Käelisus

Kui R&R titad olid, arenes välja huvitav nähtus - ambidekstria. Kui tuleb kahe beebiga üksi toimetada, siis on mõlemakäelisus hea omadus. Aimasin kunagi õena, et võib olla nii, aga otseselt polnud kunagi vajalik olnud seda arendada. 

Poegade arengut jälgides  oli aga suur üllatus, kui noorem poeg hakkas asju haarama vasaku käega - seda polnud me peres varem olnud, vähemalt ma ei tea ühtegi vasakukäelist inimest lähikonnas olevat.

Iseenesest huvitav nähtus. Kirjutamine, joonistamine, saagimine, lõikamine. Mingis klassis ka heegeldamine (see oli pähkel). Kuid arvutihiir on paremas...

Kui üks tuttav arst juhtis sellele tähelepanu, siis lausus ta veel juurde ka, et identsete kaksikute puhul, kellest üks on parema- ja teine vasakukäeline, saab rääkida hilisest raku pooldumisest ja peegelpildikaksikutest.

Kusjuures kunagi osalesid nad kas eelkoolis või kuskil esimestes klassides mingil võistlusel või mängul vms, kus tuli teha täpselt samu liigutusi, mida su parter teeb. 

Lõpuks oli nende ümber ring, kus siis lõbusad pealvaatajad nägid identsete kaksikute veel ühte koomilist looduse kingitust - absoluutselt sünkroonset liikumist ja partneri tajumist. 

Siit aga ka tänase sissekande peasoov ja mõte: rahvusvahelise vasakukäelisuse päeva puhul parimad tervitused teele! 

____________________________________

PS: osad usinad hashtagijad - tänu teile ja teie uudishimulikele lugejatele (iga kord, kui ma viitan teate küll millele ;) ) on klikkide arv oluliselt suurem ja reklaamide eest tiksub väike lisa - seega suured tänud, et nii virgalt mu blogi vaatate :)

Schrödingeri kass ja võrrand

Tuttav olukord - tuleb nt kiri, aga julgusest jääb puudu, sest kirja avamisega saab nt mingi vastuse, mida oodatud. Vastus võib olla ühteviisi hea ja ühteviisi halb. Vastus on ühel hetkel mõlemas olekus - nagu Schrödingeri mõttelise eksperimendi kass - kasti avamata ei ole võimalik teada saada, kas loom on elus või surnud. 

Kuna füüsikaga on nagu on, siis ei hakka seda siin pikalt ja laialt ümber kirjutama, mida see kvantmehhaanika valdkonda kuuluvatest uuringutest endas kätkeb. Üldiselt kvantmehaanikas kirjeldatakse füüsikalisi objekte ja nende omadusi statistiliselt. 

Mikroosakese oleku määrab tema lainefunktsioon Ψ (Ψ2 – tõenäosuse tihedus), mille argumendid on osakeste koordinaadid ja aeg. Lainefunktsioon leitakse Schrödingeri võrrandist, kvantmehaanika põhivõrrandist, mis kirjeldab süsteemi käitumist ajas ja ruumis.

Enamikke teaduspõhiseid nähtusi saab kanda üle mistahes teise eluvaldkonda ning on selgemast selgem, et sotsiaalmeedia pakub ohtralt Schrödingeri kassi laadseid võimalusi.

Nt ei ole võimalik kasvõi sedasama lugemisel olevat blogi avamata teada saada, mida siin kirjutatakse ning kuidas sellele tuleks reageerida.

Kas tuleks reageerida? Miks tuleks reageerida? Mil viisil seda tegema peaks?

Sest reaktsiooni igale lugemisele saab vaadelda samuti kui süsteemi ning selle käitumist ajas ja ruumis.

Mõnel korral on reaktsioon ootuspärane, vahel aga eriskummaline ja vahel suisa kohtlane. Seda viimast eriti sagedasti. 

Julgete päralt on võit, vabadus, maailm

Njaa, teades paljutki II ms-st ning teades, et I ja II olid teineteisega tihedalt seotud, olen alati mõelnud nendele oludele, tingimustele, nendele isikutele, kellest oleme kuulnud vanematelt põlvedelt, näinud taaaselustatud sündmusi kino-või telelinal või siis lugenud vahetult osavõtnute loomeridadest.

Pole ilmselt perekonda, keda poleks I või II ms puudutanud, kuigi ma ei tea ei ema ega isa liinist kedagi, kes otseselt Vabadussõjast lahinguväljadel oleks osaline olnud. Eesti vabadus on suur asi ja hea on tõdeda, et ma olen näinud selle taassündi, aga,...aga täna 97 aastat tagasi kirjutati alla Riia rahuepingule ning lõppes Läti Vabadussõda. 

Need olid julged ja vaprad mehed, kes oma vere hinnaga vabaduse meile ja naabritele tõid. Need olid vaprad emad ja tütred ja õed ja naised,kes oma meesperel lubasid minna sõdima, teadmata, kas naaseb see kallis hing.

Need inimesed peaksid olema eeskujuks igale koolilapsele, õppurile, inimesele, isikule, kes oma väikeses ja enesekeskses mullimõttes paikneb, oma "korrastatud" maailmas üritab mitte midagi asjalikku tehes näida keegi, keda ta natukenegi pole.

Valikutel ja värinatel tuginenud hetked, hirm, valu kaaslaste kaotuse pärast ning tagasitulijate teadmine, et nüüd tuleb sirgeks taguda sõjaaegsed naelad, künda üles vaba maa, külvata vilja, korjata saaki, küpsetada leiba ja ulatada seda uutele inimpõlvedele - see on suur, suur asi.

Ei tea, kuidas toime oleks tulnud, aga suure tõenäosusega oleks tegutsenud lahinguväljal õena vms. 

Ja see paneb mõtlema, kui õnnelik on olla tegelikult ikkagi omas ajas elada.

Võidu maitse, vabaduse kõla, maailma värvid...

Ja rääkides maailma värvidest - 18 aastat tagasi toimus Euroopas täielik päikesevarjutus, mis oli ka Eestis nähtav. 

ITK taga, seal kus olid patoloogikum, sööklakatus, arhiiv ja endine töötajate maja (?), kogunes personal vaatlusele. Kas see kestis mingi 4 minutit või umbes nii..

Käimised Kukusse, Kukus ja Kukust

Kaks aastat tagasi suvel oli tegelikult päris valus kuulda, et KUKU pannakse kinni, omanikud vahetuvad, tuleb põhjalik ümbertöö ning ongi ühe ajastu lõpp käes.

Viimane pidu KUKUS oli tookord üsna kurb, sest noored, kes sisse sadasid, nörritusid selle üle, et üks jooma-ja peokoht vähem käia, nendele selle koha fluidum pärale ei jõudnud. 

Suur oli aga mu üllatus sellel suve alguses, kui avastasin, et KUKU on taastatud täpselt samasugusena nagu ma teda mäletasin möödunud aegadest, et seal käivad koos jätkuvalt inimesed, kellel on mingigi panus kultuurilisse valdkonda.

Kuku kiituseks on neil  toidud paremad, joogivalik hea hinnaga ning äärmiselt kodune personal, kes suhtleb klientidega mõnusalt ja vabalt. Sealse teenindaja sõnul on reedeti KUKU sama hoos kui aastaid varem ning meeleolud tõusnud hoopiski kõrgemale, kui ta oma kurbadel hetkedel oli.

See koht ei tohiks oma pikka hõngutraditsiooni kunagi kaotada ja jääma selliseks nagu ta on, sest uued põlvkonnad, kes aduvad koha atmosfääri, toovad omad toonid juurde ning põimivad need kenasti kokku minevikuga.

Ahelatest vaba

Täpselt aasta tagasi, Haapsalus päeva veetes sündis sekundipealt otsus - loobuda oma suurimast vaenlasest. Täpselt aasta.

Igasuguste abivahenditeta. Käis klõps ja korras. Mingit kahetsust ega raskust polnud. Möödas, muutunud.

Ning tegelikult on see üsna ebameeldiv harjumus...
Ok, tegelt oli see õõvastav harjumus.

Põhiarv 8

Lembit Vaba kui õppejõud ja tema antud kirjakeele ajalugu, sõnavara ajalugu, häälikulugu ning ajalooline morfoloogia on kahtlemata  need objektid, mida iga TLU filoloogiaga, eesti filoloogiaga vähegi kokku puutunud isik meenutab nostalgilises mõttes sõnadega 'täitsa jube'. 

Ettekanded, seminaridest osavõtud, kirjalikud tööd, praktikumid, kõige kohutavam asi maailmas: vanade sõnavormide tagasi transkribeerimine (?) - vist oli nii, et missgugune oli algselt olnud mingi sõna ajalooline vorm. 

Mäletan sellest ainest sõna 'puuro', mis siis praegu tähendab 'puder' (ma loodan, et mäletan õigesti).

Mäletan tema seminaridest ühte neiut, kes tegi ettekande  piiblikonverentsidest ja keda Vaba senikaua peetis, kuni tüdruk lõpuks nutma puhkes. Lisaks lubas ta paari  kursusekaaslase kohta raporti kirjutada, sest: "Tere tulemast seminari, siin küsitakse küsimusi. Ja kui tudeng ei oska küsimusi esitada, siis pole tema koht ülikoolis."

Ühes ajaloolises morfoloogias aga käsitles ta numbrite ajalugu ning arvudega 8 ja 9 öeldu on mul praeguseni elavalt meeles.

Nimelt olla vanas kirjaviisis neid kirjutatud kah|deksan ja üh|deksan, mis siis tähendanud vastavalt kaks dekaadist ja üks dekaadist puudu (Antiik Kreekas δεκάς (/ðɛkˈɑːs/, transliteratioon=dekas  - kümme)

Iseenesest on aga kaheksa etümoloogia selline:

kaheksa : kaheksa : kaheksat 'põhiarv 8'

○lõunaeesti katessa

● liivi kō’dõks 'kaheksa'

vadja kahõsaa 'kaheksa'

soome kahdeksan 'kaheksa'

isuri kaheksan 'kaheksa'

Aunuse karjala kaheksa 'kaheksa'

lüüdi kaheksa 'kaheksa'

vepsa kahesa, kahcan 'kaheksa'

saami gávcci 'kaheksa'

ersa kavkso 'kaheksa'

mokša kafksa 'kaheksa'

mari kandaš 'kaheksa'

Läänemeresoome-volga tüvi, kujunenud

sõnaühendist, mille esimene komponent on tüvi kaks. Teist komponenti on peetud indoiraani laenuks, ← algiraani *detsa 'kümme', mille vaste on avesta dasa 'kümme'. Teise arvamuse järgi on teine komponent üks vana eitusverbi *e- ( ei) vorme. 

08.08 - tänane päev siis.

Kusjuures ei saanud ma umbes 5-aastaselt numbreid kirjutama õppides kaua pihta, kuidas seda sõlme sinna teha, sestap joonistasin alati kaks nulli üks teise otsa. 

Väikekodanlus

Mingil väga kummalisel põhjusel hakkab aina enam ja enam silma väikekodanlikku mõttelaadi.

Ajalooliselt olid väikekodanlased linnarahvastiku osa, mille moodustasid käsitöölised, poodnikud, väikeettevõtjad jt. väikeomanikud. 

Tänapäeval on aga väikekodanlane oma sisu poolest alalhoidlik, kitsarinnaline, stereotüüpse mõtlemisega, oma isiklikest, hrl. ainelistest huvidest lähtuv rahvakiht. 

Ise avardaksin pisut seda mõistet. 

Väikekodanlased on tihti nt väikestest maakohtadest suuremasse asundusse kolinud noored ja mingil põhjusel just naisterahvad, kes kogu oma olekult meenutavad pisut "Metskapteni" Katrin Karisma (siis veel Jakobi) mängitud Mathildet, kes teeseldud aktsendiga ütleb: "Alfred, palun mulle veel faini!".

Sellised isikud, kes ei pea kultuurist ja ajaloost huvi, peavad minevikku (isegi kui tegemist on lähema, nt viimase 10-20 aasta taguse ajalooga) nõmedaks ning ei orienteeru kõige harilikemates sotsiaalsetes terminites (pidades nt võimalikku elatist seaduslikele järglastele almuse kerjamiseks)

Tänapäevane väikekodanlane poseerib sotsiaalmeedias küll söögikohtades, küll lilleküllastel põldudel ning postitab selle kohe kõikidesse võimalikesse meediumitesse ning arvab, et suudab teeselda midagi/kedagi, mida/keda ta tegelikult pole. 

Väikekodanlane peab oluliseks osavõttu kõikidest poppidest asjadest, käia poppidel reisidel ja teha poppe asju, sest nii on lihtsalt lahe ja vahva ning nii just peabki olema. Ta lugemus on minimaalne, kuid see-eest loeb ta poppe kirjanikke ning poppe raamatuid. Ta järgib ka poppe moetrende eriti hoolega, lisades oma rõivastusele nt kübaraid (mis tegelikult olid moes kolm või neli aastat tagasi) 

Väikekodanlasel on reeglina täpselt samasugused sõbrad/tuttavad, nad fännavad täpselt samasuguseid asju: uisutamine, taevarestoranid, massijooksud, rabamatkad. 

Ta võtab endale mahekanasid koduaeda, sest see on väga moes - omada oma kanasid...

Ta käib laulupidudel, aga mitte seetõttu, et tegemist pikaajalise ühtekuuluvuse traditsiooniga, vaid seetõttu, et teised ju käivad ka.

Vahel näib, et väikekodanlane huvitub pisutki millestki muust ning ta postitab KOHE käidud muuseumi/näituse/suurürituse instasse või twitterisse või feissi üles (erandi teen ma siinkohal reisifotodest, sest vahel on õige jagada JUST NÜÜD nähtut/kuuldut/kogetut - vahetuna)

Väikekodanlase kitsas maailm mahutab ainult tema õigust ja teadmisi, milliste tagajärgedega ta oma maailma katab, see on suvaline, aga oluline on välja näidata, kui ÕNNELIK ta on.

Ning ilmselt asi polegi näimises, vaid ta ongi õnnelik, sest mida sa hing veel tahad.  Isegi "perepilte" üles pannes on ta õnnelik. Alati naeratav, alati kaameras, alati enesekeskselt ninaesist märkamas. Vaid tema.

Väikekodanlane on saabunud, et jääda...

Sest enne tema saabumist pole ju mitte kunagi mitte midagi mitte kellegi elus toimunud/toimumas. Vaid tema teab õigeid toitumismaneere, aiahooldust, naiselikkuse saladusi...
Ning väikekodanlasel on millegi pärast arvamus, et kõik temast vanemad isikud (sh naised) on automaatselt eided. 
Ja tema ju ei vanane...
________________________________________
Pilt pärit filmist "Metskapten"

50 aastat augustiorkaanist

Aastakäigud hiljem sündinud, kuid mäletan
vanemate inimeste jutte, et küll tookord oli hirmus räsu.

Esimest korda teadvustatult kuulsin ma orkaanimälestusi tädi ja tädimehe 20. pulma-aastapäeval, kui ema ja ema õde meenutasid, kuidas elektripostid olnud pikali ja Vääna jahilossis, kus nende pulmapidu toimunud, oli kõik küünlavalgel ning muusikat tehti kellegi kitarril ja lõõtsal. Et oli jahe ilm, aga väga meeldejäänud pulmapidu.

Orkaani temaatika tuli esile kolmes Teet Kallase loos: kahes lühijutus ja "Nigulistes". Seal häirib metsapagenduses lahkuminekut põdevat Tomi laastatud mets väga: "/.../Aga tegelikult ei elanud Tom lihtsat, rahulikku ja rustikaalset elu. Ta ei tundnud ennast laastatud ja rüvetatud metsas hästi, ta närvid olid pingul./.../" (Kallas 1990: 122)

Tean, et Järve metsade männid on seetõttu viltused, et need näitavad tookord vilisenud tuulesuunda.

Reaalis töötasin koos kunagi keemikuga, kes jutustas, kuidas ta Tuljakus tegi diplomieelset praktikat ning kuidas nad vees sumpasid ja üksteisest kinni hoides liikusid - muidu polnud võimalik kuidagi olla. Olid koos õhes abiruumis istunud ja kiljunud rajuga võidu

Kusagilt olen lugenud mingit kirjeldus, kuidas üks taksojuht selle rajuga klienti vedas  teisest linnast ning kuidas klient tagaistmel lõugas, kui taksojuht kurve võttes  eest kihutas raginal langevatel puudel ja veeiilidest läbi tuiskas.

2005. aasta jaanuaris olnud torm tundus üpris võimas, kuigi polnud vist ikkagi see...
Ning augstiorkaani väärikal 50. sünnipäeval täitub mu blogil 1000. sissekanne.

Foor, foori, foori, foorisse, fooris, foorist

"Oota"

"Ole valmis"

"Ops"

Sedasi annab meile teada valgusfoor, millel on tegelikult märksa pikem ajalugu, kui aimata oskaks. Täna tähistab elektriline valgusfoor nt 103. sünnipäeva.

5. augustil 1914 püstitati esimene elektril põhinev valgusfoor Põhja-Ameerikas Cleavelandis East 105th tänava ja Euclid Avenue nurgale. Selles kasutati vaid kahte värvi: punast ja rohelist, samuti summerit, mis hoiatas värvide vahetumise eest.

Päris esimene gaasilampidega valgusfoor püstitati aga 10. detsembril 1868 Londonis sealse parlamendihoone ette, kus see pidi kontrollima Bridge Street'i, George Street'i ja Parliament Street'i liiklust. Seegi valgusfoor kasutas vaid kahte värvi: punast ja rohelist, värve vahetas aga valgusfoori juurde määratud politseinik.

Selle lahenduse eluiga polnud aga pikk: 2. jaanuaril 1869 toimus gaasilekke tõttu plahvatus ja politseinik sai vigastada (teistel andmetel ta hukkus). 

Esimene klassikaline kolmevärviline ning nelja külge vaatav valgusfoor võeti kasutusele 1920. aastal Detroidis.

Kõige kauem oli aga sama valgusfoor ühes kohas kasutuses Ohio osariigis Ashville'is, kus sama valgusfoor töötas aastatel 1932 kuni 1982. Praegusel hetkel on auväärne ese hoiul muuseumis.

Omavahel seotud valgusfooride võrk võeti esmakordselt kasutusele 1917. aastal Salt Lake Citys (seal oli võrgus kuus foori, mille tuled vahetusid ühe lülitivajutuse järel). 

Esimene arvutiga juhitud valgusfooride võrk hakkas aga 1963. aastal tööle Torontos.

Eestis pandi esimene kolme tulega valgusfoor väidetavalt tööle 1947. aastal Tallinnas. 

Eesti linnadest pole foore minu teada Raplas, aga kindlasti kuskil veel. 

________________________________________

*Foori teave: http://www.auto24.ee/uudised/uudised.php?uid=21960

*Pildid veebist

Vihmatarve

Vihma tekkeks on vaja, et paksus atmosfäärikihis maapinna lähedal ületaks temperatuur vee sulamispunkti. Planeedil Maa on vihm atmosfääris leiduva veeauru kondenseerumine veetilkadeks, mis on piisavalt rasked, et kukkuda ning sageli ka maapinnale jõuda. 

Õhu küllastumiseni, mis on vajalik vihmaks, võivad viia kaks tõenäoliselt koos toimivat protsessi: õhu jahenemine ja veeauru lisandumine õhku. Virga ehk sajujooned on sadu, mis hakkab maa suunas langema, kuid aurustub enne maapinnale jõudmist; see on üks viis, kuidas õhk võib veeaurust küllastuda. Sademed moodustuvad, kui veetilgad pilves põrkuvad omavahel või jääkristallidega. Vihmapiiskade suurus varieerub lamedatest, pannkoogilaadsetest suurtest tilkadest väikeste kerakujuliste tilkadeni.

Nii ütleb vikipeedia vihma kohta.

Lisaks on vihmal veel selline veidralt romantiseeriv efekt juures. Osades tundefilmides on enamasti  murtud südame hetk, kus naine või mees kõnnib vihmasajus ning tema sorgus olek on korreltasioonis südame veritsevate haavadega.

Või armastajad suudlevad vihmas. Ühes sarjas oli kunagi lausa nii, et peategelane naine ja tema armuke kopuleerusid esimest korda vihmases metsas, puude all, pimeduses.

Andreas Jallak Paul Kuusbergi "Vihmapiiskades" mõtiskleb voodis infarktihaigena lebades oma elu üle järele ning teosest tuleb välja moodsate aegade inimese viga - tal pole enam aega kuulata vihmasadu.

Gene Kelly hullas vees ja laulis vihmas. 

Niisiis - vihma saab võtta kui puhkajale segajat ning saab võtta kui põlluharijale kasulikku ning saab võtta kui osa loodusest, mis on olemas ning lisab väikese annuse vedelat särstu. 

(Mitte)sobimine - rulaga graniidis

Inimeste lapsetuba, kasvatus, mõistmine
ümbritsevast, seesmine moraalne kompass, otsustusvõime ja tegude sooritus nende kõikide nähtuste kaude on tegelikult väga erinev. Samas peaks justkui kõikidele kehtima ühesugused reeglid ja tingimused.

Ära tapa, ära tee seda, mida ei taha, et sulle tehakse, austa vanemaid, ära himusta ligimese naist etc - tuleb ju tuttav ette? Elementaarsed teadmised on olemas (ei armasta seda tsitaati) piibliski, eksole?

Aga on veel sellised asjad nagu ära kiusa,  ära laaberda, ära hoora, ära lõhu ühisvara.

Tuure on kogumas debatt (?), arutelu, kõnelused selle üle, kas rulatajad ikkagi peavad Vabadussamba alal olevatel kiviääristel oma ruladega trikke tegema. Väidetavalt olla kogu see uuenduslikkus Vabaduse väljakul üldse üks parimaid kohti, kus rulatajad sõita saavad. Vähemalt Tallinnas.

Rulatajad räägivad nagu oleks nad muutunud paariateks, sest neil ei lubatagi ühisomandit oma tobedate ruladega rikkuda; inimesed, kes rulatajate vastu on, on paariad ning inimesed vähemalt mõnes osas jagunevad kahte leeri - ühed ütlevad selgelt, et EI ning teised JAH. Pooldajad leiavad, et linnaruum peab olema kõikidele võrdselt kasutatav, aga...

Ise kuulun eitajate poolele. Ühel kevadisel jalutuskäigul tuli lausa helistada 1345 numbrile, sest ei pidanud õigeks rulatajate käitumist neil servadel.

Mis mõttes on see parim koht? Mis mõttes peab olema linnaruum  kõikidele võrdselt kasutatav?

Kas see siis tähendab nt seda, et surnuaiad, mis on muuseas ka avalik ruum, peaksid võimaldama hauaplatsidel grillimist?

Kas KUMU kaldteesid saaks ka kasutada nt trikkide tegemiseks?

Ja miks ainult rulatajad saavad õiguse oma oskusi näidata? Kas nt parkourijad võiksid sellisel juhul vanalinna katustel hüppamas käia? Või selle sama samba otsas näidata oma oskusi?

Üldse igasugused ekstremistid võiksid ju nt Vabadussamba otsa ronida või Raekoja tornist otse benjit teha.

Oleviste vaateplatvormilt nt deltaplaaniga hõljuma vajuda.

Russalka on nt tõenäoliselt tohutult hea koht väikestele lastele harjutada maast madalast kaljuronimist.

Kadrioru tiigil saaks suurepäraselt nt demonstreerida ju vesivõimlemist ja ausalt öelda on Tammsaare kuju servad ka piisavalt mõnusad, et seal  selle ekvilibristilise jalgrattaga sõitu teha.

Miks ei tohi avalikus ruumis nt paintballi mängida? Värvi saab ju  maha pesta ja keda see ikka nii väga segada võib...

Ilmselt jääb rulatajatel kõvasti puudu kinderstubest, sest on asju, mida ei tehta, vaatama kõikidele nendele asjadele, mis on lubatud. Huvitav, miks nad ei otsi endale võimalusi nt rajadagi ekstreemspordikeskus, kus kõik nad saaksid läbisegi hüpata ja karelda ning näidata, kui vinged nad ikkagi oma pillidel tegelt on. Huvitav, kas nad siis ka nii vinged vennad oleksid,kui neile esitataks nt arve kivide parandamise eest  - sest olgem ausad - nad ju lõhuvad neid. 

Nagu see pröökaja, see noor mees(?) Pärnist, kes s*ttas täis nii laulupeo kui kirjandsteadlase hinge, sest ta avaldas ju arvamust....

Kas kõik ikka peab olema lubatud?

Soovituslikus korras - kõik kärulastega emad võiksid koguneda samma Vabadussamba jalamile ja hõivata kõik ääred ja servad - ühel ja samal kellaajal. Või nt vanurid võiksid tulla oma rulaatoritega.

Miks mitte galopeerida hobustega Vabaduse väljakul ja seal ülevalgi? Mõelda kui kauni kõla teevad hoburauad kiviteedel...

Või miks ei kogune sinna nt raadioteel juhitavate kopterite, autode, lennukitega inimesed.

Muuseas võiksid kõik samalaadsete laevukeste omanikud teha Kadrioru tiigil võistlusi.

Ja koerad, miks unustame ära koerad...

Mõelda kui head treeningukohad need veel koertele on....

______________________________________

PS: jah, ka mina tarbin avalikku ruumi, kuid olen sellesse avalikku ruumi panustanud maksude näol enam-vähem vabariigi sünnist alates (alustasin ametlikku töötamist aasta hiljem) 

PPS: pildid veebipõhised ja illustreerivad.

Kuidas kirjutada linna

Selline poolfilosoofiline nägemus ja tunnetus oma kodulinnast, kuidas teda näha ja kuulda ning kuidas teda enese jaoks kirjutada.

Tasub vaadata ümbritsevat ja püüda seda hetke, mida näed. Igat hetke, mida sa näed. 

Nüganen ütles "Kontaktis" kunagi, et ta ei mõtle selle peale igapäevaselt, et ta töötab tegelikult ühes huvitavamas teatris (asukoha ja lavavõimalusi silmas pidades, inimesed, tükid, kollektiiv ja õhkkond on midagi muud hetkel, pidas silmas just hoonet ja sellest hõõguvat atmosfääri) ning ka tallinlasena ei mõtle just pidevalt, kui vahva see koht tegelikult on.  Aga lahe linn. Tõesti.

Paisates pisut pilte pinnale.

Lõikuskuu alguses

Suurem osa puhkust on möödas, mõned nädalad siiski veel ees ja see on olnud vaieldamatult elu parim puhkus. Lihtne ja vabastav.

Täpselt kuu aja pärast tuleb vaadata õppuritele silma, tõdeda nende kasvu viskamist ja et samm põhikooli lõpule on taas lähemale astutud, aga seniks - miks mulle varem august pole meeldinud?

Mu pojad on augusti lõpus sündinud. See on nende kuu ja see on ilusal ajal tegelt. 

Hommikusse jahedusse on lisandunud midagi seletamatut, mingisugune lõhna meeleolu, mis viitab kergelt seentele ja valmivatele marjadele, aga samas hommiku kadudes näitab täieliselt välja, et tegelikult on suvi veel peremeheks. 

Pärast vanemate surma olen ma mitmel korral mõelnud, et tuleb ümber hinnata vaated, mõtted, hetked, sest tegelikult on igas päevas midagi,  mis tasub talletamist, meenutamist, järelpilku.

Lapsepõlvest mäletan hämaraid ja jahedaid maakoitusid, kui vanaema ja vanaisaga sai lauta mindud ja ma siis vaatasin, kuidas nad seal loomi talitasid, aitasin vanaemal piima kurnata ja aitasin veel magavale vennale ja täditütrele hommikusööki teha (jah, ma olen eluaeg varajane ärkaja olnud, nagu mu isagi oli).

Mäletan nendes augustihetkedes valmivate sibulate lõhna, äsja niidetud ädala krudinat sõrmede vahel, pesadest võetud kanamunade soojust ning peenralt korjatud mahlaste kurkide mekki. Pöidlaotsasuurused tikrid ja sõstrad, küpsenud ploomid, ainuliselt magusad õunad (nt Valge Klaar enne, kui ta selleks vastikuks jahupalliks muutub ja siis ma ei teagi täpset nimetust, aga vanaema kutsus neid lambaninadeks - ülim elamus...). Prisked porgandid, lõunasöögiks värksed kartulid ja sibulapealsetega tehtud salat.

Muide sibulavõtul jäi ju alati neid rohelisi otsi lademetesse, mulle ei meenu üldse, mis nendest sai? Ilmselt viidi põllult ära, aga kuhu?

Nüüd vaatlen oma koduaeda  ning sellel aastal on mul pelgalt õunad, sõstrad ja rabarberid. Ühe aasta lihtsalt  jätsin vahele. Eks paistab, kas külvan järgmisel kevadel.
Kuidagi  nukker alatoon?
Tegelt mitte, lihtsalt august toob kaasa romantilisema mõttelaadi ja ootused sügisele.

Pamfletti (vastu)mõju

Varasemate sajandite julmus inimsoo suhtes on alati olnud veider. Selline loomariigilik ellujäämine, kus ainult võim, raha, klassiline kuuluvus, nahavärv ja positsioon ühiskonnas mingidki võimalused tagas. Ok, selle rajas keskealine ja valge võimulolev mees ning standardid, olles küll pisut nõrgenenud, sisaldavad jätkuvalt samu nüansse.

Üle kolmesaja aasta tagasi elanud Daniel Defoe (õieti Daniel Foe) nimi ei vaja kellelegi tutvustamist. Maailmakuulsaks saanud teos ja eraldi jutustamisvõte - robinsonaad - ei tule tõenäoliselt kellelegi üllatusena. Töötavate vanemate poeg (ühtedel andmetel oli isa lihunik, teistel küünlavalmistaja) polnud äriliselt kuigi edukas ning see ebaõnn ajendas teda kirjutama.

Oma arvukates pamflettides kritiseeris ühiskonnas esinevat ebaõiglust ja ülekohut, poliitilist olukorda

Kirjutas ka muudel teemadel (nt geograafia ja reisimine), tema kirjutised olid populaarsed, sest värske ja  terav kirjastiil  oli ühteaegu õnneks ja õnnetuseks-see tõi palju vaenlasi, korra oli  Daniel suisa ülimalt imelikus hetkes ja olukorras.

Juhtus nii, et oma järjekordsel õhtul, olles tõenäoliselt päevasel ajal möödunud mõnest avalikult häbiposti tõmmatud inimesest (ja sinna oli neil aegadel kerge sattuda), haaras Daniel sule järele ja kirjutas  poeemi „Hymn to the Pillory“ („Kiidulaul häbipostile“), mida müüdi tänavatel ja mis levis kiiresti. Sellel lool olnud kummaline mõju - Daniel sattus ise avalikku häbiposti ning rahvas visanud talle lilli ja joonud ta terviseks... Tavaliselt pilluti häbipostis olijaid kivide ja pilbaste ja prahiga...

Defoe vabastati  tingimusel, et ta hakkab valitsuse heaks spioneerima. Daniel hakaks põgusalt valitsuse heaks spioneerima (see lakkamatu inglaste ja šotlaste ja kuningate ja võimulolemise tragöödia).

Daniel käis rahva seas ja kuulas nende lugusid, vaatles elu ja ümbrust, kogus teavet. Ilmselt juhtus kuskil kõrtsus kokku ärpleva Aleksander Selkirkiga, kelle isiksus sai Robinsoni prototüübiks. 

Aga see avalik häbipost...tänapäeval piisab pelgalt sotsiaalmeediast ning asi korras...

Liiga lihtne elu...?

Kuidas võib inimene elu keeruliseks elada?   Iseenesest on selleks mitmeid võimalusi:

*pidada maha raju pidu, ärgata hommikul võõras linnaosas, võõras toas ning seejärel avastada paanikas kaks nädalat hiljem, et lisaks võimalikule rasedusele, on oht veneroloogiliselt ajutiselt või siis eluaegselt endal mingit tõbe ravida.

*avastada pärandust vastu võttes, et pärandaja pilgutab  ülevalt silma, sest postkasti kopsatanud teade kutsub üheselt viivitamatult ühendust võtma juristiga nendes ja nendes pärandaja jäetud võlgadega seotud küsimustes.

*armastada vale inimest.

*teha tööd, mis ei meeldi.

*põdeda tõsist ja elustiili häirivat haigust

*elada vanas majas.

Kuni viimase punktini olid hüpoteetilised võimalused, see viimane punkt aga lajatab oma karmi reaalsusega igapäevaselt ja...

Iseenesest üks huvitavamaid nähtusi on olla osaline protsessis. Kõikides oma mitmepalgelistes suundades, eksole?

Osaline olla ümbertegemise protsessis - see on mõõdukalt vahva, aga teha ümber ümbertehtud asju, mis on eelnevalt harvaesineva põhjalikkusega teostatud, siis... ohhhhhh. 

Aeg, raha, mõtted, ideed, teostused, protsessi käigus avastuvad muutused, uuendused, pidev valmisolek halvimaks, mis olla võib ja tõdeda, et see nii tegelt ongi. 

Lilli Prometile on  kunagi öeldud tema "Meesteta küla" ümber kirjutamise vajaduse kohta (teos osales romaanivõistlusel ja sai esimese koha, aga veto pandi peale, sest toonased võimulolijad leidsid, et kirjanik kujutab tagalaelu liiga negatiivselt) - see sarnanes pintsaku õmblemisele nööbi ümber...

Kõik kõlab kokku kunagisest menufilmist pärit lausena ("Hot shots! II"): nad läksid päästma päästjaid, kes päästsid päästetuid päästjate käest...

Arc de Triomphe

Ühe päeval juhtunud ajalugu lehitsedes jäi paratamatult silma, et teadaolevatel sajanditel on peetud 29. juulil ikka päris mitu head lahingut/hävingut/allaandmisega seotud sündmust.

Aga selgus ka tõsiasi, et 181 aastat tagasi pühitseti sisse Arc de Triomphe Pariisis.

See on üks Pariisi kuulsamaid ja külastatumaid vaatamisväärsusi (tõenäoliselt ka kogu maailmas). Triumfikaar asetseb  suure teederistmiku – Place Charles de Gaulle'i – keskel. Monument püstitati revolutsioonisõdades ja Napoleoni sõdades hukkunute auks. Mälestusmärgi sise- ja väliskülgedele on kirjutatud prantslaste lahinguvõidud ja väejuhid. Igal aastal külastab Arc de Triomphe'i poolteist miljonit inimest.

Triumfikaare võlvi all on I maailmasõjas hukkunud tundmatu sõduri haud. Huvitav, kes see isik oli, kes sinna maeti? Kusagil oli üks ema, kes suri teadmises, et ta ei näe oma poega enam mitte kunagi ja ta ei saanudki teada, kuhu poeg jäi, kuigi nüüd on nad ammugi koos ja teavad....

Olen korra seda majasteetlikku monumenti näinud, puudutanud ja vist isegi üks foto sai tehtud, aga plikana huvitas mind Prantsusmaa ja Pariis pisut teise kandi pealt, lapsikult, selle kultuurilukku süvenemata. 

Kurb, et selle linna hõngu ahminult ei mäleta ma paljutki...

Eiffeli torn, Sacré-Cœuri kirik, Champs-Élysées - ainult väga rumal inimene ei tea neid objekte Pariisiga seostada....

ja ma olen neid kõiki näinud...

Makjavellistlikud ülejäägisööjad

Jaan Rannapil on "Koolilugudes" üks hea käitumise võistlus. Salu Juhani klass võtab sellest eriti hoolega osa ning hea käitumise tulemused kantakse iga päev tabelisse. Loo lõpus kirjutab aga keegi naljanina moodustunud skaala lainetest kokku sõna 'JAMA'. Täpselt nii tahaks järgmisele artiklile punase ja jämeda tindiga peale kirjutada.

Kulm kerkis juuksepiireile, kui silm juhtus lugema ja nägema artiklit suhete loomise kõrghooajast.

Ning WTF????? mis soovitused need nüüd olid?

Ei maksa põdeda, kui ikkagi süda käsib võtta selle abielumehe (või muul viisil seotu), siis tuleb südame järele talitada ka, elu olla selleks liiga lühike, et põdema jääda. 

Ok, oletame, et see on tõsi, aga kas tõesti on osad naised NII madalad, et nad on nõus (täpsustavalt - vaba ja vallaline naine, lahutatud ja lesed jäävad korraks kõrvale) oma eluõnne ehitama teise naise sängi, teise naise ahastuse najale? 

Ausalt - isegi inna ajal emised käituvad väärikamalt kui naised, kes hoolimatult lõhuvad ära kellegi teise pesa, pere, kodu ja suhted.

Vanadel naistel on taolise käitumise kohta mitmeid väljendeid:

*oskab jaapani rulln**i

*lööb keset k***i kannad kuklas kokku

*on kullast, vindiga, pööretega, keermetega v***ga.

Uudne naine, uus seks, uued rinnad, puusad, jalad, põlved, poosid, tegemised, salapära - jah, arusaadav. Kuid kas tõesti need vabad ja vallalised naised ei tunne ennast ülejäägisööjatena? 

Lauale on jäänud pisut salatit kaussi, mõned lihalõigud vaagnale, kringlitükike ja jahtuma hakkav kohv ning siis tasub nilpsata, mida veel nilpsata annab? Pitsakarbis on üks pisut hammustatud pitsalõik ja karbikaane küljes juusturiiped...

Õudne.

OK, olen seda ennegi maininud, et sinna 20.ndate algusesse jäävad mõned teemad, mis olid seotud meestega, aga pole selle üle sugugi õnnelik. Rumal lõbusa tagaajamine, kuid teadaolevalt on nad siiski samade naistega koos. Ükski abielu pole mu tõttu purunenud, ükski laps isaga pelgalt NV koos ning nende naiste asemele ma ei läinud. Eelistasin oma aset...

Nüüd aga vaatan ümber ja järjest näen pidevat lagu, mida tekitatakse teistele. Jääb mulje, et need naised mõtlevad ilmselt tõesti pelgalt oma alumise poolega. Peamine, et saaks kätte selle mehe,  kes pole päris saadaval, vahet pole, et kellegi teiste kannatuste kaude.

Selline makjavellistlik ülejäägisööja, ei muud.

Millimallikad madalas meres

Merejoon näis olevat taandunud, kivid olid välja ja terve rannaliiv mõõdukalt millimallikane. 
Pole kunagi nende elusolendite peale mõelnud (no nad ei defineeri ennast ja vaevalt nad kunagi on heietanud oma taksonoomilise kuuluvuse üle), aga
meririst ehk millimallikas (Aurelia aurita) on karikloomade klassi kuuluv väike mere-eluline ainuõõsne.
Meririst elab peaaegu kõigis paras- ja troopikavöötme meredes (ühena vähestest erandeist ei ela Ohhoota meres - huvitav miks?). Hoovustega jõuab ta ka arktilistesse piirkondadesse. Vahel esinevad meriristid massiliselt ja on juhtunud, et nad ummistavad mõne sadama.
Igatahes talassoteraapiliselt pikki mereranda kõnides, päevitades, klaasikilde otsides ja leides ning tõdedes, et venelastele on omased teatud kombed, mis on omased ainult neile, oli rand täis meririste.
Lugedes kõiketeadvat internetti, siis selgusid asjad:
*Suve lõpul tuleb meririst madalasse rannavette paljunema. Emase meriristi sugunäärmetes arenevad munad, mis liiguvad suusagaratesse, kus nad viljastuvad ja millest arenevad vastsed. Vastne areneb polüübiks, kes talvitub merepõhjas. Järgmisel kevadel lõigustub polüübi keha ketasteks, millest arenevad uued täiskasvanud meriristid.
*Tõenäoliselt elavad meriristid looduses harva üle 6 kuu, kuigi üksikud isendid, mille eest akvaariumides hoolitsetakse, elavad sageli mitu aastat. Vabas looduses muutuvad suve lõpul mered soojaks ja ärgitavad loomi iga päev sigima. See vähendab toitainete hulka millimallika kehas ning jätab ta kaitsetuks bakterite ja haiguste ees. Hooajaline paljunemine jätab gonaadid avatuks nakkustele, mis viib nende lagunemiseni.
*Millimallika rahvapärased nimetused on meremullikas, merevasikas, tüüding, merekell, merenatt, nõlk, nälk.
*Meririst on üks vähestest söödavatest ainuõõsseliikidest. Meriristi, söödavat ropileemi ja mõningaid neile lähedasi karikloomi püütakse Jaapanis ja Hiinas tuhandeid tonne aastas.

*Meririste püütakse kas kahvade või peene silmaga võrkudest valmistatud eriliste suurte kottidega. Tõusu või mõõna ajal ajab veevool koti pungile ja sinna satuvad meduusid, kes oma vähese liikumisvõime tõttu ei suuda sealt enam välja pääseda.
*Meduusid soolatakse keedusoola ja maarjase seguga. Soolatud meduuse lisatakse salatitele, neid süüakse keedetult ja praetult, lisades pipart, nelki ja muskaatpähklit.
*Nad pole küll kuigi toitvad, kuid sisaldavad siiski valke, rasvu, süsivesikuid ja B-vitamiine.
*Vietnamlased usuvad, et meriristist valmistatud roogade söömine on kasulik kõrgvererõhutõve all kannatavatele inimestele ja seedimishäiretega lastele

Kapo annetagoj kaj sankta ŝafo!*

Täna 130 aastat tagasi avaldas  Poola silmaarst L. L. Zamenhof  raamatu Unua Libro ("esimene raamat") pseudonüümi Doktoro Esperanto ("doktor lootja") all ning see jäigi keele nimeks. Mees oli keeleõpetaja poeg, elas kodukohas, kus oli nii palju erinevatest rahvastest inimesi, et see tekitas Zamenhofi meelest palju erikeelelisi õnnetusi. Ladina ja kreeka keele elustamise plaanid ei töötanud ning tuli luua üks lihtne ja kõikidele arusaadav keel - esperanto

Aga pealkirjas esinev esperantokeelne päevatervitus on seotud lammaste kaitsja püha Annega, neitsi Maarja emaga, ja tinglikult võib seda päeva  pidada  lambapühaks. Ann/Anne on legendide järgi Maarja ema, kes pärast pikka lastetust sünnitas tütar Mirjami (Maarja). Juba Anna emal olnud probleeme lapsesaamisega, seetõttu oli tütre sünd suursündmus. 

Legendid püha Annast levisid laialt 13. sajandil pärast ilmumist "Kuldlegendis", mille mõjul tema päeva tähistati 26. juulil, hiljem ka sügisel. Tähtpäeval on tugevaid bütsantsi kiriku mõjusid. Püha Anna oli lammaste kaitsja ja seetõttu pöördutakse ka karjakaitse- ja ohvripalvetes ning loitsudes Anne poole, et ta kaitseks karja ja lambaid ohtude eest.

Veel 19. sajandil laiemalt tuntud püha taandus 20. sajandiks üksnes setudele oluliseks tähtpäevaks. Seal tapeti annepäeval lammas ja viidi ohvriandeid näiteks Meeksi lähedale Annekivile. Lamba pea ja jalad lasti preestril õnnistada, osa andeist jäetigi talle, osa jagati vaestele.

Annepäeval panid nimepäevalised kirikusse küünla. Metsast toodi vihtasid, et lambad sigiksid.

Rituaalsed toidud olid lamba- või vasikalihast.

Niisiis -  havi grandan scioni 
________________________________________
*Esperanto keelest: head annepäeva ja lambapüha
PS: kõik tõlked on transaltori vahendusel ja pole õrna aimugi, kas need on grammatilisel õiged või mitte

Hele nahk = aristokraatlus?

Mõni aeg tagasi võis minna kulm ilmselt juuksepiirile küll, kui sai kuulda võrdlemisi veidrat deklaratsiooni - hele nahatoon  on siiski pigem kõrgemale klassile omane, sest need, kes päevituvad/päevitavad,  olla labased õuetöölised.

WTF??!!

Kui inimene ütleks lihtsalt, et talle ei meeldi päike ja ta ei taha päevitada või talle ei meeldi jumekam nahatoon - ok, aga öelda välja ilmselge tobedus, milles on põgus maik hapusid viinamarju juures....

Mis pagana aristokraat?

Kas need tihtipeale aneemiale mõtteid viivad veretud palged on tõesti paremad, kui kuldpruunikad põsed ja pisut heledamaks pleekinud juuksed nt lastel või nendel, kes palju väljas viibivad, olgu selleks siis puhkus, töö, reisimine vms.

Lisaks laeb päike energiat, vitamiine ja olgem ausad - talveks pihutäie mõnusaid mõlgutusi sellest, kuidas rannaliiv kandade all krudises, rannajoonelt lihvitud klaasikilde leidsid, linal pikutades meremüha kuulasid...
Aga ausalt - pigem tasub  kaasa tunda neile, kelle jume on alati veretu ja noh... ei näe terve välja (sest põskede jumestamine oli muuseas omane just aristokraatidele - et pisutki parem välja näha, vähemalt nii räägib üks kodune raamat). 
Tean, et kõikidele ei hakkagi peale, kui ka nendel inimestel on siiski suvel näha palgeilt, et nad on olnud väljas viibimisele avatud....

"Basic instinct" 25 aastat hiljem

Kunagi palju räägitud ja paar stseeni ilmselt filmiajalukku igaveseks sisse kirjatatud, aga nüüd vaadates, siis oh my god!!! kui halb see film on...

Omal ajal käisin seda vaatamas kellegagi, ma ei mäleta kellega, aga jalutasime ja arutasime ning ma mõtlesin siis, milline imelik naine see Tramell oli. Mäletan, et mind häiris tema biseksuaalsus. Aga nüüd uuesti vaadates sain aru, mis mulle tegelaste puhul ei meeldinud. 

Vist mingi 90.ndate mängimise teema vms, aga kohutavalt näideldud seksstseenid absoluutselt ebaloomulikud  ning karakterid ....eee klišeelikumatest klišeelikumad. 

Üks notoorne kuhjamine teise otsa, põnevust nagu oleks, aga see on nii... mitte tõepärane.
Tehke selgeks, kus on point.
Mis seal siis oli? Seksmõrvad, seksikas mõrvar, mõrvatud sekspartner.

Ma olen oma eelmises töös psühhiliselt nivelleerunud inimestega kokku puutunud ning nüüd sain aru, kuivõrd ebaloogiline on see kirjanik-psühhopaat-psühholoog natuur.

Tramell ütleb: "Kirjanikud on head valetajad. Nad peavad loo välja mõtlema ja selle usutavaks tegema." 

Kirjanik EI PEA lugu välja mõtlema, lugu on kuskil juba olemas, ta peab selle oskama loetavaks teha (sel samal põhjusel nt on Harry Potter täielik udu, samuti enamik ulmet ja sci-fi - nad ei ole loomulikud). Vähemalt mina olen nii aru saanud mõistest "hea kirjutamine". Ja lisaks - kui Tramell oleks olnud nii hea valetaja (sügavalt salapärane seejuures), poleks ta nii ruttu ju kahtlusaluseks tõusnud, jäänud, olnud ja oma "seksuaalse ürgandekusega" möllutanud terves filmis.

Ja võtaks korra pihutäie olukordi: 
*Blond naine, kes on lisaks heale välimusele teravkeelne ning tark (?), aga vaatamata kogu sellele heale välimusele etc erakordselt külm ja tundetu 
*Narkomaania ja alkoholiga kimpus olnud ja mõõdukalt hea väljanägemisega, minevikus halva teoga hakkama saanud politseinik (Douglas on muide üks näitlejaid, kes mulle absoluutselt ka ei meeldi, tal on nii elutud ja julmad silmad), kellel on

tugevalt ülekaaluline partner ja kelle paariline loomulikult filmi lõpus hukkub .

*Algusest peale on olemas ka üks  hea väljanägemisega psühholoog, kes osutubki ilmselt tegelikuks tõpraks ja mõrvarlikuks närukaelaks, kuigi see ei tule 100% välja (soov teha twist endi tõenäoliselt, aga see ei õnnestunud)

*Blondil kirjanikul on väga kaotusterohke minevik, üsna veider maailmakäsitlus etc. Ta ei saa kellestki hoolida. Sõbrad, kes on kõik kahtlased mõrvarid olnud..

*Rannamaja, mis on heleda sisustusega. 
*Armatsemine kamina ees (mis värk selle kaminaga on? Ok -  luuletaja abieluettepanek sai jaatava vastuse ka just siis, kui ta alasti ja kaminatule valgel oli...), vihm katusel...

*Must kiire auto...
*vuajerism, ebaoriginaalne 'naine peal' poos (kusjuures taas täiesti ebaloomulik)
Njaaa..
Pealkiri oli peaaegu ainuke kümnesse juthunud asi, mis tõepoolest ka toimis.
"Basic instinct 2" oleks aga võinud küll olemata olla. Sharon Stone on õppinud näitlemist juurde ja näeb väga hea välja, see on tunnustamist väärt, aga see karakter, keda ta kehastab - eneseimetleja, kes saab orgasmi ainult siis, kui on võimalus seda adrenaliiniga segada, pidevalt suitsetav, võrgutav ja manipuleeriv, absoluutselt kunstlik ja võlts. 
Ükski naine ei kõnele pidevalt sellest, kuidas tal tuleb, kui ta mehe peale mõtleb, ei räägi sellest, kuidas ta unistab kuidas mees teda erinevates asendites võtab - seda me võime teha, kui me väga kinnises ringis oma parima sõbratariga VÕIB OLLA vestleme. 
Kahtlemata Stone üks paremaid rolle ja kehastumusi, sest sellist sünget, seksikat ja blondi ning küsitavate moraalsete väärtustega stampi on ta jätkanud filmist filmi. 
Kusjuures see pole sugugi esimest korda, kus taolist tegelast luuakse - Hitchcock'i "Rebecca" "Marnie" ja "Vertigo" peanaised nt.
Õnneks oli tegemist pelgalt filmiga, lihtsalt erakordselt halva filmiga.
____________________________________
NB: pildid veebist!!!

Kohitsetus

Mis sellega siis nüüd on? Soovimata olla liiga pealetükkiv, uudishimulik või muul moel veidi maniakaalne, jäävad aeg-ajalt kaubakeskustes silma paarissuhtes olevad inimesed, kes on eee....kuidagi ebavõrdsed

Mõned näited:

*imposantne vanem proua ees, nimekiri käes ning väga tülpinud mees ostukäruga taga. Kindlalt kõnnitakse ainult ja ainult sinna, kuhu proua käseb ning kui mees jääb silmitsema nt grilli või mingeid tööriistu, siis on hoiatus platsis: " Tule juba, meil pole aega."

*noor ja ausalt öelda väga ebameeldivalt kriuksuva häälega naine ning mees, ilmselt elukaaslased. Naine annab käsklusi - too leiba, mitte seda leiba, ei seda me ei võta, pane ära, meil on juba kodus, milleks sa seda tahad osta, ma ei tea, see pole üldse minu maitse.

*naine valib tapeete, mees kõrval, ütleb kuule, seal on samasugune, hind on parem ja paigaldus lihtsam. Naine selle peale: "Minule meeldib nii." Mees noogutab ja heidab kaasale sellise äratuntavalt kõõrdi pilgu - tundmata neid inimesi, siis oli see üpris kõnekas.

*rõivakaupluses - mees passib endale jalga pükse, teeb kabiini lahti ja näitab prouale. Proua vangutab hukkamõistvalt pead. Ei sobi. Annab enda käes olevad püksid, mees ohkab ja siseneb uuesti kabiini. Tuleb uksele ja näitab ning proua vaimustub ja noogutab. Kõrvalseisjana võin öelda, et esimesed püksid istusid oluliselt paremini, aga....

*tööriistakaupuses - naine valib reha ja proovib, mees raputab pead, sirutab naisele hoopis teise, naine ütleb kohe: "Ei!" Silmaga on näha, et see plastreha sakib, mehe pakutu on oluliselt käepärasem, aga...

ETC, ETC, ETC

Olemata paarissuhtes - kuulge, ma saan aru, naised, et te teate paremini koduseid tarbimisvajadusi, ja teete oma partnerile elu mugavaks, kuid ausalt - miks te neid nii ära ruunate? Kas mehel pole oma maitset? Oma arvamust? 
Ja siis hädaldatakse, et mehed pole enam mehed. Kust nad tulema peaksid? Mudelid on ju muutunud...

Antoine de Saint-Exupéry tsiteerimine..

...sobib ainult neile, kes tema loomingust ja selle tagamaast ka tegelikult aru saavad. Autor poleks tõenäoliselt kunagi aimanud, et 21. sajand (para)fraseerivad tema töid nii õrjetukesed kui ka tegelikud taipajad.

Oli hea raamat, oli, aga.. seda ei peaks mitte lugema inimesed, kelle pilk on tühi, varbad paljad ja õhukesed juuksed ilmetud ja blondeeritult ludus vastu pead.

Inimene peab alati ikkagi mõistma, millal ja miks mõnda autorit tsiteerida ja millal mitte. 

Horoskoobi usku

12 tähemärki ja 12 looma aastat.

Ühel puhul Õhk, Vesi, Maa ja Tuli, teisel Tuli, Vesi, Metall, Maa, Puu.

Aga kas tõesti on inimesi, kes ennast identifitseerivad nende järgi?

Et kirjutab nt, kuidas Tuli Sea aasta Sõnn ennast metsast eemale hoiab?

Haa, ma olen Tuli Draakoni Vähk. Vesi ja tuli koos, mis me nüüd siis siit välja loeme? 

Minu meelest peaks olema lisaks veel loomaastatele Kana ja tähemärkidest Amööb.

Üks kaagutab tera leidmatagi ja teine oskab lihtsalt poolduda.  Mis SEE kokku annab?

Mäletan, et me E-ga vaidlesime kunagi nende horoskoobide üle ja tema pidas seda üpris mõttetuseks. Kas see polnud mitte tollel korral, kui olime terve päeva Valkla rannas logelenud, retriiveri-vennale peaaegu vahele jäänud ja pärast einetasime Valkla forellis? Üliõpilastena me mu meelest otseselt kala ei püüdnud, aga sumedas suveõdangus sõime ja vaidlesime.
Nojah, igatahes horoskoopide suhtes olen ma ise olnud viimased 20 aastat suhteliselt skeptiline. Vaatame kuidas sobivad kokku?:
Poegade isa oli Kalad, sepp Sõnn, füsioterapeut Saksamaalt ning luuletaja olid Kaksiku tähemärgi all, IT-mees Skorpion. 
Sealse kirjelduse põhjal, siis ok oleks Skoripon, Sõnn ja Kalad.
Ma ei eita, et inimesed ei võiks/ei peaks uskuma, aga kas tõesti, tõesti, tõesti?