Kes on tõveteisik?

Ei saa mina tervishoiust üle ega ümber, see valdkond sõidab minu sisse, ellu, toimingutesse äärmise tõsidusega, pidevalt, ikka ja jälle, aina ja üha, tõsiselt ja tõsiemaltki veel.

Möödunud aasta oli kirjanduses märksõnaks "Kirjandus ja haigus" ning Tammsaare muuseumi direktriss, kooliõde ja kraadi  võrra kangem naine, tegi  mulle ettepaneku käsitleda tervise ja haiguse seoseid  mullu novembris toimunud sügiskonverentsil. 
Iseenesest on mulle alati meeldinud esineda ning ning nüüd sain ma tõesti ristata KÕIK haridused üheks mitmeti vestlusi tekitanud ja äärmiselt mõnusalt veedetud tunniks. 

Eile said intellektuaalselt võrdsed kursusekaaslased kokku (pea kõik, kes me erinevates seminarides ühise mehena higistasime ja vaimule tarkust peale surusime) ja tuli ka teemast juttu. Mõtlesin, et peaksin oma esitluse ikkagi üles pistma ja näitma, mis või kes ja kuidas ja miks on ja peab olema. Mitmed tuttavad ja erialakaaslased ei jõudnud konverentsile, kuid...siin ta on 

Kas seksuaalsus on ürginstinkt või mitte?

Voodielu on tegelikult isiklik ja intiimne ning teistel pole sinna asja oma arvamust puistama asuda, aga mitmel korral on tulnud erinevates foorumites jutuks seksi kvaliteet ning need arvamused ja kommentaarid, mida silm loeb, panevad küll mõtlema, et kas inimesed jätsid millaski bioloogia ning inimeseõpetuse tundides käimata. 

Seks on vahend sigimiseks ja paljunemiseks, seda teab amööb ka. Ok, amööb ei tea, aga omal tasandil ta aimab pooldumise tagamaid. Olen alati olnud arvamisel, et eluslooduses on raku tasandil meile ikka paljud asjad sisse kodeeritud  - hingata selleks, et oleks organismis värsket hapnikku, muidu sured sisuliselt kohe; toituda, kuna rakud vajavad ehitusmaterjali ning on mitmeid protsesse, mis otseselt või kaudselt vajavad välispidist manustamist võimalikult mitmekülgsel viisil. 

Ning  liigi püsima jäämiseks on vaja sugutuda (õudne sõna, aga siinkohal üsna ainuõige sisuga). 

Põgusalt mahuka ajaloo jooksul on seksi osatähtsus võtnud mitmeid veidraid ja vähem veidraid vorme, kuid ometigi on läbi aegade olnud ühendavaid jooni -  loomulikkus, looduslikkus, loomalikkus.

Pärast II ms, kui maailm vajas uusi inimesi, muutus tõenäoliselt ka seksuaalsuse käsitlus kui selline ning pärast  hormonaalsete RVV-de masstoodangusse saabumist teisenes seks hullunud vabameelsuseks. 

Süvenedes üha ja üha ning haarates endasse ka kõikvõimaliku meedia kõikvõimalikud võtted. Asjades nähakse seksikuse ja müüdavuse/pandavuse märke ning sõnaga - inimkond on muutunud üheks suureks rahvaste orgiaks, kus miski pole enam tabu, kõik on lubatud, kõike tohib ja kõike peabki tegema. Sest nii on vabameelne ning muidu oled konservatiivne. 

Tänu sellele suureneb inimestel muidugi ka võrdlusmoment - see on selline ning too oli ikka parem ning üldse, see oskab ja too ei oska.

Mitmes foorumis on olnud kekusid, kes teatavad, kuidas naine käes sulab ning on vulkaanilises tipus nii 30 minutit järjest. Ha-ha-ha.

Öeldakse, et kogemus õpetab. Jah, vahest ta lihvib ja parendab, kuid kedagi heaks ta kindlasti ei tee. Seksuaalsus on üks baasidest, üks ürgsematest kaasasündninud instinktidest.
See ka töötab või ei tööta. Lihtsalt nii ongi. Ja pole võimalik, et sa oled alguses väga koba, kuid aja jooksul saab sinust tõeline meister. Kaldun arvama, et see on nii nagu üldse iga andega. 

Oskad laulda ja pead viisi, suurepärane ning nüüd lihvid juurde ja oled vapustav. 

Oskad kujutada maailma ning haarad pliiatseid, joonistad selle üles ning kui saad juurde õiget õpet - saad kunstnikuks. Ehk et nähtuse juured on meis juba sees olemas ning selle väljumisel on aru saada, kas ja mis ja kudias see miski veres olev, loodusest  kaasaantu (arvan, et ürginimestest ka märkas üks, et kuule see võsajünger ju oskab palju paremini söe ja kitseverega pilte maalida, ma jällegi oskan jube täpselt teravaks ihutud otsaga mammutile pihta anda ning too sell seal vist tunnetab kuidagi neid vihmahoogusid ja küttimisperioode ette, sest miks muidu ta jahitantsu jälle tantsib). 

Sõnaga ürganne, mis meis kõigis peidus, on mõnes siiski elavamalt olemas ning see väljendub osavusena juba esimestel proovimistel (nii nagu minul kirjutamine nii 7-aastaselt juba välja tuli) ja kui kaks instinktiivset ürgannet põkkuvad...

Mäletan kohtumist sepaga. Seda müstiliselt ja plahavtuslikult mõjunud sekundipõhist tõmmet, mis meid pooleks aastaks.. ma ei teagi mis lummusesse haaras. Toona mõtlesin, et meie ürgisinstinktid olid täiesti ühel lainepikkusel ning juhenduseta oli selge, mida, milleks, kuidas ja kas on vaja. 

Seksuaalsus on minu meelest ürgne ja kaasasündinud omadus, miski, mis töötab õige inimesega eriliselt hästi. 

_______________________________________

*NB!: kõik pildid on internetiavarustest, autor pole, kasutan teiste inimeste materjale

Mutrivõti nr 7 e lastetubade puudulikkusest

Hahahaha, mis on ühist mutrivõtmel nr seitse ja lastetubadel?

Ühist on nii, et mutrivõti nr 7 (kui see ikka olemas on) ei sobi kõikidele asjadele keeramiseks ja muterdamiseks, nagu ei kõlba lastetuppa kasvatama iga inimene. No mõnel lihtsalt pole seda soont, et enda sees arenenud inimolevusest väärikas kodanik kasvaks. 

Mis paneb õpilase teiselt õpilaselt mütsi ära võtma ja siis koolimaja esiukse katusele seda viskama? Mis paneb õpilase hullu moodi ropendama, õpetajale vastu haukuma, tunnis lobisema, minimaalselt keskuenduma etc, etc, etc. Igavus? Õpetaja oskamatus distsipliini tagada? Sest olgem ausad, kuitahes moodsaks õppemeetodid lõimitult, põimitult, ühendatult, väljundi-ja sisendipõhiselt ka toimima ei peaks, inimene on individuaalne olevus ning vajab keskendumiseks tasast ümbrust, vaikust ning rahu, et näha kõiki seoseid ja luua enda jaoks süsteeme.

Miks peaks üldjoontes tegelema üleüldse mingisugustegi ühist rütmi nõudvate tegevuste ja ühiselt mõistetavate kehtestuste tagamisega? Sest muidu oleks see hullunud mass totaalses kaoses ning nad ei suudaks midagigi kuidagigi miskitki moodi teha.

Aga kust saab laps selle teabe, et ühiskonnas on tegelikult üpris kindlad reeglid, mida järgitakse enda ohutuse, teiste turvalisuse ja inimliku arvestuse pärast? 

Õige vastus - kodunt. Vanemad õpetavad selle lapsele selgeks. Lihtsalt ja asjalikult kehtestatud normid ja nõuded, mida inimkonnas usinasti täidetakse. Sest see lihtsalt on nii. Kes on esimene autoriteet, turvapadi, süli ja selgitaja? Õige vastus - lapsevanem. Tema annab lapsele kätte tööriistad, olgu selleks siis nt mutrivõti 

Aga see on mündi üks külg, sest milline ta on, see lapsevanem? Töötav ja veidi edukultusest haaratud isik, kes peab saama enam-vähem kaks korda aastas reisimas käia, sest muidu pole sa ikkagi väärikas elanik. Su lapsel peab olema nutiseada, milles ta peab olema 24/7 (kõrvalt vaadates ei tee õpilased seal seadmes küll mitte midagi - loevad meile, istuvad FB-s, guuglis ka. Sellega lugulaul päädib). 
Su laps teab täpselt, kus asub teater Estonia - Solarise kõrval. Sa oskad nimetada kõik Mercedesega seotud margid ja värgid, sõidad selle autoga, kuid oma pidevalt arvutis istuva lapse kohustusliku kirjanduse juures (teada antud pool aastat tagasi, et teos tuleb läbi lugeda) sa ütled, et raamatud on kallid ja neid ei saa üldse kätte, sest kooliraamatukogus polnud (muidu sa guugeldad õpetaja FB kontot küll ja teed järeldusi, aga estrisse minna ei oska...). 
Levinud on ka arvamus, et õpetaja töötab lapsevanemale vastu, sest kutsub sinu nii 20 märkust saanud last korrale, tõmbab liistule ja siis sa mossitad, sest  - õpetaja tegi ilmselgelt sinu marakratile liiga, eksole? 

Tema ei tea midagi, sest ta on loll, sest töötab koolis, mitte ei tööta ettevõtjana nagu sina, sest sa oled ju oluliselt ägedam (Üks lapsevanem on konkreetselt öelnud, et tema oma last küll mingiks riigiorjaks ei lase, teenigu pappi endale, mitte teistele, sest riigitöö on mõttetu. Minu küsiva kulmukergituse peale ta vakatas ja ütles siis pominal, et noh õpetaja on nagu ikka auväärne tegevus, aga õpetajaid on ka erinevaid)

Lugemine - mõttetu. 

Teater, näitused, muuseumid - mõttetu. Milleks, need ei anna ju lapsele midagi. Hüva, see viimane on ehk pisut utreeritud, aga põhimõtteliselt on asi üsna sagedasti sedamoodi. 
Koolitööd ja tegemised (tegelikult iseseisvad tööd, mis annavad lapsele oskuse teatmeteoseid kasutada, käeliselt ennast arendada etc) on teisejärgulised, sest laps käib ju trennis ja see on väga-väga tähtis ning pärast trenni on laps väsinud ning ei jõuagi asju teha. See, et laps läheb varem magama ning ärkab tunni võrra enne õiget aega ja jõuab värskelt ning puhanult ära õppida - selle peale ilmselt polegi võimalik tulla. Samuti selle peale, et oi-oi-oi, laupäeval vaataks üle, mis on nädala peale antud teha (no näiteks mõned esitlused, ettekanded, plakatid, laulud vms), see nõuab juba ülimat ajaplaneerimisoskust.
Lisaks protestid sa hinnete pärast, sest ega ometi pole ju aineõpetaja pädev sinu lapse teadmisi hindama  (selle vältimiseks arvutan ma tavaliselt suuremates töödes välja soorituse protsentides ja kirjutan paberile ka - nii väldin ma kollosioone teemal, kuidas ma tema lapse vaimseid võimeid ei hinda õigesti).
Lisaks oskab sinu laps suurepäraselt süüdistada - ega mina ju ei teinud, ma polnud juures ega tea midagi, tema alustas. Selle asemel, et su laps võtaks õppust, sa kirjutad lohepikkuseid ja süüdistavaid meile, sest õpetaja on ebaõiglane ning oo õudust - juhib tähelepanu ka sinu enda tegemata jätmistele (ega pedagoogid ju pole lapsi varem näinud ja ei tea midagi nt käitumismustritest, lapse arengust. Me lihtsalt oleskleme ja teeme oma päevi parajaks ning ei tea mitte midagi - polkovniku lese sündroom on ka siin täiesti olemas).
Kui su laps saab halva hinde, siis loomulikult ei tule temal probleemiga tegeleda, vaid ikka õpetajal. Õnneks on enamik minu käealuseid õppureid jaganud ammu ära, et kui tema tunneb huvi, siis annan võimaluse, kui mitte, siis võimalust ei tule. Aga kas sa oled kunagi küsinud, miks ja kuidas ja kellele laps haridust omandab? Minule? (kolm haridust ette näidata) Sinule endale? (tõenäoliselt on sul mingi haridus olemas, mille põhjal sa ju ometigi oma igapäevast leiba ja leivakõrvast teenid) Või ikkagi - lapsele endale? Põhikooli sammud määravad ära kogu sinu ülejäänud elu ja see pole koht, kus oleks võimalik midagi teisiti arvata - seadusest tulenevalt....
Muidugi ei tasu nüüd lugejal tunda ennast puudutatuna, sest see on siinpuhul koondpilt, kokkuvõte, mitmekülgset äratundmist pakkuv võimalus tõmmata enesega paralleele, suhestuda kirjutatuga. 

Sest tegelikult on enamik lapsi ju vahvad ja põnevad isiksused, kellel on selgelt eristunud individuaalsed oskused ja omadused, iseloom, tujud ja meeleolud, tugevad küljed ja nõrgad nurgad. Kuid jääb nagu puudu sellest vanemlikust selgitustööst, mis peaks olema koostöös koolis antavaga. 
Lastetoa esimene juhendaja - ma ei ole sinu vaenlane, ma olen sinu koostööpartner, kuid see koostöö peab tõesti kahepooleslt sujuma. Mina õpetan ja SINA kasvatad.
Sest muidu on tõesti nii, et mutrivõtmega klaasi ei lõika, kirvega kurge ei püüa ja sõelaga tuld ei kustuta.  

"Perekonnavaled"

Vanameister on vanameister ja kogemus loeb ikka kah midagi, sest elu ise on õpetanud siit ja sealt asju ning neid ka kõikidele arusaadavas keeles esitama. 

Nii stsenaristi kui režissöörina ülesastuva Valentin Kuigi ja režissööri ja operaatorina tegutsenud Manfred Vainokivi juhendamisel on valminud midagi, mis tõepoolest sisaldab lugu ja sisuliselt eestlastele üsnagi omast intriigi.

Loo tegelasteks on muusikutest hõimlased - võimu ja suhetega hiilanud dirigendist pereisa; endine primadonnast nüüdseks napsulembene laulmisõpetaja ema ja ämm, üksteisest kaugenenud peretütar ja tema abikaasa, kes mõlemad mängivad isa ja äia juhendamise all olevas orkestris puhkpille. Pankrotieelse (?) orkestri järjekordses proovis aga kukub perepea kokku ning saab kõnekeskust halvava insuldi (muide - kui inimene ei saa rääkida, siis ei saa ka tegelikkuses nii hästi paremat kätt kasutada, rääkimata piibu toppimisest, aga see selleks). 

Haiglas kritseldab perepea väimeest saladusele vannutades mõned asjaolud ning selgub, et kõik need aastad on perepeal olnud kõrvalsuhe, mille tulemusena sündinud tütar studeerib Inglismaal näitlemist. Perepeal on kanaarilindudega korter, mille eest hoolitsemisel Paul väimeest appi palub.

Äiapapat haiglas vaatamas käies aga kohtab väimees äia lahkunud palatikaaslase tütart, kes palub muusikaga tegelevat Egonit matustele mängima. Isalt päranduseks saadud antiigipoes on aga silmapilk aru saada, et Egoni ja isa kaotanud naise vahel sünnib midagi ning nende kohtumispaigaks saab äia salakorter. Egon paistab üle võtvat nii äia juhitud orkestri kui ka äia varjuelu, millest seni teadis ilmselt midagi orkestri noodikorrastaja. Võisin filmist valesti aru, kuid mulle jäi mulje, et peretütar ja isakaotanu olid samaaegselt beebiootel.

Film oli täpselt nii keeruline ja kärglik nagu enamike inimeste elu tänapäevalgi. Mulle istuvad tohutult eluloofilmid, tõestisündinud lugude põhjal valminud filmid ja just sellised, loolised filmid. 

Näitlejad oli naturaalsed ja mõjusid usutavalt, kõik rekvisiidid siiski mitte ( tilk ei tilgu meetrikõrgusel maast etc), aga mulle meeldis LUGU, selline, millega on võimalik ennast suhestada mitme põlvkonna kaudu. Kahju ainult, et nii lühikeseks jäi.

Igatahes tõestas Tuisk taas, et ta on üks parimaid filminäitlejaid (mul pole kahjuks väga olnud õnne teda lavalaudadel näha) - orgaaniline ja noh.. ta hääles on seda jõudu, mis minule meeldib...

Tänud, härrased filmimehed, te olete mõlemad osanud head alusmaterjali koostada ja seda ka üles võtta. Jään huviga edaspidist ootama. 

Misantroobi vaatlus

Nii, nii. Sai taas teatris käidud. Pisut klassikat hinge alla kahmatud. 

Klassitsismi ajastu suurautori komöödia (kuigi nii väga palju nalja seal otseselt polnud, mõned seigad siiski). Moliere ja "Misantroop" 27. lennu bakalaureuselavastus. Noor veri laudadel esitamas.

Kõigepealt peaks rangelt meelde tuletama, kes või mis on mainitet autoriga seoses: Molière [molje:r] (õieti Jean-Baptiste Poquelin; 1622–73),  prantslasest näitekirjanik ja näitleja, prantsuse karakterkomöödia rajaja, realistliku mängustiili ja ansambliteatri algataja. 

Moliere polevat sõna selle otseses tähenduses kirjanik, tema lihtsalt oli mees, kes mugandas teatrit ja tekste sinna juurde ning tekitas inimlikud tegelased, vaatles mängurite tavalist poolt, tükkis tema pahede ja positiivsete joontega. 

Etenduseski selguvad tegelaste põhiomadused rohkemgi kui ruttu - närviliselt ja trotslikult (veidi tegelikult 3-aastase lapse jonniga sarnanevalt) 'tõtt ja ainult tõtt ning mitte midagi peale tõe' rääkiv Alceste on lihtne ja armunud mees. Oma veendunud ühekülgsuses on ta armunud kaunisse ja noorde leske, kellel on austajateladu uksest ja aknast sisse tulemas. Alcestet ajab marru salongi piiratus, klatš ja tühisus, kuid tema armsamas on just need jooned olemas. Lõpuks, kui kõik segadused klaaruvad, jäävad kakss mutrud südamega inimest erinevas suunas elusid tallama.

See on selline lühikene sissevaade näidendi sissu.

Hoopis põnevam oli näitlejatepoolne käsitlus ja lavastaja nägemus asjast. Tegemist oli ühe kursusetööga, seal aga võiksid olla kõikidel õppuritel rollid olemas. Lavakõnetundidest kasvanud näidendis oli omamoodi põnev jälgida, kuidas peategelasi oli suisa neli erinevat näitlejat esitamas ning võluvat Celimenet kehastas kolm erinevat inimest. Igaüks lisas neist lisas rollilahendusele mingi omalaadse nüansi, kuid kahe naise puhul lõi pinnale teatav anulamblikkus (pr Lamp on juhendaja ning ka lavastaja). Noor Nüganen mõjus oma erakordselt heliseva naeruga kõige usutavamalt - üllatusega tõdesin, et ma olen tema ema näinud lavalaudadel mängimas enam-vähem samas vanuses (ütle nüüd, et aeg pole kiiresti kulgenud) ja kui silmad korraks kinni panna, siis hääl oli enam-vähem sama. 

Aga ma mitte ei saa aru, kas see on seotud Draamateatri väikese saaliga või minu langenud kuulmisega, aga osad näitlejate hääled on kuidagi ...eeee... ma ei teagi nõrgad ja peahäälsed. Seda ma olen mitmel korral tähele pannud. Juba "Kõik on täis" vaatamisel ja kuulamisel. 

Aga hüva. Noortest näitlejatest oli selgelt näha, et asi läheb neile korda. Et tuleb MÄNGIDA, MÄNGIDA!!! Ükski tegelane ei tõtanud kehastuma ülejala (mida olen perioodiliselt täheldanud Draamas - näitleja justkui vaataks enne etendust kella ning tõdeks, et neetud, ma pean minema ja selle loo maha mängima) ning tehti oma tegevusi tõesti hingega. 

Kostüümid olid huvitavad - neutraalsetes hallides toonides enamikel kõrvaltegelastel, üleni mustas meespeategelasel ning valge-musta kombinatsioonis naispeategelasel. Tegelikult see mõjus visuaalselt üsna tõhusalt, sest tähelepanurõhk oli tõesti sisul ja tekstil, mitte näitlejate välimusel (see kursus muide oskab päris asjalikult väga nappide vahenditega luua pildikeele ning seda tõepäraselt ka maha mängida, olemata sealjuures kuidagi kunstlikud)

Kuid tunnistan kahte asja - "Misantroopi" tuleb vaadata puhanud peaga, mitte pärast pikka ja kurnavat tööpäeva ning - ainult ja ainult luulekeelset teksti on kaunis tülikas jälgida. Moliere muidugi ei teadnud, et see asi moest välja võib minna, aga kaks ja poolt tundi riimitud kõnet kuulata on tegelikult enam kui küll. 

Gümnasiste jälgides oli näha peidetud haigutusi, kuid vahel ka siiski muigamist. Kuna nendel tuleb asjast teha lugemisarvustus, siis saab näha, kuidas noorsugu asjale reageeris.

Aga hea oli näha traditsioonilist teatrit, klassikalist tükki, huvitavat lahendust. Loodan, et nii mõnelegi noorele näitlejale löövad õitsele kõik teed. 

Aitäh lavakooli 27. lend, lavastaja Anu Lamp ja lugupidamine, Moliere.

Seitsmeaastane ematus

Eile, jah eile oli see päev, kui ma seitsme aasta eest ema surivoodi kõrval tema viimaseid hingetõmbeid kuulsin. See seitse on piisavalt pikk aeg, et hinges mitte tunda purukstegevat ja plahvatavat piina, aga piisavalt lühike, et tema järele ikka veel igatseda. Eile meenutasin seda 'viis ühes päeva', lappasin emast tehtud pilte, lappasin ema tehtud pilte, vaatasin tema maale ning heitsin pilgu peale tema sellele rõivakogule, mille ta ta ise oli valmis õmmelnud. 

Mälestusteahel vallandus - kui ema mõne ürituse eel endale mingi huvitava asja õmbles, selle viimasel minutil valmis sai, endal samal ajal soengut tegi ning juba soojenema pandud autos ootava isa närvi ajas, sest kõik asjad ei saanud ega saanud ikka valmis. 

Mäletan linnahalli kontsertidele jõudmist siis, kui see pruun ja paks sein alla laskus - pidime saali sisenema külguksest. 

Mäletan, kuidas ema sai mõne maali tellimuse ning asus seda täitma - kõigepealt saagis lõuendi puitraami, naelutas spetsiaalse materjali raamile, kruntis aluse ära ning asus otsima sobivat motiivi (kui tegemist olid loodusmaaliga) või esemeid (kui tegemist oli vaikeluga). Vahel tulid inimesed, kes teadsid ema töid kusagilt kaugemalt, ning ostsid ära mõne valmistöö. 

Lilli isa Aleksander Prometi töid läks kaotsi, Lilli küsis, kuhu maalid jäid? Mina küsiks mitte, et kuhu ema maaalid jäid, vaid kuhu nad said. 

Kõiki tellijaid ja töid ma ei mäleta, kuid õnneks on emal need fotografeeritud. 

Vahel silmitsen mõnda lõuendit ja mõtlen, mis oleks saanud siis, kui ema oleks avastanud selle ande endas märksa varem? Koolitüdrukuna? Oijahh, need valikud, valikud, mida elus tehakse ja millised oleks tulnud tegemata jätta. Ilmselt oleks saatus sootumaks teine olnud. Huvitav, kas ta seal teisel pool, teisel kaldal ikka teab, et tema noorem lapselaps näib olevat saanud päranduseks mamma geenid. 

Üldse kogu see kunstiliin meie veres kaldub pidevalt kusagile hääbuma. Emaema ja emaõde - nendest oleks võinud saada andekad lauljad, muusikud. Kuid ilmselt olud olid need, mis seda ei võimaldanud...

Kuid lisaks oskusele joonistada (ema tegi omal ajal erakordselt kihvte kaarte, need peaksid osaliselt alles olema ning seinalehtedele - juba siis avaldus tugev kalduvus), olid tal ju tegelikult ülilahtised käed. Tikkimine, heegeldamine, õmblemine, küpsetamine, kellaparandus või saapaluku remont - need olid nagu möödaminnes tehtavad. Veel mõistis ta lapsi kasvatada, segadust tekitada ning olla parim ema üldse. EMA. 

Kui klass kokku kutsuda

ERIYVRZG

Mis võiks juhtuda, kui võtta natukene repliike kultussarjast "Sõbrad", võtta hotellitoastseenid "Pohmakast" ning segada see ära võimalikult mitmete eesti näitlejatega lihtsalt nende nime pärast, lasta vahepeal bartsimpsonlikult tagumisi põski rahva ette ning sisaldada absoluutselt mitte mingisugust lugu?

Juhtuda võiks see, et sünnib mõistatuslikult suure kassarekordi saavutanud "Klassikokkutulek". Mitmed tuttavad on õhinal küsinud filmi kohta ja kiitnud taevani. Teades oma filmivalikute pirtsakust, suhtusin mainitet loomepalla skeptiliselt ning... ausalt öelda tegin ka õigesti. Hoogsa tahakeeramisega algamine  (mis mind tegelikult alati kergelt keema  ajab - kas keberello peab alati esimene avalöök olema?) ja siis kolme koolivenna, noorpõlvesõbra eludesse põikamine, taustaks keskeaga kaasnevad probleemid (mis minuni ikka veel jõudnud pole - vanus ei tule ju üllatusena. Umbes nagu poekassas, kus ma teadsin asju lindile ladudes, et ma pean maksma...). Miks ometi inimesed igavesti noorust taga nutma jäävad? Kas siis igas vanuses pole elus häid ja halbu pooluseid? Kogemused, elutarkus, inimesetundmine, oma välimuse kõikide puuduste täpne teadmine ja nende igakülgne enda kasuks pööramine. Ning kõige kehalise nautimine - vabade meelte lummuses. Võimalus öelda endast nooremale muigamisi, et kosu teavet, sinus on elule veel napilt anda, kasuta aega ja koge. Aga linaloost endast veel ka.

Mõned stseenid olid mõõdukalt head ja ajasid muigama (no viimane stseen oli terve filmi jooksul parim - kaks memme kommenteerimas nende poole paljastatud peffeneid). Dialoog oli mõõdukalt tabav. Näitlejatöö nagu ikka - viimistletud, täpne, osav ja usutav. Aga kus oli lugu? Või millest see rääkis?

Meenub natukene Juku anekdoot, kus vanemad lähevad õhtul teatrisse ning panevad pojale vinüülplaadi muinasjutuga plaadimängijasse. Teatrist naastes leiavad vanemad oma poja esikust pead vastu seina peksmast ja karjumas: "Tahan, tahan, tahan!" Vanemad ehmuvad ja tormavad poja tuppa ning leiavad sealt plaadimängijast kostmas: "Tahad ma räägin sulle muinasjuttu? Klõps...Tahad ma räägin sulle muinasjuttu? Klõps...Tahad ma räägin sulle muinasjuttu? Klõps...." 

Mulle tundus see film ka natukene endas klõps-efekti sisaldavat. Uurisin stsenaariumi kohta - nojah. Selles vallas ei saanudki midagi kosta, sest polnud kellegi suunas küsivat noolt heita - kohandatud stsenaarium ju. Mingit koh(rr)alikku lugu ju asjas polnudki. Ja lugu ma ootan. ALATI. Et see, millele inimene oma silmavaadet, mõtlemist, analüüsioskust ja aega kulutab, sisaldaks tõesti ka neid momente, millele saaks mõni hetk peale filmi lõppemist vaatada kui 'võimalikule pihutäiele meeldivatest hetkedest'.

Njah, äkki on minus elav ja pidevalt kriitilist meelt kaane alt üles paisutav teadlane muutunud ikka nõudlikumaks ja nõudlikumaks? 

Mitte et ma filmiteigijatele ja filmis osalenutele midagi ette heidaks - ma tunnustan alati tööd, kuid see on tervikpildist siiski ainult üks serv, külg, pind. Sest neid on rohkem. Pooliklikkus. Lõpetamatus. Asi, mis ei lahenenud. Korralikus abielus, traditsiooniline ja ilmselt vaikselt hääbuv pereisa kuvand; noore armukese tõttu maha jäetud trullakam koolivend ning igavesest ajast igavesti noorte naiste kargutamisest/koinimisest/kopuleerumisest mõtlev libaisane, kes selliselt varjab oma tühilaske (alfaisase tunnuseks oli vist see, et ta viljastb nii palju emaseid, kui võimalik) ning murrab lihtsalt oma mahakäiva ego upitamiseks. Klišeeküllasus kuhjas ennast lademetesse - nagu oleks vasekaevanduses ootamatule soonele sattunud, kuid tead, et vasehinnad on tegelikult odavad...

Olen alati olnud arvamusel, et mistahes sõnakasutuse, lauseosavuse ja karakteri efektsuste välja joonistamise juures ei tööta miski tõhusamalt kui HEA LUGU (seetõttu pole ka minust veel nii head kirjanikku saanud - ma pole seda OMA lugu veel leidnud ja paberile pannud) ning praegu seda lihtsalt polnud. Mitmed siit ja sealt mahapikitud jupikesed üldises voolavuses, kuid mitte ahhaaelamuslikult ega ahhaaelamuslikku.

Loodkem, et on looga linapilte tulemas.

Natuke kõntsa

Ja pealkiri pole mingi metafoor, sest sõna otseses mõttes sai "Kõntsaga" tegeletud. Vaatasin  NO99 etendust. Samanimelist sõna, mis pealkirjas alusena käitub. Klaasiga eraldatud lava, kus mudas olid jalgupidi trampimas kõik üheksa näitlejat. Vali muusika, intensiivsus, ilmselt mõned forseeritud emotsioonikajastused.

Rõhk etenduses asetus visuaalsele ekpsressioonile ning tegelikult oli võrdlemisi kaua minu jaoks arusaamatu kogu see mudas rähklemine. Poriga loopimine? Inimene on sündides puhas, aga elu jätab oma mustad jäljed? Inimene on kaootiline ja lihtne on tast üle astuda? Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa ka saama? Tal oli XXXXX nagu muda?

Vahepeal keegi kiljus valju häälega. Sõnalisest poolest kajasid hüüded nagu: "Viina!"; "Püksid maha!"; "Halleluuja!". 

Esimene pool tundi üritasin ma tõsiselt jälgida kogu mängu - see tundus lootusetu üritus. Mitte midagi ei taibanud sellest eklektilisest väljendusrikkusest. NO99 puhul on iseenesest alati teada, et kuskil on hetk, mil keegi lavalolijatest:

*kas näitab peput (mida tehti)

*näitab tisse (mida tehti)

*koorib ennast üleni paljaks (mida tehti)

Tõesti - üks meesosalistest oli laval etenduse teises pooles ikka puha püksteta. Sugutamisel oli üldse seal mingi märkimisväärselt suur sümboolne roll, samuti võis perioodiliselt märgata viiteid orjaturule, kristlusele ja üsna etenduse lõpus ilmselt millelegi, mis seostub elevantidega ("Elevandid mäletavad kaua"?).

Vahepeal oli eredavalguseline disko, vahepeal kallasid osad näitlejad üksteisele vett pähe või pesid üksteisel nägusid. Palju oli käppimist ja kopulatsiooni immiteerimist.

Olen see, kes püüab asju ilma väliste mõjuriteta analüüsida (enne vaatan, siis otsin lisa), nüüd tunnistan ausalt - oleks ikka pidanud uurima, sest minu maailma pigem perfomantsina mõjuv ja eufeismidest kubisev, mõtestamise ja tõlgendamise rägastiku sisuline külg ei jõudnud.

Hoopis teine teema oli näitlejate kehaline proovilepanek (kas seda peaks just teatriks kutsuma - see on iseasi). Julgus, paindlikkus, liikuvus. Ise selliselt näoli poris ringi roomata ma ei sooviks. Paljas mõte mudaga näkku saamisest on minu jaoks olnud alati ebameeldiv. Lisaks lendas pori vahepeal ikka publikusse ka. Laval suitsetati. Lõhna järgi vist ikka päris sigarette. Päris vesi oli kasutusel. 

Kas mulle etendus meeldis? Ei, ei meeldinud. Olen seda tooni, et teater peaks siiski peegeldama meile oma vahenditega (so sõnalise ja keelelelise väljenduse, žestide, kehakeele kaudu, rekvisiitide kaudu ja selliselt, et miski jääb siiski vaatajale silma puutumata) maailma ja selles eksisteerivaid nähtusi, aga näitlejate paljad genitaalid ja erivanuses naiste rinnad - kas ma pean ikka teadma? Mitte et näitlejad oleks kõige vallas halvasti ...ee...talitanud, aga ma ei tea  - see kõik oli nii loomuvastane. Ilmselt poleks ma õnnelik teadmises, et ühe osana minu poegade igapäevasest leivahankimisest kätkeb endasse palja tilla-dollaga laval elevandi matkimine ja kõrge kunsti nimel mudas rullimine.

Kuskil läheb ikkagi piir  sellesama kunsti, madaluse, veidruse ja vaimse haute couture vahel. Kuskile saab iga inimene enda jaoks selle rajajoone tõmmata, et millest üle ei saaks minna. Minu jaoks tuli teatripiir ette. 

Tegelikult oli vaadatu juba päris mitmes kogemus NO99 loomepajast. Tõesti tuleb tõdeda, et meie maitsemeeled ei käi ühes köögis. Klassikalise, traditsioonilise, nimetagem siis kasvõi vanamoelisema teatri juurde on alati hea pöörduda. 

Astun aprilli ajekalt

Kaks kuud sai muudatuste tegemise otsuse vastuvõtmisest täis ning nüüd näib, et muudatusi sajab uksest ja aknast.

Tõsiküll - ülimalt aktiivne olin ma märtsis, seda ei saa mitte salata. Klassiga käisime Teatri- ja muusikamuuseumis, kuid selle giidituuri oleksin võinud vabalt ise klassile ära teha - kuivalt loeti ja igavalt näidati.

Kätlesin taas Kivirähaga, see oli aga seotud Vilde jutuvõistlusel osalejate juhendamisega, nooremas vanuseastmes võitis minu juhendatav II koha.

Emakeelepäevaga seoses oli mitmeid mõtteid ja neid sai ka realiseeritud, järgmisel aastal veelgi paremini. 

Teatris sai käidud. Seal lausa kahel korral ja mõlemat etendust vaatamas ammuste aegade ammuse tuttavaga - nimelt üks kunagi minu ja E- vahel tugevaid armukadedusstseene üles löönud endine patsient, endine hokimängija, endine kergevooluelektri asjandustega tegelenud isik, kes nüüdseks õppinud selgeks füsioteraapia ja on üldse otsapidi Saksamaale jõudnud. Põgusalt ristusid meie teed korraks möödunud suvel, kuid seda üllatuslikum oli telefonikõne, kus väga konkreetselt küsiti soovi veeta laupäeva. Kas seal või seal? Teatriõhtu venis kaunis pikale ning kuni järgmise teatrietenduseni me sisuliselt ei kohtunud, mõned sõnumid ja üksikud kõned. A veetis puhkust Eestis, lubas tulla külla mais ning pakkus oma abi. 

Kevadvaheajale jäämise järgselt kutsusin ta kaasa viimase kümne aasta vast kõige elamuslikku etendust vaatama ja ta kohtus taas minu poegadega, kellega ta jälle silmapilkselt ühise keele leidis. Mõtlesin korraks, et ehk..? Aga ta on headuse ja toreduse kehastusena siiski mitte minu ellu paremini sobiv.

Mõned muudatused olid veel, aga pikemalt neil peatumata - perekondlik elu  on kodus pisut teisenenud ja isa on minu hoole all. Njah.

Aiatööd siin ja seal tegemist nõutamas, kevad tõsiselt uksele koputamas ja tuhat tegemist ootamas - esimese gümnaasiumiklassi kirjanduseksam; klassieksursioon, kokkutuleku organiseerimine etc.  Poegade õppeedukus on kontrolli alla, ka käitumine, kuigi ... nojah, on ikka marakaratid. 

Aga vaatab, mis kõik tulemas veel on - geneetik, Silma õpikoda, veel kaks teatrit...

"Aitab, aitab, aitab," karjusin ma enesele

Illustreeriv pilt veebist

Mõned nädalad tagasi, pühapäeval pool viis ülesärganuna kohvi rüübates, tabasin end mõttelt - minu elu viimane poolaasta, kõik päevad, nädalavahetused, puhkepõiked etc  - kõik ja kõik on olnud eranditult ainult ja ainult  "kalli" töökooliga seotud. Tööde parandamine, tundideks ettevalmistus, klassijuhatamine. Märkamatult on õpetajaks olemine dikteerimas minu väärtuslikult elatavaid ja sealhulgas ka vabu hetki.

Tõdemus pani sisemiselt karjatama ning asusin sedamaid vastu võtma otsuseid: klassijuhataja kaust pärast tunde kooli jätta, kõik tunnid koolis ette valmistada, kõik tööd koolis ära parandada (seda küll alati ei saa, sest abistasin nt kolleegidel lugeda 9. ja 12. klassi proovieksameid, neid aga koolimajas hästi punaseks kirjata ei viitsinud); pärast kuute enam klassiga ja kooliga üldse ei tegele ning NV-d tuleb täita muu tegevusega. Koolinädalatel aga on olnud nii palju asju - kõik puha tööga seotud ja ei tule siin kajastamisele. 

Nüüdseks on siis nii laupäeviti ujumine ja/või teater; pühapäeviti jalutuskäik ja/või muuseum/näitus/kino, seejärel lõunatamine kusagil mujal. Poegadega ja sealhulgas ka klassiga käisime vaatamas "Printsi ja kerjust" Estonias, kolleegiga ja tema klassiga Draamas etendust "Kõik on täis". Esimene oli huvitav ja haarav kogemus, teine mind eriti ei kõnetanud.

Nõmme ujulas aga oleme nüüd mitmel korral sattunud sellisele ajale, mil basseinis vähemalt näiliselt ujuvad erivajadusega isikud. Pärast järjekordset ujulatretti kallistasin poegi - et loodus mulle terved lapsed andis. Ilmselt oleksin neid armastanud ka muusugustena, kuid eriti tänulik olen ma nende olemasolu eest küll just sellisena.

Olin enne muudatuste tegemist oma passiivsusest hämmelduses - kuidas sai selline asi juhtuda. Lisaks organiseerin ma tänu juhuslikult ülesleitud filminegatiivile koolikokkutulekut. Millise kooli? 

Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli oma ikka - selle, mille lõpetamisest tänavu mais möödub 20 aastat.

Seegi tõi muudatusi kaasa - naised ju ei uuri saavutusi ega piirdu pelgalt perekonnasaatuse ja laste käekäigu järele küsimisega. Neil on ju vaja vaadata sookaaslast pealaest jalatallani ning märkida muuseas ja moka otsast, ent ikkagi ära kõik kaalutõusud ja kaotused.....

Ühesõnaga otsustasin ka selles vallas enese käsile võtta. 

Perekonnaseisu ju ikka muuta ei jõua :D

Sest ilmselt on minu eluteele märgitud ära - pole kaaslast vaja, kuna nõuetele vastavat ja sobivat kandidaati pole kas veel sündinud, pole selles universumis olemas või on ta elanud nt 18. sajandil. Või 19. 

Ja need nõuded pole sugugi hullumeelsed: 35-45 aastat vana, elukoht Harjumaal, paarisuhtes olemata ning intelligentne. No pole. Sellist inimest pole. Sest ühtegi nendest nõuetest samaaegselt inimesel leida ei saa. Käisin väljas. 37-aastane laomees Lasnamäelt. Ütles kirjades (korrektses grammatikas, kuigi süntaks algeline), et on vaikne inimene. Ok, mis siis ikka. Aga ta ei öelnud, et ta ÜLDSE ei räägi. Kohvikus istus laomees Lasnamäelt 30 minutit vaikides laua taga, jope seljas ja kapuuts peas (lille ega šokolaadi ta ei toonud!!) ning ütles, et vist läheb lumele. Järgmise lause ütles ta 20 minuti pärast, et kas ma käin tihti kohvikutes, need on ju kallid. Ühesõnaga ma saatsin Lasnamäe laomehe metsa ja tulin kohtingult tulema. Nende meeste taustal meenuvad luuletaja, patoloog ja sepp - kõik võrdselt intelligentsed ja huvitavad, igaüks omal moel mehelik ja minule midagi hõrku pakkuv. 

Kuhu sellised mehed  kadusid? 

Nojah, eks sellega ole nagu ole. Kui pole antud, siis pole ja tuleb üksi olemisega leppida. 
Aga linnas jalutades lasin päikesel ja tuulel ennast võidu paitada, pojad seisid korra linnatuumas, muuseumis oli vahva ja lõunasöök maitsev. Muudatused, IGASUGUSED pole alati head, kuid nad on olemas ja nendega tuleb leppida.

Kuid tervitan saabunud märtsikuud, soovin lugejatele meeldivaid kevadelamusi ja vihjan vaikselt, et ka selles blogis tuleb peagi korraldusi, ümberkorraldusi :)

Peeglikeelselt

Ma vist pole väga edev inimene. Vähemalt selles mõttes, et ma pean pidevalt kiikama peeglisse või selle ees ennast kuidagi keerutama ja imetlema. Ja peegleid on ju tegelikult palju - poeaknad, nutiseadme läikiv pind, vesi silmapesukausis, jõgi. Vahel tuleb ikka peeglisse vaadata, kuid ma kordan - ma pole edev inimene,  kuigi esimene mälestus endast seostub just peeglisse vaatamisega: ema on pununud mulle väikesed patsid pähe, olen oma uues punases, valgete täppidega põlles ja vaatan ennast. Vähemalt selline see mälestus on. Ma olen selles mälestuses kolmeseks saamas. See oli vanemate magamistoa kolme poolega peegel. Tumedast polüestrist  ja sahtlitega madalal kapil. 
Vanaemadel olid oma kodudes peeglid. Suured ja antiiksed. Üks on tänaseni isakodus alles. Ja üks peegel, minu juuksevärvimise peegel (et keegi ei arvaks, nagu oleks minu tume juus loomulik and). Kolm viimast  kajastajat on elanud ära pikemalt kui mina. Ja see juuksevärvimisepeegel ongi mind toonud praeguse sissekandeni. Vaatasin ennast ja loomulikult märkan kurde silmanurkades ja ohke saatel tõden, et juuksejuured ei paljast välja kasvades mitte enda juukseid, vaid sügavalt halle toone... 
Nojah, eks ma teadsin juba 20 aastat tagasi, et ma ei jää sellesse vanusesse - kus ei pidanud üldsegi mitte kena olema, et kena olla. Luid kattev pingul nahk ja reipus kompenseerisid seda, millega pean praegu ohtralt tegelema. No need libahunditunnid, millest olen kõnelenud. Aga teemaks on minus täna hoopiski see, et nendesse peeglitesse on tegelikult talletatut ikka väga pikk ajalugu.

Neisse on vaadanud nende inimeste silmad, kes on olnud oma ajas oma ruumis ja ilmas MINAD, kes on tajunud sündmusi ja muudatusi ja otsuseid ning kurbust ja õnne ja rõõmu.

Juuksevärvipeegli ostuaega ma tean - see oli 1960. aastal. Kui ma mõtlen, et peegel seisis emapoolse vanaema kodus ja sellel ajal olid elus nii vaarisa kui vaarema, vanaemast ja vanaisast kõnelemata, siis on ilmselt peegel näinud ka nende pilku. NENDE minasid.

Isakodus olev mustaks lakitud puidust peegel saab veel kauemat inimpõlve tagasi vaadata - sinna vaatas isa ja tema ema ja tolle ema ja vaaremaemagi. Milline tohutu vastukajastuste väli seal kaigub..

Peeglid on näinud aegu ja asju, nende müütiline ja maagiline võime on lummanud inimesi sajandeid. Gümnasistide kirjandustundideks valmistudes mõtlen ma tihti - mida nägid inkvisitsiooni läbi viivad paduusklikud? Mida mõtles Thomas More, kui vaatas viimastel eluminutitel silmapesukaussi (ma eeldan, et isegi surmamõistetu sai seda teha)? Kas Marie Antoinette tundis hirmu, kui revolutsionäärid ta peegliküllasest paleest minema viisid? Kas eilse sünniaastapäevalaps Anton heitis pilgu söögituppa minnes ja saatuslikuks osutunud viimast õhtusööki ammutades? Mida ta seal nägi?

Milliseid veidrusi heietas Hitler enda peas, kui ta kaubamärgiks ja negatiivselt ainult temaga seostuvaid vuntse võidis? Marie Curie Nobelit vastu võtmas? Ohh, see on tegelikult väga meeliköitev teema. 
Tundub, et peeglikeelselt saaks lugusid jutustada mitmeti. Ja kõik need maagilised tähendused, mis peegliga seostuvad: peegli purunedes seitse aastat õnnetut armastust; pärast surma tuleb kadunu majas peegel katta; muinaslood rääkivast peeglist ning tegevustest, mis leiavad aset peeglitaguses maailmas.

Ning spioonid, kes on peeglist peegeldust luurates näinud asju...

Ja kui huvitavalt kõlab sõna mitmetes keeltes: Spiegle (sks); espejo (hisp); spogulis (läti); veidrodis (leedu); mirror (ingl); огледало (bulgaaria); peili (soome); зеркало (vene); whakaata (maori); specchio (itaalia); cermin (indoneesia); digi (yoruba); ayna (türgi).

Kunagi ohkan peeglisse vaadates: "Sina seal seina peal - kuhu sa kulutasid kogu aja ja ruumi ja energia, mis nüüd minu järeltulevas põlves kajastub?"

________________________________________

*Peegli ajalugu ka:

https://et.wikipedia.org/wiki/Peegel 

Hoi-hoi, 2016!

Poiste tehtud lisamürtsuga tulid siis sina siia - möödunud aasta järeltulija. Tõstsid oma uudishimulikkuse saluudiga - poegade ja naabrite ja ümbruskondsete omadega - minu tänavale, minu õuele, minu tuppa ja mõtteisse ning nüüd sa siis ilmselt siis lood endale süvenevat, 366 päeva pikkust teed. Mis siin ikka öelda, suuri plaane mul selle aastaga pole, lubadusi ei anna.

Lisaks sain teada põnevat üldse alanud aastast, et see on Eesti Merekultuuriaasta ning et teistes ajalistes mõõdetes (aega ei arvestata J K sünni järgi) on alanud numbrid sellised:

*Juudi kalender: 5776, 5777

*Hinduistlik kalender: 5117, 5118

*Islami kalender: 1437, 1438

*Iraani kalender: 1394, 1395

*Sirvikalender: 10229

Eriti huvitav tundub see uus aasta sirvikalendris. Tutvun teemaga lähemalt. Selle aasta jooksul.

Vaatab, mida sa siis meile annad ja kannad; tood ja viid; võtad ja paned...

Head vana aasta lõppu soovides - hüvasti, 2015

Ühtepidi mulle meeldivad aastalõpud, teistpidi aga on siin see koht, kus ohata - jälle..

2015. aasta ring saab halastamatult täis ning toksib ennast meie teadvusesse, jäädes mälestusteks. Kuid ilmselt peab võtma märkmiku, blogi ja FB lahti, et tuletada endale meelde, mis ja kas ja kuidas ja kes. Loodusteadusi õppinuna võin vaikselt ohata, et mälusõel hakkab hõrenema - peagi täituv neljas dekaad on ilmselt siiski oma töö juba ära teinud. Aga pisuke pilguheit mööduvale:

*jaanuar -  õppeaasta teise poole algus ning selgumine banaalsetes tõsiasjades: poegade isa ignoreerib oma lapsi absoluutselt ja täielikult. Võiks öelda, et eitab nende olemasolu, põrumine autokoolis.

*veebruar - väga lühike ning valulik kuu, tööd oli palju, füüsilise valu hetki mitmeid, hingelisi veelgi enam. Üllatust tõi üks hambaarstivisiit, kui ma koridoris nuttes sepale sülle tormasin. Et ta ikka ja jälle oskab olla seal, kus mul teda sellel hetkel vaja oligi...

*märts - kohting üle mitmete aegade, kinokülastus, koolis emakeelepäeva korraldamine, kevadvaheaeg, osalemine muusikavideos, kooliblogiga alustamine.

*aprill - aiatööd, valmistumine tasemetööks, koolis toimund Orhidee, kuhu kaasavõetud pojad otsustasid, et nüüd peaks vist kooli vahetama.

*mai - poegade koolikatsetamised, üllatavalt hästi möödunud tasemetöö minu õpetatavas 6. klassis, puhkuseootus, aiatööd, pikk ja painav-solvanguterohke kirjavahetus poegade isaga.

*juuni - eksamitööde parandus, tõdemus uuest õppeaastast klassijuhatajaks saamisest ja joovastava puhkuse algus. Üks pidu, jaanipäev, puhkamist ja autokoolieksamiteks valmistumist, imeline Gotland.

*juuli - mittetähistatud sünnipäev, uue läpaka ost ja õnnetus, kipsi jäämine.

*august - voodirežiim, konkursile romaani kirjutamine, sisutoimetatud Lilli biograafia tagasi saamine, mitmed seigad internetipoodidega, pidev võimlemine, kipsist vabanemine, töö algus, jala paranemisega kaasnevad vaevused.

*september - uued klassid, uued kohustused, osalemine mitmel kirjandusteaduslikul üritusel ning kutse osaleda esinejana sügiskonverentsil, käsikirja toimetamine konkursile.

*oktoober - absoluutse hullumeelsuse algus, sügisvaheaeg, kohtumine Mariana Thalinguga, temalt õnnistuse saamine, tihase matused.

*november - ettevalmistamine kirjanduskonverentsiks ja pööraselt palju üritusi klassiga - kolm õppekäiku, õpioskuste olümpiaad, helkuripäev; gümnasistidega toimunud teatrietenduse "Ekke Moor" vaatamine; dataprojektoriga seotud sekeldused.

*detsember - valmistumine jõulukontserdiks, kus mina ja hea kolleeg otsisime jõulutekste ning panime kava kokku; proovides osalemine, klassi jõulukaunistamine, erinevad jõuluteemalised üritused (lugedes nüüd neid üles, siis seitse erinevat asja - kontsert; pidu gümnaasiumiga; istumine kolleegidega; jõulukogunemised; klassisõhtu; kirjandusteadlastega Antoni juures ja siis perekondlik jõulupidustus, kus oli perekondlikult kõike); mittemärgitud saamine oma teosega.

Ning nüüd  siis ootangi seda kokkuvõtvat tundi ja mõtlen nende asjade ja hetkede üle, mis on toimunud või toimumas või võivad tulevikus toimuda...

Head vana aasta lõppu, hea lugeja ning meeldivaid kohtumisi... juba uuel aastal ;)

2592000 sekundi ülevaade

Teeme lihtsa matemaatika: ühes minutis on 60 sekundit. 1 tunnis on 60 minutit.  60x60=3600. Ühes tunnis on seega 3600 sekundit. Ühes ööpäevas on 24 tundi.  24x3600=86400 sekundit. Novembris oli 30 ööpäeva: 30x 86400= 2592000 sekundit.

Novembrisse mahtus ca 2,6 miljoni sekundi sisse sügisest pimedust, huvitavaid jutuajamisi, isiklikult käe puudutamist esemele, mida kunagi hoidis sõrmede vahel Leida Kibuvits.

Siia mahtus esimene kirjandusteaduslik ja mitte õpingutega seotud ettekanne (mida oli ülilahe teha, sest vaatenurk teemale võis olla täiesti enda valitud - tõveteisik Salme Ekbaumi loomingu põhjal. Ettekandes ristusid kõik kolm haridust ning pärast tekkis ühe väliseesti prouaga väike diskussioon teemal, et arstid ikka pole ebajumalakultuse käes vaevlevad ja üldse...Hahahhahahhahaha), siia mahtusid mitmete väga heade filmide vaatamine, siia mahtus teatrikülastus, mitu sünnipäeva, kolleegist sõbratariga kohvikus käimine, viie erineva ja uue raamatu lugemine, trimestri lõpp, jõulukontserdi sõnalise osa ettevalmistus, kolmekordne vihastamine näiliselt pisiasja suhtes, kuid mis halvas töö sisuliselt kaheks nädalaks.

Mahtus kütte varumine, aia talvekorda seadmine, mahtus pahandamine õpilastega, mitu arenguvestlust, mitmeid koosolekuid, kolm õppekäiku, mitu kooliblogi sissekannet, helkuripäev, õpioskuste olümpiaad.

Ma olen alati arvanud, et kõik nähtused võivad muutuda paremaks või halvemaks; kiiremaks või aeglasemaks, ilusamaks või koledamaks - ühesõnaga võivad antonüümselt teiseneda.

Kunagi, kui ma ülikooli baka teisel kursusel täiskohaga töötamise, päevastatsis õppimise, huvialade, E-ga kurameerimise ja igasuguste ühiskondlike kohustuste kõrval teatasin kolleegidele oma lapseootusest, imestas üks  õdedest kõva häälega, et kuhu sa pimeloom oma elutempo juures veel beebi paned.

Ülikooli viimasel kursusel olin ma vahel hullumiseni piitsutatud, sest kaks beebit, täiskohaga töötamine, päevastats ja lõputöö kirjutamiseks ettevalmistused näisid olevat piisavalt pinev aeg. Toona juba mõtlesin, et oo ei, vist kiiremaks enam elu minna ei saa.

Häh, nüüd võin öelda, et võib ja saab ikka küll.

Mõned asjad on tavalisemad ja teistsugused, mõned aga üllatuslikult huvitavad.

Märkmik on täis erkroosasid meeldetuletusi, isiklikud ja 24 kasulast (no see, minu vahvate tegelastega ülimalt energiat nõudev paraad kuuendikke) on pidevalt summas minu ümber. Oma osa nõuab gümnaasium, oma osa nõuab korrapidamine, kirjavahetused, suhtlemine kolleegidega...

Eelmisel nädalal mõtlesin, et varsti istun Majasokuna vannis ning räägin dušiotsiku kaudu televisiooniga - niivõrd hullununa näib kogu see üritustevoog, mis igal hommikul pool kuus mind tabab ja pool üksteist voodisse lükkab.

Aga isiklik elu? Seda pole. Isiklikku elu mul pole. Kas ka tuleb? Heh, kes teab, ehk kunagi, siis kui 2,6 miljoni sekundi juurde kerkib imekombel mõni vaba 3600 sekundit juurde ja püüab mind võrku...

Tagahoovi korralikkus

Väljend 'tagahoovis' toob esimese asjana lugejale inimesele klassikaks kulunud Oskar Lutsu "Tagahoovi" silme ette. Teate küll seda lugu, kus inimesed elavad agulis ja seal on siis villa "Hortensia" ning igasugune läbilõige ühiskonnast. See on nagu sümboolne kogum - elu nagu "Tagahoovis". Mäletan ühte Draamateatris nähtud etendust, kus Tõnu Kark fantastilise Soinina laulis ja üldse kogu teose elavalt esitas.

Oskar oskas inimesi kujutada. "Soomustüdrukuski" räägib ta ühe kõrvaltegelasena Loonaga inimeseks olemisest.  Räägib südamlikult ja sedasi, et Loona mõistab ja see talle hinge läheb. Elavalt. Eriti siis, kui Loonal kaitseministeeriumi töötajaga "armu" andmise suhtes uskumatult suuri probleeme tuleb ning Oskar, kes Loonat on nimetanud piparkoogitaigna taoliseks, kellekski, kelles on seda vürtsi rohkem kui  vaja: "Hiljuti olla tahtnud üks maias ohvitserihärra ära süüa minu piparkoogist sõbratari.." Ühesõnaga Oskari elukäsitlus oli üdini inimlik ja üks märksõnu ongi tagahoovide puhul inimlikkuse aspekt.

Vahel aga vaadates erinevate kontokasutajate heietusi, siis tekib küsimus, mis õigusega sa kirjeldad oma soovunelmaid tagahoovist, kui sinu tagahoov on tekkinud teisest jäänud soojale asemele heitmisest?

Kas tõesti on tagahooviunelejate südametunnistus regenereerunud sedavõrd, et  peab kõlavate ja sisutute sõnadega oma tagahoovist teada andma?

Vitsa väärt, ma ütlen küll.

Aga tagahoov pole ainult literatuurne või sümboolne või elukondlik. Tagahoov on piltlikult väljendades ka inimese elu minevikus.

Hiljuti oli lemmikportaalis tulipalav vaidlus ja sõnasõda selle üle, et hariduse saamine litsilöömise kaudu on täiesti ok nähtus. Et need, kes sellist teguviisi hukka mõistavad, on aegunud ja kitsarinnalised inimesed. Mul oli üllatusest kulm juuksepiiril.

Kuidas on ikkagi inimlike väärtustega? Loona keeldus raisku minemast, ütles, et tema kange süda kannataks avalikku käimla pesemist, aga vot hukka ta minna endal ei lase. Tänapäeval aga pole need asjad nii lihtsad ilmselt? Avalik kiilu löömine, armukeseks olemine, kehaga raha teenimine...

Üks kommentaatoritest väitis visalt, et tal olid mõned sponsorid, kes aitasid ülikoolist läbi, vastutasuks sai ta raha ja kingitusi. Kuid kas ta on siis parem nendest näitsikutest, kes nt Sõle tanklas 20 euro haaval  raha koguvad ja ennast elatavad? Kaldusin arvama, et kindlasti mitte. Hoor jääb hooraks. Vaatamata kuidas ja kui palju ta raha saab.

Ja selle valguses tõmbasin ma paralleele nendega, kes oma tagahoove korraldavad sellisel viisil. No ütleme nii, et mis mõtted küll on taoliste peas, kes ei leia endale ühtegi vaba hinge, vaid loovad koduväärtusi muude inimeste arvelt. Kah omamoodi  lähenemine põhiväärtustele....