Mage on ennast lonkuriks nimetada, kuid kahjuks on see kõige õigem määratlus. Vahel lihtsalt annab tervis siit ja sealt järele ja eks need öötööd ja lastekandmine ja palju sebimist omagi jälje ihule jätavad.
Eelmisel nädalal aga kadus jalg alt ning nüüd ma siis ennast soojendan ja määrin ja ravin - pole nali lombakana näida.
Sõidutundides naudin ma täielikult roolimist ning üks kõrgkool paistab selgete sihtidega lõpule lähenevat.
Teine siis juba poiste olemasolu ajal.
Ning meeldiv on see päikese käes laisas stiilis siia ja sinna keeramine - nii kuradima meeldiv on külje all tunda peaaegu palja ihu vastas päevitusteki pehmet rüppe, mitte aga ümber ihu rippuvaid raskeid talverõivaid. Mida sellel aastal sai ikka väga kaua selga ja jalga tõmmatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar