Terve mutsuga versus poole mutsuga

Kellelgi pole õigust teise kohta öelda, kas ta on rumal  või mitte, kuigi tihtipeale on need ise poolemutsulised väga kergekäeliselt andma hinnanguid nendele, kes taipamatust arukamad on.

Aga ometigi on see vahe selgelt olemas. 

Sõnasisult juba:

Tark - selge, terava mõistusega, lahtise peaga, rohkete vaimuannetega, arukas, taibukas; intelligentne

Rumal  -  piiratud mõistusega, raske taibuga, väheste vaimuannetega, kõva peaga, juhm, loll, ebaintelligentne; lihtsameelne.

Nende asjade juures on muidugi oluline ka lahti mõtestada omandatud tarkuse motiivid, sest minu arusaama põhjal jaguneb see kaheks: koolis õpitud tarkus, mida  rakendatakse igapäevases elus ja mis on tõhusaks abiks ka nt uue loomisel ning eluajal kogutud tarkus, mis on abistanud igapäevaeluga toime tulla ning andnud kullakaaluga kogemusi. 

Aga keda targaks ikkagi pidada? Mõtlesin sellele pikalt ning jõudsid järeldusele, et inimene, kes on erialaliselt pädev (mistahes eriala see siis on: alates kartulisorteerijast ning lõpetades stringiteoreetikutega), oskab erialalisi teadmisi kasutada spetsialiteedist väljaspool, mõistab teiste erialade olemust ning ei heida pidevalt kriitikanooli tema arvumusega mitte ühtivate inimeste väljaütlemiste suunas ning mõistab üldiselt kehtestatud moraalinõuete tagamaid, oskab argumenteerida, analüüsida, sünteesida seostada ja järeldada,  oskab leida allikaid ja nendest vajalikku teavet, tegutseb harmoonilise isikuna argipäevas ning võtab ümbritsevat sellisena nagu see on - äkki kõik kokku moodustabki targa inimese?

Metroloogiapäeva täpsus

Nii, 142 aastat tagasi toimus Meetrikonventsioon, millega meeter sai rahvusvaheliseks pikkuse mõõtühikuks ja kilogramm rahvusvaheliseks massi mõõtühikuks. 

Metroloogid tähistavad seda päeva praegugi. Huvitav täitsa. 

On suisa eraldi teadusharu - metroloogia. 

Siis head metroloogiapäeva?! 

Megasuutlikkus

Mmm..eee..mis asja?

Palju aastaid tagasi juhtus ühel kevadisel ajal nii, et vanem poja nutt ja sellele järgnev igakülgselt lahtine haigestumine haakus sisuliselt kohe noorema poja nutu ja igakülgselt lahtise haigestumisega. 

Kahe korraga haige lapsega oli üsna keeruline toime tulla. Ja mitte seetõttu, et ei jaksanud poegasid põetada, vaid linad said otsa. Ja pessu pandud ei kuivanud nii kiiresti ära.

Tookordne heitumuse ja loitumuse tunne aga pole võrreldav näiteks situatsiooniga, kus inimene peab s****ma, sõeluma, n****ma, nõeluma, keevitama ja tegema sepatööd kõike korraga ja järgemööda.

Vahel tasub mõelda ja ennast tunnustada - näe saabki hakkama. 

Aga mis hinnaga?

Seltskonnamäng "Küsi paremalt"

Keegi peab olema mängujuht.

1) Vali mingi teema (mistahes teema)

2) Võta paber, pliiatsid, käärid

3) Koosta kolmeliikmelised meeskonnad

4) Lase meeskonnal koostada 12-15 teemaga seotud küsimust

5) Küsimused tuleb kirjutada paberile, samma sulgudesse lisada vastus

6) Lõika küsimused välja ning markeeri paberil üks nurkadest - kas vasakul või paremal.

7) Anna küsimused ühiskatlasse (müts, kübar, kauss vms)

8) Moodustage ring

9) Võta pimeloosiga küsimus ning esita see endast kas vasakul või paremal istuvale inimesele

10)Iga vastuse korral  saad teha vastavalt vanusele, mängukooslusele ja tahtmisele erinevaid asju (nt loomahäälitsusi, laulma, võtma väikese klõmmi, kõhvi vms - oleneb, kes mängivad)

Eales poleks teadnud - antikythera mehhanism

Antikythera mehhanism on iidne mehhaaniline arvuti, mis oli konstrueeritud arvutama ja osutama astronoomia nähtuseid, nt kuu- ja päikesevarjutused, kuufaasid, planeetide liikumine tähistaevas jne. Arvatakse, et see ehitati 150–100 eKr. Mehhanismi jäänused leidsid merepõhjast 1900. aastal käsnakogujad koos laevavrakiga Antikýthira saare lähedalt.

Antikythera mehhanismi võib omalaadseks sümboliks, mis märgib varakeskajal unustusse kadunud teadmisi. 

Kuigi osa selle moodustavatest detailidest on tänaseks kaotsi läinud, võib oletada, et sellel oli umbes 37 hammasratast, mille käitamisel sai ennustada ilmnevaid päikese- ja kuuvarjutusi, olümpiaade ning Kuu, Päikese ja toonaseks tuntud planeetide asukohti.

Vat siis. 

________________________________________

Pildid ja teave kõik puha netist

Petrogradi ehitus

Mida Tallinnas kuulukse?

Tähista Tallinna päeva ja tähista perepäeva. Täna. 

Inimlikult olulised mõlemad - sünnikoht, kasvukeskond, perekond. 

Maailma mõistes pisikene linn, aga minu jaoks koht, kus ma tegin esimesed hingetõmbed, sammud, märkamised, õppimised, tööd, lapsed ja armastused.

Tallinnat kasutasin ma kirjandusliku ruumina mõlemas romaanis ning kuigi minu uurimisobjekt liikus palju ringi, siis temagi oli kasvanud Tallinnas ning tundis neid tänavaid risti ja põiki.

MINU linn.

________________________________________

Pildid FB-st (Ulakas plika) ja delfi piltidest

Emana õnnelik

Elu suurim õppetund on olnud emaks olemine. Ja tegelt on õppetund vale sõna, sest emadus pole mitte mingi ajutine asi, mis võib olla jääb ja võib olla ei jää terveks eluks meelde.

Emadus on seisund või nähtus või elustiil või tegelikult on see lihtsalt kokku üks suur ja vahva, vahel tüütu, kuid enamasti äärmiselt lustiline teekond, mis algab lõbusate hetkedega kunagi minevikust ja lõppeb siis, kui emast saab mälestus.

Head emadepäeva!!

Maine

Haa ja mitte ses mõttes, et kas mu pea hõljub pilvedes või mitte. 

Pigem on asi selles, et maal veedetav nädalalõpp on nii... inglaslik.

Vaikne, rahulik, looduslik, rustikaalne. 

Mõnus, lõõgastav ja samas ka veidi nukker. 

Aga kevad on maal tore.

Linnas muidugi ka, kuid siin pääseb mai kuidagi hoosgamalt löögile.

Igatahes ühe rästapaari jagelusi kuulates tuli silme ette noorpaari kodu sisustamine....

Õu, valges kitlis näitsik - jäta siia käed, mis mul tervise tõid...

Valges kitlis näitsik
Ühesõnaga 12.05 ja ilusat õdedepäeva, head endised kolleegid ja üldse blogilugejad, see sissekanne on mõeldud teile:

*kes te arsti määratud ravi KORRALDATE

*kes te näitate üles tohtutut kannatlikkust, rahulikkust, ja meelekindlust

*kes te suudate töötada 12 tundi järgepanu (mäletate - 10 km päevas!!!)

*kes te tunnete õendusdiagnoose, protseduure, ravimeid, (tee lahtistiga pole ilmselt väga maitsev ;) )

*kes te nõustate peresid ja nende lähedasi

*kes te pesete, kusete ja kammite patsiente

*kes te armastate oma tööd

*kes te järgite kõikide inimlike reeglite võrdlemisi ebainimlikke ilminguid (surm, elustamine etc,

etc, etc)

*kes te olete mulle olemas olnud alates 1992. aasta oktoobrist ning  kes te mind ITK-s inimeseks kasvatasite

*kelle kõrval ma parimad elukogemused sain

HEAD ÕDEDEPÄEVA!!!!

________________________________

!!! ÕENDUSEST eesti kirjanduses:

Luise Vaher "Rindeõde"

Lilli Promet "Tüdrukud taevast"

Raimond Kaugver "Vana mees tahab koju"

Sirly Hiiemäe "Elu hinnakiri" (neid on veel, aga mainitud teostes on õendus täitsa kesksel kohal)

!!! Põnev fakt: Raimond Valgre laul "Helmi"  on kirjutatud II MS meditsiinipataljoni kuulunud Helmi Kurbasest, kes päästis Peningi lähedal haavatud Paul Kuusbergi

Õigustades õigustamatut

Mis maani on inimesel õigus mõelda ainult endale ja mitte ühelegi muule nähtusele/isikule vms enda kõrval?

Kas inimene tohib endale käe külge panna?

On ta seejuures nõrk isiksus või tugev isiksus?

Perioodiliselt lahvatavad mõtteavaldused, kus olen selgelt vähemäärmuses, sest leian, et inimesel pole kelleltki õigus elu võtta, sealjuures endalt.

Sest see keegi (ka sa ise), on seotud paljude inimestega ning mitte miski pole nii oluline, et selle nimel enda eksisteerimine vabatahtlikult lõpetada. 

Koolides peaks olema võimalus kuulata fakultatiivseid aineid, millest üks sisaldab lühiajalist praktilist tööd morgis ja/või õppuritele näidatakse elusaid inimesi, kes on saanud üledoose ning elustatud ja söödanaerina nüüd kõrvalisest abist sõltuvad.

Või siis "ekstreemsportlasi", kellel on väikene asi valesti läinud ning nüüd ollakse kaelast halvatuna ratastoolis.

Kujutan ette, kuidas praegune sissekanne lugejaid tagajalgadele ajab....

Köitmise tipptund

Harva, kui vaja midagi välja printida värviliselt ning kui peab kahe paiku trügima ning ootejärjekorras sesima, sest koopiakeskuses on meeletud järjekorrad, ei kipu eriti meeldegi tulema, et kohe-kohe on ülikoolides tööde esitamised ja kaitsmised tulemas.

Seega soovitus - kuni esmaspäevani tuleb pigem vältida paljunduskeskuseid, kui ise otseselt midagi lõpetamas ja peagi kaitsmas pole. 

Ja kas mu mälu ei peta, aga kunagi oli üks esimesi koopiakeskuseid Tallinnas Teenindusmaja esimesel korrusel? Suure ja väga jubedasti lõhnava kopeerimismasinaga sai konspekte paljundatud küll ja küll.

Punased nelgid

Kas see saab nüüd tavaliseks, kui kohalikus suurkaupluses müüakse 9. mail punaseid nelke?

Seisab naine, suured anumad täis ning enamikus siis tugevalt keskeas naaberrahvusest kohalikud ostsid. Rääkisid ka omavahel, et kuhu ja mis kell nad lähevad viima.

Eitama asja olulisust, siis kas nemad mõistavad asja tänaseni, et päästsid meid paha saksa onu käest ning venekülaliku entusiasmiga andsid meile tööd, leiba ja kirjaoskust?

Kes tegeleb veel muude asjadega ka....

Taxify on loonud võimaluse, kus sa tutvud inimestega, kes tavaliselt pole taksojuhid, vaid neil on ka muid asju. Naisjuhtide puhul märkasin ma huvitavat seaduspärasust (mitte nendel, kes Tulikas on aastakümneid töötanud ning ongi elupõlised taksistid), et nende valdkonnaks väljaspool taksosõitu on: iluteenistuja, treener, instruktor, rõivakaupluse müüja, ürituste korraldaja. Mõnel kõik samaaegselt, mõnel variatsioonidega. 

Meesjuhtidel on autode maaletoojaid, ehitajaid, puutöölisi (just nii ütleski, puutööline), pottseppi (väga kasulik tutvus), koera treenereid(?), mõned kolleegid haridusemailt, üks keevitaja ning üks koolituste läbiviija.

Tegelt hea sotsiaalne ülevaade. 

Kusjuures mäletan lapsepõlvest takso ootejärjekordi (reaalselt olid taksosabad, üks neist asus Koidula ja Köleri nurgal) ja rohelise tulgea Volgasid, laiu nahkistmeid ja olematuid amorte, sest taksos oli mul alati paha...

Kapitulatsioon

Seitsekümmend kaks aastat tagasi tundsid ilmselt paljud teatud kergendust: maihommikusse ei kõlanud pommi- püssi- automaadihääli ega muu lahingutega seotut.

Üle kuue aasta said esmakordselt vist kõik eurooplased pisutki kergemalt hingata (ma ei pea silmas Eesti okupeeritust; osana eurooplastest aga me ilmselt siiski vabaneseime sõjapainest)  

Reimsis, see katedraali kaude rohkem tuntud linn, sai kohaks, kus kirjutati alla just 07.05.1945, oli esmaspäev. Ilus algus ühele töönädalale? 

Muide kunagi olnud 07.05 raadiopäev. Raadio (Aleksander Popov)

Apokriiva lood

Well, igal kirjandusteadlasel/filoloogil/lugemishuvilisel  on ilmselt alati miskine raamat kaasas.  

No, et aeg mööduks rutem, sest olgem ausad - jõllis silmi oma nutikat vahtida muutub tegelikult üsna kiiresti nüriks. See on pigem juba harjumus - midagi peab sõrmitsema.

Ühel päeval aga sõrmitsedes Oskar Kruusi "Apokriiva lugusid" tuli tõdeda, et enamik kuulsaid ja tähtsaid ja toredaid isikuid on ikkagi samasugused lihast ja luust inimesed, kes on elanud, hinganud, sigitanud, kannatanud, lugenud, kirjutanud, loonud, joonud, söönud - kõik, mis käib elamise alla.

Loed ja imestad - milline hulk elu ja kultuuri kajastub 187-leheküljelises taskumõõtmes ja ohtralt karikatuurseid illustratisoone täis köites.

Nt sain teada, et kirjanik August Alle oli seotud omaaegse iluduskuninganna Nadja Peedi-Hofmaniga; et Tammsaarele olla kunagi pakutud raamatukoguhoidja kohta; et papa Jansenile on kunagi atendaati kavandatud; et Koidula tütrele keelati sünnimaale tulla; et rahvaluulet kogunud Mihkel Veske olla ehmatanud ära ühe Võrumaa talunaise, kui küsinud, kas on ka soe piim; et missugune nägi välja ärkamisaja köögipool etc, etc, etc.

Mõne inimese silmaringi erakordselt suureks arendajaks on reisimine (kuigi paljudele ei jää sealt ikka mitte midagi külge, aga peaasi, et on saanud kõvasti poseerida erinevate objektide ees), mõne jaoks aga mitte geograafiline ränne, vaid kronoloogiline.

Ahh, kuidas tahaks paljude suurte sündmuste ja iniemste ja tegemiste ajal olla kasvõi viivuks tuuleõhk, mis selles ruumis viibib, lauaplaadi molekul, ristpistes lina või kardinasiil...

Žonglöörimisvajadus

E-l oli kunagi komme vestluse ajal võtta laualt mingi ese ning seda siis hakata õhku viskama ja kinni püüdma. Vahel näitas ta mulle õuna/kanamuna/apelsini/mandariini/ploomi või ka lihtsalt mulle kuuluva kosmeetikavahendiga, kuidas tuleb esemeid osavalt õhku pilduda ja lennult kinni püüda.

Väga impressiivne igatahes.

Nüüd on nooremal pojal seesama komme. Sekunditki isaga koos elamata ja ometigi teeb poeg just samu liigutusi. Üks on keskkond ja rollid ja mudelid, mida nähakse ning ärge tulge vähetähtsustama geneetikat.

See on lihtsalt nii.

Multimeedialisus

Klimt, Van Gogh ja Monet - need nimed ei vaja ühelegi kultuursele inimesele üle rääkimist ega liigset soigu sinna juurde. 

Südalinna lagunenud Helioses (kurb oli vaadata neid meediapannoode taguseid koorunud ja lõhkiseid seinu), mustade matejalide tagant keset 360-kraadist näitust seistes, klassikalised helid kõrvus, detailiseerusid Klimti, van Gogh ja Moneti tuntumad tööd, need liikusid, need, muutusid, kadusid, ilmusid, põimusid, lõimusid, lõkendasid, sööbisid nägemismeeltessse.

Iseenesest naudin ma igasuguseid kunstielamusi alati (ning ei jõua ära oodata, millal tuleb  Van Gogh elust tehtud animatsioon meile), kuid tohutult häirivad ebaintelligentsed kaasviibijad, kes ei suuda ega tahagi olla haritud - nagu ikka siis, kui pärleid põssadele loobitakse...

Aga näha neid töid elustumas, suurelt, võimsalt oma värvide, tehnikate, originaalsuse ja kas siis tegeliku või postimpressionistliku tajumisega - see vajab seedimist. 

Lõbustamisviis

Nii harva, kui seda välja öelda saabki, aga mõnikord on ka kõige tegusamal inimesel pisuke igavusaeg (eriti kui tulevad mingid tobedad spordiülekanded - ma tean, et olen siinkohal tugevas vähemuses ja väga ebapopulaarne, aga TÕESTI?!! Vaadata, kuidas põhimõttel circem et panem kooslused rähklevad ja maruvihased kohtunikud näost punastena kärgivad ja kuidas kaotuse korral silmnähtavalt nördinud pealtvaatajad tükk aega maha ei rahune... minu jaoks väga vabandust, aga sisutud asjad)

Igavuse peletamiseks on aga google translate robottõlkija suurepärane huumorinurk.

Kindlasti pole ma ainus, kes selle on ära jaganud. Ja ma mitte ei naera erinevate keelte üle, vaid just selle robothääle üle. 

Nt kasvõi seesama sõna 'igav' - al'iidjar (araabia); tylsä (soome); dowwe (afrikaani); glup (horvaatia); kunthit (hindi); tŭp (bulgaaria); fádne (slovaki); truls (läti); amvlýs (kreeka);  intellectu estis (ladina); sajīva (punjabi). Ühel sõnal nii palju kõlasid...

Proovige ise järele. 

"Ei midagi erilist"

"Meie vahel mitte miskit erilist ei olnud 

rasket kiviseina ega lukustatud ust 

Mitte miskit erilist meil rääkida ei olnud 

kumbki katsus omaenda kivist kannatust/.../"
"Ei midagi erilist"

Minu põlvkonnale pole vist vaja selle laulu esitajat kirjeldada. Sõnu teame igatahes ka peast (erinevatlt Volmerist endast ;) )

Aga ükspäev läks mõttevahetuseks nende asjade üle, mis siis on elus erilised, aga milles ei näe mina nt erilisust. Üks inimene formuleeris oma mõtted ligilähedaselt minule ning ma ei hakka neid ümber trükkim, kopin ja peistin lihtsalt. No nii, siin nad on:

*Veganlus, taimetoitlus, toortoitlus, rohelised pulbrid, supertoidud

*Kalamaja ja sealne hipsterikultuur

*Curly strings

*Valged kastmajad ehk moodsad uusarendused, paarismajad ja ridamajad ilma privaatse õuealata ja toimiva infrastruktuurita

*Kõiksugu isehakanud “staarmeikarid”,”küünekunstnikud”, stilistid.

*Juuksepikendused, geelküüned, spreipäevitus, kunstripsmed

*Fitness kui spordiala ja igapäevane grillitud pepupiltide jagamine sotsiaalmeedias

*Kodukohvikud, kodurestoranid, kohvikute päevad, avatud hoovide laadad jms

*Jooga, tantra, lingam jm

*Kanal2 ja TV3 omasaated, naabrist parem, väiksed hiiglased vms

*Valgubatoonid, valgupulbrid, energiajoogid, vitamiiniveed

*Isehakanud tordimeistrid

*Makroonid

*“Mõtteteradega” pildikesed kodukujunduses
Aga maailm on nii põnev ja omapärane, asjad, mida on ja mida pole, mis paistavad ühte moodi, aga on hoopis muu. Värvid, toonid, tegevused, inimesed, nähtused, võimalused, mõtted ja hetked...
Pildid on veebised

Töö pühitsus

Kui sa just pole aadel või ei abiellu marurikka mehega, olles tema trofee magamistoas, siis on elementaarne käia naisel endal tööl. Täiesti mõistlik tegevus. Nii, kiikan oma tööminevikku: sanitar, hooldaja, ema asendaja sekretärina, kiirtoiduputkas abitööline, kohtumedistiini laborant, õde, õpetaja, sõnaraamatute koostaja-projektijuht, avalike suhete juht, koolitusõde ja streigi kõneisik (ok, kas viimast olid nagu põhitöö lisasõrmed).

Mäletan tänaseni oma esimese palga saamist - 186 krooni (sse oli ametlikult töökoha kassast makstud palk)

See tunne, mille sa omateenitud raha eest saad - seda ei asenda mitte miski. 

Kusjuures mind panevad alati üllatama need inimesed, kes ütlevad, et neile meeldib kodus olla ja oma asjadega tegeleda, laste ja majapidamise eest hoolitseda. Kas tõesti? 

Üks on tööl sotsiaalne aspekt, teine majanduslikud asjaolud, aga mu meelest on töö ka pisut eneseteostuse vahendiks. Kui laps tilluke, siis küll, aga kui koolilapsed - mida sa seal pidevalt tegeled? Ja kas see ongi naise unistus? 

Tõsi, maaelu elavatel inimestel on see vist teisiti (ma mõtlen maal 'maal' - talus, vms), seal nagu oleks mõistetav oma majapidamise jaoks rühmata, aga linnas? 

Kuid töötamine ON LAHE TEGEVUS. Eriti kui sa saad lobisemise eest tasustatud. Selle eest, et sa räägid nendest asjadest, mida sa tead. 

Arbujateks muutuda...

Uskumatu, aga otsida talvejope uuesti välja ning vaadata, et pungad ei muutugi priskemaks ning ometigi.... olen ma istunud volbriööl Raekoja platsil välikohvikus ja imestanud, et on soe õhtu, olen käinud nurmenukkudest pakataval põllul ning mõelnud, milline ilu.

Nüüd aga vist oma öölendu ei tee....

Igal ajastul on vist olnud oma nõialugu. "Väike nõid" ja "Nöbinina"; "Võluvägised" - need on nagu ainult kerge põige maagia maailma. Siis on igasuguseid võlureid ja sortse igas võimalikus positsioonis.

Aga mulle meeldib agathachristilik lähenemine - ka mina teeksin nõiad väga lihtsaks, nagu igas külas elavaks memmeks, kellega tuleb hästi läbi saada, sest vastaval juhul kuivab su üsk või kängub kaasa erekteerumisvõime, ei kasva su lapsed, saavad koolis halbu hindeid, koduloomad ei paaritu ja vili ei kasva.

"Macbethi" kolm nõida oleks tõepoolest nagu kõige tavalisemad eidekesed. Eidekestes muide on tihti lumma - kust muidu see vananaiste tarkus mõiste. 

Kõrget lendu siis!!

Õrnalt riivates

ERIYVRZG

Õpetamise juures on üheks parimaks osaks see, kui sa küsid juhendatavatelt tagasisidet ning sulle öeldakse umbes nii: "See on keeruline, aga päris huvitav, palju saab teada."

Kooliaasta lõpusirgele lähenedes saab tegeleda teemadega, millega vast igapäevaselt inimesed ei tegutsegi, aga aeg, ruum, aegruum, elu, surm, filosoofiline küsimus - need on just selliseks mõnusaks virgestuseks.

Ning mõnes mõttes asjakohaselt ka - möödub ju täna 66 aastat, kui 20. sajandi suurimaid filosoofe mõtlemise ja hingamise lõpetas: Ludvig Wittgenstein. 

Nojah, eks esmakursuslasena oli epistemioloogilise "Tõsikindluse" tagamaade avamine märksa keerulisem, kui nüüd, mil  inimteadmise päritolu, loomuse ja piiride uurimine on mulle arusaadavam. Need tema viimastel aastatel kirjutatud märkmed andsid alust diskuteerimiseks teemal, kas mõtlemises on omad voolud umbes nagu hoovused on ookeanites ning keerukohad jõgedes. 

Haa, ja üks kursuseõde (kes tegi mingis etteütluses, kus oli võimalik teha 40 viga, kokku 39) sai endale hüüdnime Tõsikindlus, sest ta läks vaidlema üldfilosoofia eksami järgselt oma hinde üle professor Mart Raukasega ning meid hämmastas tema veendumus, et Raukas on mõistnud Wittgensteini valesti....

Praegugi ajab muigama....

_______________________________________

Pildid veebist

Inspireeritus

ERIYVRZG

Iga päev üks vaimustav teabekild!! Täna on kamambääri esmakordse valmistaja Marie Harel 265. sünniaastapäev. Et kunagi olla ta mõelnud, et vaat kui vahva, teeme sellist juustu, mida saab pastöriseeritud piimast, mida tuleb kaks nädalat  hallitusseente Penicillium candidum ja Penicillium camemberti abil küpsetada ja seejärel panna pakituna karpi. Teda toodetakse 250 grammiste sõõrikutena ning tegelt on see väga maitsev toode, millel on kaitstud päritolunimetus, sest Marie elas Camemberti-nimelises külas, kus ta siis selle juustu valmistamise ideele tuli. 

Aga... nüüd tuleb see koht, mida guuglis klikkimine mulle juurde andis: Salvador Dali olevat The "Persistence of Memory"maalinud "sulavad kellad" inspireerituna üleküpse kamambääri sulavast rattast. Eks ole?

Muide, 70 aastat tagasi asus üle Vaikse ookeani teele  Thor Heyerdahli poolt juhitav balsaparv Kon–Tiki. 
________________________________________
Pildid veebist

Kinderstube

Mitmetel asjadel on elus äärmiselt õhukesed piirid. NT: millal on inimene otsekohene ja millal taktitu mats.

Tean isegi, et aeg-ajalt kaant pealt lööv keevaverelisus ja udutamatus paneb kaassuhtlejaid mõtlema - hmm, mis see siis nüüd oli?

Aga on üks asi, mida ma võin kätt südamele pannes öelda, et ma ei kritiseeri konkreetselt ja ainuliselt inimese eraelulisi otsustusi. Kellega ja kus keegi magab või magamata jätab, kellega ja kuidas keegi mis põhjusel koos elab või elamata jätab ja kas tema väärtus seeläbi on kõrge või madal, et kas ta on üksik, lesk, lahutatud, abielus või muidu muus sotsiaalses suhtes.

Aeg-ajalt aga kuulen ma võrdlemisi iseseltsi hüüatusi ning seda siis, kui kaagatuslaadseid kurguhelisid toovad kuuldavale isikud, kel paarisarvulised orhised kubet kaunistamas. Haa, mehed või asjad - söögilauas kuuldavale toodud sõna 'tatt' (tähenduses hrl hlv nolk, tattnina) pani ühe munandimanuseomaja ohkima ja kommenteerima: "Lastetuba jätab soovida."

Jäin mõtlema - kumb on lastetoata, kas mina  (siis ilmselt kasvatamatusest nõrvetav inimene) või isik, kes teeseldud pieteeditundest oli valmis minestama, sest ta kuulis sõna 'tatt' ning automaatselt mõtles midagi muud, kui mina seda tegin?
Mõtlemiskoht.
________________________________________
Pildid veebist

Dekaadi jagu tagasi pronksiöhe

Veider, et täna saab kümme aastat sellest, kui tolatsemine pronkssõduri juures massiliseks lõhkumiseks vanalinnas pöördus ning ausaltöelda elasin toona nii mõnegi võrdlemisi äreva öötunni üle, lukustades majauksed, tõmmates alla rulood ning istudes ahjuroop käes poegade voodite juures - et kui vaja, siis kaitsen koda ja poegi.

Tegelikult oli vist toona reaalne oht isegi suurem, kui aimata oskasime. 

Igahates juhtus nii, et pärast läksin ma abipolitseinikuks ning läbisin mingi koolituse - igaks juhtumiks. 

Töötasin siis TTG ja meeleolud olid õpilaskonnas ärevad. Palvele mitte alluda provokatsioonidele järgnes AK uudistes "rõõmus" ära tundmine, et ikkagi ollakse Hirvepargis. 
Küsisin praegustelt õpilastelt, kas nad pronksiööst midagi teavad, siis mõned mäletasid midagi uudistest, kuid üldiselt tõstsin ma teemadelt katet ning nad olid siiralt üllatunud, et midagi taolist oli toimunud.
Mõneks põgusaks sekundiks liitusid eestlased küll korraks kokku. Abipolitseiniku koolitusel ütles üks mees: "Halvad asjad juhtuvad siis, kui ollakse ükskõikne. Mina ei taha olla ükskõikne."
Ka mina ei taha olla ükskõikne.

21. sajandi identifitseerimisvõimalused

Praeguses võimalikult sooneutraalses ja kõike lubavas ühiskonnas ei teagi kohe kuhu minna ja kuidas olla, sest vaatamata näilisele valikuvõimalusele ja liberaalsele suhtumisele kõigesse, kõike ja kõikidesse, siis kargas minusugusel küünikul kulm juuksepiirile, kui tekkis ühiskondlik debatt teemal, et ükskemad on tegelikult sisuliselt poolikute perekondade emotsionaalset taaka tootvate isikutena allapoole igasugust arvestust. 
Sest me ikkagi ei oska peret hoida ja põhimõtteliselt, kui oleks üksikemade 
des(k)imatsioon (ma ei tea, kas see sõna eesti keeles on olemas - vähemalt sõnastikest ei leidnud) ja võrdlemisi avalikult, siis peaksid kõik osapooled enam-vähem rahulikud olema.

Mis mõttes ei oska peret hoida? Hallo - ma ju hoiangi pere toimivana....

Aga üllatas võrdlemisi negatiivselt, et ikka veel on 21. sajandil ainuvõimalused mees+naine+laps(ed) pere defineerimiseks, muud nüansid lihtsalt ei tule kõne allagi.

Aga kas ikka on tingimata nii?

Kas anarhia allub reeglitele?

Tundub oksüümoronilik pääliskiri, aga vaadakem, ehk see siiski nii on. 
Anarhia (kr ἀναρχία 'võimuta olek, valitsemise puudumine') on vabadest isikutest koosnev võimuta ühiskond; ühiskonna selline seisund, mille puhul pole valitsust, pole ühe inimese sunduslikku võimu teise inimese üle, pole riiki, üleüldse kohustuslikku ühiskondlikku organisatsiooni. Täielikult on elimineeritud poliitilised ja õiguslikud institutsioonid, poliitiline ja õiguslik ideoloogia.

Anarhia on olnud reaalselt toimiv ühiskonnakorraldus.

Anarhia (ülekantud tähenduses) on korralagedus, metsik eluviis.

Anarhism on poliitilise filosoofia teooria (õpetus) anarhiast. Ühiskonna seisund, kus puudub ühe inimese sunduslik võim teiste üle.

Nii räägib nt vikipeedia: Anarhia

Aga kas anarhia tekkimiseks ja säilimiseks ei peaks olema ka mingeid reegleid? 

Järelikult on ka näiliselt süsteemitud olukorrad siiski süsteemipärased ja ka neil on teatud sihipärased tegevused: Süsteem

Ilmselgelt mitte kauaks, aga siiski.

Mõttesse tuleb veel keeleanarhia. Miks ikkagi peab rääkima ja kirjutama kõikidele arusaadavalt ning üheselt mõistetavalt? Mis peavad olema keeleliselt mingid normid, mida järgida? Keel

Saab ju ka lihtsalt niisama. Vähemalt osaliselt arvavad tänapäevased inimesed. Et kõigil on õigus kõike ükskõik kuidas ja ükskõik millal kellele ja mistahes asja suunas öelda.

Karjasevitsa murdmiseks

Mingites allikates on 01.04 karjalaskepäev, aga täna tähistab maarahvas seda, et tuli kari kasvõi korraks üle laudaukse lasta, et nad saaksid värsket õhkugi sõõmata. 

Lisaks palgati siis uueks tööajaks sulaseid ja tüdrukuid. 

Naised olla siis lüpsikuid turrutanud - abielus külanaised kogunesid kas kõrtsi või kuhugi mujale ning jäljendasid  suures puutünnis võitegemist: segati kujuteldavat võid ja loeti võisõnu. 

Ma loen ka oma võisõnad peale. 
Kui need olemas on. Nagu Miili-mamma lugenud igal kevadel ussisõnu, et nood tema karja ja kojaliikmed puutumata hoiaksid. Nii vähemalt räägiti kunagi.

Ma räägin jälle emast

Ei saa üle ega ümber - kaheksas aasta täitub ning kergemaks pole sugugi läinud. 

Vastupidi - nüüd on veelgi keerulisemaks läinud, sest enam pole ka isa ning tädigi liikus kõiksuse teele.

Tahaks küsida, et kes veel?

Aga  ma ei küsi. 

Ma mälestan.

Ma mõtisklen,

Ma heietan peas meenutusi oma ema kätest.

Nende soojusest ja pehmusest, kui mul oli halb olla. 

Kusjuures ma tean, et sa valvad, Sa pead seda tegema. Sa lihtsalt pead seda tegema.