Sedakorda avastan ma enesele vast kümnendat, kuid poegadele esimest korda Tartut ja selle ümbrust. Täna on maabumine-saabumine ja sisse elamine äärmiselt maalilise järveäärse, retromaigulise motelli ajutisse kodusse. Saateks äikesevihma hood ja... eee... lähedalasuva sigala permanentne...eee... lehk.
Lõunakeskuses, selles siinkandi suurimas kaubakeskuses leidsid mõned esemed enesele uue kodu ja mõned kiirtoidud osalesid seeedeprotsessis.
Olles ennast igakülgselt seadnud, seikles pisipere kõuemürinatel Tartusse - vaimuvõimu ja -vägevuse alale.
Emajõgi omamoodi pruuniveelise ja saastest loksuvate kallastega, leinapajud, kõrghoonestunud kesklinn ja otse loomulikult Raekoja plats ühes kohviga. Kus nagu Eestis kohane, nägi isa oma koolivenda, kes keskmise poja ülikoolilõpult tuli ja mina ühte oma tuttavat konverentsi modereerimise ajajärgult
Toomemägi keeruliste tõusude, alleede, punase toomkiriku müürid ja muuseumiosa, skulptuurid, mälestised, kõrged ja turvastamata mäeküljed.
Wilde-Vilde kohvik.
Aleksandri tänava alguses olev parkimisplats, kus kummaliselt venehõnguline elektrimaja.
Supilinn imelikult vooklevate tänavatega. Siin-seal renoveeritud majad kõrvuti silmini lobude elamutega. Millisesse majja mõtles küll kirjanik Kibuvits Loona elama? Millisele tänavale preili Tuisu oma lapsepõlve kogema. Millisel Emajõe käärul papa Tuisu jääpealsele kuuli püüdma ja millisele jõelõigule õlletehase jääauku uppunud Miina? Seal Supilinnas see juhtus...
Sillad ja ühesuunalised tänavad, lopsakas botaanikaaed, kõrguv kirik.
Järveäärne motell uuesti. Alev, kus võimas koolimaja, pood, postkontor, pangateenistus, bussipeatus.
Sedasi kulges esimene päev Tartut übritsevat jälgides.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar