Pal-tänava poisid

Juhtusin valima oma klassiga teatrisse minekuks VAT teatri "Pal-tänava poisid" ja juba teist korda hämmastas VAT-i lavastus, rahvas, lava ja üldse kogu see mäng. Eelmisel korral, kui vaatasin "Fausti", siis  mõtlesin, kuidas on võimalik nii lihtsate vahenditega anda edasi kolme asja: lugu, originaalsust, kadedaks tegevat võimekust.

Sama oli ka "Pal-tänava poistega". Et tegelasi mängisid (neid on raamatus ikka nii 20 ringis) 4 meest intensiivse poisikeselikkusega ja usutavalt ning nii, et saalitäis teismelisi neid jälgis ja kaasa elas...

Ma ei valeta, aga Nemeckeci lahkumine ei toonud ainult mulle pisaraid silma ja üldse - kus oli see näitleja minu jaoks varem? 

Samas on vaadatud lugu nii poistekas, kui üldse olla saab, seda ma tunnistan küll (jah, minestage inimesed, aga mina arvan, et peab olema meeskirjandus ja naiskirjandus ja tüdrukutejutud ja poistejutud). 

Kuid tüdrukutelgi oleks võimalik taolisest loost midagi õppida - sõprust, julgust enda eest seista, reeturlikkuse tagamaid (küll on vastik omadus - ime et reetureid ei vihata). 

Ajastutruudus, minimalistlikud lavavõtted ja kujundus, hea diktsioon, publikuni jõudvad žestid ja miimika, koomilisus, traagilisus, lapselikkus, suureks saamine ja mis kõige olulisem - poegade sõnutsi võimalus suhestuda tegelastega, elada neile kaasa ja leida ligi 130 aasta tagustes karakterites sarnaseid jooni oma klassiga, õpetaja käitumisega, õpilaseks olemisega. 
Uurisin teatris naastes pisut autori kohta (minu jaoks pole autor kunagi surnud - vabandust Barthes, aga selle koha pealt vaidlen ma alati ja jäädavalt sulle vastu) ja ma kaldun uskuma, et oma lapsepõlve kirjeldustest (1889. aastal oli Ferenc 11-aastane, jõuka arsti poeg, kes oma emalt olla pärinud leebuse, lahkuse ja teatud laadi õrnuse ning need omadused avaldusid Ernös ikkagi väga

hästi) välja kasvanud maailmakuulsaks saanud teos paneb kirjaniku rahulolevalt muigama ka tänapäeval. Selline elupõline poistevärk, mille ta üles tähendas ja millest ikka ja jälle erinevaid loomemeediumi kasutades midagi põnevat ja lahedat valmis tehakse....
Lavastajakäsi aga torkas mulle teravalt silma. Aare Toikka oskab luua ja tuua oma töödesse sisse narruseni armsa lihtsakoelisuse. Ning siduda need omanäolisesse kasvamise psühholoogia peenesse võrku.
Igatahes tänud kirjanikule, lavastajale, näitlejatele, kes kõik kokku mõnusa pärastlõuna, nostaligilise meeleolu, pisut pisaraid ja hea hoo nädalavahetuseks andsid.
________________________________________
*Pildid veebist ja töödeldud

Kas teooria või t e o o r i a?

Põhiliselt praktilise inimesena, kes käised üles käänab ja asja kallale asub, on minu jaoks valdkondades eksisteeriv teooria kahtlemata hädavajalik, kuid kas teooriate üle teoretiseerimine peaks igapäevasena inimesi vaevama?

MA sain ma vaatamata väga pikale ja põhjalikule ettevalmistusele kõigest "hea", sest ma ei olnud niiväga teoreetiline, kui seda kirjandusteadlaselt oodati. Minu teema oli pisut teine: "/.../Uurimismetoodikaks olen valinud eesti kirjanduslookirjutuses levinud traditsiooni, kus biograafiline aspekt on ühendatud detailse tekstianalüüsiga, uurimisaluste kirjandusteoste lähilugemisega. Selline tekstianalüüs on omakorda suhestatud ajalooliste sündmuste ja toonaste olukordadega. Lisaks olen kirjandusloolise teabe saamiseks kasutanud nii arhiivimaterjale kui teemaintervjuude meetodit/.../"

Vahel mulle see sõna 'teooria' väga ei meeldi. Vahel on nii, et väga-väga-väga kirjutamiskesksed (ütleme nii, et ainult see toob leivaraha lauale) inimesed ei näe teoreetiliste suurmeistrite taga (jah, need mõistused on kõik hiilgavad olnud ja nende nägemused on maailma muutnud, kuid...) primaarset ja olulist: nt sõltumata hetkest, kas Lacani psühhoanalüüs sisaldab mõjutusi nii strukturalistlikust keeleteadusest ja on  tuntud selle poolest, et väidab mitteteadvuse olevat struktureeritud samal viisil nagu keele, tõuseb Päike idast ja loojub läände, inimene vajab katet, sööki, tervist ja armastavat perekonda ning igapäevaseks elamiseks tööd kui sellist. Ilmselt poleks Heideggeri ontoloogiline suundumus mitte kuidagi mõjutanud 20. sajandi suursündmusi, need juhtusid siiski.

Linnud laulavad, ööle järgneb päev, inimesed armastavad, saavad lapsi, loevad ja naudivad kultuuri - kõik on väga kena, aga kas inimesed peaksid tundma nörri, kuna teooriatest teoretiseerimine on mõned koolkonnad isekeskis pisut tülli ajanud.

Ma ei tea, ilmselt mõtlen pisut valesti, aga kas mitte kõik need teooriad ei peaks rakenduma praktilisse elukäsitlusse kui instrument, mis aitab luua seoseid ja tõlgendada ühiskonnas omavaheliselt suhestatud nähtusi/toiminguid/ sündmusi?

Ma muidugi ei oma doktorit (haa, minu puhul väga kahemõtteline ;) ), et võtta kaalukaid seisukohti, aga vahest on mõnest mu haridusest kasu, et näha teooriate praktilisi väärtusi?

Prometoloogia*

Päris mitmed aastad on minu elus figureerinud lisaks pereliikmetele, sõpradele ja kolleegidele nüüdseks juba dekaadi jagu meie keskelt lahkunud Lilli Promet. Tänu temale sain ma tehtud oma MA, esinesin kahel konverentsil, sain endale tema biograafia kirjutamisega seotud lepingu ning  olen suhelnud inimestega, keda Lilli tundis ja teadis, kellega kokku puutus.

Ma võtan endale autoriõiguse ja kopin siia katkendi  biograafia eessõnast:

"Lilli Promet, täisnimega Lilli Linda Promet, oli oivaline kirjanik, harukordselt terava mõtlemise ja eheda elutunnetusega naine. Sellisena tundsid teda kaasaegsed ning samasuguse ettekujutuse saab temast retsensioonide, antud ja võetud intervjuude, kirjutatud artiklite ning loomingulise pärandi kaudu, andes aimu erakordselt laia žanrihaardega viljakast prosaistist, novellistist, dramaturgist, stsenaristist, publitsistist.

Vaestest oludest võrsunud, kunstnikust isa tütar, keraamikat õppinud, teises maailmasõjas kannatusi näinud, ajakirjanikuna töötanud ning lõpuks ülepea kirjandusloomesse sukeldunud – naine, abikaasa, ema, looja. Intensiivse huviga kõige kauni ja elava vastu. Keegi, kes märkas enda ümber inimest, loodust, olukordi, hetki ja oskas nähtut, kuuldut, kogetut paberile maalida. Teadlikult on siinkohal kasutatud sõna ’maalima’, sest Lilli Promet oli autor, keda iseloomustas kunstnikule omane värviküllane ning tundlik sõnaosavus. Tema kirjutatu oli elav, detailikoormatud, stiilne, karakterid ehedad, veel tänaselegi lugejaleelamust pakkuvad. Varasest lapsepõlvest kunstniku tütrena

kunsti, maalide, joonistuste, joonestuste keskel olemine mõjutas Lilli Prometi sõnakasutust, avardas tema maailma sedavõrd, et autori iselaadselt kunstirohke kohalolek on tuntav peaaegu igas teoses, olgu selleks siis romaan, näidend, stsenaarium või novell. Ning igas teoses kujutatud tegelastes väljendub tugev inimlikkuse motiiv, mida on lugejalgi võimalus tunnetada. Promet oskas oma eluvaipa kirjanud värve, kohatud maitseid, tundeid osavalt kasutada ning küllap seetõttu tema tegelased tihtipeale nii tõepärased ja  lähedased ongi./..../" 
Lugesin kokku - mul on 29 tema kirjutatud raamatut; üks filmiplaat ja pool riiulit tema uurimusega seotud materjale. 
Tema töödest valmis viis filmi, üks on kahjuks täiesti kadunud (hävis ETV laopõlengus 41 aastat tagasi)
_________________________________

*prometoloogia ‹1› ‹s› 

teaduslik kattemõiste Lilli Prometi või Aleksander Prometi elu ja loomingu süvitsi uurimisele

*prometoloog ‹-i 21› ‹s›

 isik, kes tegeleb prometoloogiaga

*prometoloogiline  ‹-se 5› ‹adj›

 prometoloogiasse puutuv 

Nipernaadi

Gailit ei oleks osanud tõenäoliselt uneski näha, et ka  21. sajandi koolitundides näidatakse tema loomingu põhjal valminud filmi ning Nipernaadi saab muretu rännulustiga ja lobasuulise tegelase võrdkujuks. Tema eluajal ju filmi tegemine peatus ning sestap ei osanud võõrsile pagenud Gailit oodata, kas tema üks nimiteostest ikkagi kanaliseerub teistesse meediumitesse või mitte.

Olen vaadanud õpilaste reaktsioone - nad on üllatunud, hämmelduses, segaduses. Üks noormees küsis, kas see ongi nii libekeelne sell ja mitu naist  Nipernaadil siis kokku oli? (filmis 6, raamatus vist oli kaheksa?).

Kõndida siia ja sinna, luisata, ajada udujuttu - olla kord muinasteadlane, kord kalur, kord rätsep, kord laevale kutset ootav madrus. Ja ometigi ta vist muutis nii mõnegi tegelase elu - kasvõi hetkeks tundus mõni naine ennast armastatuna, hoituna, õnnelikuna. Tõeliselt murdis ta Maret Vaa südame, see on nii raamatus kui filmis selgelt välja joonistatud. 

Üldiselt meeldivad meile taolised uduvahu joonistajad hästi

Mina mõistan Nipernaadi loomust ja see on nii omane osale tüübile inimestest. Mingi rahutus närib taolisi isikuid pidevalt. 

Tõenäoliselt oli Nipernaadi esivanemates mustlasverd - nii suur kihk minna ja seigelda pole küll kõigile omane. Haritud mehena oskas ta naistele südamesse pugeda mitte ainult oma põnevate käitumismaneeride ja lobeda jutu poolest, vaid  suuresti selle muretu linases ülikonnas poisikeselikult põlenud näoga mehe emotsionaalse naerususega.
Osava mehena oskas ta vastasoo võluda, kuid ometigi kuuletus ta Ingriinile koheselt, käitudes pigem truualamlikult, kui laheda rännumehena.
Kusjuures ma mõtlen, et see muretu seikleja ja ilmaavastaja kuju vilksab pidevalt Gailiti loomingust läbi mehena, kes justkui ei sooviks suureks saada, aga ometigi teeb seda silmapilkselt, kui mängu astub naine, kes talle tõsiselt midagi tähendab....
________________________________________
Pildid laenatud tavaveebist ja pisut muudetud

Lapsevanemaks olemine

Suure tõenäosusega on nii mõnigi lapsevanem mõelnud oma jonnivat rüblikut (kes on siis hämmastavalt kange ja kleepjas üheaegselt)  maast kangutades, et oleks ometigi sünnitusmajast juhtimispult ja kasutusjuhend kaasa antud.

Vahel tahaks kasutada mute nuppu, vahel mõne sündmuse edasi kerida ja siis... vaadata ükskord oma suur last ning mõelda sellele beebile, kes su sõrme endale haaras ja südamesse igaveseks ajaks käejälje vajutas, ning nuppu tagasi kerida - üks piisake aega sellest lapsepõlvest andke mulle tagasi!!!

Sest tegelikult õpib lapsevanem oma lapselt samapalju kui laps vanemalt ja isegi rohkem.

Kõik need sisemised ressursid, oskused ootamatute olukordadega toime tulla ning see julgus, mis emasse tõuseb, kui tegemist on TEMA LAPSEGA!!

Rinnus tuksatab valulikult, kui vanem näeb last kurvastamas mõne ebaõnnestumise üle.

Lapsevanem on siiralt ja pisarateni õnnelik, kui näeb oma poisipõnni või tütrenääpsu keskendunudilmeliselt lasteaia jõululuuletust lugemas, esimest tunnistust kätte saamas, naasmas esimeselt õnnestunud kohtingult või järeltulija ülikooli sissesaamisest.

Muidugi tahaks vahel oma marakratti tuuseldada, sest tuba pole korras, ei tulnud õigeaegselt koju, sõbrad on kahtlased..

Aga see on õnn ja õnnetus, pisut kibe, aga samas ometigi erakordselt mõnus hingamine - sinu laps...

Esimeses klassis teatas poeg, ühel õhtul kell kümme, et tead, homseks pidi vist mingeid mune vaja minema...Kes korjas taskulambivalgel naaberkoolihoovist kastaneid?

Teises klassis juhtus ühele poegadest meenuma, et kadrikarneval pidi tulema ja vaja printsiks riietuda...Kes sööstis enne koolipäeva algust poegade lasteaeda ja palus kasvatajatelt kahte kostüümi? 

Ja seda mängude kisa...Tagaajamiste tärinat ja võistlushimu....

Kõik need ootamatused, haigestumised, tegemised, vaevad ja rassimised, ja ometigi.... sinu laps.

Mõnus kaaslane, abiline, hoolealune ja.. üks sõbralik ja vahva tüüp.

________________________________________
Pildipõhjad veebised, minu muudetud

Vanamoeline?

Millal muutub mõni nähtus/ese/suund/arvamus vanamoeliseks? Nii ajalises perspektiivis?

On selleks ette antud mingi kindel ühik tunde, päevi, kuid, aastaid või käib see kuidagi teiste normide põhjal? Ja millal muutub vanamoeline hubaselt retroks ning ärkab ühel hetkel vaakunud varjusurmast?

Kunagi olid moes armastuskirjad, sõbrakirjad, teatekirjad etc. Kirjad, mida oodati, mida loeti korduvalt, mille puhul nuteti ja anerdi. Olen isegi leidnud ühe raamatu vahelt ilmselt pisaratest märjalaigulise kirja...

Mina mõtlesin ükspäev, et rakendad oma sõbrari õnnitlusel SMS-s telegrammistiili: "Õnne Hüüumärk Tervisi Hüüumärk Soovivad perekond *****Punkt".

Mihkel Muti "Keerukujus" on Erlendi abikaasa Reet sügavalt nördinud, kui tal oli pühade eel diivanilauale kaardikorvi kogunenud ainult 52 pühadekaarti. Reet oli samahästi kui hüljatud....

Mingil hetkel olid paberkandjal kirjad enam kui moest väljas. Emailimine asendas seda. Postkaste tuli kontrollida iga poole tunni tagant. Äkki võis midagi teadmata jääda...

E saatis intiimseid ja isiklikke armastuskirju pikkadest päevadest, mis minuta igavad ja nii tühjad (kergelt nipernaadilik maik oli sellel tekstil muidugist juures)

Siis tulid messengerid, orkutid ja rated ning telefonides sai essemmessitada nii et pöidlad villis.

Siis muutus seegi kuidagi vanamoeliseks.

Sotsiaalmeedia teisenes ja mulle tundub, et kaks inimpõlve on kasvanud nii, et nad pole mitte ühtegi kirjarida kirjutanud paberkandjale (mina olen - mul olid kirjasõbrad Saaremaal ja Võsul ning kui L oli Soomes).

Ja ühtepidi hakkab tagasi tulema emailitamise teel kontakteerumine, eriti põgusalt ee...eee no võiks öelda, et huvitavad suhtlemised. 

Ja tore oleks saada paberkandjal mõni emotsioone kergitav kiri...

Vanamoeline, aga nii retrolt vanamoeline ja jätaks sügavaid mälestusi

Alver, Under, Merilaas, Kolla

Merilaasil on üks näidend "Kaks viimast rida", mis räägib vananevast
teatrinäitlejannast, kes seisab silmitsi üksindusega, sest tema lahutatud abikaasa ja poegade isa uus naine on kuri ja armukade, et mees on veetud palju aega oma endise naise juures; vanem poeg Lennart, kes tahab oma armukesega abielluda; mägedes alpinismiga tegelemisel hukkunud noorem poeg; endide armuke ja lavapartner ning tolle uus kallim; koduabiline; näitlejanna ligi saja-aastane ema, kes lõpuks elust lahkub - kõik nad hülgavad ühel või teisel moel peategelase. Seal on hetk, kus Näitlejanna ema satub õnnetu juhuse tõttu tänavale ja peaaegu hukkub autorataste all, koju tagasi toodud, paneb ta raadio mängima sealt kostab "Püha öö". Purjuspäi kirikus käimise eest (tegevus toimub 60. ndatel)  karistada saanud Lennarti poeg paneb kurvalt pea oma vanaema sülle ning nutab sõnadega: "Õrnust on vähe!"

Vahel tahan oma hinges samuti hüüda, kui pole ammu saanud lehitseda midagi nautlemisväärselt ilusat. Näiteks Betti Alveri õrnades ridades, kus ta annab edasi kõiki tundevärvinguid. Armastanud ja olnud armastatud, ilmselt adus ta südamekõrvade kõnelusi selgemini, kui ükski teine.

Alveri-eelsetest esitlustest on kahtlemata sama tundeerk ning senusaalne Under, kes oli isiksusena Eesti kultuurielu ilmselt üks köitvamaid naisi.

Alveri kaasaegne Merilaas aga torkab oma äraspidise humoorika leebusega silma mitmes kogus.

Varakult lahkunud ja mõnes mõttes narruseni kiindunud Ilmi Kolla sügaverootilised ning ilmselt varajast lahkumist aimanud salmides peitub sügava kire lummusesse asetunud naisterahva igatsusi.  Luule on tegelikkuses võimsam, kui me seda aimata oskame... 

Sigaretipriius

No nii, sigaretist loobumine kuue kuu eest Haapsalu lossiplatsil on seni ennast ikka väga mõnusalt ära tasunud.

Igasuguste abivahenditeta toime saanud suure sammuga ja tõepoolest - ma ei igatse seda tagasi. Suits polnud ikkagi mu peremees.
Seni pole tekkinud isegi mitte kõige väiksemat soovi.
Oijahh, inimesed on ikka rumalad....Mina ise kaasa arvatud. 

Kivinenud arusaamad

Vahel suudavad inimest üllatada isegi elukogenud

ning üldjoontes intelligentsed kaaslased, kes oma harituse, mõtlemisvõime, silmaringi, lugemuse etc annavad aimu vahedast mõistusest ning oma abivalmidusega märku heast ja suurest südamest.

AGA... ma kuulasin kulm juuksepiiril, kui seesama kolleeg ütles, et seaduslikult abiellumata inimene ei tohiks tegelikult traditsioone teistele õpetada, sest see pole lihtsalt sünnis.

Ma jään harva sõnatuks ning kaema mõttevälgatusega ebahiilanud isikut, näitamata üles vajadust  kõrvadesse kohiseva verepahvaku jõudmist pähe ning seejärel märku sellest keemisest, mis sunnib mind aeg-ajalt.. eee.. noh, saate aru küll.

MY ASS!!! Kas kahele lapsele elu andmata jätmine oleks olnud sündsam? Kas minu väärtus kodaniku, naise, ema, õpetaja, kirjanikuna on sellevõrra madalam, et passi pole templit löödud?

Mulle meenub Endla Tegova "Põlvili" Klotilde, kes peab büroo ees aru andma, miks ta töötab õpetajana ning on samas abielus olemata kolme lapsega üksikema (lapsed on minategelase omad, neil on selline kokku-lahku suhe).

Lugupidamisest vanema inimese vastu ma seekord veel ei käratanud.

Aga tõesti - oletagem, et ma olen seaduslikus abielus nt türgi naisega - kas see teeks mind automaatselt väärikamaks?

Või oleksin nt mõnes haaremis seaduse silmis täiesti ametlikult kuues naine?

Või abielluksin 95-aastase ratastoolis istuva sigarikka papiga, kellele oleks vaja ainult pisut hoogu anda ja nõrk süda lõpetab tukslemise?

Või oleksin abielus alkohoolikust biseksuaalse poksitreeneriga, kellel on kombeks minu peal oma viha välja elada?

Nii kivvi raiutud arusaamad ei tohiks koolmeistritel küll olla.  
Tahaks kohe uurida, miks on nii tsementeerunud mõtted? Lohutab küll aga teadmine, et  ka kivid murenevad....

Mõrkjamuigeline "November"

Väidetavalt pidi inimene oskama olla irooniline siis, kui see puudutab mingisugust osa temast, mida saab suhestada enda ja ümbritsevaga (umbes nii see mingis loengus kõlas). Valmistades ennast moraalselt ja emotsionaalselt ette äraspidiseks aistmiseks rahvuse, identiteedi, eestluse teemal, kogesin ma väga lahedate reeglitega Artises "Novembrit". Kahtlemata  on tegemist erakordse filmiga ning selle ootamiseks oli parasjagu põhjust ka.

Veidravõitu oli kirje ainetel, sest minu jaoks oli see pigem pildikeeleliselt toetav ja samas ka lugemata terviklikuna mõjunud teos. 

Esteetilisest poolest oli tegemist ilmselt ühe aegade parima kujundusega, kus iga stseen, heli, efekt, liigutus, detail oli läbi mõeldud ning asetusid elegantselt paigale eestluse taaskordse kõverpeegli mõranenud valgusprismades.

Räägud ja Õuna Endel, kratid ja Hans, libahundid, vaimud, kasuahned ja võrdlemisi kohtlased paganad, kes rähmakalt usuvad nii vana nõidust, mütoloogiat, jeesust kui rehepappi.

Äraspidine huumor, voolavad sõnad lumekratilt, väga ilmekad suured plaanid, noorte näitlejate huvitavad monoloogid, narratoloogilised ellipsid. Mu arvamus kattub nende kriitikutega, kes filmi kiidavad. 

Lehmalend; Luise, Lembetust rääkiv mõisateener; öösel kõvasti pummeladanud kirikuabiline, kes õpetaja lolliks tegi - sihipäraselt ja samas anaalselt lahedad.

Sarneti käekiri on nüüdseks tuvastatav - tema pilk, tema meeleolude tabamine, tema hetked ja aimused.

Rea Lest ja Jörgen Liik on muide vapustavad näitlejad. Ilmekuse ja kehalisuse, julguse poolest. Teised ka, aga kuna nemad olid peamises fookuses, siis tekkis näitlemise paradoksaalsuse nüansirohkus väga kenasti esile - näitlejad 'näitlejad' oli oma rollis samavõrra usutavad, kuivõrd minu meelest 'mängunäitlejad' oma esituses puised, pidurdatud ja noh..eeee....head.

Mustvalge lahendus andis tõesti edasi Johannes Pääsukese talupoeglikkust ning kogu see rääm, mida ka mõisas näha (va parun ja paruness), püstitasid tõepoolest huvitavaid nüansse. Maagiline realism pole siinkohal päris õige, aga kuskile sellesse suunda ta vist kaldub.

Üldjoontes nilpsab iga vähemgi teadlik vaataja tõlgendusküsimustes tulipalavat keeletippu - imagoloogia, feminism, postkolonialism, diskursiivne praktika, teisikumotiivid, ökokriitika, metafüüsiline kvantteooria (pole kindel, kas tean õiget terminit) ning isiklik lemmik mimeetilise kujutlusviisi näol annavad võimaluse umbes 10 erinevaks MA-ks.
________________________________________
NB: pildid on kõik veebipõhised 

Mees pole mees ja naine pole naine e....

...kaotame ära kõik soorollid ja siis asume usinalt nutma et mehed pole mehed ja naised pole naised?

Ikka ütleme, et sotsiaalselt määratud mees ja naine  on konstrueeritud ja neid ei maksa segamini ajada bioloogilise sooga?

10, 15 ja 20 aasta pärast ei maksa meil, naistel, ringi vaadata ja ohata, miks meie tütarde mehed meigivad ennast rohkem kui tütar seda teeb, miks see metroseksuaal hakkas nutma, kui kaminatuleks puid lõhkudes peopessa tekkinud vill lõhkes ja aia tegi...ja miks kuuskantvõti ei tule meesterahvale kuidagi tuttav ette. Miks autoratta vahetus paneb murelikult küüsi vaatama.

Ma ei ütle, et mees ei tohiks enda eest hoolitseda, aga näomaskid, habemevahatamised, iganädalane maniküür ja pediküür ning kulmukarvade kitkumine, pidev raseeritud ja parfümeeritud seisund on siiski natukene äärmuslik olek.

Ka ei ütle ma, et naine peaks sõrm suus pealt vaatama, kui mees üksinda diivanit liigutab või juhmilt otsima autokapotti ning arvama, et see pole vist täna autol kaasas....

Tasakaal võiks ju ikkagi jääda. Kas poeglaps peab mängima roosade beebinukkudega? Laias laastus jah, sest siis tal saavad isalikud tegemised mängides selgeks, aga... kas see pole mitte primaarne ja taas üks ürgsetest asjadest - vanemlikkus avaldub niikuinii?

Vahel on mõned asjad pisut naistekad (olgem ausad - need kunstrinnapumbasüsteemid, millega isa saab teeselda imetamist, on ikka äärmuseni tobedad) ja võikski natukene saladuseks jääda, sest naised on naised ja mehed on mehed. 

Mitte et titte teeks naine üksinda, aga kuulge... tegelikult oli ikkagi nii, et kui  naine beebiga lõkke ääres oli ja teda toitis, siis mees valvas koopasuu ees ning käis šamaanilt abi küsimas, kuhu mammut ja tema küttimiseks tarvikud  jäävad. 

Mulle aga meeldib nii, kui mees on mees. Tugevate käte, meheliku mõtlemise, madala häälega. Pisut ürgne. Ning seni, kuni laste saamiseks on vaja ühildada kaks erinevat poolust, siis las asjad jäävadki nii nagu looduses asju ette nähti (ma ei ütle ära paljudest kaasaegsetest leiutistest, mis aitavad kergemini mõne hetkega elus toime tulla), aga naise reproduktiivaparaat on ikkagi naisel ja mehe omad mehel.

Mõtlemise laiskus

Üks tülgastavamaid liigutusi on olematu kehahoiuga inimese õlakehitus, kui sa palud temalt konkreetset vastust.

"Ma'i tia.." ja  tuleb see kuidagi halva intonatsiooniga pooleldi kokkupressitud hammaste vahelt. 

Kurat, luuüdi on vähe, et seista ei jaksa ja keelelihas sai halvatuse, kui vastama pead? 

Selle õlakehituse taga on aga tihti hoopiski muu seik - sulaselge mõttelaiskus. Viitsimatus oma ajusid kasutada. 

Suutmatus ennast keskendada nt asjalikele asjadele, mitte tobedustele, millega inimene oma kallist aega arvutis kulutab.

Aleksandra Marinina Kamenskaja sarjades hüüatab Anastassija ühtedele tegelastele, kes ei jaga midagi failidest, kataloogidest ja otsingumootoritest: " Püha taevas, te kasutate nii kallist riistapuud ainult laevade pommitamise ja dokumentide kirjutamise jaoks!"

Kui näen jällegi arvutialkoholismi küüsis vaevlevat tühjapilgulist ja õlga kehitavat noort isikut, siis tahan küsida - kas see peaks olema mees või naine, kes ohukorras meid ja enda pere peaks kaitsma ja meie inimpõlvi emana jätkama? Ta ei suuda ju sulepastakat ka käes hoida. 

Ta'i tia ju.... Kohutavus kuubis, ma ütleks.

Igatahes mõttelaiskuse all ei kannatanud 539 aastat tagasi sündinud Henry VIII hilisem nõuandja Thomas More, kes oma "Utoopiaga" üllatas ilmselt kõiki siis ja nüüdki.

Kõik portaalid kinni

Aitab küll. Aastaid olen olnud erinevates portaalides kaaslase otsinguil, vaadanud avatud silmaga ringi tavamaailmas ning nüüd panen teema lukku. KÕIK, kui  pole ette nähtud, ju siis ei ole ka.

Olen määratud üksinda olema ja nii see jääbki. Eile sulgesin  kõik kontod. FB jääb, sellest pole võimalik veel loobuda, sest on suur osaline elus, aga muudes asjades on kõik. 

Tuleb kohaneda. 

Nagu klišee - üksik naine kassiga. 

Jätan kaaslase otsingud igaveseks katki, sest seda lihtsalt ei juhtu. Pole enam mõtet saatust narritada, kui see ei saanud noorena teoks E-ga, hiljem sepaga, siis ei leia see kunagi aset. 
Aga noh, täna 198 aastat tagasi asutati Singapuri linn ja 20 aastat tagasi sõlmisid eestlased ja lätlased kalanduslepingu. 

Porr versus porr

Kokkuvõte pole saadaval. Postituse vaatamiseks klõpsake siin.

Päeva sõna

Valida ühte head nähtust oma päevast, see osutub keeruliseks, kui asjad on enam-vähem jonskus.

Aga üldiselt on nii, et loeksin mõne päeva parimaks momendiks selle, kui saab kolleegidega naerda mõne eestikeelse sõna üle. Ja vahel saab neid ka omanäoliste fraasidena lisada. Nt "Dallast tegema".

????

Selle fraasiga peab ka kõnelema taustast. Kuidas täpselt me selleni jõudsime, aga juhtusin kolleegidega lõunatades poetama, et oma esimese suudluse sain ma lapsepõlvesõbralt. Me olime kuueaastased, oli mingi vanemate pidu ja meie mängisime Bobby ja Pamela Ewingut. Seda osa, kus Pamela seisab kõrghoone katusel ja Bobby kisub ta sealt ära. Me mängisime seda tunde ja tunde ning pühel hetkel me siis ka suudlesime, nagu need kaks lõpuks tegid. Lühikirjeldusest arenes lõõp ja sealt edasi "Dallast tegema" kasvamine kattemõisteks sellele, kui keegi katuseserval seisab.

Ühel teisel päeval kujunes päevasõnaks "aelema", mille visualiseerimine on praegugi naljakas.

Lingvistiline maailm on tegelt vaimustav, sama vaimustav, kui kirjandusega seotud universum. Need sõnad olid paljule muule lisaks head hetked. 

Aga maailmas toimus vahvaid asju. 

04.02 valiti kunagi George Washington esimeseks presidendiks ja Eestist kandus vabadussõda samal kuupäeval Venemaale. 
Komandeeringukekuga saab edaspidigi tegeleda.

Tuleb võtta idee

Mingeid ideid mul pole. Tänase päeva parimaks palaks osutub ilmselt töönädalalõpp ja fakt, et 1227. aastal alustas ristisõdijate vägi tormijooksu Muhu linnusele.

Berliin sai kabelimatsu 1945. aastal. Linnast on kahju, kuid mõned selle maa ja linnaga seotud tegelased ise natuke nagu norisid... 
Ardi Liivese "Passioonis" on seda päris lähedalt kirjeldatud. Küll on hea, et meie pole (veel!!) midagi taolis pidanud üle elama.

Ning veel - 2011.   kiitis heaks Euroopa Liidu, Ameerika Ühendriikide ja Ladina-Ameerika riikide vahelise leppe, millega langetati banaanide imporditolle praeguseks aastaks umbes 54 protsenti. Sellega lõppes 1993. aastast kestnud vaidlus. Vot nii.

Vikipeedia on ikka vaimustav küll.

Uue kuu väljakutseks - üks pluss kogu päevast

Mõtlesin, et teeks see kuu nii. Panna üks plussmõte/hetk/
meeleolu/seisnud/õnnestumine kirja. Või mingi läbinisti mõnus asi, mis tegelikkuses on ka hea. 
Nt see, et mul on jalanumber, mille suhtes on meie jaekaubandus väga helde valikuga
Lisaks üks fakt samakuupäevalisest muust aastast.

Tänase päeva parim hetk  on tõenäoliselt veel ees, aga eilse päeva kohta - pagan võtaks, kiitmata oma organisatoorseid võimeid - ma teen seda hästi. 

Ilmselt oleks ikkagi peokorraldamine minu teema.
Ahjaa, täna 93 aasta eest oli Tartus üks omamoodi pidu Vanemuise 35. Ilmselt iga vähegi arukam lugeja teab, mis sellega on.

Blogi loetavus

Hmm... kui vähe tuli pingutada, et saada lugejaid juurde. Mille üle mul on siiralt hea meel. 

Kommentaare ma ei saa just tihti ja ma ei oska öelda miks, aga .. see on tegelt ikka väga mõnus tunne, kui sõnasuutlikkusest vermitud laused loetavatena kellelegi mõtteid meeltesse toovad.

Kusjuures ma märkan, et see kirjutamisegeen vist on mõlemasse poega kandunud. Aitasin neid ükspäev pisut parandada tekste, mis võistlustulle lähevad. Hmm, päris hea fantaasia on mõlemal, tuleb tunnistada..

Nojah, samas vanuses ma kujutasin ennast kärbsena ja kirjand loeti klassis ette kui vahend, millele polnud võimalik hinnet panna, sest fantaasiaküllus ja tehnika olnud laitmatud...

Aga lugemine on lahe, kirjutamine on lahe, kirjutamisest lugemine ja lugemisest kirjutamine on lahedad.

Sedasi siis.

Jaanuari väljakutsed said igatahes tehtud. Hüsteeriliseks veidi muutus see mentaalse onanismini küündiv igahommikune blogipüstitus, aga...kirjutamine on mu elu.

Muide tänasega kukkus Kirjanike Liidu võistlustöödele laekumise tähtaeg.  Ma saatsin ühe töö sinna. Kaeb, kuis läheb. 
Üks mõte aga pisut painab pikuti pead - mis stiili blogi see on? 
Elustiil ju mitte, sest sport, sex, fashion, droogid, joogid, söögid ja beebid ning muu siin pole. 
Ma ei jutusta ühest kindlast teemast.
Ning ülla-ülla....."Miks ma tegelikult õendusest loobusin" pälvis mõne tunniga 500 klikki.
Ilmselt pole see mõnele blogijale mingi suur arv, aga mina olin küll pisut heitunud. Miks ma isa surmast, ema surmast või oma eelmisest erialast loobumisest kirjutades saan hulgaliselt vaatajaid/lugejaid?
Eks ta pisut veider uudishimutsemine on. Ja lisaks äratas ilmselt tähelepanu sõna 'tegelikult' - pihtimuslikud lood poevad alati hinge...

"Rita koolitus"

Ühel õhtul sattusin telekat vaatama. Tavaliselt sealt midagi väga ei tule, aga mõned nipet-näpet asjad küll. Juhtusin nägema "Rita koolitust"

Päris huvitav teatritükk. Kunagi käisin isegi pärisetendust vaatamas. 
Mäletasin toonast teatriskäiku päris hästi (mingisugusel ajaperioodil olid mul kõik Draama ja Vanalinnastuudio etendused vaadatud, ema sai töölt abonomente või midagi muud sellist). Meeles olid Kersti Kreismanni seljas olevad  roosa pluus ja punased püksid, seejärel valge kampsun ja pikk beež seelik - riiete kaudu antakse edasi tema intellektuaalsemaks muutumist. 

Kirjandusteadlasena ma olen pigem Frank, aga selline, kes ei joo...

Aga samas - kummal poolel (kui üldse peaks kegelt snobistlikuna kõlavana pooli valima) ma ise seisan?  Vaimsrmas plaanis ja muus ka?

Sotsiaalses mõttes  meenub mulle Kruusvalli üldsotsioloogia konspektist miskit haritlaste kohta - isik, kelle elukutseks on eriettevalmistust nõudev vaimne töö, intelligent, mittevalitsev eliit...

Aga Rita muutumine on huvitav. 

Iluteenistuja, kes läheb eneseotsingutele, leiab hariduse vaimustavad küljed: "Ainult lilled ja raamatud igal pool"

Põnev oli teada saada, et "kriitika on olemuselt objektiivne, tunded tuleb välja jätta"

"Ilukirjandusest pole mõtet vestelda koleda häälega"

Rita edenemine ja Franki allakäik - äärmiselt sümbiootiline seos: "täiesti pool seitse"

"Õppejõud on nii täis, et kukub kateedrist alla" - see meenutas kadunud Liast, kes lauast kinni hoides meile kirjandusteoste historiograafiat (?) luges...

Kuidas muutub vaatenurk teostele "Rubiinmarja džunglist" - alguses on see suurepärane ja (Y), aga hiljem on "omas kontekstis täitsa huvitav".
"Kõike ei pea valimatult lugema"
Haritud naine, kes püüab midagi Frankile tagasi anda ja lõikab tal sisuliselt kõrva peast...
Kas  seetõttu, et ta haritud naisena ei osanud enam praktilist tööd või hoopiski omamoodi kättemaksuna, et Rita oli pidanud nii palju Franki kuulama?
Tegelikult Susan, Ritaks kutsuski teda ainult Frank.
Huvitav mitmele inimesele ma võiksin tulevikule mõeldes olla andnud selle, mida Frank andis Ritale? Ma küll ei pea ennast läbikukkunuks ja ma ei tunne veel vajadust kellessegi kiinduda ainuüksi seetõttu, et ta "mõjub nagu sõõm värsket õhku"...
Aga mängisid nad hästi. Kreismann on üldse hea näitleja, seda ma avastasin juba enese üllatuseks tükk aega tagasi. 
Tõnu Aava osas on üks episood, mis mind kangesti segab, aga no hüva...
Ma loodan olla ise veel see sõõm värsket õhku. Igatahes lärmakalt värsket.

Pagan võtaks - soomlased ON ägedad!

Kes meist ei juutuubitaks, eksole? 

Ikka, ja tihti ja siis laadin sealt muusikat alla ja mõtlen näiteks nendele toredatele aegadele, kui H oma toonasel bassikitarril Terasbetoni "Orjatari" kogu maja meelehärmiks kell kolm öösel mängis..

Või mõtlen tagasi soome keele loengutele, kui mina selgelt põhjaeestlasena eristusin lõunapoolsetest eestlastest, kes polnud soome keele pinnal üles kasvanud. 

Ja ausaltöelda - meil on selle maaga ikka palju enamat sarnasest keelest ühist. Mingi noorema õe vaade vanemale vennale või noorema venna vaade vanemale õele või noh, ühesõnaga saame aru küll. Meile meeldib nende hingus, sest miks me muidu mitte kuidagi nendest üle ja ümber ei saa.

Tuleb tõdeda - soomlastes on see peaagu sada aastat vabana elanud inimese hingus suuresti teistsugusena sees. 

Ma ei hakka rääkima pikalt ja laialt nende maast ja kultuurist ja ühiskondlikest kokkupuudetest, vaid tahan öelda, et mulle meeldib tohutult soome keel, mille kaudu kajastub soomlus kõige ägedamalt. 

Soome rock, soome filmid, soome kirjandus (mida ma  väga ei tunne, aga tahaks rohkem sellest midagi teada).

Soome käsitlused II ms-st, vaated minevikule, vaated üldse kõigele...

Aapeli ja Leena Lander, Antti Tuuri; Merja Otava;  Pentii Saarikoski; Aleksis Kivi, Eino Leino; Mika Valtari; Tove Jansson- need hüppavad sedasi esmaselt pähe.

Soome režissööridest kuvanduvad Aleksi Mäkela; Aki Kaurismäki; Juha Wuolijoki; Olli Saarela; Aku Louhimies...

Aleksis Kivi "Seitse venda": 

Metsämiehen laulu

/.../ Terve metsä, terve vuori,

terve metsän ruhtinas.

Täss’ on poikas uljas nuori,

esiin käy hän voimaa täys

kuin tuima tunturin tuuli./.../

No vot ja soome keel on üks kümnest raskeimast keelest...

Miks ma tegelikult õendusest loobusin

Hiljuti tundsin oma praeguses töös harvaesinevat pinget. Õpetatav pole ju ainus, millega ma tegelen. On ka klass ja konkursid, olümpiaadid, proovieksamid. Puudujad ja nendega seotu. Mingisugusel hetkel ma adusin minevikus sagedasti ettetulnud närvilisust, mis kuklas tiksus, käsi kuivatas ja väikseimagi suhtluse ajal võpatama ja plahvatama ajas.

Õena töötades olid õhust aimatavad närvilised hetked täiesti tavalised. Külma higiga kaetud ja siniste huultega meeskodaniku hingeldamine, mis palatiukselt esimesena kosta oli, viitas üheselt kopsutursele, mille kupeerimine pidi tehtud saama minutite jooksul; segane ja uimane; taignalaadselt nätske nahaga naine, kelle vs oli napilt 2 ja kes tuli päästa; hüpertooniline kriis; äkksurm; kõrge palavik; kopsutromb; protseduurijärgne arteriaalne verejooks; närveldavad sugulased, põlevad juuksed; luku taha jäänud ja katkise ukselingiga tugeva südamepuudulikkusega vanem naine; kukkumine koridoris; talvel paljajalu ja pidžaamaga põgenenud patsient; narkomaanist arst või jumal teab veel, mida kõike nende aastate jooksul näha sai. Väga häirisid igasugused psühhiaatrilised kõrvalekalded. 

Las ma loetlen: kaks enesetappu; üks saatanat välja peksta lubav, taburetijalga madjakana kasutav isik; psühhoosid (nii kord kuus tuli mõni kellelgi kuskil ette ja kõikvõimalikes variantsioonides - korduvast sentide lugemisest enda kinnis sidumiseni ratastoolis, karjumistest ja torude välja tõmbamisest rääkimata); skisofreeniad, luulud, ettearvamatud nurkasurumised, korra olen saanud karguga, korra metallsiibriga, kahel korral on rebitud kitlitaskud katki.

Ja ühel hetkel sa märkad, et mitte üks asi ka ei istu sulle selles sfääris - ei kolleegid, ei töö, ei paberimajandus, ei protseduurid ega patsiendid. 

Läbipõlemine ja stress, igakord üleuhkav iiveldus etc. Koonduvalt - see polnud enam minu jaoks.

Kuni otsuseni tõmbuda aktiivravist peremeditsiini ja seal tunda, et KOHT POLE ABSOLUUTSELT KA SINU JAOKS. 

Nii, kuni selle tõdemuseni, et ma tahan tagasi kirjandusteadust minna õppima. Paberid antud ja vestlus ootamas 12.07.2013 12.00.

12.07.2013, 10.30 sidumistuba. Patsient sidumislaual, pisut piinlikus kohas olnud niidid sees ja mina neid välja sikutamas.

See oli üks neid otsustamise sekundeid.

Kui 10.29 olin ma veel kahe vahel ja ei suutnud otsustada, kas õendus või kirjandusteadus, siis 10. 36 väljus sidumistoast langetatud resolutsiooniga isik - kirjandusteadus. 

Kõik. Sellest hetkest ma enam  õendust oma elukvaliteediga ei sidunud.

30.08.2013 tegin ma viimase sidumise, süsti, õendusalase sissekande, riputasin kitli varna ja lehvitasin alati puhastusvahendite järele lõhnavale haiglale, kus ma olin veetnud õpetlikke, kasulikke, kirglikke, huvitavaid, kurbi, lõbusaid, intensiivseid ja väsitavaid tunde. 

Ma polnud enam õde ning minu elu hakkas märkima mõiste 'endine tervishoiutöötaja'