Jaanuar  - tasemeõppe sügissemestri sess, teabepäeva korraldamine ja läbiviimine

*Veebruar - tasemeõppe kevadsemestri algus, esimene kohting R-ga, toetusmarss linnas

*Märts - suhtearenemine R-ga, kõnelemine õpetajate streigil,  R-i isa raamatuesitlus, kihlumine, abieluavalduste sisseandmine

*Aprill - kokkukolimine R-ga, pulmade planeerimine, konverentsiks ettevalmistus

*Mai - kihluse lõppemine, suhte mingimäärane virelemine, konverents, suhte lõpetamine raamatulepingu saamine, esimese kursuse lõpp

*Juunis - puhkuse algus, reis Ida-Virumaale, raamatu kirjutamine, tutvumine it-mees K-ga ühest ametist, kerge suhte tekkimine, päeval, mil pidin abielluma, tuli 16 aastat kaaslasena olnud kass magama panna.

*Juuli - puhkuse jätkumine, raamatu kirjutamine, fotosessioon L-ga, suveetendus Haapsalus, õhtune pidutsemine linnas, raamatu valmimine, puhkuse lõpp, kohtumised K-ga

*August  - suvepäevad Otepääl, poegade sünnipäev, muinastulede öö Lennusadamas.

*September - viimase kursuse esimene sess, meedikute streigi algus, meie ühenduse toetusatribuutikaga möllamine.

Oktoober - streigi lõpp, otsus vahetada tööd

*November - raamatuesitlus, tööintervjuud, isa ja venna sünnipäevad.

*Detsember - proovipäev uues kohas, palju külalisi,  väga meeldivad jõulud,viimane päev taastusravi õena, traditsiooniline Toomas Liivi õhtu.

Ja nüüd lõppeb see intensiivne, sündmustetihe ja lõbus, paljutähenduslik aaasta.

Eelviimane päev ja...

..Toomas Liivi sünni-aastapäev.

Täna on traditsiooniline surnuaed, küünlad, luuletused, istumine minu juures.

Kolm aastat tagasi ma leinasin. Teda ja ema.

Kolm aastat hiljem, pärast surmast raamatu ilmumist, tunnen, et see lein on läbitud ja nüüd on asjad selgemad ja pisarateta.

Ma saan mõelda nii emast kui Toomas Liivist selle ängistava pitsituseta.

Ja täna on jälle Toomas Liivi õhtu.