TV on pelk tühjus

Tegelikult ka. 

Mistahes kanalit ei vaataks, siis tulevad sealt sellised valikud:

*tõsielusarjad moeloojatest, kokkajatest, leiutajatest, tegelikest koduperenaistest, puuraiduritest, rasketest teedest, keerulistest autodest

*kuritegu, kuritegu, kuritegu

*sari vampiiridest, huntidest, vampiirhuntidest, tulnukatest, nüüdisjumalatest, vanadest jumalatest, tulnukhuntidest või kõikidest muudest tulnukalikest eluvormidest

*üleloomulike võimetega ja paralleelmaailmas elavad inimsööjad

*kordus (laulu, näo, tantsu)saated

*türgi, itaalia, hispaania sarjad

*äärmuseni mõttetud multikad

*äärmuseni mõttetud pallimängud ja vormelid.

Miks on  harva midagi tegelikult head? 

Teet, Kallas Teet

Olen korduvalt tsiteerinud öökapikat "Nigulistet". Tunnistan ausalt, et ma isegi ei tea, miks ma sellesse raamatusse nii ülepeakaela kunagi sukeldusin. Ilmselt oli see üks esimesi avastusi nostalgiast, mida ma võisin teada, inimeste kohta, kes võisid olla olemas.

Kasutasin postmodernismi kursusel teost uurimisobjektina ning selle raames ma otsisin üles ka kirjaniku enda. Pärastlõuna tema hädavaevu mööblit ja mind mahutavas töökambris oli aüllatuslikult põnev. Milleks ma oleksingi pidanud siis valmis olema, kui mitte huvitavuseks?

Neli sõpra kirjandusliku ruumina 60. ndate Tallinnas. Muide avastasin selle nelja sõbra motiivi Teet Kallase venna, Olimar Kallase koomiksitest. Kui ma kirjanikult küsisin, miks neli sõpra, ei osanud kirjanik kohe vastata, mõtles pikalt ja ütles, et ju siis nii see lihtsalt oli.

Ühel õhtul ma sõrmitsesin taas "Nigulistet" ja püüdsin mõtestada teose lumma.  Noored ja vihased mehed, vabameelsus, kunst, kultuuriringkond, põnev olmeline askeldus ja muidugi  - armastus. Õigemini hüljatud armastus. 

Läbi vilksatavad tegelased nagu Enn Vetemaa, Teet Kallas ise, näitleja Kose Peep (Jaan Saul?), lastekirjanik Malm (Eno Raud), Ave Alavainu, Eve Kivi ja Ants Antson 

Küsisin  tookord Avo  ema korteri kohta - tuli välja, et see on praeguseni üks selline kommuunikorter, mida kasutavad näite- ja kunstitudengid, kes alles alustavad pealinlikke eluviise.

See oleks nagu põlvkonnaromaan, kerge viide sõjaaegselt sündinud laste kasvamisele kolhooside vaimus, linnakividele sattumisest, nooreks olemisest, ahastamisest, leidmisest, otsimisest, kaotamisest, tunnetest, mõtetest. Ning seda laialilõhutud aja ning jutustamisviisi poolest.

Igatahes ma vahel tunnen füüsiliselt sellest teosest kumavaid lõhnu ja maitseid, hetki ja meeleolusid.

Meeldib, kuidas autor on kirjeldanud augustiorkaani (mitmes teoses läbiv teema); kuidas käsitlenud ja lähenenud vanade talude olemasolule (kah mitmes töös vallandunud motiiv).

Toomas Randmaa on väga põgusaks põikekarakteriks "Eiseni tänavas" (Kunderi tänav ilmselt). 

Nad on filmilikult mõnusad, jutulikult lahedad, siin, minu kõrvaltänavas. Teate küll, eks?

Aja taha minek

Ikka ja jälle jõuab inimene mõttekäikudes hetke, mida meenutades ta mäletab täpselt kõike: ilma väljas, inimesi ruumis,  ruumi kujundust, kes mida ütles, mis kellelgi seljas oli. Kuidas keegi käitus ja missugune käekell kellelgi olemas oli. 

Miks?

Sest tihti on üks viiv,  mille jooksul paisatakse sinu teadvus, mõte, hing, süda, tunded segi ja kontiinium voolaks nagu täiesti muust materjalist sinust eemale, mööda, kaugele.

Nagu Lucy, kes käivitab 100% ajust ning hakkab oma kehaga manipuleerima, suudab peatada aja, suudab kiirendada aega, näeb puudes toimuvat ainevahetust.

Kujutan ette, et Lucyga toimuv haakub omal moel Bahtini kronotoobiga - ajapaigaga - ning  sa tõesti tunnetad, kuidas kellegi välja öeldud sõnad lendavad sinust mööda  analoogselt  Matrixi kuulidele: sihikindla hävitamisega, kuid aegluubis, leides üle oma aja ja paiga, sekundi, mil ta tekitab oma kahju või pöördub trajektoorist kõrvale või tabab midagi muud või kukub lihtsalt maha.

Nii kuulsin ma kaheksa aastat tagasi kuskil vabariigi aastapäevajärgse päeva kanti ema kohta - ruum ja aeg peatusid ning hakkasid seejärel meeleheitlikul kappama.

Täna, aasta tagasi, istusime isaga keskmise suurusega uuringuteruumis, ümber kaheksa arsti ning isa sai halastamatu sõnumi. Nagu kuul, mis tabas ühe sihiga ja täiesti üheselt mõistetavalt.

Täna, aasta tagasi, ma veel ei teadnud, et....

Nüüd aasta hiljem ütlen - mul oli hea isa. 

Analüüsiga puhe

Jaa, pealkirjas olev puhe on sõna puusse lühike illatiiv analoogselt sõnadele öö, töö ja soo.

Mitte minestada.

Aga...olen alati olnud mõõdukalt üllatunud sellest, kuidas inimesed võivad tigedusest kumisevate sõnadega mulle kohta kätte näidata ja tõestada, et minu analüüsioskus ja vaatlustulemused on pehmelt öelda nii mööda, et ma peaksin ilmselt kõik oma kalli koolituse tulemina saadud teadmised andma tagasi kõikidele nondele õppejõududele, kes nägid vaeva ja püüdsid minust haritud naist teha. 

Sõnaga, ma sain mõned kirjad-kommentaarid, sest kuidas mina, kirjandusteadlane, olen julgenud kiita Browni-sugust...eee...kirjanikutaolist moodustist. See olevat küündimatuse uus tase, et ma üldse olen puudutanud ajalooliselt ebatäpset udu ning selle põhjal mingeid sissekandeid korraldanud. 

Põhimõtteliselt võis mõnest suunatud kirjutisest välja lugeda, et olen saastam saast, kui saast ise ja võiksin põleda ereda leegiga. 

Sest mitte ükski endast lugupidav ja lugeda armastav isik ei loe taolist jama.

Hahahahahaha.

Jama on määrsõnadest pungil kiim pehmekaanelistes kiirteostes, mida saab hulgi ja odavalt osta, kuigi ka nende hulgas on olnud üllatavaid leidusid. Selliseid, mis oma sisult peaksid olema pigem kuskil põnevike juures, kuid trükilt on igakülgselt kokku hoitud. 

Mary Higgins Clarki "Armastab muusikat, armastab tantsida" ning "Karje öös" on vahest veidi nõrkade ja skemaatiliste karakteritega, kuid tunnistan ausalt hoogsa lennuga kirjutatud ja kujutatud. Filmilikult, ma ütleks isegi. 

Nagu kadunud Toomas Liiv loengutesse tulles avas oma portfelli ning sealt Õhtulehe või Kroonika välja võttis ning neid luges, vaatamata sellele, et ta tegelikkuses oli tunnustatud kirjandusteadlane -ja kriitik.

Lugu saab kõikjal näha ning see kuri kommenteerija unustas ära - Dan Brown kirjutas fiktiivse loo.

Kooliaasta pikemaks ja suvevaheaeg lühemaks?

Ok, siin pole enam midagi vehelda, sest otsus on tehtud, aga juhtusime siiski vaidlema sellel teemal ning üks lapsevanem ütles, et  suvise koolivaheaja peaks veelgi lühemaks tegema. Et tema ei jaksa oma lapsele nii pikka suvevaheaega sisustada ja parem oleks, kui laps oleks kontrolli all, sest kui niisama passib, siis hakkab pättusi tegema. Sest enam ei saavat lapsi koolivaheaegadeks maale saata ja laagrid on kallid ja mida need lapsed siis linnakividel ikka teevad.

Mina seepeale, et miks peab lapsele suve organiseerima igaks päevaks ära? Kas laps pole ise suuteline midagi välja mõtlema või tegema?

Seejärel selgus, et ka õpetajatel on väljateenimatult pikk puhkus, õppeaasta sees ei peaks 9 kuu jooksul nii palju pingutama, vaid tuleb pinge jaotada 10 kuu peale ja siis kaks puhkavad nii lapsed kui õpetajad....

Tahtsin hakata nuge, kahvleid, taldrikuid loopima...

Meie niigi olematut rohelist ja valget aega ära võtma, lühendama, vähendama?!

Ainult 12 aastat oma elust saavad noored elada suvel nii vabalt kui vähegi tahavad, ülejäänud elu tuleb arvestada töötamise ja töö iseloomust tulenevate võimalustega, mis reeglina on üpris napid. 

Uiii, mul hakkas peas kohisema ja pahisema...

Milline nartsissistlik kasvatamine on praegu moes.. Millise karuteene lapsevanemad oma edukultuses teevad....

Kas lastelt ikka küsiti, kuidas nemad oma kooliaegu tahaksid liigendada? 
Ei taha hästi uskuda, et nad vaimustusest kiljuvad, mis sest, et saab lobjasel ja vastiku ilmaga arvutis istuda (palju neid vanemaid on, kes üle-eestiliselt saavad minna suusatama kuskile suusakuurortisse?)
Mitte üht sekundit ei annaks ma suvekuudest ära, aga et nüüd peavad õpilased 12. juunini põhimõtteliselt venitatud koolitegevuses osalema... 

Inferno

Arukatele inimestele meeldivad intelligentsed nähtused. Raamatud, muusikapalad, kunstišedöövrid, jõulised leiutised, omanäolised teooriad.

Mulle meeldib Dan Brown. Tema tööde puhul olen tihti kadestanud oskust näha suurmeistrite töödesse peidetud sõnumeid (mis on arusaadavalt pelgalt tõlgendamise küsimused) ning neid siis nüüdsiaegssesse maailma paisates lasta olla rahvusvaheliste vandenõuteooriate keskmes.

Need on huvitavad ideed. Jeesuse järeltulijad, antiained, vabamüürlus, ülerahvastatud maailma "korrigeerimine" viirusega...

Mulle meeldib Tom Hanks. Sest olgem ausad  - tema pisut kohtlane Forrest Gump, aidsihaige advokaat, merineitsiga sebiv meesisik, robinsoni kaasaegne versioon või eideetilise  mäluga semiootik ja alalõpmata jooksus olev Robert Langdon - need on kõik kardinaalselt erinevad tegelased ja kui inimene mängib nii mitmepalgelise kehastumisoskusega, mis toob kaks aastat järjest parima meesnäitleja tiitli,  võin julgelt välja öelda, et põhjust meeldimiseks on küll ja enamgi veel. 
Vahepeale mahub veel suur hulk rolle ja täitmisi, mis on naljakad, kurvad, põnevad, lõbusad, meeleheitlikud.

Mis aga mind enim nende kahe mehe juures paelub, on tõik, et ühe geniaalne (olgema ausad, kirjanik, kes lugeja naelutab raamatu ette ja saab seekaudu miljonäriks - iga eesti kirjaniku tõeline unelm - on geniaalne) oskus jutustada lugu vallandub teise, erakordselt andeka näitleja käsitluses efektsusega, mis on omane vähestele (kuigi filmitööstus on mõnes mõttes kirjaniku geniaalust kohitsenud)

Tõsiküll - see on mõneti ambivalentne (siin peaks olema üks teine sõna, keele peal on, aga meelde ei tule: seotud nt sellega, et kuidas saab kirjandusteoses juhtuda alati siis mõrv, kui miss Marple või detektiiv Poirot on seal läheduses), et Robert peab alati mööda ilma seegama, tõlkima vanu termineid, leidma kive, kujusid, märke, marke, pilte, puid ja väravaid (tundub, et tema peas töötab nii geograafiline, ajalooline, arhitektuuriline, bioloogiline GPS igasuguste tõrgeteta isegi siis, kui sa oled uinuteid igast otsast täis topitud), aga ju see siis nii ikkagi on, sest kõik need jooksud, kuhu on kaasatud noor, brünett naine (kes jookseb 24/7 söömata ja joomata kõrgetel kontsadel, meik näos, magamiseks aega pole, mingeid käekotte tavaliselt pole, aga see-eest on krüptograafiast kuni mitokondri üksikasjaliku kirjalduseni kõik asjad peas ja selged, ainult tõlgendada märke ei oska ;) ) toimivad ja toimuvad.

Aga Browni teosed eeldavad teatavat lugemust, nägemust ja kogemust, sest muidu ei saa raamatutest ega filmidest sotti. Kuigi "Infernos" jäi üks selgusetu seik silma - Sienna ja Robert on Christoph Bouchard'ga rongis ja nad vaatavad varastatud Dante surimaski. Seal siis tekib rüselemine, Sienna ja Robert põgenevad rongist ja nad jooksevad tühjade kätega, ometigi tagastab Robert Dante surimaski....
Hüva, vahest oli see minu kiiks.

Aga igatahes oli lahe vaatamine ja pakkus natuke põnevust ning rohkem mõtlemist, ebaloogilisuste mõtestamist ning vahel on hea end lõdvaks lasta. Tunne, mis tekib, kui oled lõpetanud vaatamise ning mõistad asja tervikpilti :)

________________________________________

Pildid veebised

I või II või.. III Eesti - meie ööbik etc...

Kellelegi ei tule üllatuseks, mis on I, mis II ja mis III Eesti. Vabandan juba ette, sest üks nali, mis I ja II Eesti olemust hästi mõtestab, on kõlalt snobistlik: "I Eesti teab, et on saade "Võsareporter"; II Eesti vaatab saadet "Võsareporter" ning III Eesti osaleb saates "Võsareporter"."

Vabariigi aastapäeva tähistamine on iseenesest selline rahvuslik ja kodanikutundega tehtav, kontserdi vaatamine käib asja juurde.

Tunnistan ausalt, et igal aastal on tekkinud tugev emotsioon, sest kes ka seda etendust ei lavastaks, siis saavad nad alati suurepäraselt hakkama vähemalt ühe asjaga - inimesed,  I, II või III Eestiks olemata, mõtlevad nähtu üle.

Üldjoontes on arvamused umbes taolised:

I Eesti:

* Rahvusriigi ülesehitamine on habras, kuid põlvkondadevahelise sidemega on see õnnestunud.

Tuleb lugu pidada oma keelest, ükskõik, mis murdes see kõnelemine käib.

Pärdi “Ukuaru valss” oli ilmselt mitmekihiline valik – Ukuaru Minna on eesti kirjanduses üks neid väga tugevatest naistest, kes tuli väga mitmete keerukustega toime, ilmselt väike viide meie presidendiprouale, kui naisjuhile, kes peab tulema mitmete keerukustega toime.

Lisaks on Pärt kõige tuntum eestlane maailmas, selle kaudu ka tõenäoline valik sellele palale.

*Minu meelest oli seal ilmselge lugu, mille adumiseks ei olnud üldse vaja teleka ees väänelda: riigi ülesehitamine (pappkastidest majad, külad), kõik olid noored, kaasa arvatud riik ise, lootusrikkad. Siis tuli hirm ja õud okupatsiooni, küüditamise näol, kõik jäi soiku. Eestlust aitas alles hoida see, et hoiti oma keelt ja kultuuri (ööbikulaused eri murretes). Taasiseseisvumisajaks olid kunagised noored vanad, seos oli ka Siberist naasmisega, tuldi kodudesse tagasi, hakati riigile ja kodule uuesti hinge sisse puhuma. Noorte ja vanade teineteise poole vaatamise hetk päris lõpus sümboliseeris soovi ületada põlvkondade vaheline lõhe ja samuti järjepidevust, kestmist kõige kiuste.

* Mulle tohutult meeldis see ööbiku-osa. Lausa külmajudinad jooksid üle selja. Meile on vahel vaja meeldetuletust kui rikas ja eripalgeline on (või tuleks öelda, et on olnud) meie keel. Lausa kahju, et me oleme niivõrd surutud põhjaeestikeelsetesse raamidesse. Kasvõi siit on näha kohest mahamaterdamist kui keegi julgeb välja tulla mõne murdekeelse sõnaga, kasutada tohib ainult kirjakeelt.

II Eesti: 

*Iga jumala aasta vähkren teleka ees, püüdes kontserdi sisu aduda. No ei adu. Ja siis mõtlen, et mida veel minust vähem kultuuri tarbivad ja raamatuid lugevad inimesed sellest kontserdist võiks aru saada. MIKS peab vabariigi aastapäeva, riigi aasta nr 1 kontsert olema nii tapvalt keeruline, kui see on mõeldud kogu rahvale, mitte NO99 eksklusiivse maitsega publikule?

*Aitah neile, kes viitsisid kontserti lahti seletada. Siiski jään arvamusele, et see oli liiga sünge, eriti Sisaski laul. Teiseks, väga suurele osale eestlastest jäi see kindlasti väga kaugeks ja mitte nauditavaks - lapsed, vanurid, kirjanduskauged inimesed jne. Minu arust peaks EV aastapäevakontsert ikkagi teistsugune olema. Väga meeldis Nüganeni loodu.

III Eesti: 

*Täiesti õudne oli! Sellest saavad aru ja “naudivad” seda jura ilmselgelt vanemad ja kunstiinimesed. Tavainimese jaoks oli see ikka üüüratu jama. Nii jama, et olin sunnitud vahepeal kanalit vahetama. Mida iganes, meie keel ja pärand, millleks meili neid murdeid vaja? Aru keegi ei saa, lisaks oleks tegemist nagu täiesti metsast pärit inimestega. Pigem piinlik kui lahe.

*Mina selle ideest igatahes aru ei saanud ja tunnistan ausalt, et minu jaoks oli kontsert täielik möga. Sünge ja melanhoolne. Ma ei saa aru, miks peab aastapäeva tähistamisel matusemeeleolu tekitama.

Minu vastus on siin nende seas peidus ;)
Ja pakun välja, et sellel aastal kasutavad inimesed vast enim väljendit: "Meie ööbik on tänavu mujale läinud."

_______________________________________________________________________________

Arvamused kopeeritud perekoolist

Pildid laenatud veebist

Mutistumine

Mutt on eesti keeli üks lahe sõna, sest homnüümne ring selle lekseemiga (ilmselt mõni lugev lingvist ja keeleteadlane minestab) on suisa viiekaudne:

1. mutt  - tiheda sametja musta karvkatte ning labidjate eesjäsemetega peam. maasse rajatud käikudes elav putuktoiduline loom 

2. mutt  - eit. a. eakas naine. 

3. mutt - tiibade ja kotitaolise päraga hrl. endisaegne võrkpüünis, nooda eriliik. 

4. mutt - kaardimäng 2–6 isikule tihide võtmisega 15 silmast allamängimiseks.

5. mutt - rõngas laeva purje äärel nööri läbitõmbamiseks

Praegu me räägime mutist nr 2.

Tõenäoliselt mõtleb iga naine mõnad vanemat naisisikut nähes, et vaata kui kena ja noor ma veel välja näen ning õudne küll on ikka vanaks muutuda. 

Mis tegelikult ongi natukene kurb, sest iga kenadus muutub kunagi küpseks, see järel aga mälestusterohkeks. Ja me ei saa sinna midagi parata, sest nii need asjad lihtsalt on.

Vananemist karta on mõttetu, sest milleks haakuda eemalelibisevate noorusaastate turja, kui saab kohaneda kõigega mis on ja lisaks on Vladimir Krupini "Eluvees" üks tegelane Natalja (?), kes mingisugusel hetkel ütleb filosoofilise rahuga: "Ma jään alati kellestki 10 aastat nooremaks". 

Ning ma ei usu, et enamik naisi nii primitiivselt endast mõtlevad, et kas nad on ikka jätkuvalt tarvitatavad raamid või mitte.

Aga märkan teatavat laadi mutistumist: kael peab soojas olema, sest külm tuul puhub ebamugavalt sealt sisse; mõte õhtusest väljaminekust pole sugugi meelitav (ja kunagi oli sooviks, et reede õhtud oleksid ilmtingimata vabad, linnatuled kutsusid ja teadsin peast klubides soovilugusid, sest hitte tuli ju ühtejutti), muusika on vahel liiga kõva ning vihastun, kui inimesed ei tea kõige elementaarsemaid eesti filme (minu jaoks elementaarseid ja minu meelest kõikidele kättesaadavaid).

Aga loodan, et mõned asjad jäävad siiski veel sinna .. 15-20-aastasesse tulevikku.

Samas on mõned asjad huumoriga võetavad ning laialokilised soengud, suured plussprillid, tugikepp, käekott ja pidev kudumine on asjade üks äärmus ning  kunagistest poppidest TV sarjadest "Nanny", "The golden girls", "Hot in Cleveland" tuntud vanemad prouad oma elukogemuse, põnevate juttude ning vürtsika sõnavaraga on teine äärmus.

Lisaks kõik need nõiad, ennustajad, kaardimoorid - alates kreeka mütoloogiaga ning meie enda kirjanduse tähtteeostega lõpetades.

Et karta pole vaja mitte vananemist, vaid mutistumist?
_______________________________________
Pildid veebist

Haridusetus viib..

Ikka juhtub, et inimesel jääb mingil põhjusel haridustee poolikuks: sõda, haigus, rasked majanduslikud olud. Kõik ühel või teisel viisil arusaadavad.

Aga üllatuslikult jääb haridustee ka pooleli seetõttu, et inimene eelistab selget litsilöömist ja aelemist vanemate meesterahvaste kõhu all. Või noh, ma arvan, et need tüdrukud, kes kooli mingil põhjusel ei jõua, eelistavad oma kogu väljaarenemata naiselikkusega mehi "meepotile" kutsuda.

Poistega on asi vist nii, et nad tegutsevad mingites kahtlastes puntides, kes prassivad ja varastavad.

Mulle meenub mingi veneaegne lasteraamat, äkki oli Holger Puki "Jüri", kus poisil sureb ema ning ta satub oma tädi, piimavabrikus töötava ja kasuahne naise juurde, kes parseldab maha Jüri kodu ja tolle ema asjad ning sunnib Jürit võivargile, mis omakorda viib Jüri ootamatustesse oludesse, kus ta tutvub ühe pätipoisiga ja tegutseb mõnda aega selles pundis, kuni satub mõrva tunnistajaks.

Ma kujutan kohe ette, kuidas need tänapäevased JÜRID leiavad, et nii saab paremini, kui koolis ei käi, murrame sisse, viime minema, realiseerime, saame pappi, joome ja süstime, n***me tüdrukuid, kes meil valvata aitavad. Kõike ainult selleks, et häbi on olla tavaline, normaalne, haritud.

Hüva, vahest on mõnel puhul keskkond süüdi - üksikvanema laps (haa, vaat, kes nüüd räägib, eks?); piirkond, kus tööd pole; rahvas kerjab ja joob, sest muud lihtsalt pole teha; peres on väga palju lapsi; vanemad on joodikud etc, etc.. 

Aga kui kodu on olemas, vanemad on olemas, elatakse linnas, kool on sealsamas maja lähedal, siis jääb arusaamatuks, miks on parem olla hariduseta kõhualune, kui et haridusega korralik inimene. 

Teise äärmuse moodustavad muidugi need kastist välja mõtlemisega ja totaalselt teistsugused isikud, kes juba üheksandas klassis näitasid välja meie haridussüsteemile sobimatust, kes nüüd on rahvusvahelise etetvõtte multimiljonärist ja eriti laia silmaringiga põnevus kuubis persoonid.

Vaevalt oma lapse sünnitamise juures mõtles ema, et nii vahva, minu lapsest saab lits ja päevavarast või et oi nii lahe, niipea kui poeg kõndima hakkab, õpetan esimesed taskuvarga trikid selgeks.

Kuid samas ja täiesti teise nurga pealt vaadates - kas peakski oma pead väga vaevama, et saada halvale teele keeranud isik õigele suunale? Mõnes mõttes on taoline tegevus ressursside raiskamine ju. Lõpp on sisuliselt ette teada....

Aga humaansed tungid meis ei lase nii talitada. Millest on tegelikkuses pisut kahju...

Head vabariigitamist

Maakera/-ilma olemuslikkus

Analüüsimiste käigus, isegi kogenud tegijana märkan ma vahel omapäraseid ja uusi asju.

Näiteks üks stseen seoses "Kevadega".

Punane maakera, mille Toots Teelele kingib. Alles ükspäev aga jäin ma mõtesse - kuivõrd allusiooniderohke see punase maakera kinkimine küll oli....

Punane kui armastuse, kire ja tugeva tunde värv. Lubad kinkida armastatule terve maailm...

Ning mitte unustada Tootsi lubadust: "Ma hakkan ise Raja Teelega plaani pidama."

Kui palju mõttearendusi näiliselt pisikeses stseenis....

Nii nagu maailmas üldse....

*Märka maailma ja maailm märkab sind.

*Peatage maailm, ma soovin maha minna.

*Siis kui vale on jõudnud maailmale tiiru peale teha, astub tõde alles esimestel teedel

ETC, ETC, ETC

Ja ilmselt ikkagi leidub meie maailmaga sarnast mujalgi - nagu NASA räägib.

Mida siis ajalooliselt kuulukse?

Kiikasin kanalitesse ning leidsin, et 22.02 on ajaloos olnud mõnes mõttes erakordselt vägivaldne päev.

Tegin noppeid:

1576 – Liivi sõda: Läänemaale tunginud Vene väed vallutasid Haapsalu.

1680 – Pariisis põletati oma aja kuulsamaid mürgitajaid Catherine Montvoisin, hüüdnimega La Voisin.

1744 – Austria pärilussõda: Vahemerel leidis aset Touloni lahing Prantsuse-Hispaania ja Suurbritannia laevastike vahel. Jose Navarro 27 laevast koosnev ühendlaevastik sundis 24. veebruariks 30 laevast koosneva Briti laevastiku taganema Itaaliasse.

1797 – viimane sissetung Briti saartele, kui prantsuse väed randusid Walesis.

1848 – Pariisis puhkes ülestõus Juulimonarhia vastu.

1859 – karistati Mahtra sõjas osalenud talupoegi. Kadalipust aeti läbi 44 meest, kellest enamik saadeti Siberisse kas sunnitööle (2 meest 20 aastaks) või asumisele*.

1901 – heideti vene kirjanik Lev Tolstoi jumalateotuse eest õigeusu kirikust välja.

1915 – Esimene maailmasõda: Saksamaa alustas piiramatut allveesõda, mis tähendas vastaste kaubalaevade ette hoiatamata uputamist allveelaevade poolt.

1943 – Saksamaal Münchenis mõisteti surma ja hukati vastupanuliikumise "Valge Roos" (Weiβe Rose) liikmed Hans Scholl, Sophie Scholl ja Christoph Probst.

Lisaks sain teada, et sellel päeval sündis Jānis Endzelīns, läti keeleteadlane. Endzelīns oli tunnustatud balti keelte uurija ja ajaloolis-võrdleva keeleteaduse eriteadlane. Avaldanud põhjapanevaid uurimusi läti keele ajaloo, murrete, grammatika ja sõnavara alalt. Lõpetanud ja avaldanud K. Mīlenbahsi „Läti keele sõnaraamatu“. Uurinud ka soome-ugri ja balti keelte suhteid.

Ka vennad Tuulikud sündisid täna.

14 aastat tagasi olin rase, hüljatud, õnnetu.

Täna olen ma lahe, vahe ja mahe :)

____________________________________

*Kadalipp (rts gatlopp 'tänavajooks') oli ihunuhtluse liik, kus karistatav aeti läbi kahte vastamisi ritta seatud sõdurite vahelt, kes igaüks andis karistatavale hoobi pika vitsa või kepiga.

Erinevalt teistest ihunuhtluse liikidest ei loetud kadalippu häbistavaks, kuna seda saatsid täide sõdurid, mitte timukas.

Kadalipus seisis 100–500 soldatit ja karistusprotsessi läbiti olenevalt toime pandud süüteost kuni üheksa korda. Kadalipp oli levinud karistus talurahvaülestõusust osavõtjatele.

Rahvasuus "kadalippu läbima" tähendab mingit rasket, pingutust nõudvat teekonda läbima (vikipeedia.ee)

Edevus, julgus - ühtekokku või eraldi?

EKSS andmetel märgib adjektiiv edev tähelepanu või imetlust äratada püüdevat; edvistavat, kenitlevat, koketeerivat; sellisele isikule omast käitumist.

Juhtusin avaplaanidelt nägema, et need, kes blogisid peavad, kannatavad tähelepanuvajaduse all (on edevad inimesed). 

Tõenäoliselt see nii ongi.  

Ohtralt inimesi on tegelikkuses edevad (effbeetamine, tviterdamine, näitlejatel laval olemine, õpetajatel teiste ees esinemine, avaliku elu tegelased teles, raadios etc), kuid samas on selle edevuse kanaliseerimiseks vaja suurt hulka südikust. 

On ju nii, et  mehine eneseületus võimaldab lasta teistel lugeda sinu poetet sõna, sinu mõtet, sinu tundeid ja hingeseisundit, tegu ja tahet.

Tõsiküll, minu puhul on julgusel (mida on jäänud oluliselt vähemaks, sest on asju, mida ma ikkagi kõigele vaatamata teha ei söanda - benji-hüpe, tarantli käes hoidmine, uuesti armumine) oma koht olnud üsna tillukesest peale. Ema onunaine ütles kunagi, et tema pole sellist last näinud, kes kunagi ei võõrasta, surub korralikult kätt, vaatab silma ja avaldab arvamust. 

Jah, võõras seltskonnas olen ma kohanenud tavaliselt ruttu, ma julgen teha ja julgen vastutada, julgen tunnistada, kui olen valesti käitunud, ma ei pelga nutta avalikult. 

Samuel Langhorne Clemens on öelnud, et julgus on vastupanu hirmule, mitte hirmu puudumine - nii ja naa, igas olukorras see ei kehti, aga ma julgen sõna poetada. Kas see teeb mind edevaks? 
________________________________________
Pilt on veebist ja pisut töödeldud

Arvulised kajastused

Kunagi oli üks Keno Loto reklaam. Indrek Taalmaa ja Tõnu Aavaga peaosades. 

Seal läheb mees (Aav) arsti (Taalmaa) juurde ja kurdab, et teda ajavad numbrid higistama. Suuri numbreid nägevat ta ka unes. Mispeale arst kirjutab mehele Keno loto kui remeediumi numbrihirmust üle saamiseks. Pagan võtaks, miks ma seda reklaami üles ei leia? 

Kiikasin statistikaid ning sealsed numbrid panid mind imestama. Näib, et olen 2017. aasta jaanuarist alates  teinud rohkem postitusi, kui mõnel vahepealsel aastal terves ulatuses. 

Hmm, näis kaua ma veel  vinnin.

No kindlasti seni, kuni avalikud vapsikulaadsed seegamised seegatud saavad. 
Ahjaa, E saab täna 38. Palju õnne sulle!!!
_______________________________________
Pilt ikka veebine ja pisut töödeldud

Nõustajate buum

Pidevalt räägib kuskil mingi nõustaja - perenõustaja, kasvatusnõustaja, paarinõustaja, leinanõustaja, toidunõustaja, moenõustajat, stiilinõustaja. Eriti hullud on igat sorti treeningnõustajad ja seksinõustajad

Olen arvamusel, et seda nõustamist on liiga palju. 

Leinanõustaja on üks neid spetsialiste, kelle puhul ma olen abi saanud - pärast ema surma ja nüüd pärast isa surma ka. Need olid  väljaõppinud psühholoogid, kes oskasid tõesti rajada väikeste vahenditega praktilise pinna leinaga toimetulekuks ning igapäevaseks eluks. Sellised erakordsed olukorrad, kus inimene ei toimi tavaliselt, vaid mingile piirile piitsutatuna peab edasi tegutsema.

Aga poolte nende nõustajate puhul on jäänud mulje, et neis on teatav hulk amatöörlikkust siiski sees.

Ma arvan, et see stseen tuleb teile tuttav ette:

"Vaata, Maarika, kui viiulikunstis on määrav poognatõmme, pizzicato, crescendo, siis vaibakunstis väljendab kunstnik ennast värvilise lõnga ja nõela abil."

"Ma olen teid juba neli minutit kuulanud, kas teie mind saaksite ühe minuti kuulata?"

"Tütarlaps, seltsimees kunstiteadlast oleme me nõus kuulama tundide kaupa!"

Mõnikord, nähes jälle mõnda nõustajat (ja millal lisandub sinna Eestis ülipopulaarne 'staar'?) ...eee...avalikkuse ees soovitamas, missugust kleiti kanda ja kuidas saab ikkagi endal kolme nädalaga keskkoha trimmi ja kuidas peaks oma toitumist planeerima ja kuidas oleks ikkagi ühe väikese õuetreeninguga metsade keskel või mõnda silmnähtavalt aseksapiilset naist seksi vallas kõnelemas (eriti, kui üks ma ei teagi, mis tšakraid see blondu  avas  ja lausus, et kui pea ikka valutab, peab seksima... MY ASS!!), siis tahaks öelda selle fraasi kunstiteadlaseks olemise kohta, aga pisut iroonilise köhatusega sõna alguses...

Samas ei ütle ma ühtegi paha sõna juriidilise nõustaja, tervishoiuspetsialisti vms tõesti asja sügavuti õppinud asjatundja kohta. Nemad on vajalikud. Igas olukorras. 

Sest kui nt oleks midagi ühiskondlikul tasemel suuremat, siis toiduabi järjekorda satuksid vist need amatöörlikud iluabi, sisekujunduse ja trenninõustajad esmajärtsus?
____________________________________
/treeningnõustajatel mitte pikka viha pidada, mida üks kirjandusteadlane asjast teab ;)/

Pal-tänava poisid

Juhtusin valima oma klassiga teatrisse minekuks VAT teatri "Pal-tänava poisid" ja juba teist korda hämmastas VAT-i lavastus, rahvas, lava ja üldse kogu see mäng. Eelmisel korral, kui vaatasin "Fausti", siis  mõtlesin, kuidas on võimalik nii lihtsate vahenditega anda edasi kolme asja: lugu, originaalsust, kadedaks tegevat võimekust.

Sama oli ka "Pal-tänava poistega". Et tegelasi mängisid (neid on raamatus ikka nii 20 ringis) 4 meest intensiivse poisikeselikkusega ja usutavalt ning nii, et saalitäis teismelisi neid jälgis ja kaasa elas...

Ma ei valeta, aga Nemeckeci lahkumine ei toonud ainult mulle pisaraid silma ja üldse - kus oli see näitleja minu jaoks varem? 

Samas on vaadatud lugu nii poistekas, kui üldse olla saab, seda ma tunnistan küll (jah, minestage inimesed, aga mina arvan, et peab olema meeskirjandus ja naiskirjandus ja tüdrukutejutud ja poistejutud). 

Kuid tüdrukutelgi oleks võimalik taolisest loost midagi õppida - sõprust, julgust enda eest seista, reeturlikkuse tagamaid (küll on vastik omadus - ime et reetureid ei vihata). 

Ajastutruudus, minimalistlikud lavavõtted ja kujundus, hea diktsioon, publikuni jõudvad žestid ja miimika, koomilisus, traagilisus, lapselikkus, suureks saamine ja mis kõige olulisem - poegade sõnutsi võimalus suhestuda tegelastega, elada neile kaasa ja leida ligi 130 aasta tagustes karakterites sarnaseid jooni oma klassiga, õpetaja käitumisega, õpilaseks olemisega. 
Uurisin teatris naastes pisut autori kohta (minu jaoks pole autor kunagi surnud - vabandust Barthes, aga selle koha pealt vaidlen ma alati ja jäädavalt sulle vastu) ja ma kaldun uskuma, et oma lapsepõlve kirjeldustest (1889. aastal oli Ferenc 11-aastane, jõuka arsti poeg, kes oma emalt olla pärinud leebuse, lahkuse ja teatud laadi õrnuse ning need omadused avaldusid Ernös ikkagi väga

hästi) välja kasvanud maailmakuulsaks saanud teos paneb kirjaniku rahulolevalt muigama ka tänapäeval. Selline elupõline poistevärk, mille ta üles tähendas ja millest ikka ja jälle erinevaid loomemeediumi kasutades midagi põnevat ja lahedat valmis tehakse....
Lavastajakäsi aga torkas mulle teravalt silma. Aare Toikka oskab luua ja tuua oma töödesse sisse narruseni armsa lihtsakoelisuse. Ning siduda need omanäolisesse kasvamise psühholoogia peenesse võrku.
Igatahes tänud kirjanikule, lavastajale, näitlejatele, kes kõik kokku mõnusa pärastlõuna, nostaligilise meeleolu, pisut pisaraid ja hea hoo nädalavahetuseks andsid.
________________________________________
*Pildid veebist ja töödeldud

Kas teooria või t e o o r i a?

Põhiliselt praktilise inimesena, kes käised üles käänab ja asja kallale asub, on minu jaoks valdkondades eksisteeriv teooria kahtlemata hädavajalik, kuid kas teooriate üle teoretiseerimine peaks igapäevasena inimesi vaevama?

MA sain ma vaatamata väga pikale ja põhjalikule ettevalmistusele kõigest "hea", sest ma ei olnud niiväga teoreetiline, kui seda kirjandusteadlaselt oodati. Minu teema oli pisut teine: "/.../Uurimismetoodikaks olen valinud eesti kirjanduslookirjutuses levinud traditsiooni, kus biograafiline aspekt on ühendatud detailse tekstianalüüsiga, uurimisaluste kirjandusteoste lähilugemisega. Selline tekstianalüüs on omakorda suhestatud ajalooliste sündmuste ja toonaste olukordadega. Lisaks olen kirjandusloolise teabe saamiseks kasutanud nii arhiivimaterjale kui teemaintervjuude meetodit/.../"

Vahel mulle see sõna 'teooria' väga ei meeldi. Vahel on nii, et väga-väga-väga kirjutamiskesksed (ütleme nii, et ainult see toob leivaraha lauale) inimesed ei näe teoreetiliste suurmeistrite taga (jah, need mõistused on kõik hiilgavad olnud ja nende nägemused on maailma muutnud, kuid...) primaarset ja olulist: nt sõltumata hetkest, kas Lacani psühhoanalüüs sisaldab mõjutusi nii strukturalistlikust keeleteadusest ja on  tuntud selle poolest, et väidab mitteteadvuse olevat struktureeritud samal viisil nagu keele, tõuseb Päike idast ja loojub läände, inimene vajab katet, sööki, tervist ja armastavat perekonda ning igapäevaseks elamiseks tööd kui sellist. Ilmselt poleks Heideggeri ontoloogiline suundumus mitte kuidagi mõjutanud 20. sajandi suursündmusi, need juhtusid siiski.

Linnud laulavad, ööle järgneb päev, inimesed armastavad, saavad lapsi, loevad ja naudivad kultuuri - kõik on väga kena, aga kas inimesed peaksid tundma nörri, kuna teooriatest teoretiseerimine on mõned koolkonnad isekeskis pisut tülli ajanud.

Ma ei tea, ilmselt mõtlen pisut valesti, aga kas mitte kõik need teooriad ei peaks rakenduma praktilisse elukäsitlusse kui instrument, mis aitab luua seoseid ja tõlgendada ühiskonnas omavaheliselt suhestatud nähtusi/toiminguid/ sündmusi?

Ma muidugi ei oma doktorit (haa, minu puhul väga kahemõtteline ;) ), et võtta kaalukaid seisukohti, aga vahest on mõnest mu haridusest kasu, et näha teooriate praktilisi väärtusi?

Prometoloogia*

Päris mitmed aastad on minu elus figureerinud lisaks pereliikmetele, sõpradele ja kolleegidele nüüdseks juba dekaadi jagu meie keskelt lahkunud Lilli Promet. Tänu temale sain ma tehtud oma MA, esinesin kahel konverentsil, sain endale tema biograafia kirjutamisega seotud lepingu ning  olen suhelnud inimestega, keda Lilli tundis ja teadis, kellega kokku puutus.

Ma võtan endale autoriõiguse ja kopin siia katkendi  biograafia eessõnast:

"Lilli Promet, täisnimega Lilli Linda Promet, oli oivaline kirjanik, harukordselt terava mõtlemise ja eheda elutunnetusega naine. Sellisena tundsid teda kaasaegsed ning samasuguse ettekujutuse saab temast retsensioonide, antud ja võetud intervjuude, kirjutatud artiklite ning loomingulise pärandi kaudu, andes aimu erakordselt laia žanrihaardega viljakast prosaistist, novellistist, dramaturgist, stsenaristist, publitsistist.

Vaestest oludest võrsunud, kunstnikust isa tütar, keraamikat õppinud, teises maailmasõjas kannatusi näinud, ajakirjanikuna töötanud ning lõpuks ülepea kirjandusloomesse sukeldunud – naine, abikaasa, ema, looja. Intensiivse huviga kõige kauni ja elava vastu. Keegi, kes märkas enda ümber inimest, loodust, olukordi, hetki ja oskas nähtut, kuuldut, kogetut paberile maalida. Teadlikult on siinkohal kasutatud sõna ’maalima’, sest Lilli Promet oli autor, keda iseloomustas kunstnikule omane värviküllane ning tundlik sõnaosavus. Tema kirjutatu oli elav, detailikoormatud, stiilne, karakterid ehedad, veel tänaselegi lugejaleelamust pakkuvad. Varasest lapsepõlvest kunstniku tütrena

kunsti, maalide, joonistuste, joonestuste keskel olemine mõjutas Lilli Prometi sõnakasutust, avardas tema maailma sedavõrd, et autori iselaadselt kunstirohke kohalolek on tuntav peaaegu igas teoses, olgu selleks siis romaan, näidend, stsenaarium või novell. Ning igas teoses kujutatud tegelastes väljendub tugev inimlikkuse motiiv, mida on lugejalgi võimalus tunnetada. Promet oskas oma eluvaipa kirjanud värve, kohatud maitseid, tundeid osavalt kasutada ning küllap seetõttu tema tegelased tihtipeale nii tõepärased ja  lähedased ongi./..../" 
Lugesin kokku - mul on 29 tema kirjutatud raamatut; üks filmiplaat ja pool riiulit tema uurimusega seotud materjale. 
Tema töödest valmis viis filmi, üks on kahjuks täiesti kadunud (hävis ETV laopõlengus 41 aastat tagasi)
_________________________________

*prometoloogia ‹1› ‹s› 

teaduslik kattemõiste Lilli Prometi või Aleksander Prometi elu ja loomingu süvitsi uurimisele

*prometoloog ‹-i 21› ‹s›

 isik, kes tegeleb prometoloogiaga

*prometoloogiline  ‹-se 5› ‹adj›

 prometoloogiasse puutuv 

Nipernaadi

Gailit ei oleks osanud tõenäoliselt uneski näha, et ka  21. sajandi koolitundides näidatakse tema loomingu põhjal valminud filmi ning Nipernaadi saab muretu rännulustiga ja lobasuulise tegelase võrdkujuks. Tema eluajal ju filmi tegemine peatus ning sestap ei osanud võõrsile pagenud Gailit oodata, kas tema üks nimiteostest ikkagi kanaliseerub teistesse meediumitesse või mitte.

Olen vaadanud õpilaste reaktsioone - nad on üllatunud, hämmelduses, segaduses. Üks noormees küsis, kas see ongi nii libekeelne sell ja mitu naist  Nipernaadil siis kokku oli? (filmis 6, raamatus vist oli kaheksa?).

Kõndida siia ja sinna, luisata, ajada udujuttu - olla kord muinasteadlane, kord kalur, kord rätsep, kord laevale kutset ootav madrus. Ja ometigi ta vist muutis nii mõnegi tegelase elu - kasvõi hetkeks tundus mõni naine ennast armastatuna, hoituna, õnnelikuna. Tõeliselt murdis ta Maret Vaa südame, see on nii raamatus kui filmis selgelt välja joonistatud. 

Üldiselt meeldivad meile taolised uduvahu joonistajad hästi

Mina mõistan Nipernaadi loomust ja see on nii omane osale tüübile inimestest. Mingi rahutus närib taolisi isikuid pidevalt. 

Tõenäoliselt oli Nipernaadi esivanemates mustlasverd - nii suur kihk minna ja seigelda pole küll kõigile omane. Haritud mehena oskas ta naistele südamesse pugeda mitte ainult oma põnevate käitumismaneeride ja lobeda jutu poolest, vaid  suuresti selle muretu linases ülikonnas poisikeselikult põlenud näoga mehe emotsionaalse naerususega.
Osava mehena oskas ta vastasoo võluda, kuid ometigi kuuletus ta Ingriinile koheselt, käitudes pigem truualamlikult, kui laheda rännumehena.
Kusjuures ma mõtlen, et see muretu seikleja ja ilmaavastaja kuju vilksab pidevalt Gailiti loomingust läbi mehena, kes justkui ei sooviks suureks saada, aga ometigi teeb seda silmapilkselt, kui mängu astub naine, kes talle tõsiselt midagi tähendab....
________________________________________
Pildid laenatud tavaveebist ja pisut muudetud

Lapsevanemaks olemine

Suure tõenäosusega on nii mõnigi lapsevanem mõelnud oma jonnivat rüblikut (kes on siis hämmastavalt kange ja kleepjas üheaegselt)  maast kangutades, et oleks ometigi sünnitusmajast juhtimispult ja kasutusjuhend kaasa antud.

Vahel tahaks kasutada mute nuppu, vahel mõne sündmuse edasi kerida ja siis... vaadata ükskord oma suur last ning mõelda sellele beebile, kes su sõrme endale haaras ja südamesse igaveseks ajaks käejälje vajutas, ning nuppu tagasi kerida - üks piisake aega sellest lapsepõlvest andke mulle tagasi!!!

Sest tegelikult õpib lapsevanem oma lapselt samapalju kui laps vanemalt ja isegi rohkem.

Kõik need sisemised ressursid, oskused ootamatute olukordadega toime tulla ning see julgus, mis emasse tõuseb, kui tegemist on TEMA LAPSEGA!!

Rinnus tuksatab valulikult, kui vanem näeb last kurvastamas mõne ebaõnnestumise üle.

Lapsevanem on siiralt ja pisarateni õnnelik, kui näeb oma poisipõnni või tütrenääpsu keskendunudilmeliselt lasteaia jõululuuletust lugemas, esimest tunnistust kätte saamas, naasmas esimeselt õnnestunud kohtingult või järeltulija ülikooli sissesaamisest.

Muidugi tahaks vahel oma marakratti tuuseldada, sest tuba pole korras, ei tulnud õigeaegselt koju, sõbrad on kahtlased..

Aga see on õnn ja õnnetus, pisut kibe, aga samas ometigi erakordselt mõnus hingamine - sinu laps...

Esimeses klassis teatas poeg, ühel õhtul kell kümme, et tead, homseks pidi vist mingeid mune vaja minema...Kes korjas taskulambivalgel naaberkoolihoovist kastaneid?

Teises klassis juhtus ühele poegadest meenuma, et kadrikarneval pidi tulema ja vaja printsiks riietuda...Kes sööstis enne koolipäeva algust poegade lasteaeda ja palus kasvatajatelt kahte kostüümi? 

Ja seda mängude kisa...Tagaajamiste tärinat ja võistlushimu....

Kõik need ootamatused, haigestumised, tegemised, vaevad ja rassimised, ja ometigi.... sinu laps.

Mõnus kaaslane, abiline, hoolealune ja.. üks sõbralik ja vahva tüüp.

________________________________________
Pildipõhjad veebised, minu muudetud