reede, 21. aprill 2017

Suusulgurid

Mõnikord võiks jätta ütlemata selle, mida tahad öelda. Keegi kisub keelest ning lihtsalt tulebki hetk, kus tajud isegi - parem oleks olnud vaikida.
Ühtepidi on see hea, teistpidi halb - väljaöeldud sõna tuleb reeglina sind bumerangina sinu enda tagumiku tonksama ning tabad isegi väljaöeldud tõe puhul altkulmu pilke ning pahaseid hetki.
Kuigi..ma pean pigem õigeks öelda välja ilustamtatul kujul tõde, kui et kaagatada alles siis, kui kaklus ammu möödas.
Olen nutnud öeldu pärast,  on siiralt kahju olnud, kui olen kellelegi pidanud midagi ütlema ja üldse...vahel peab hoidma asjadel peal makaiverit - parem endal, kindlam teistel.
Loodan, et võetakse õppust ega kritiseerita vanemaid tegijaid (kuigi tal võis ju ka õigus olla...) 

neljapäev, 20. aprill 2017

Kõige sagedamini päritav

Teadus ja teadlased - need on armastamisväärsed tegelased ja nähtused oma terviklikkuses ja põnevates avastustes, mis siis kas juhuslikult või pika ja põhjaliku töö tulemusena valmisid.
Lugesin, et britid tegid tuhande inimesega skaneerimisi ja 3D mõõtmisi ning tulemuseks oli see, et kõige sagedamini pärivad järletulijad oma vanematelt need näojooned: piirkonnad vahetult ülal- ja allpool huuli, põsesarnad, ninaotsa kuju ning silma sisenurk. 
See on küll tõsi, et enamik mu tuttvaid, kelle ema või isa ma olen näinud, siis tõepoolest, see sarnasus on alati olemas. Ning aastate edenedes tuleb neid jooni üha rohkem ja rohkem juurde.
Nii enesele kui järeltulijatele.
Põnevad põimumised: autoukseklaasilt kajastuvad tuttavlikud jooned ja mitte ainult - ka hääled ja hoiakud on sarnased.
Huvitav, kas geeniteadlastel õnnestub tõesti ükskord kogu DNA lahti muukida ja enamikele küsimustele vastused leida?
Võimas oleks see küll, kui suudetaks peatada kiilaspäisus, ülekaal, lühike kasv, vähk, diabeet ja alkoholism ning pururumalus?
Aga vahel võib loodus üllatada mujalgi, kui pelgalt inimestes.

kolmapäev, 19. aprill 2017

Akrobaatika

Kui seda osatakse, siis on see ilus - kõike, mida keha suudab....
Kui seda ei osata (pole puistes liikmetes selliseid eeldusi ja iga fitness vist ennast ikkagi akrobaatiks ei nimetaks ka).
Muidu see meenutab üpris naeruväärseid olusid. 
Haa, vennad Kased Maguna külast....

teisipäev, 18. aprill 2017

Saatanaga sõlmitu?

"Faust" igas võimalikus versioonis; "Rehepapp" ja sellele eelnenud liigendused, tõlgendused, mugandused, versioonid ja visioonid.
Keegi on lubanud hinge kuradile selleks, et miski oleks vähemalt näiliseltki pisut aega meelipaitav või keegi on lausa saatana sigitis ise.
Aga... tundub, et vahel on need sõlmimised aset leidnud ka päris inimestega, mitte pelgalt fiktiivsete fantaasiate friteerimises.
Niccolo Paganini. Tema olemuse essentsiaaluse toob üks väga omapärases esituses film välja, mis kannabki pealkirja "The Devil's Violinist" (2013).
Tõepoolest, Paganini oli oma virtuoossuses kahtlemata tipp ja väidetavalt olnud no selline, kes oskab pilliga toimetada sedasi, et naised minestanud ning kuluaarides kõneldud - ta olla saatana enda poeg, mitte pelgalt sõlminud temaga diile. Kuidas need asjad olid, las jääda muusikaajaloolastele, aga...
...aga mulle jäi silma seda mees mänginud David Garrett. 
Paganinina ja muidu ka... Ütleme nii, et oma partituurid võiks tema kätte hoiule ja kasutada anda küll... Ja mitte seetõttu, et ta on meeldiva olemise ja teguviisiga põrgulikult andekas, vaid mulle istub see kirg ja pühendumus, millega ta viiulit käsitleb, käsitseb, käsitab...
Meister mistahes muusikastiilist võluma välja mitte lihtsalt omapärase, vaid  judinaidtekitavalt meela ja oskusliku helideahela. Jaa...
____________________________________
Pildid veebist

esmaspäev, 17. aprill 2017

Segamini oksad

Kes me oleme, kust me tuleme ja miks me just sellised oleme? Alati öeldakse, et keskkond ja geenid. 
See geneetiline pagas on aga eriti paeluv. Eriti kui olla selline isik, keda meeletult huvitavad igasugused pärimused ja lood ja tegemised etc.
Tänapäeval peaks olema asi eriti lihtne - toksid aga arvutisse, uurid virutaalsete ligipääsete kaudu meetrikume ja voilaa...
Aga vahel juhtub nii, et miski ei klapi. Kui teada, et suguvõsa üks vaaridest oli sellenimeline ja märkad sugupuhe tekkinud nimesid, mida mitte kunagi kuulnud pole, siis ilmselt on nii, et kui ikka asi loogiline ei tundu, siis ta seda ka pole ning on tegelikult vale.
Kujutle, et sa pead taastama oks oksa haaval äsja laasitud võraga puud ning oskad on kõik hunnikus ning siis sa pead seda detektiivi meisterlikkusega kokku sobitama, sest igale lõikele istub sobiv eemalduskoht, iga haru on seotud eelmisega ÕIGES järjestuses.
Ja kui ei õnnestu, siis tundub, et peab panema sobituma, aga nii need asjad ei käi.
Nagu mul kunagi üks kolleeg ütles, et nad alustasid mehega kooselu 8-ruuduses toas, ühisköögiga korteris ning neil ei olnud keeruline koos elada, sest asjad lihtsalt jooksid paika. Mingit pikka treeningperioodi ei eelnenud ega järgnenud. Nad tähistasid hiljuti 50. pulma-aastapäeva.
Ilmselt selle sugupuu koostamisega on samuti - harud peavad õigesti põimuma. 
Muidugi see isaisaisa pool on täiesti läbiuurimata ala. Tollel mehel oli kokku neli või viis seaduslikku naist, ühest abielust sündis minu vanaisa, kellele oli kolme abielu  ja hulga suhete peale kokku 9 last (üks siis nendest mu isa) ja oijahh seda ekspartnerite jada, mis kuskile kaardub....


pühapäev, 16. aprill 2017

Auväärsesse C-sse jõudmine

Väga respektaablisse ikka jõudmine. Terve sajand vastu peetud.
Kui isikust, siis reeglina on puudu juus, kõrvakuulmine, silmnägemine, hääl on ära, hambaid pole, nahk on parkunud ja kurruline ning liikumine vaevaline, kuigi on ka teistsuguseid olnud. 
Kui aga riigist, siis ma ei teagi, kas ta on mees või naine, ütleme siis, et tervikorganism.
Ning nüüd lükatakse tänase seisuga käima ametlik juubeliaasta (see on tegelt koht, kus sõna juubel on ennast õigustanud, 0-ja 5 lõppevad sünnipäevad on lihtsalt ümamrgused, v a 50 - see on see esimene ja ainus) ja tervikorganism ühes oma valude, võlude, ilude ja eludega mõtleb kõikidele ühiskondlikele, kollektiivsetele ja individuaalsetele haavadele, mida saatus oma järjepidevuses meile peale on kriipinud.
Ja ometigi on meil olnud ka õnnelikke hetki ja mul on hea meel tõdeda, et vähemalt uue  kollektiivse koosnemise jurues olen ma viibinud, olin küll plikake, aga ma mäletan seda aega. 
Nojah, edu  EV 100 (muide see märk, mis tähistab meie tervikorganismi sünnipäeva on väga lahe: lihtne, originaalne ja vist lugesin välja, et kolmetähenduslik)!!!

laupäev, 15. aprill 2017

Pärale minek

Sai pisut nostalgitsetud ning veebe surfates nägin filmi oma isast ja seejärel klikkisin "Lõpetamata saatele", kus Karl Kalkun oma viimsed sõnad lausus. 
Vaatasin saadet oma kunagise professiooni pilguga ning panin tähele kahte asja (reeglina äkksurmad tulevad hoiatuseta, aga siiski võib hiljem lugeda välja märke, mis viitasid mingitele probleemidele): ta hingab sageli kuidagi liiga sügavalt, nagu ei jätkuks õhku ja kuskil 10. saateminutil muutub ta kõne mitte segaseks, aga aegalsemaks ning ta räägib umbes nii nagu oleks söönud arooniaid või toomingamarju - vanasti nimetati 'paksu suuga'.
Grimmi oli tal vähe ning ka jume polnud just parim, aga see võis olla ka lihtsalt valguse viga.
Igatahes tuletas saade mulle meelde mitmeid neid kordi, kui patsient jalge ette varises ja teda enam elustada ei suudetud...
Mõned võetakse ära vara, mõne puhul unustab loodus, et ta ikka veel siin olemas on..
Mis on õige ja mis vale, seda ma ei teagi. Loodaks, et minek on valutu ja vaevatu ning toimuks ruttu, aga siis, kui tean, et maapealsed asjad said aetud.

reede, 14. aprill 2017

Gregoriuse kalendri 104. (liigaastal 105.) päev


Üpris veider kokkusattumus, et kaks suurt draamat, millest ka tänapäeval inimesed räägivad, leidisid aset mõlemad 14. aprillil. Üllatusega tõdesin, et kui Eestis alustas 1909.  oma tegevust ERM, siis 44 aastat enne seda tulistas Booth  Washington D.C.-s Lincolni ja oli jäänud ainult kolm aastat Titanicu ookeani põhja mürtsatamiseni.
Mõlemad sündmused muutsid ühel või teisel viisil asjade kulgu (no nt kasvõi sellel hetkel sündmusega seotud isikute elu). Mõtlesin, kas mu enda mälus on midagi sellist, mis peaks olema seotud 14. aprilliga. Meenub, et ülikooli esimese kursuse kevadsemestril, kuskil selle aja kandis, ladusime E-ga Raasikul puid tema isa ja emaga ning oli vist mingisugune üliõpilasüritus, kus mäletan E-d minu kursavendadega hästi läbi saamas, aga mis põhjusel me selles korteris Kadriorus olime, seda ma ei teagi. Igatahes mäletan, et see kuskil aprillis oli, sest ma olin kevadmantlis ja mul oli maja ees taksot oodates külm. 
Aasta enne seda tean, et olin vahetanud tööd ning olin ametis ühes juveeliäris. Aasta pärast seda puude laadimist aga lugesin kalendrist, et veel on jäänud 1 kuu ja 2 päeva sünnituseelse puhkuseni.
Kaheksa aastat tagasi... ei, sellest ma ei taha kõnelda.
_____________________________________
Pildid veebist, kolmas on aga siit:
*Eesti Rahva Muuseum 1913, ERM Fk 213:318, Eesti Rahva Muuseum, 

neljapäev, 13. aprill 2017

Nädala neljas

Veendunud ateistina ei saa minna mööda kogu sellest kaubandusse kapanud söödavate ja mittesöödavate munade/jäneste/šokolaadide/küünalde/linade/asjade virr-varrist, mida siis asjalik kapitalist oskab osavlt kasumit teenima panna ning rahvas tarbib. Teadmata samas üldse, millega on tegu. Kui küsida, mis toimub, siis teatakse, et tuleb mune värvida ja neid siis koksida ja siis on kõik jube õnnelikud...
Aga kui vaataks korra lähemalt, siis on nii, et ortodoksi ja roomakatoliku ning mitmes protestantlikus kirikus kuulub suure neljapäeva jumalateenistusse jalgade pesemise talitus. See tuletab meelde, kuidas Jeesus pesi oma jüngrite jalad ja käskis kristlastel saada samuti üksteise teenijaiks.
Haa, see tähendab, et suht tore hügieeniline toiming. Mis mind aga pani mõtlema, et ennemuistsel ajal olnud neljapäev see, kui pere kogunenud vabamalt hingama ja igasugus juttuseid rääkima, sealt siis ka põlvest põlve edasi antud pärimus ja ...tegelt, kui oleks ajamasin, siis liiguks tagasi ning vaataks õige lähedalt, et mis toimus?
Mis aga viib omakorda selleni, et filmilinal on kõik võimalik ning üks väga lahe film on selle kohta olemas:
"The Hunt for the Hidden Relic" (2002).
Värviliste munade hüpetelt selleni, et kas ikka oli ristil ja kas ikka oli olemas - ei tea...
Ühesõnaga, minevikku saab vaadata mitmeti ning ka tööinimestele ühe lisapuhkepäeva andev pikk NV kulub küll marjaks ära. Tuisuga või mitte ;)

kolmapäev, 12. aprill 2017

7 asja, mida....

Iga sait pakub erinevates numbrikombinatsioonides huvitavaid asju, millega inimene võiks ühel või teisel viisil tegeleda, kaalu kaotada, ennast stiilsemaks muuta, paremini koinida etc, etc, etc.
Oletame, et http://sirly-svingpastellides.blogspot.com.ee/ pakub ka mingeid asju, mida ei teata või siiski teatakse, aga need on ununenud:
1. Et hommikul õigeaegselt üles ärgata, tuleb õhtul korralikul ajal magama minna ;).
2. Et lugeda huvitavaid raamatuid, selleks peavad olema eelnevalt tähed selged.
3. Et osata arvutada, tuleb tunda numbereid.
4. Et pilli mängida, peab olema muusikalist kuulmist ja oskama nooti lugeda.
5. Et saada palgapäeval palka, selleks tuleb eelnevalt tööd teha.
6. Et teostada ainevahetust, peab olema elus.
7. Et täita virtuaalmaailma, peab olema ligipääs internetti.

Allikas: uldineelu.com

teisipäev, 11. aprill 2017

Võta tasuta!

Meeletult ahvatlev, eksole? 
Eriti kirjandusteadlasele. See oleks nagu lasta kommimaias astronaut magusale Kuule hüppama ja kompvekke haukama.
Mina siis olen see raamatukuul hüplev kirjanduskosmonaut. Riiulid on  lookas, laudid on kummis. Varsti ei mahu enam keegi siia elama, aga ei - ikka tuleb mõni trükis tuppa tuua, sest ehk pole neid veel  küll....
Täitsa veider värk nende lugemiste ja kirjutamistega... 

esmaspäev, 10. aprill 2017

Krõõdast kliiniliselt

Pole vaja vist eriti nutikat peakest taipamaks, millisest Krõõdast käib jutt. Ikka sellest, kes on "vuart eit, heleda jaalega". 
Kes nukrate silmadega vaatas esimest korda oma uut kodu, oma mehe ees tundis süümepiinu, kui esimesena tütar sündis, siis teine tütar sündis, siis kolmas tütar sündis ja lõpuks neljandat last, poega ilmale kandes  suri. 
Viimati sai "Tõde ja õigust" loetud mu mälu järgi kuskil üheksa aastat tagasi (esimest osa, teisi ma olen vahelduva eduga sirvinud ikka hilisemal ajal ka), kui pojad korraga mingisse viirusesse haigestusid, kõrges palavikus olid (sellepärast ma raamatut lugesingi - mõtlesin kõige selle peale, mida kõrvenurga inimesed tundsid, kui kurgutõbi maad laastas) ja ma siis nende voodi juures valvasin.
Nüüd, kui vaatasin seda klippi filmi valmimisest, siis jäin ma mõtlema, et miks ikkagi Krõõt suri, mis oleks see kliiniline pilt ja häiritud elamistoimingud, mis teda selleni viisid, et kuus aastat ja neli last ning läinud ta oligi. Mu arvutamise põhjal siis kuskil 25-aastane, kui sedagi +/-1 siia või sinna. 
Taastuda tal ju väga nurgavoodis ei lastud. Alles sai emakas tagasi tõmmata ning lohhiad veel käisid, aga tuli ärgata vara,  talitada loomad, olla osaline külvis ja heinateos, rukkilõikamisel ja vilja tuulamisel. Teha söök ja vaadata, et villajagu jätkuks. Lisaks pidevalt rinda pista kurbusega ning olgem ausad - see niiske ja soine Vargamäe ei meelitanud just tervisele.
Vaevalt, et neist keegi toona aimas juurviljade ja puuviljade osatähtsust või et kala ja piima peab nii ja nii palju tarbima. Samas - ümberringi oli värske õhk, keemiast rikkumata loodus ning leib, mis teadupärast sisaldab ohtralt vajalikke mineraale ja vitamiine. Küllap need kompenseerisid muud asjad, kuid ikkagi -  mis temaga siis juhtus?
Tõenäoliselt venitas ta ära emaka, kannatas aneemia käes, ei saanud piisavalt magneesiumi, kalitsiumi ja kaaliumi ning see viis ta südame-veresoonkonna puudulikkuseni. Tõenäoliselt oli tal ka hormonaalne tasakaal paigast ära, kortisool kõrge. 
Mõnes mõttes sarnaneb ta "Tuulest viidud" Melaniele, kes linna piiramisärevuses sünnitas ainsa lapse, osales linnast kilomeetritepikkusel, kõrvetaval põgenemisretkel ning jõudis lõpuks rüüstatud Tarasse, kus polnud süüa ega ravimeid ega midagi, isegi pesta ei saanud korralikult. Rääkimata imiku toitmisest (ka seal imetas last keegi teine, nii nagu Krõõda viimast last Mari)
Melanie suri järgmist last soovides - juba esimene rasedus oli kaunis ohtlik, sest "ta oli ju nii kitsas": seegi joon ühendas naisi - mõlemad olid täiesti sobimatu kondikavaga keerulisemateks oludeks.
Ja mõlema surmaga lahkus neid  ümbritsevate inimeste elust justkui lõplikult mingi rõõmuhelk, mida nad olid andnud ja kandnud. 
Ja kui nii võtta, siis on kummagi teose teised naised sarnased: Melanie usaldab Scarletit oma lapse kasvatamisel, nii nagu Krõõt Marigi; Mari ja Scarlett näivad olevat hoopis teisest puust - nendele pole keeruline lapsi ilmale kanda ja samas tööd vehkida teha (kuigi iseloomudelt olid nad täiesti erinevad), mõlemad naised matavad lapsi, mõlema naise elus on mees, kes takistab neil saamas täielikult õnnelikuks; nad tunenvad perioodiliselt tohutuid süümepiinu ning ärkavad üles hirmuunenägude tõttu. 
Mõnes mõttes olen ma täielikult tänulik, et just meie ajal elada saan.

pühapäev, 9. aprill 2017

Kultuurisärtsu vajadus

Kord oli üks sünnipäev. See toimus kevadisel ajal ja kuskil aias. Inimesed olid reeglina need, kellele meeldis noh... sooja ilmaga istudes üks soru ära teha.
Söödi ja joodi ning naljad olid kahesuunalised: allapoole kehaosad ning see, kuidas üks või teine oli siis ja seal ikka pidu pannud, ära kustunud, kellegagi kakelnud. 
Viisakusest sai ikkagi tunnike istutud, siis sai mõõt täis ja ma vabandasin ning tulin tulema.
Vastukaaluks tellisin ma endale Ants Eskolast dokumentaali ja vaatasin, kuna vajasin mingit kultuurusärtsu. 
Adun tegelikult väga hästi, et kultuurilised hüved on sekundaarsed ning nendega saab tegeleda ainult sellisel juhul, kui  primaarsed vajadused hingamise, sigimise ja ainevahetamise teostamisel on täidetud, aga tõesti - no vajad midagi hingele ka.


laupäev, 8. aprill 2017

Stultitia gradus septimus

Rumalus on kohutav omadus. Ta on lopsakas, lainetav, tihti nakkav ja tal on ka üsna palju sünonüüme. Ei hakka neid siia kopima, sest vähegi atsakam teab, kust ja mida otsida, aga...
On hetki, kus on võimalik kohata absoluutset otskohtlust, suisa tagajärgedele mõtlematut pooliku mutsu tajumist ning torulolle lainetusi.
Ei tuleks iialgi pähe hakata spetsialistile ütlema, et ta teeb midagi sellist valesti, mida ta oskab kinnisilmi, vasaku kõrva tagant pimedasse tuppa tulistades ja ikkagi märki tabada.
Selgunud on, et ma ei oska desmurgilisi võtteid st ma ei oskavat siduda. Ja seda ütles inimene, kes ühel oma läbi viidud koolitusel väitis: 
*"Kapillaaride olemasolu tõestab seda, et inimene on jumalast, mitte ahvist"; 
*"Põrn soojendab meie organsimis vett"; 
*"Kui inimene sööb paremini, siis see seljaaju saab jälle terveks."; 
*"Kui sa vähihaigena naeratad, siis sa saad terveks" 
Vabandust, aga WTF?

reede, 7. aprill 2017

Õilsa sõna apologeedid

Kiire. Mitu asja, hop-hop-hop. Asendused, vihastamised, täiekooseisuline popitamine, "Mardileiva" vaatamine. Pärast vaja jõuda vanalinna, et saada ühe kunstniku käest teise kunstniku tehtud töid vaadata, et neist siis üks kaanekujunduseks valida. 
Pikk jalg, kus oli näha moodsa aja Kaspar Üksit. Joonistamas, molberti ees, suhteliselt andunult. Külmas aprillis. 
Tegelt mulle ikkagi see kunstnike motiiv meeldib. Nendes on kohe midagi erakordset. 

neljapäev, 6. aprill 2017

Põiki ja naas


Tartu. Kirjandusmuuseum. Vajalikud asjad. Kiiresti. Sups sinna, sups tagasi. Rongis oluliselt parem kui bussis. Ja tundub, et rongid on in. 
Igatahes äripäeva hommiku kohta oli inimesi pilgeni - nagu laulupeole minek.
Igatahes sain väärt värki oma raamatule lisaks. Üks juhuslik koperdus avas mulle väga põneva materjali ning lisaks tean, milline oli Lilli käekiri. 
Ning tema käsikirjad (neid oli seal kaks: üks käekirjaline ja üks masintrükiline) olid tõesti puhtad - täpselt nii nagu Ralf kunagi ütles. 
Sõidu ajal sai ilma silmitsetud. Kevad tatsas õuedes, hoovides,  inimestes. Põllumees teeb tööd...

kolmapäev, 5. aprill 2017

Muinasjutu maadlused

Külmatuuleline, aga kaunis päev. Õpilastega õue. Kirjandus: ühe klassiga lavastame improvisatsiooniliselt etüüde tuntud muinasjuttudest; teise klassiga leiame võimalused maagiliste lindude, maagiliste kivide, maagiliste puude või maagiliste võluvitste leidmisest koolimaja lähiümbruses.
Tund on lahe.
Kõigile meeldib. Tuleb tõdeda, et õppuritele meeldivad taolised tegemised. Tuleb tõdeda, et mulle ka. 
Ja nüüd alljärgnev koeraomanikele: elamurajoonide vaheline roheala (missest, et amortiseerunud, kulunud ja mitte heakorrastatud) pole sinu lemmiku WC. Järgmisel korral toon ma oma seemissaapa sinu ukse taha (sest jah - ma otsin su üles, ma leian su üles, see pole väga keeruline, sest sa ei tunne mu jonnijõudu ja visadust) ja SINA puhastad ta ära. Kontsast ninaotsani ning seejärel ostad sa mulle saapavärskendaja ning palud südamest vabandust, et ma just sinu koera koristamata kraamiga pidin tõtt tallama.

teisipäev, 4. aprill 2017

Kreeklase lugu jäi kõrvu (Zorbas)

Käia tööl, panna hindeid, suhelda kolleegidega, kuulata muusikat. 
Ja sealt alustada ning leida mitmete linkide kaude "Zorbas". Mind hakkasid mitmed liigendused huvitama  ning ma avastasin põnevusega järgmist:
* "Zorbase" kirjutas valmis Mikis Theodorakis
*Mikis Theodorakis on väga tuntud kreeka helilooja, kes loos selle muusikapala filmile "Zorba the Greek" (1964) 
* Filmis mängis peaosa Mehhiko-Ameerika päritolu Anthony Quinn (1915-2001), kelle jaoks oli see roll justkui loodud
* Film baseerus kreeka kirjaniku Nikos Kazantzakise romaanil "Alexis Zorbas" (kr. k 1946; e k 1975) 
* Kirjanik on aga loo üles kirjutanud tegelikult eksisteerinud kaevandustöölise, põllumehe, puulõikaja ja lõpuks mungana tegutsenud, kaks korda abielus olnud ning kaheksa lapse isa Giorgis Zorbase (1869–1943)  eluloo põhjal, kellega kirjanik kohtus 1915. aastal ja kellega ta oli lähedane sõber.
* "Zorba the Greek" on juutuubitatud katkendite põhjal väga hea sisuga (kuid väga halvasti mängitud) film, mida tasuks täiesti vaadata.
Sõnaga - ma sain väga palju uut infot. Igati korda läinud päev. 
_______________________________
Kõik materjaalid, sh fotod saadud internetist :)

esmaspäev, 3. aprill 2017

Zoja ja Šura

Haa, need nimed ei ütle ilmselt kellelegi enam suurt midagi. Olgu öeldud, et nad olid kunagi väga olulised tegelased, ning nendest räägiti kunagi kui kangelastest õest ja vennast. Point on selles, et Zoja ja Šura pidasid kunagi mõlemad päevikuid ning kui Zoja kirjutas sügavatest mõtisklustest, siis Zoja vend kirjutas kunagi päevikusse: "Tõusin, sõin, jõin, kaklesin Petkaga." "Sõin, jõin, kaklesin Mitkaga." "Täna ma ei kakelnud kellegagi." Teen ka sellise katsetuse. Ühe nädala jooksul ei kirjuta midagi muud. Nagu eile: tõusin, tegin hommikused asjad, läksin kaubakeskustesse ning töötasin aias.  
PS: mina ei tea, kas ta oli olemas ja kas temast liikunud jutt oli õige või mitte, mina tean, et lugesin seda raamatut ning proovisin mingisugusel hetkel olla sama iseseisev nagu Zojagi.
PPS: tean kolme naist, kes on sündinud aastatel 45.-55. ja saanud tema järgi endale nime.

pühapäev, 2. aprill 2017

Stand-up comedy

Eelmisel aastal sai mitut puhku meie uue aja tegijaid vaadatud: Huumoritunnel; Comedy Gala. Mulle meeldib Kinoteatri seltskond nii teles kui laval, sest oli naljakas, oli huvitav, oli meelelahutuslik, kuid ...kahjuks hakkab ennast ruttu kordama, sest natukene puudub ajatuse maik. Või ma isegi ei tea, mis seal oli, mis mind pisut häirima jäi. Samas pole see kuigi lihtne saalitäis rahvast ainult naljaga tähelepanelikuks tõmmata. 
Kusjuures olen mõned korrad mõelnud, et prooviks  vaba mikrofoni isegi, vaataks, kas on sellist avanemist ja kuidas läheb see täiesti võõra publiku naerutamisega, sest tuttava publikuga saan ma vähemalt korra päevas hakkama.
Aga see selleks. Mina hoopiski surfasin pisut ja võrdlesin Raikinit ja Baskinit. Nende šketse, mis on laiale üldsusele tuntud ning tuleb tõdeda, et kuigi Baskin rääkis eesti keeles ja tegi igati tasemel klippe, siis Raikin oli originaal, millest ei saa üle ega ümber, sest kuitahes hästi keegi teda ei kopeeriks, on tegemist ikkagi koopiaga.
"Avas" ja "Kelle?" on mõlemas keeles naljakad, kuid algupäraselt on ta põnevam.
Baskin hiilgas, seda ma ei eitagi - tema paljud rollid olid ikka väga mitmekülgsed, naljad meie jaoks sobivalt piprased ning tema suurus kahtlemata võimas, kuid lihtsalt teatud asjades oli ta 99% õnnestunud koopia, väga õnnestunud sealjuures.
Aga andekad olid nad kohe kindlasti ja küllap nad jagasid mitmeski mõttes ühesugust saatust nii rahvusjuurte kui muude asjate poolest.
Ning hea, et mõlema pereliikmed naised-lapsed on need, kes rikastavad jätkuvalt ilma ja tegemisi. Anderikkad inimesed kõik.
________________________________________
Pildid veebist ning pole mõeldud ärilistel eesmärkidel kasutamiseks, ainult loo illustreerimiseks.

laupäev, 1. aprill 2017

Uksed kinni, uksed lahti

Vahel on see tõesti tõsi, et ühe asja lõppedes avanevad uued võimalused ning see on tegelikult paganama tore, et mingi asi on peetunud ja nurisünnilikult jäänud toppama mitmeks ajaks. 
Iga asi peab olema millekski väga hea ning eelmise kirjastuse aastapikkuseks veninud vaikus on tekitanud olukorra, kus võin öelda, et küll on hea, et see nii läks!!!!
Pole olemas väljapääsmatust, pole ainult ühte võimalust, pole ebaõnnestumist, mida ei saaks ringi pöörata.
Ning ühte võib küll öelda üsna kindlalt - oma sisetunnet tuleb kuulata. SEE on alati õige.
Vanaema - kus sa iganes ka pole, tänud, et sa mulle õpetasid oma vaistule toetuma. 

reede, 31. märts 2017

Katioonid ja anioonid


Kas vahel ei lange tuju nulli, kui pult kukub maha ja patareid hüppavad välja? Muidu neid sealt kätte ei saa, aga siis on patareid põrandal ja vähe sellest - nad veerevad edasi ega näita peatumise märki, jõudes peatamatult kõige kaugema lauanurga alla või kõige kitsama riiuli vahele või kusagile veel päris eemale.

Õngitsemise tulemusena kätte saadud akuvara aga punnib oma pessa panekul tugevasti vastu ning kerge ärritusega on võimalik tuvastada, kuidas poolused on valed etc.
Et + ei läinud plussiga kokku ning  - miinusega.
Kui aga asjad ümber pöörata, siis on kohe kõik ok ning puldi saab sujuvalt telekale suunatud, et siis sealt mitte midagi vaadata.
Elus peaks ka nii olema, et katioonid sobituvad  katioonidega ja anioonid anioonidega. See näikse õige olevat. Ja vanad patareid lähevad sellisesse käitlusesse, et..? Kuhu nad tegelt lähevad? 
Kas varajasse täiskasvanuikka jõudnud kirjaoskamatu, ülekaaluline ja kurt, vaesunud meesinuiit Alaskalt ja LAV pärit sügavalt keskealine ja lahutatud, rahvusvaheliselt tuntud pime ning jõukas naisgemmoloogiaprofessor võivad teineteisesse armuda? (see on suurimaid erinevusi, mida ma suutsin välja mõelda, kuid tõenäliselt on neid veel). Miks ka mitte. Armastus ja tundeilm on ainus, milles puudub igasugune loogika ja ratsionaalsus. 
________________________________________
Pildid mõistagi internetist

neljapäev, 30. märts 2017

Matriarhaatlus

Ei tea isegi, kas see sõna on ikka sõna, kuid oletagem, et on.
Peaks siis üldjoontes märkima mõne kogukonna naisiliinipidist võimukandjat, kes on nutikas, teotahteline ja kahtlemata suhteliselt ebameeldiva iseloomuga, kuid... võim pole kunagi teostunud meeldiva inimese käes all. Kas pole nii?
Novot. Sai siin sirvitud "The B&B" 30-aastaseks saamisega seotud artikleid ning tulid meelde perekonna peaemanda  igakülgsed katsetused "oma perekonda kaitsta". 
Aegade jooksul on kinolinale lastud suurel hulgal jama ning tihti on nendes jamades üks naine. Oletame, et mitmekordne lesk vms. Mitmeid lapsi. Minevikus kahtlane armulugu isa poolt keelu saanud noormehega. Laps, kes polegi oma mehe laps. Pihutäis kirju, mida harva kuskilt salasahtlist välja võetakse, saladused - suuremad ja väiksemad....
Nendel on palju muresid: et järeltulija valest soost või valest klassist partneriga ei ühinduks, et mehe pärand kusagile ei kaoks, firma tooks raha sisse, et mingi maniakk ei oleks perekonna läheduses.
Reeglina on nad manipleerivad ja tegelt suht õudsad inimesed, kuid kui nende minevikku kaevuda, siis on seal kindlaid viiteid põhjustele, miks naine selliseks muutunud on. 
Nendes on julgust; pealehakkamist; oskust aega, raha, inimesi kasutada ning neil on ka inimlikke murdehetki: tavaliselt seisavad nad  oma kabineti akna all, vaatavad õue või sõrmitsevad noorpõlvepilti endast ja lapsest ning siis libiseb pilk lapselapsele nt. Ja see pilk on tegelikult viivuks, väga viivuks soe, inimlik, täis seda ürgtunnet, ürghoolt ja ürgarmastust. 
Nagu looduseski. Seal on ju matriarhi ülesanne juhtida hõim  tervelt ja vigastamatult ühest kohast teise - selleks, et vereliin jätkuks, liik välja ei sureks ning mälestus jääks. Nii ka inimestel. Aga ikkagi, kes tegelikult hõime juhib?
________________________________________
Pildid veebist

kolmapäev, 29. märts 2017

Botaniseeritud

Vaatamata oma pikaajalisele õppimisele (31 aastat) ei kannata ma ühte õppevormi absoluutselt ka - koolitusi. Need on enam-jaolt igavad, kontaktsed ja oma lühiajalisuses võrdlemisi perspektiivitud.
Kuna eelistan alati süstematiseeritud baasteadmiste loomist mingis kindlas vallas, siis ei näe mingit põnevust kasutada "saadud teadmisi". Ma ei ütle, et nad ei anna mulle midagi. Annavad küll. Mingeid märkssõnu, mille kaude ma saan tavaliselt koolitusel käsitletud teemat huvi korral süvitsi uurida. Ja uurida mulle meeldib. 
Hoopis teise tera on tekitanud aga õppekäigud, mis on seotud küll haridusega, kuid tihtipeale oma mitmekülgsuses mitte minu harudega.

Oli väga vaheldusrikas viibida oma seitsmendikega Tallinna Botaanikaaias tutvumas taimede paaritumisega (tegelikult küll paljunemisega, aga ühe õpilase sõnad on tegelt sellisena  naljakad).
Tuletasin mõndagi huvitavat meelde ning üllatusega tõdesin, et ma siiski mäletan mõisteid, taimedevahelisi seoseid etc.
Meeldis täita töölehti, meeldis kurseerida erinevates majades, meeldis, et sain välja tavaümbrusest. Tegelt on see mõkkimine (vt mingi postitus märtsis) iseenesest päris võimalusterohke ning köitev, kui asjal on kindlalt praktiline väärtus.
Ja soovitan üldse avatud silmaga ringi vaadata. On veider kuulda õpilasi arutlemas nt Türgi randade üle, aga ei teata, kus asub vabaõhumuuseum ja botaanikaaed oma kodulinnas.
Parafraseerides ühe nohikute sarja geeniust, kes oma sama geniaalse korterinaabri ning tolle armastatu, elutarga ja silmapaistvalt ilusa blondiini suhte kohta küsib: "What are you talking about after coitus?", et millega siis inimesed üldse vabal ajal tegelevad?



teisipäev, 28. märts 2017

Hüvasti, Vetemaa!

/.../Paar aastat vanem Pärnu poiss, kes nüüd õppis Panso juures lavakunsti, näitas Avole kord heledate lokkide ja õrnroosa pahelise inglinäoga noormeest: Enn Vetemaa. 
"Vat see mees teeb Eesti kirjanduse, mida pole vaja häbeneda," ütles lavakas.
Avo uuris tähelepanelikult luuletajat. Oli temagi juba lugenud Vetemaa elegantseid värsse linnast, muusikast, süütuse kaotamisest ning koguni Hrutšovist./.../ (Kallas 1990: 78)
Sedasi kirjutas Vetemaa põlvkonnakaaslane...
Mul on mainitet kirjahärraga olnud mõned kokkupuuted ja ma vabandan, Enn, et selle välja ütlen, aga oma eelmise eriala raames.
Mäletad, ma tõin sulle õhtused asjad kätte ja nimetasin perenimetsi? Sa ütlesid, et kutsuge Ennuks. Mina siis, et ahah, jah, jah, muidugi Enn ja lisasin perenime ja pidin peaaegu pepuli potsatama. 
Olin just head ööd pai teinud kuulsale kirjanikule!!
No ja veel mõningaid kokkupuuteid selles vallas.
Igatahes jäi meie maailm (loe: lugeda armastavate inimeste maailm) oluliselt vaesemaks. Kuid tänud kolleegile kirjandusteaduses, kes Ennust monograafia kirjutanud. 
Kaastunne perekonnale, lähedastele ja sõpradele. On valus lähedasi kaotada....
Hüvasti, hea kirjamees! 
____________________________________
Pilt on veebist

esmaspäev, 27. märts 2017

Tujutõstvad apelsinid

Kevad on mu jaoks viimased aastad olnud alati keeruliste mälestuste aeg, aga... on üks viis, kuidas saab kasvõi hetkeks tusatuju eemale lükata. 
Selleks on kahe klipi vaatamine komineerituna meenutustest, mis käsitlevad commedia dell'arte stiilis  nüüdseks juba paljude mälestustes unustuste hõlma vajunud "Armastust kolme apelsini vastu".
Minu jaoks pole ununenud, sest käisin seda kunagi kaks korda vaatamas ning tegin antud näidendi abil selgeks 16. sajandi teatri arengud nii 6. kui 10. klassile. 
Dialoog kivaloopimise, kuulsaks saamise, nõela juustesse panemise ning tuvikeseks muutumise ümber on  tõesti tusapeletava toimega. 
Et muinasjutud on kunagi rahvasuus liikunud lood ning mingil hetkel muutunud suuremaks osaks kultuurist ja kirjandusest - seda vist ikka teatakse. Vahemeremaade muinasjutu parodeeriv töötlus eestlasliku vürtsikusega (!!?) on tegelikult tänaseni üks huvitavamaid teatrikogemusi olnud. 
Lihtsalt põnev. Ilmselt 90. alguse eklektiline ja hüsteeriline uude ajastusse sisse elamine kõige oma rahavahetuste, kordade, seaduste, uuenduste ja kappavate tõusude ning mõõnadega on mõjutanud nostalgilisi niite selliselt, et mäletan tänaseni naerupisaraid, laiali aetud silmameiki ning kooliõdedega korduvalt killutatud vahetunde. Ükskord me jäimegi minu mälu põhjal anatoomia loengutesse minemata, sest istusime sööklas ja naersime etenduse ning muude paroodiate üle.
Igatahes on hea vahel mälestusi lehitseda ja tuju tõsta. Isegi kui selleks on apelsinid. 
Teatrirahvastele tervitusi!!!
_______________________________________
Pildid veebised

pühapäev, 26. märts 2017

Seitse surmapattu

Lugesin mingit katkendit ja tuli juttu jällegi seitsmest surmapatust. Uurisin nende kohta täpsemalt ning sain  teada, et patt on religioosses tähenduses seadusest üleastumine või vastuhakk Jumalale ja et teoloogias uurib pattu eriharu - hamartioloogia. Ma ei hakka siia kopima asju, mida iga inimene saab lugeda, aga mõtlesin sedasi tänapäevaselt, kas asjad on ikka nii:
1. uhkus  - see ajab tõesti upakile ning inimene kujutab asju ette enamat, kui tegelikult peaks olema. Siit lahknevad igasugused suurustlemised, aga samas on ta ometigi vajalik - ma ei lase endaga seda ja seda juhtuda, sest ma olen selle jaoks liiga uhke (aga abipalumine pole muuseas patt).
2. omandihimu, ahnus   - materialism on asja nimi?
3. kiim, iha, lõbu - 20. sajandi seksrevolutsioon on tekitanud olukorra, kus seks müüb, loob, ostab, võitleb, annab, võtab, viib, on äriks, meelelahutuseks, mõõtepuuks etc, etc, etc
4. kadedus - seda tunnen aeg-ajalt ise ka, aga püüan kohaneda.
5. aplus, õgardlikkus - see on vist emotsionaalse tühimiku täitmisega seotud?
6. viha, raev - ohhhhh.. selels olen ma süüdi igas momendis, aga ma lodoan, et see toob pahandusi mulle, mitte teistele (ja ega ma enda raevuhoogude järel õnnelik just pole).
7. laiskus - no tõepoolest....
Põhimõtteliselt olen nõus, aga kas nad just surmapatud on? Kuigi, ilmselgelt on iga patu juures eriharud, uued põlved, suunad ja paistmised.
Ahnus ja raev nt kombineerituna õgardluse ja liiderlikkusega on raudselt üks nähtus omaette kliima ja temperamendiga; suure tõenäosusega uhkus ja kadedus teevad palju pahandust; laisad... need on lihtsalt ebameeldivad.
Samas on elu  võimalusterohkuses ja kõikides võimalikes värvitoonides vahva ja mõõdukalt lõbus ning ei tasu oma šansse maha mängida.
_______________________________________
Pildid veebist võetud ja pisut muudetud

laupäev, 25. märts 2017

Paastumaarjapäev, aga ka...

Maarjapäeva tunnuseks on olnud punajoomise tava, mille tõttu saadi kogu aastaks õitsev välimus ja puna põsile. See oli päev, mil abielunaised pidutsesid ja käisid kõrtsis. Nagu kõigil naistepühadel, nii pidid ka maarjapäeval naistepeole või selle lähedusse sattunud mehed naistele välja tegema. 19. sajandil näiteks tõmmati eksikombel naistepühale sattunud mehele tanu pähe ja tõsteti ta üles, mille peale mehel tuli osta õlut ja viina ning naisi kostitada. Vastassugupoole kimbutamine, mängud, tembud, rituaalsed tantsud jm kuuluvad kõigi naistepühade juurde. See püha toimis nagu sotsiaalne ventiil, mis võimaldas raskest tööst ja igapäevarollist puhata. On teateid, et sel päeval riietuti valgesse, kanti valgeid rätikuid. Külla minnes tuli puna kaasa võtta.
Aga selle kuupäeva valgusesse asetub üks meenutus minu  hiljuti surnud tädilt:
"Juba jaanuaris oli emale (minu vanaemale - blogija märkus) teada, et kusagil märtsi lõpupoole tuleb kõik hobused, rattad, veoautod, sõidukid sääreväristajad ja muud sõiduvahendid kolhoosikeskusesse viia. Kes ja miks, seda muidugi ema ei teadnud, aga vist siis paar ööd enne 25. märtsi ema ikkagi sai midagi teada. Ta ajas mu üles, pani riidesse ja  vankrisse ning kattis saanitekiga kinni. Ise nõõtas hobuse liikuma ja kuna metsateed veel kandsid, polnud mülgasteks muutunud, sõitis ema terve öö metsatalusid läbi ning hoiatas, et tuleb küüditamine. Meie kandist viidi ära vähesed, enamik sai õigel ajal metsa. Ma täpselt ei mäleta, kuidas see oli, aga vist ikka paar päeva pidid redus olema. Taluperenaised aga tulid pisut varem metsast välja, sest lehmad oli vaja ju lüpsta..."
Umbest samast ajast rääkis ka üks isa külas elanu, ta oli siis nõks suurem ning mäletas hästi raudteejaamas ohtralt vaguneid ja kompsudega kogunevaid inimesi. Mäletas samuti, kuidas käidi vaatamas, kes kus oli ning kuhu mis jäi ja läks ja viidi...
Nüüdislapsed ei kujuta seda ettegi. Nende jaoks on juba ennekuulmatu inimõiguse rikkumine nõuda arvuti sulgemist ning mitte lubada suvisele reisile....
_______________________________________
Pildid veebist võetud ja pisut muudetud

reede, 24. märts 2017

KÕIK olla peas kinni...

Väidetavalt on inimese füüsiline ja vaimne tervis pelgalt mõtlemises kinni. Et kõik asub meie kahe kõrva vahel. 
See on pea viga ja see on mõtlemises kinni etc.
Jah, laias laastus ma olen sellega nõus, aga läheneks asjale pisut teise nurga alt:
*naine, omades sõiduõigust, on kaine, turvavarustusega, on lapsed mõlemad pannud nõuetekohaselt autos kinni ja täidab liikluses kõiki reegleid, satub kokaiiniku tekitatud autoavariisse ning selle tulemusena jääb jalgadest halvatuks. Liikumisvõime ei taastu. Kas see on tema pea viga ja tema mõtlemises kinni?
*ilma sünnib raske kaasasündinud füüsilise ja vaimse puudega laps. Oletame, et oli mõned hetked üsasiseselt hapnikuvaeguses. Ta vajab terve elu kõrvalist abi söömisel, eritamisel, liikumisel, pikapeale isegi hingmisel  - kas selle lapse vaimne ja füüsiline tervis on seotud sellega, et lapsel on vale mõtlemine?
*nõuetekohaselt vaktsineeritud arst läheb kusagile neljandasse riiki hädalisi aitama ning tänapäevaselt muteerunud kohalik bakter/viirus vms tabab arsti, kellel jäävad pöördumatud kahjustused mõnda organsüsteemi. Füüsiline tervis laastatud. Kas jälle on kõik mõtlemises kinni?
Ma ei eitagi mõtlemise osatähtsust, aga tahan juhtida nii sotsiaalmeedias kui mujal kandjatel edastavat teavet - sõna 'kõik' on väga absoluutne ja kõlalt-sisult lõplik .
Parem on kasutada 'enamik' või 'palju' vms.
Eks? ___________________________________

Pildid veebist võetud ja pisut muudetud

neljapäev, 23. märts 2017

Ulfsak tuli, nägi, võitis ja ....läks

Teadmata-tundmata isiklikult seda meest, näitlejat, lavastajat, tundub mulle, et kaotasin kellegi üpris lähedase.
Maailmatasemel näitleja, suutis palju, tegi palju, loos palju, saavutas palju, figureeris palju ning mis peamine - mu meelest ei vahetanud ta oma näitlejaks olemist poliitikukuks olemise vastu. Auväärselt autasustatud ja hinnatud... Sajandi parim meesnäitleja...
Tema Rebase-Reinu, Lumekuninganna Rahanõuniku või Jules Verne Paganelina mängitud rollides, mis oma eripalgelisuses kohe silme kargavad, polnud olulised mitte ainult see, et ta laulis ja näitles, vaid need tema nö kaubamärgilikud sääred ja kõik need mustmiljon

rolli "Mandariinidest" kuni "Ukuaruni" filmides; "Õnne 13" kuni "Salmonid" seriaalides; Indrek "Pilvede värvides" (mida ma olen isiklikult teatris näinud) kuni Tiiduni "Eesti matuses" - ohhh.. öeldakse, et asendamatuid pole, aga on vist ikka küll. Tema on. Tema pilk, tema hääl, tema olek, tema käed, tema oskused. Tema lavapartnerid ja ekraanipartnerid nt Kaljustega mängis ta nii tihti filmides, et ma arvasin neid abikaasadeks olevat (see oli enne, kui mu pea hakkas asju õigesti jagama)...
Tunnen südamest kaasa perekonnale, lähedastele, kolleegidele, kaasteelistele, teatrirahvale ning kõikidele estlastele, et on lahkunud üks meie ajastu SUURTEST EESTLASTEST.
PS: veider on see kolme kaupa seadus (ühelt erialalt): Kalju Komissaarov, Tõnu Mikiver ja Lembit Ulfsak (kui mu mälu ei peta, siis on nad kõik käbi käinud "Surma hinda küsi surnutelt"...)
_________________________________________________________________________________
Pildid on veebipõhised

Paljastused

Pesuehtsa nutiajastujana skrollin ma tihti. Hommikukohvi kõrvale loen portaalides peituvat ning olen avastanud, et igapäevategevustes on mõn...