Moraali küsimus või moraaliküsimus?

Moraal on ühiskonna poolt aktsepteeritud käitumisnormide, tavade ja seaduste kogum, väliselt nõutavad reeglid ja tavad. Ta on seotud kultuuri ja eluviisidega. Sõna moraal pärineb ladina keelest ning tähendab tava või kommet. (Kreeka keeles on moraali tõlkevaste eetika. Filosoofiliselt saab sõnade eetika ja moraal tähendusi eristada.)

Vähegi lugejam inimene tabab ilmselt ka kokku ja lahku kirjutet sõnade sisulise erinevuse, sest minu jaoks on see seal täiesti olemas.

Aga kui nüüd pisut süüvida nähtusesse, siis mida see moraal tegelikkuses ikkagi tähendab?

Ühtepidi meenub mulle üks mälupilt teismeeast, kui olin teinud midagi ja ema seisis keset kööki., käed sõjakalt puusas ning ilme kurjustav. Teadsin, et nüüd hakkab moraali lugemine, et mulle hakatakse midagi ütlema millegi kohta ja ma pean lõpuks selle toona lobana näinud teksti kohta järeldusi tegema. Nüüd vahel sooviks küll, t ta mind letti võtaks ja moraali loeks, kuid samas - mille eest? Enda meelest on mu moraalne pale võrdlemisi korralik...

Moraalne elukäsitlus, üldiste kõlblusnormidega kooskõlaline elamine, aga.. hea, et ma sellelel hetkel kohvi ei rüübanud, kui tarkade meeste sõnu moraali kohta lugesin, sest mõni ajas muigama ja suisa naerma, aga heas mõttes:

*Lewis Carroll: "Igast asjast järgneb mingi moraal, kui sa ainult oskad seda leida"

*Philippe Jean-Charles Jourdan: "Elada moraalselt on võimalik ainult siis, kui inimene on veendunud, et ta ei saa hakkama oma jõududega, vaid vajab teiste abi"

*Immanuel Kant: "Dogma surm on moraali sünd."

*Friedrich (Wilhelm) Nietzsche: "Maailmas pole moraalseid nähtusi, on vaid nähtuste moraalne tõlgendamine."

*Oscar (Fingall O'Flahertie Wills) Wilde: "Pole olemas moraalseid ega ebamoraalseid raamatuid. Raamatud on kas hästi või halvasti kirjutatud, nii lihtne see ongi." 

Seda viimast saaks hästi parafraseerida ja mugandada erinevatesse olukordadesse. Ilmselt mõnel järgmisel korral.

Ja kumba pidi peaks sõna kirjutama? Kas küsimuse liigina või moraali puudutava küsimusena? Ja kas see on siis üldiselt võitlus hea ja kurja vahel?

Aporeetiline, kas pole?

NOKU tühjus

Soovimata kõlada prohvetliku paariana, kes mõne paiga vaibumist ennustab, aga... sai üle mitme aasta NOKU'sse põigatud. 

Veider, kuidas see milleeniumi alguses avatud, toona ikka väga uuenduslik, omalaadne ja  kuhu minu mäletamist mööda ainult klubikaartidega pääsetav toitlustusasutus omalaadset Pegasuse õhkkonda püüdis ärgitada (muide kõndisin ka sellest kohast mööda ning kahju oli kohe vaadata, kuidas kohvikust on saanud.. noh mingi jama), selle mõneks ajaks ka saavutas, kuid nüüd meenutas ta mulle kangesti Ardi Liivese "Retro" esimese osa, "Banaanipäeva" jõuluõhtust restorani või... üllataval kombel sama autori "Uusaastaöö" einelaua mahajäetud atmosfääri.

Jäin mõtlema mittetöötavat kätekuivatuspuhuri ja NOKU igavikku vajumise vahelise seose üle. On see seal üldse olemas? 

Mitte paha soovides, aga ma olen seda varasemalt näinud: vanas Pegasuses, endises KUKU's, kunagises Pirita restoranis, ööklubis Piraat, baaris Molly Malone(?), mingisuguses Depeche Mode urkas, stripibaaris Lasso ja siis selles teises, mis Tatari tänavale jääb; Tartu Humalas; restoranis Volga (vähemalt selles kunagises) või Zum Zumis...

Mingil põhjusel sobib selle teemaga ülihästi Billy Joel ja "Piano man" (tõsiküll, seal on baar rahvast täis, aga lihtsalt viis näib selline väljasuretamisele viitav) :

Loobiks taldrikuid...

Vahel tuksatab minus ammuste esivanemate pöörane veri ja ma tahaksin nõusid lõhkuda.  Sest:

* ei soovita/viitsita/taheta õppida

*leitakse endale suunatud tegevusi/sõnu, mis tekitavad kelleski pahameelt ning näpud osutavad mulle (muide - näpuga mulle näidates on kolm sõrme suunatud osutaja enda poole. Kui ei usu proovige järele)

*mängitakse arvutimänge valel ajal, vales kohas

*kedagi veetakse jalgupidi tolmustel põrandatel

ETC, ETC, ETC.

Naljaga läheneda ei aita, sanktsioone rakendada ei tohi, midagi öelda ei või. 

Veidral kombel olen pärast vanemate lahkumist muutunud veelgi otsesemaks ning ka kõigutamatuks (see pole hea märk, aga vist on seotud tõigaga, et mul pole ema ega isa ega meest, kes minu kaitseks vajadusel välja astuks. Mul pole kunagi olnud probleeme elus hakkama saamise, pealehakkamise ja julgusega, aga nüüd on mingi omamoodi seestumine, mida võib vist sõnastada mittekaunikõlaliselt - ei koti) 

Ma olen oma iseloomuga kursis, ma tean nõrkusi, tean tugevusi, aga ikkagi, ma loobiks vahel taldrikuid nagu kreeka pulmas....

Kik in de Kök e maa all ja maa peal

Et meie minevik on täis rikkaliku võõrvallutust, rahvuse rüvetust, maade anastamist ja muidu igasugu toredaid ja vähem toredaid minuteid - seda me teame. Ilmselt aga ei osanud ükski nendest võõrvallutajatest omal ajal meie maad ja inimesi solkides arvata, et nad tegelikult meie kultuuri pärandit, keelt, genoomivaramut ja muuhulgas linnaahitektuuri ilmestama hakkavad.

Kik in de Köki'ga olen ma tutvunud ja seal käinud. Vanasti ja uuesti.

Hiljuti väisasin seda koolitsi ja tuleb tõdeda, et maa-alune osa oli võrdlemisi huvitav, sest andis omalaadse tunnelikultuuri tunnetuse, mida varem pole kogenud. 
Jällegi üks uudisasjake mu jaoks põnevust pakkumas. Kes käinud pole, sellele soovitan minna tutvuma - Rootsi ajast tänapäeva ja tänapäevast tagasi minevikku.

Kõndismist on veidi, treppe pisut, 2 km/h sõitvat rongi ka, filme ja kogemusi (eriti meeldis õppekäigu alguses näidatud kergelt tuvitädilik animatsioon)

Lõbusad noorukid, uudishimu, informatsioon, priskelt nalja ja naeru ning käikudes käigule punkti panev eineke. 

Ühtne tervik

Me tajume ümbritsevat ning elame ööpäevas läbi iga sekundi. Neid siis kas hingates, eritades, mõeldes, töötades, süües, juues, pestes, sportides, õppides või töötades, kuigi me neid sekundeid eneses ei adu.

Ajaühikud moodustavad nagu ühtse pärlikee, mis vahel sarnaste ja vahel väga erilistena meid mingil põhjusel muserdavad, õnnestavad, vaevavad, muudavad, sunnivad.

Ja kui nii hakata võtma, siis minu rakud moodustavad kudesid, koed organeid, organid elundkondi, elundkonnad minu. Mina olen inimene, kuulun kodutänava persoonide hulka, kodutänav on osa kodulinnast, mis omakorda kodumaa. Kodumaa asub Euroopas, Euroopa Euraasias ja Euraasia planeedil Maa. Planeet Maa asub omakorda Päikesesüsteemis ja see osa Linnutee galaktikas ja   tähtedevahelises ruumis etc, etc, etc. 

Ja oluline on, et kõik, mis on, oli, on olnud, oli olnud või hakkab olema siis kui ollakse, oldi, on oldud või oli oldud moodustab iagkülgselt ja kõike haaravalt ühtse terviku

Ambitsioonikus/ambitsioonikas

Raske ohe

Pärast pikka tööpäeva vallandub ilmselt iga vähegi naise huulilt pikk ja raske ohe, mille olemus näitab seda, et esmaspäevased energiavarud ja mahlad on viimseni välja pigistatud: otsas on jaks kehast ning akud läpakal ja telefonil. Telefon suisa lülis välja - nii tilgatumaks tõmbas tänane päev. 

Tunnid, tööde parandamine, koosolek, pikk ja mõnus kohvitamine, siis kerge poering.

Vahel tahaks kohe eneselt küsida, et milleks?

Elamiseks, vastaksin. 

Kunagi oli minu patsiendiks üks võrdlemisi tuntud raamatuillustraator, kes üle 90-aastasena ohkas voodis väga sügavalt, kui ma tal patja kohendasin, huuli niisutasin ja soengut kammisin - et kas selline peab nüüd tema elu olema. 

Mina vastasin, et ta on elanud nii pika ja sisuka elu ära, et tal ongi õigus väsinud olla. 

Ma ei mäleta täpset sõnastust, aga mõte oli tema vastusel umbes taoline: "Inimene ei tohi kunagi elamisest väsida, elu on selleks liiga mitmekülgne. Inimene võib väsida mõnest tegevusest, mõnest inimesest, majast, tööst, aga elamisest mitte kunagi."

Jumal tänatud, et ma ei kärgperenda?

Sinu, minu, meie lapsed. 

Sinu laste ema uue abikaasa eelmine pesakond ja minu laste isa eelmise abikaasa uue naise järgmised lapsed...

Hulluks võib minna, kuigi see kärgperendus pole ju mingi uudisasi.

Muinasjutt "Tuhatriinust" (võõrasema ja tema tütred, mökust isa ja tema tütar, keda kasuõed halastamatult kiusavad), meie oma "Tõde ja õigus" (Mari lapsed esimesest abielust Jussiga, kes kahjuks surid lapseeas, Andrese ja Krõõda lapsed ja pärast siis Mari ja Andrese lapsed. Kusjuures Mari viskab Andresel ninale, et on olnud tema tütardele suurepärane ema).

Mihkel Muti "Näärivana" ja "Keerukuju". Siis üks jutt, mille autorit ma ei mäleta, aga mille tegevus toimus Sikupilli asumis ja kus teismeline poiss saab aru, miks ta ema pole tema vastu nii hea, kui tema õdede vastu.

Aapeli "Pisikese Peetruse õu".

Margareth Mitchelli "Tuulest viidud". 

Ühesõnaga neid asju on olnud läbi aegade ning häid kasuvanemaid vist ei ole siiski nii lihtne leida.

Meie pole kärgpere. Oleme lihtsalt väikepere, kes üritab ennast toimimas hoida ja... vahel ma tänan taevast, et E on otsustanud mitte osaleda. Tema enda vanematepoolsed vildaklused on peremõistet tugevasti nivelleerinud.

Samas selle kärjendusega haakides - kas mesilassülem ei toimi mitte ühiselt töötades kõige paremini? 

Mälupulk pesumasinas

Nii oligi. Lihtsalt lebas kahetunnise pesuprogrammi järel trumlipõhjas ja nukrutses eksinult.

Kuna ma elektroonikaga väga kokku ei klapi, siis olin ma enam kui küll veendunud, et nii nüüd ongi. Et see on puruks ja sealolev info kadunud. Aga.. Suureks üllatuseks Toshiba  oli vastu pidanud ja info kõik kenasti alles. Nüüd tegin igasuguseid päkkappe ja noh, vaatab siis. 

Veider, aga miks ma tehnikaga ei klapi. Ok, üks asi on see, et kontrolli taskuid, eks?

Aga mul on keeldunud käes töötamast föön, triikimismasin, röster, tolmuimeja, õliradikas ja data koolis (viimastel päevadel tööarvuti ka pisut hullab mul seal)

Reede tähendus

Reedeti vaatan ma väga tihti kella. Ja kuigi mu tundidel on tempo peal ning päev iseenesest kiiremast kiirem, ootan ma reedeti töö lõppu. 

Teadmine, et saab kaks päeva puhata, kodus olla, endaga tegeleda, lugeda...

Minu jaoks on reede viimased kolm aastat tähendanud askeldusterohke töönädala lõppu, perioodiliselt ujumaskäimist, jalutamisi vanalinnas, kohvikuid, aga ka mõnusalt magamist, pikki kohvijoomisi ja üldse lihtsalt olemist.

Kevadel aiatöid ja suvel peesitamist nt.

Eile üllatas mind kolleeg. Soovisin talle head nädalavahetust ja tema, et kas ma ootasin seda. Mina siis, et jah. Nojah, siis saab ennast täis juua, ütles kolleeg.

See oli mu jaoks täielik ülla-ülla hetk. 

Mis inimesed need küll on, kelle jaoks märgib reede saabumine võimalust  lauluhääle õlitamist, nippimist, kihmamist?Väga veider suhtumine.

Esimene mälestus

Kaua aega arvasin, et minu mällu aeg-ajalt kerkiv  pilt minust roosas kleidikeses uksel seismas ja külalisi vaatamas on kellegi jutu sees poetatud killuke, aga ükskord ma süvenesin sellesse hetke ning mäletan, kuidas ema madala sahtli kohale kummardus ja sealt vist laudlina võttis, mäletan, kuidas tuul kardinat liigutas. 

Silme ette kerkisid ka pildid sellest toast, mida vaatasin. Kord küsisin emalt, mis mälestus see olla võiks ja selgus, et tõenäoliselt viskab ajasügavus mulle ette mingit hetke aastaseks saamisest. Me kolisime sealt varsti minema ning fotosid sünnikodust mul pole, järelikult ei saanud ma kuidagi mingit muud nägemust enda ajju genereerida. 

Esimene 'mina' identiftseerimine oli kolmeselt - seisan kolmepoolse peegli ees, ema on mulle pähe pununud patsid ja ma hoian uue põllesiilusid valla ning imetlen ennast peeglist.

Pärast seda hetke ma ilmselt olen tajunud ümbritsevat 'mina'-silmadega ja märkan maailma enese ümber. 

Mälestused on... mitmekihilised ja tegelikult väga põnevad.

___________________________________________________

NB:   kasutatud fotomaterjal on saadud internetiavarustest, aga minupoolselt töödeldud.

Liiv, Kaplinski, Alliksaar, Runnel

Need on minu luuletajad. Adun, kuidas "Päikesepillaja"; "Helmemänni"; "Punaste õhtute purpuri" või  "Rändaja" sõnad minus elama löövad, seesmiselt põlema sunnivad ja ohkama ajavad, et miks mina siis luulekeeli ennast sedasi mõtestada ei oska....

Nende kirjutatud read hingaksid kuidagi eriliselt karget õhku mägedes, mis oma lumevärskusega külvavad päevatõusu reipust ja meeleolusid. Tundmusi väga mitmest paletist.

Vahel ma lausa tunnen füüsiliselt Liivi luuletuste minoorseid toone, kurbust, mida ta oma närvivapustatud silmaga nägi ja koges, lumesajust ekseldes vaevumärgatavat tulukest hoomas....
Kuulen, kuidas Alliksaar ridu paberile pillas ja seejärel neid trükitsi paljundada lasi ja lausa näen, kuidas Tallinna kohvikutes tema käsikirjad ringlesid.
Runneli poeedioskused lõid valla oma tillukesi poegi ja tütreid vaadates, abikaasaga aega veetes, tööd tehes...
Kaplinskit aga näen ma tasaselt huvitumas kõige ja kõigi vastu, mis inimkonda haarab ning heakõlaline ja õige sõna poetub heakõlalise sõna järel kogumikesse..
See on õnn, valu, hukk, armastus, viha, olemine ja tulemine - kõik korraga ja samas eraldi.
See on KULTUUR JA LUULE 

Anekdoodid

Vist tuleb hakata sellele mõtlema, et peaksin koguma kokku kõik räägitavad anekdoodid kokku koguma ja nendest ühes lobisemispusa tegema. FB grupiga liitusin ja ülla-ülla, enamikke nendest ka laigitakse ning naerdakse ja jagatakse.

Mõned aastad tagasi sai meremeestega pisut ..noh..eee.. napsu võetud (oli suvi ja väljas oli 25 kraadi öösel, Võrtsjärv kaikus nii sumedalt ja see oli liiga hea, et mitte kasutada ära eriliselt suvist õhtut) ja nemad siis vangutasid punastades päid - anekdoodid olla liigagi kõrbedad. Mõned olid pisut tagasihoidlikumad ka. 
-------------------------------------------------------------
1. Väidetavalt tõestisündinud lugu kunagisest Emajõe sovhoosist. 
Talvine aeg, kõva pakane. Brigadir Ahven leiab, et peaks tegelema erinevate sõiduriistade korrastamisega: teada elutõde - rege rauta suvel, vankrit talvel. Läheb siis uurima, kas kõik olemas. Selgub, et keevitamisel kasutatav hapnik on otsa saanud. Helistab Tartusse varustuskontorisse:
"Tervist, siin Ahven Emajõelt, meil sai hapnik otsa."
Varustuskontori ametnik põrnitseb veidi telefonitoru ja käratab sinna pahaselt:
"Raiuge siis auk jäässe!"

2. Pärast II ms kusagil Venemaal. Kool on alles alanud. Õpetaja,närviline, kõhn ja uhke, küsib õpilastelt, kuidas nad ikkagi aitasid kangelaslikel vägedel sõda võita.
"Meie küpsetasime vanaemaga leiba ja viisime sõduritele," teatab Petja
"Meie kudusime vanaemaga kindaid ja sokke ja viisime sõduritele," ütleb Maša.
"Aga Vova, mida sina tegid?" uurib õpetaja seni vaikselt uudistanud poisilt
"Mina viisin sõduritele püsse ja padruneid," ütleb Vova ja kõik ümberrringi vakatavad.
Õpetaja kohendab prille ning sõnab siis kiitvalt:
"Tubli Vova, sa oled ju lausa kangleane meil. Mida sõdurid sulle siis ütlesid?"
"Gut, Valdemar, gut!" 

;)

Märjast asfaldist

Mistahes meele puudumine inimesel on tõenäoliselt vägagi kurnav, kuid teades inimese adapteerumisvõimeid ja teiste meelte teravnemist, kuna üks ellujäämiseks vajalik teatud liiki aistingute vastuvõtu ja eristamise võime on puudulik, siis võib arvata, et miski võib muutuda.

Lõhnad, maitsed, helid, puudutused, kõik nägemisega seotu annab inimesele kõike eluks vajalikku ning olemuslikku. 

Kõik need  meie aistingutest ja seejärel tajudest koosnev välismaailm (ma tänan taevast, et inimesel on olemas see mingi kattekile vms kusagil sisekõrvas, mis hoiab ära organismist endast tulevate tuksumiste, voolamiste, kahinate, mürinate, ragisemiste jms pideva jõudmise inimteadvusesse ja kujutan ette, et ilmselt on nii  mõnigi inimene hulluks tembeldatud, kuna ta kuulis kõiki hääli enda seest) kõlab vahel, aga ka vahel mitte.

Väga ebameeldivaid helisid on ka, neid ma ei taha üldsegi mitte loetleda, aga üks  ajab mind alati suisa marru - märja asfaldi heli. 

See viitab üheselt lögale, vihmale vms ja ma tõesti põlgan seda pagana märgust, mis ilmselt siis kohe saabumas on.

Põlgan, põlgan, põlgan!!!

Hei hoogu uuele poolaastale!!

Nii nii, Täna kirjutasin tahvlile numbrid 9 ja 5. Üheksakümmend viis päev. See peaks olema nüüd vist enam-vähem õige number suvevaheaja alguseni. 95 koolipäeva õpilastel (õpetajatel pisut rohkem) .

Vaatame, kuidas siis läheb. 

Mis hakkab toimuma.

Kuidas hakkab toimuma.

Miks hakkab toimuma. 

Pärast pikka pausi (kokku 17 päeva) on keeruline ennast töölainele lülitada... 

Kütte panema

Esimesi värisevaid sammukesi filoloogia sõnakünklikul ja veaohtral maastikul kõndides küsisin ma kord õppejõu Martin Ehala käest, mis fraas on kütte panema? Just see vorm -  'kütte'. Tajusin juba nüansse, aga määratleda sõnaliiki ei osanud, ammuksi veel sõna etümoloogilisest päritolust midagi teada.

Sain vastuseks, et see on määrsõna e adverb ja täpsemalt viisi- ja seisundi määrsõna ning taolised sõnad märgivad sündmuse toimumise viisi või sündmuses osaleja seisundit või asendit ning vastavad tavaliselt küsimusele kuidas? Seisundimäärsõnad võivad moodustada kaheliikmelisi sarju, mille üks liige väljendab seisundisse või asendisse sattumist, teine seal olemist, nt vajus kössi – oli kössis; jäi purju – oli purjus. 

Toona jäin selle vastusega rahule ning enamat ei soovinudki. 

Ükspäev aga, kui ma siis kaminasse tuld tegin, meenus mulle see vestlus ning ma hakkasin juurde uurima, sest sõna 'küte' ja 'küdema' on just neid sõnu, mille puhul võib ka kõige rahumeelsema inimese hulluks ajada.

No kuna see sõnatüvi ju tuleb kusagilt ja verb küdema pöördub igasuguse loogikata hoopis teisiti (ma köen, sa köed, ta köeb; me köeme; te köete, nad köevad) ja mulle meenus õpinguteaegne komistuskivi - morfoloogia...

Mõnda asja konspektidest üle vaadates tulvasid mägikosena võõrsõnadest pungil leksikoloogia ja süntaks, kirjandusteaduse historiograafia, häälikulugu, sõnavaraajalugu, ajalooline morfoloogia, erikursus nüümiatest minu mõtlemisse. Mõtlemisesse, kui olla nüüd korrektsem..

Aastalinnud on turteltuvid

Koolis töötamise juures on väga palju plusse: korralik palk, head töötunnid, mõnus orienteeritus oma valdkonnas, oskus suhelda (jah, ma tean, et pole selles kõige tugevam, kuid ma püüan areneda); pikk ja korralik puhkus, meeldivad kolleegid. Miinuseid on ka, aga see on selline mööduv ja perioodiline, mitte märkimisväärne igatahes. 

Üks suuri plusse seisneb tõigas, et koolis on väga paljude erinevate teadusharude esindajad ning mitmekesisus teadupärast rikastab.
Ei uuri ühekülgselt äigepreparaate või ei määra markereid vereanalüüsist ning ei pea sinna juurde leidma igapäevast töövälist huvitegevust ning seda siis tviitima ja teeseldud õnnelikkust sealjuures näole manama. Või kuvandama ennast õnneliku võõrasemana (hahahahahaha). 

Sõnaga, mitme eriala inimesed annavad väga eripalgelist teavet mitmete asjade kohta. Bioloogilt kuulsin juba mitmeid aegu tagasi, et on aasta lill ja kala ja loom ja lind. Iga-aastaselt valitakse. 

Ma polnud ausalt öelda sellele kunagi erilist tähelepanu pööranud, kuid nüüd siis lugesin uudistest, et aasta 2017 linnuks  valiti tutreltuvi(d).

Nendele, kes kavatsevad abielluda ja pesa punuda, neile on see suisa oomenlik?

Vahva, vaatab, kuidas koolitöhe tutreltuvisid tasalülitatakse. 

Mustemast tumedam

Must on värvus, mis tekib, kui nähtava valguse spektriosa neeldub täielikult.

Must sümboliseerib valdavalt negatiivset, nagu hirmu, kurbust, kahetsust, leina, tühjust, viha ja surma. Samas on must ka ametlikkuse, elegantsi, väärikuse ja moodsuse värv, see sümboliseerib ka jõudu, elujõudu, viljakust, tundmatust, salapära, tarkust, rikkust, keerukust, anonüümsust, mitmetähenduslikkust ja sügavust.

Must mõjub raskemana kui teised värvid.

(vikipeedia.ee)

Keegi raamatukangelastest ohkab kuskil surematus teoses, et ta peab leinamiseks panema selga midagi mustast süngemat ja tumedamat, sest see ei kanna veel piisavalt tema ängi välja.

Täna peaksin ka panema midagi nii sünget ja tumedat, mis on mustast veel raskem, veel kaugemale nägematum, veelgi helitum, neeldunum...

Täna saadan ära oma ema õe. Kuigi olen raamatu surmast ja suremisest kirjutanud ja tehtud uurimuse käigus olid erinevatel religioonidel, piirkondadel, inimestel erinevad mõistmised sellest sõnast ja nähtusest, ei tea ma ikkagi, mis toimub.

Olen oma kaotustega ise jõudnud arusaamisele, et miski suremises on seotud energia jäävuse seadusega ja kõikide eelnevate suguvõsaliikmete geneetilise jalajäljega allesolijatele.

Tädi (mulle taoline sõna tegelikult ei meeldi absoluutselt ka) läks oma teele, täna on meie, allesolijate, hüvastijätt. 
Rituaal, mida on vaja...

"Elus on oluline tervis, kõik muu me ostame"

Nii ütleb üks gruusia vanasõna. 

Ja see on tõsi. Pole midagi jubedamat, kui olla tõbine. Tunda ebamugavust, iiveldust, väsimust, olla viie põletiku tunnusega seotud (rubor, calor, tumor, dolor, functio laesa), olla halvatud, kiilakas, pime, kurt ja tumm, jalutu vms...

Olen füüsilist ebamugavust tundnud - raseduse ajal, kipsiga pikali, migreenihoogude ajal (mis on muide kõige jubedamad asjad, mida kehaliselt kogeda), aga üldjoontes ...noh..eee... ptüi-ptüi-ptüi.

Liigu mõõdukalt, toitu tervislikult, ära joo ja suitseta, maga piisavalt, tööta ja puhka vaheldumisi - tohutult lihtsad tõed.

Lisaks veel omad tähelepanekud - kõik, mis ballastiks, tuleb üle pakkpoordi heita. 

Ja seda ma ka tegin. Inimesed, kes mind vaevavad, enam minu päevakorda ei kuulu. Kõik. Finito. Pole vaja. 

Vaatan, kas see lisab tuge tervise nurgakivvi.

Tuleb veel meelde, et kui sa 25-aastaselt oled ilus, siis sa oled ilus, kui sa 35-aastaselt oled tark, siis sa oled tark, kui 45-aastaselt terve, siis terve ja 55-aastaselt rikas, siis oled rikas.

Vahel muidugi asjad pöörduvad sinust olenematutel põhjustel, kuid....

Siga istus suure seinakella all...

Kunagi sõitsime tädi ja tädimehe valge Žiguli-03 Tartumaalt Tallinnasse. Viisipidajast tädi ja samamusikaalne ema hakkasid ajaviiteks laululma. Vanaema, kellelt nad mõlemad oma helisuutlikku poole olid pärinud, õpetas neile juba noorena selle laulu selgeks ning kui õeksed olid pärissalmidega ühele poole jõudnud, siis hakkasid nad salme juurde tegema. Sõnu ma enam ei mäleta (millest on siiralt kahju), aga seda meeleolu, mis autos sõidu ajal valitses,  küll. Kordumatu. Naerune, lõbus. Salmid lõppesid umbes Ravila kandis, sest sõnad said otsa... 
Pärast ema surma küsisin tädilt, kas ta sõnu mäletab, ütles, et kahjuks mitte, aga päeva mäletab küll.
Iseenesest hakkas mind kogu see lauluasi huvitama, nagu ikka, kui tahetakse teada teksti ümbritsevaid asjaolusid. 
Ja guugeldamine aitab. Ühest asjalikust foorumist leidsin sõnad (minu omad on pisut muudetud, sest kirjutasin üles nii, nagu ema ja tädi laulsid) ja päris selged viited laulule ning tõdesin üllatusega, et tegemist on üle 150 aasta vanuse ameerika rahvalauluga, mille viisi on sõnastanud osaliselt kunagine popbänd Boney M, loole Holiday:
https://www.youtube.com/watch?v=uJkrA6DtDgQ 

Laulu ajaloost endast siit: 

https://en.wikipedia.org/wiki/Polly_Wolly_Doodle

Ligilähedaselt lapsepõlvemaigulisest laulust: 

https://www.youtube.com/watch?v=-dKLQSjxWHI

Ja sõnad siis samuti - nii nagu ma mäletan oma ema ja ta õde laulmas:
1. Siga istus suure seinakella all, 
laulis ali bali tudi ludi lei. 
Ja mõtles mis on seinakella sees, 
laulis ali bali tudi ludi lei. 
Laulis nii, laulis naa, laulis ali bali tudi ludi lei. 
Ja kui lööma hakkas kell, jooksis siga nagu hull, 
laulis ali bali tudi ludi lei. 
2. Jänes istus  raudteerööpa peal, 
laulis ali bali tudi ludi lei. 
Ja mõtles, mis teeb siga  seal, 
laulis ali bali tudi ludi lei. 
Laulis nii, laulis naa, laulis ali bali tudi ludi lei. 
Ja kui kostsid rongihääled, tegi jänes pikad sääred, 
laulis ali bali tudi ludi lei. 
3. Kukk istus kanapesa serva peal,
  laulis ali bali tudi ludi lei. 
Ja mõtles, mis teeb kana seal, 
laulis ali bali tudi ludi lei. 
Laulis nii, laulis naa, laulis ali bali tudi ludi lei. 
Ja  kui pesast veeres muna, kuke palgel tõusis puna, 
laulis ali bali tudi ludi lei. 
4. Poiss istus tüdruku voodiserva peal, 
laulis ali bali tudi ludi lei. 
Ja mõtles, mis on teki all, 
laulis ali bali tudi ludi lei. 
Laulis nii, laulis naa, laulis ali bali tudi ludi lei. 
Ja kui teki alla nägi, läks poisi pea segi,
laulis ali bali tudi ludi lei. 

Kui õed saavad kokku....

Mul pole kunagi õde olnud. 

Ma ei kujuta ette, mis tunne see võiks olla. Ilmselt on sul siis parim sõbratar ja lähim usaldusisik samas ruumis, samas majas, samas keskkonnas, kus sinagi.

Mu vanaemal oli õde. Lähedane, sest vanusevahe oli väike ja tegutseti ühes ja samas ajas ja ruumis. Kui vanaema poeg sõja ajal suri, siis vanaema õde pani oma pärast sõda sündinud pojale õepoja mälestuseks sama nime...See on lähedus.

Ema rääkis oma õest. Neil oli väga suur vanusevahe, 12 aastat, aga nad olid täpselt niipalju lähedased, kui pidi. Tädi hoidis mu ema, kui too oli tilluke, nad elasid mõnda aega koos, kui mu ema Tallinnasse õppima asus ja kui kumbki omas peres elas, siis ei muutunud nende kontaktid sugugi väiksemaks. Suviti käidi ema juures talgutel, õdede lapsed (mina, mu vend, tädilapsed) olime koolivaheaegadel maal. Kälid said läbi nagu kälid ikka, nendel oli ju mõningane vanusevahe, aga ühteviisi armastatud olid nad ämma juures küll. 

Kui mu ägedaloomulisel isal ja kolm korda tulisemal emal ütlemiseks läks, siis oli ema õde see, kes lepitas tülitsejad, pakkus harmooniat, pööras asju naljaks ja üldse.. hankis altleti asju, juhtis maja ja elusid, tegi uuel ajal firma ja sai õigel ajal igati jalad alla. 

Tädi parimad aastad langesid nendele aegadele, mida võib nimetada kuldseteks kuuekümnendateks. 
Kujutan ette, missugune periood see oli. Öökapikas "Niguliste" räägib peamiselt 60ndatest ja tädi mälestused, albumid on analoogselt kirjelduvad. Teatavat laadi muretus, teatud vabadus. Mõelda, et mu tädi abiellus augustiorkaani õhtul.

Sellel aastal oleks neil olnud kuldpulmad...

Just nimelt oleks....

Eile helistas tädilaps...
Mu ema õde on lahkunud. Kurja palet hakkas uus aasta näitama. Kohe.

Ainult see teadmine lohutab, et lahkumine oli kerge ja nüüd on nad koos. Õed on koos. Ema näeb oma tütreid. Tädi saab koos olla oma vennaga, kellega ühisolemist olid napid kuud. 

Nad on nüüd koos. Seal. Kuskil koos....

Igast päevast võtta maksimumi

Proovin sellel aastal teha taas nii, et iga päev üks tilluke sissekanne. Mitte aruandeks, vaid lihtsalt teadmiseks ja tõdemuseks, et igas päevas peab olema üks selline seik, mis jääb meelde. On selleks päeva sõna, pilk, hetk, värv, lõhn vms.

Iga päev midagi. Vanemate surm on näidanud, et kõik momendid on võrdselt kaalukad, sekundeid ei tohi raisku lasta ja enda suhtes tuleb ausaks jääda. 

Proovin siis taas. 

Blogi on kusjuures jumala hea vahend oma elu üle vaatamiseks. Kontrollimiseks ja teada saamiseks, et seda loetakse, kommenteeritakse ja selle vasta tuntakse huvi. Vahel isegi haiglast, aga see selleks. Igasse päeva midagi harivat, põnevat, tasakaalukat, toekat ja vahvat.

Tänasesse päeva - mul on maailma parimad pojad. 
Mõni mees võib ju öelda, et iga asja jaoks on oma aeg; sinu aeg, E, on nende suhtes absoluutselt otsas ja sa ei saa nendega kunagi mingit kontakti - M I T T E    K U N A G I.
Kas sa tead, mida pojad ütlesid selle laeva kohtumise kohta? Sa ei taha seda tegelt teada....

Ja tänase päeva uus sõna on nurama - ei saa nurada...

No tere, siis 2017!!

2016 - pika paine lõpp - jumalaga sulle!!

Ei viitsi pikalt keerutada - head aega, aasta 2016. 

Võtan väga lühidalt kõik kokku:

* jaanuar - õnnetus R-ga; MISA vastuvõtt; klassiga uisuplatsil; isal mingi haigus; otsus hakata iganädalaselt ujumas käima; jutuvõistlusest osavõtt, isa suundumine uuringutele

* veebruar - väga palju kooliga seotud tegemisi: sõbranädalal laste Play boxiks treenimine; vabariigi aastapäeva aktuste sõnalise osa ettevalmistus; esimest korda klassiga teatris; igal nädalal ujumas

* märts - sekundid, mis muutsid isa elu; jutuvõistluse lõppemine; isa haiglas ja tema kolimine minu juurde; askeldused voodi hankimise ja isa tuttavatega; A Eestis, teatreid ja põgus kuramaaž temaga

* aprill - isa vaheldumisi haiglas ja kodus; möll kiirabiga; isa kuhtumine; mõned teatrikülastused; klassiga õppekäigul

* mai - erakordselt palavad ilmad, ohtralt tööd koolis; isa haiglates; tema seisundi silmnähtav halvenemine; klassieksursioon Jõgevamaale

* juuni - otsus isal jääda õendusravisse, privaatpalatisse; puhkuse algus; kolmepäevane Tartu tripp; kursuse kokkutulek; A taas Eestis, suhete selginemine; Krugeri tulek, jaanipäev, mõned rannaskäigud

* juuli - minu 40-sünnipäev ja isa lahkumine, matused; reis Rakverre; mõned rannaskäigud, käsikirjaga tegelemine; sõidutunnid; erinevad muuseumid siin ja seal; magistrantuuri astumine; pojad laagris; hauakivide tellimine

* august - reis Haapsallu; suitsetamisest loobumine, pärandusega tegelemine; käsikirja lõpetamine; kooli algus; töö algus; käsikirja saatmine kirjastusele, sõidutunnid

* september - kool (loengud ja praktikumid) ja töö, pojad ja eratunnid, teatrid, kaos endas; hauakivide kätte saamine

* oktoober - kool ja töö ning otsus võtta akadeemiline; sügisvaheaeg; pojad maal; esimene lumi; kahepäevane koolitus mööda Eestit; teatrid, tõdemus läbipõlemisest; isa maamulda matmine; klassiga rahvasteteemalise klassiõhtu pidamine

* november - töö ja teatrid, leinaaja algus; huvitav ja lühiajaline keeleõpetamise kogemus erinevatele rahvastele 

*detsember   - jõuluga seotud üritused; vaheaeg; kirjandusteadlaste jõuluistumine; Toomas Liivi 70 sünniaastapäevale pühendatud istumine;  aasta lõpp...
Ja tõepoolest. Pimedusse mähitud..
Aitab nüüd, mine ära.

Mina kui narratiiv

Lugude armastajana olen ma mõneti nagu filmi "Big fish" peategelane - olen elu ajal räägitavas loos lugu, mis räägib veel mõnda lugu. Umbes sellisena kirjutasin ma ka "Bucket listist", kus peategelane räägibki oma bucket listist ning lugudest moodustub üks suur tervik. Narratiiv.

Hiljuti mainis mulle ka sõber seda, et kui mind oleks vaja kuidagi kirjeldada, siis võiks mind kokku võtta napisõnaliselt: olen kui narratiiv.

Tihti on mõne asja kohta kõnelda mõni lugu, tõmmata paralleele mõne kuuldud/nähtud/loetud jutuga või siis tuleb mõnda lugu parafraseerida või tuleb mõnest loost kokkuvõte teha.
Mõtlesin kunagi kirja panna enda ja L sõbrunemise, sõpruse ja "kuulsate kustutamiste" ajaloo, anda midagi lugejale ehedat ja tõelist (tänapäeva kirjanduslik ilm näib soosivat pigem  igasugust paralleelses ajas/ruumis/universumis/maailmas elamist, kus ollakse üksi; vampiir; tulnukas; vampiirtulnukas; nõid; hunt; kütt etc või siis räägitakse II ms aegset asja või nagu olen täheldanud, pärast II ms aegset asja või üldse igasugust sellist asja, mis ei näi olevat enam tänapäevane), aga sõprus on mitmesuunaline tänav ning

mulle hetkel tundub, et vastassuuna sõidurajad on kas remondis või ümbersuunatud liiklusega.  
Vahel olen ma mõelnud, et peaks enda ja E juhtumi üsna ilustamata tõena paberile panema, sest see on oma tragikoomilisuses liiga hea, et mitte edasi rääkida.
On selgunud tõsiasi, et mul on oskus jutustada lugu vaatamata loos esinevate detailide kurbusele selliselt, et publik kuulab ja rõkkab naerust. Pärast ühe järjekordse loo kõnelemist soovitas üks inimene mulle minna ja proovida stand-up comedy's vaba mikrofoni päeva ning ma olen mõelnud, et miks ka mitte. Kui nt kõrgharitud meesarstid stripiposte poleerivad (vist mingi uuenduslik aeroobika, olen kuskilt lugenud) ja teost avalikkusele pilte riputavad, siis kõlbab kirjandusteadlasel kätt pisut uuemas vallas proovida. 
Ja oma vanemate elu ning mõlema suguvõsad, mis on täis kirjutamata jäänud lugusid...
Poegade sünnist kirjutasin "Pihkudesse haaratud hinge", see ilmus mõne aasta eest Eesti Naises. Nende kasvatamisest saaksin  kirjutada väga õpetliku loo...
Ja saab tänagi mõni lugu selliselt alguse, et tundub uskumatuna - kas tõesti on ilmas veel mõni pajatus kõnelemata? 

"Iga asja jaoks on oma aeg!"

Mis võiks olla veidram alljärgnevast kahekõnest?:

"Tere."

"Tere," lausub teretatav väga suure kohmetusega.

"Kuidas sul läheb?"

"Hästi."

"Mida sa teed?"

"Loen raamatut."

"Ahah. Kas sa poistega ei tahaks kohtuda? Nad on siinsamas laevas."

"Noh..eee.. iga asja jaoks on oma aeg."

"Ahah. No tervita siis eksnaist ja lapsi ja praegust abikaasat."

"Jah."

Kontekstita ei oskaks keegi asjast midagi arvata, eksole?

Kontekst ise on aga selline - õpetatavate seitsmendikega Helsingis ja selle lähiümbruses asjakäikudel ekskurseerides (ja Helsingis olin mina esimest korda 22 aasta järel ja pojad üldse esimest korda) jäin ma tagasisõidul üsnagi ülerahvastatud sadama ooteruumis vaatama ühte möödakõndinud meest. Selliselt liikus mulle teadaolevalt ainult üks inimene ja nüüd mõnes mõttes osa tema lihast ja verest ka. Uudistades lähemalt, kas on nii, selgus et oligi (E istus ooteruumis meie grupi giidi kõrvale ning mul õnnestus olla osaline vähesõnalises näitemängus "Vaikelu kõrvaklappide ja nutiseadmega").

Mingil eriti imelikul põhjusel viibisime me kõik kolmeks tunniks ühel pinnal ruumides, kust põgenemine ebatõenäoline.

Loomulikult kasutasin ma juhust ja vestlesin esmakordselt suuliselt kuue aasta ja kaheksa kuu järel (viimati me küll vahetasime kirjatsi imelikke mõtteid ja vihast nõretavaid repliike; kohtusime näost näkku sel tunnil, kui notaris käsime). 

"Iga asja jaoks oma aeg."....

See fraas kummitas mind terve öö. Mida see peaks tähendama? Kas ta üldse tähendab midagi?

Loogish, et olla püsivalt kahe lapse isa, siis on keeruline jah viia mõtteid sellele, et kuskil on veel kaks sinu sigitatut - see teeb kokku neli last - aga kas ei tekkinud isegi mitte kõige väiksematki ja puhtalt bioloogilist huvi: millised on need minu pojad?

Nende kätkite kohale kummardudes ma ju nägin pesuehtsaid pisaraid? Ta ju ise ütles: "Ma kiindusin nendesse esimesest silmapilgust."
....Ilmselt tema enese mälust on taolised pildid pühitud ja olematusesse hõljunud ja verehääl teisane ning poegade olemasolu ei kõiguta sekundikski. 

Vähemalt laevas oli raamat oluliselt huvitavam. Mis oli muuseas veider, et ta üldse on lugema hakanud. 

"Mis kasu on üldse mingitest raamatutest, täiesti tühi ja mõttetu paberikulu ju?" (meie esimese vaidluse põhjustaja 2000. aasta sügisel)

Aga see selleks. Järgmine ootamatu kohtumine peaks siis ligilähedaste statistiliste näitajate  põhjal toimuma umbes seitsme aasta pärast. Vaatab, kuidas kulgeb...

V = a3 e masendus kuubis

Kõik, ma ütlen, kõik kokku on üks masendus kuubis.

Tavaliselt suudan ma ennast kirjasõnutsi pisut erudeeritumalt väljendada, aga hetkel ma olen närbunult nörritatud ja üldse, üldse, üldse.

Aaaaaaaaaaaaaaaa...

Jõudsin taas oma elus punkti, kus ma seitsme aastagi eest seisin ja ei suuda tundekulmu kergitada, kui tahan midagi saavutada. Külm ja tume tuimus on minu sooned seestanud, hing ihkab vanemliku armastuse järele ning tunnen, et vastupidamisjaks on natukene kahanenud. Umbes selliseks nagu nüüdseks kaduvikku hajunud eelmise pesumasina kuullaagrid (?) - neil puudus remonti jõudes igasugune kaitsekiht.

Minu olekul samuti. Kõik tundub kuidagi vilets ja igav ja painav, tihti põrnitsen kella kahetiste tunnetega - jälle ta heliseb või helinani on ikka liiga kaua aega, peaks magama ja ....ometigi on novembripimedusse eksinud mõndagi.

Näiteks tuli pakkumine tantsukursuste kohta. Olen alati soovinud klassikalisi ja pisut kuumaverelisemaid tantse õppida ning registreerisin ennast koju kätte toodule kiiresti ära. Aga partnerit polnud - see on üksiku (ei hakka siin mingit soga ajama vallaliseelust - üksik ja kõik) naise püsineedus, kuid paaristantsu sa tõesti üksi ei tantsi. Ootamatult sirutus aga abikäsi. Üks kolleeg, kes samuti registreerus ja samuti üksinda. Tema küsis ja mina mina olin nõus. Läksime. Veidra juhuse tõttu käisime enne esimest kursusetundi teatris. Vaatamas Kinoteatri ja endise koolivenna, Priit Kruusi, monoetendust "Õpetaja Tammiku rehabiliteerimist" (pealkiri tuleb ilmselt "Reamees Ryani päästmisest" - no analoogia on nii ilmne)

Hea lugu kusjuures, kõnetas mind ja oli huvitav. 

Järgmisel päeval, kui puusad ja kannad rütmidest pisut pinges, juhtus aga piinlikkuse seitsmes aste. Ilmselt sain tagasi kõik pahad mõtted, mida ma omal ajal Hilda (see on tänaseni ainus täiskasvanu, kellega ma pilkkontakti astuda ei soovi ja kelle madal ning karune rinnahääl külma higi tuka alla loob) suhtes tundsin ning karma tasus heldelt oma seni tegemata jäänud võla. 

Mis võiks olla ühe koolilapse unistuseks? Et tund ära jääks, et koolimajas poleks vett ja elektrit ning tõenäoliselt ka see, et õpetaja kukuks ning ennast alandaks -  tõsiselt. 

Mina oma sirge selja ja püstise peaga ning hoiakuga,  mille kohta on küsitud, et  kas ma olen kunagi armees teeninud ja kontsadel, mille puhul E-faktor ükskord siiralt imestas, kuidas on nendega võimalik trammile joosta, sadas kahe õpetatatava põhikooli klassi ees keset koridori kõhuli. Nagu täiesti pikali ja kingakontsad kenasti üle pea samma laiali. 

Üheksandik aitas mind  püsti ja ma olin talle tänulik, teine õpilane tõi kohale kingad ja ka talle olin ma tänulik ja siis suskasin need jalga tagasi ja kõndisin häbipisaraid alla surudes tundi.  Mõned päevad tegid õpilased mu üle nalja, naersin kaasa, aga....lool oli ka teine külg. Ma väänasin uuesti jalga (st, jlm, rk - lühendid suvetrauma, jalaluumurd, rattaga kukkumine ;) ) ja enam ma tantsida ei saagi. Pean laskma jooksmata ja tantsimata liigesel taastuda, see on uuesti paistes, kontsad seisavad ja mina olen tige. Tantsupartner pidi uue kaaslase leidma. Nii see nüüd siis oli. Pisut piinlik partneri ees, aga ma tõesti ei planeerinud asju selliselt. 

Majanduslik sõltumatus sunnib tegudele. Alustasin Eesti kogukonnaga liitunud väga kirjule seltskonnale eesti keele õpetamist (üks grusiin, üks usbekk, kaks kohalikku venelast, leedulanna, ukrainlanna ja sanktpeterburglane). Kuni aprillini oli vist. Päris huvitav, vähemalt esialgu. 

Õpetamine koolis on tore tegevus, klassijuhatamine sinna juurde, aga see on omamoodi huvitav ja täiesti teismoodi.