Eilne kulges taas täiemahulise puhkeprogrammi saatel. Hommikul konarlikult kulgev sõidutund - Tallinna ringid.. uhhh. Iga kord tukaalune tulitab, kuna lihtsalt olen ebakindel ja ringidel puudub igausgune loogiliselt ühtne süsteem..
Seejärel poegadega linnas kokku ja randa.
Ülla-ülla, väikene vihmasadu takistas teed. Läksime siis ja käisime selle Orlovi lossis ära.
Kolm näitust - üks püsiekspositsioon ja kaks ajutist. Püsiekspositsioon "Iseolemise tahe" on uuendatud ja äärmiselt kompaktselt installeeritud Eesti vabaks saamise, jäämise ja olemise lugu 1917-1992. Erinevad ajastud, mida reklaamid, tooted, ajaloolised faktid, fotod ja dokfilmid illustreerisid. Algas loomulikult 19.sajandi "ärkajatega", sealt ilmasõjaeelsete kultuuitegelasteni, ilmasõjani, esimese vabaks saamiseni, teise ilmasõjani, sellejärgsete koledusteni, uue ärkamisajaga.
Üks ajutistest näitustest "Stiilne daam" rääkis Soome päritolu ameeriklase Lady Ostapecki moeajaloo kogumiku kaudu naiseks olemise impressioonist. Kollektsiooni omanik on ühtlasi ka fotograaf ning ta oli osavalt ühendanud oma kogu, modelli, oskuse fotolavastusi teha ning - hopaaa suurepärased pildid kogu üritust raamima.
Teine ajutine näitus oli "Siin me oleme- Eesti filmi esimene sajand". Algas stsenaariumikohvikuga - loed kohvi, aga lauaklaasialuses orvas on paks stsenaarium. Põnevalt kombineeritud tekstidega, väljapanekutega, tegevustega.
Lisaks kõigele muule - olime peaaegu lahkumas, kui ilmus trepi ette sepp.
Minu sepp. Kord kevadel temaga trehvates ta mainis, et töötab muuseumis, aga ilmselt ma pole tähelepanelik kuulaja. Igatahes on ta seal muuseumis töömees. Ja tema näitas meile kõiki neid eemaldatud kujusid ja postamente, mis koledaid aegu meenutasid - kõik pidavat alles jääma, sest lossitagune võpsik kujundatakse tulevikus monumentaalpargiks vms.
Lisaks näitas sepp meile kohta, kuhu inimesed iialgi ei satu - relvakambrit. Maast laeni riiulitega ruumid, kus püssid, püstolid, revolvrid, mõõgad, rapiirid, pisikesed suurtükid ja suuremad kuulilaskjad, turvised, kiivrid..
Ning kogu loo juures oli kõige kummalisem, et me ei tahtnud sepaga üldse ka mitte üksteise juurest ära minna. Vestlesime ikka ühest ja teisest, klutid juba rahutusest rohelised - vihm jäi järele, päike paistab, lähme juba!!!
Lõpuks jõudsime randa, kus vesi oli mõõdukas, rahvast mitte väga palju, jäätis kaks eurot ja liiv kuum.
Tuttavaid nägin - eelmisest suvest suhtlema hakanud naine, kellel tütar 30 saamas ja lapselaps neljane ning meil on nii palju vestelda.
Õhtul jõudsime vaarudes koju - elamused, kogemused, muljed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar