Poetudes putkekuus

Nii, kalendrisse tuli uus kuu ette keerata ja kahetsusega tõdeda, et pool aastat on möödas.

Pool aastat veel ees. Nüüd on jälle see pimenemise aeg. Aga samas olen ma õppinud ilmselt lõpuks ära selle, et igas hetkes on olemas oma võlu (st aja väärtuse, mitte südnmuse väärtuse seisukohalt).

Ühiskondlikult on tekkinud Kreeka ja pagulaspoleemika, ausalt öelda näivad enamik ainult ja ainult nendee nurkadega haakuvat ja tahaks kohe küsida, kas tegelikult toimub kusagil midagi muud, et rahva tähelepanu tahetakse just nendel kohtadel hoida.. Aga ei taha paranoiliseks vandenõuteoreetikuks muutuda.

Sisuliselt käib puhkus täistuuridel. Väga mõnusatel tuuridel, kusjuures. Ärkan, võimlen, pesen, söön, kirjutan, testin, puhkan, päevitan, räägin poegadega, teen teed, kirjutan veel, suhtlen mõne sõbraga. Hästi mõnus.

Teatud tegevuste valguses oli aga eile vaja sorteerida mõndasid asju. Käekotte nt. Ohhhh. Sellel suvesessioonil ma soetasin endale kaks kandvat kotti juurde ning ma tõdesin eile - mõnes mõttes ahastades, et mul on neid tõesti nagu palju. Punaseid, siniseid, valgeid, rohelisi, lillasid, musti, musta-valge kirjusid, pisikesi, suuri, karvaseid, ketiga, ketita, kuldseid, hõbedasi. Loendasin üle. Konkreetselt käekotte, mida igapäevaselt saab kasutada, on 26. Igasuguseid kohvreid, seljakotte, õleõlakotte - neid lisandub juurde nii kümne ringis. Tõenäoliselt on mul kuskil kapipõhjas ja ülemise riiuli hämaras nurgas veel mõni pisikene asjakene, mille unustanud olen. Sõnaga ligi nelikümmend kotilaadse objekti minu elamises. Oli tegelt rohkemgi, aga eelmisel suvel kulusid punased ja üks valge nii ribadeks, et enam kanda ei saanudki.

Vahel, kui papa linnas on, siis seirab ta kahtlustavalt kirjutuslaual olevat eset ja küsib, kas see on uus. Isegi õpilased panid tähele, et mul on käekotte, erinevaid.

Mõnes mõttes on see üks väheseid naiselikkuse tunnuseid, mis minu juures tegelikult märgata on. Ma ei pea silmas füüsilist naiseks olemist - see on silmaga näha, aga ma mõtlen seda olemuslikku poolt, sellist konstrueeritud ja ühsikonnast peale surutut. Kui kümmekond aastat tagasi "Seks ja linn" kajastuma hakkas, siis tekkis paljudel naistel kingahullus. Olen seda üldjoontes märganud jah, et naistele istuvad need kingateemad väga. Minule aga mitte.  Ma märkan küll kenasid kingi, aga ma ei hooli nendest eriti.

Kuigi - loendasin üle ka oma jalatsid - kõrgekontsalised;-säärelised saapad, madalad ja kõrge säärega saapad; kahed mustad kingad, poolsaapad; ketsid; kuldsed kingad, punased kingad, helerohelised rihmikud, väga ekslusiivsed sinibeežid rihmikud (neid ostes ma omal ajal lausa nutsin - kostüümi juurde oli vaja ja maksid pöörased 1600 krooni), plätud, sandaleitd; kahed valge ja tagant lahtised eee.. ma ei teagi, kuidas neid nimetada; ühed purjejalatsid; tossud. 15 paari. Njahh, jälle kenake hulk jalanõusid.

Kindaid on ka - beežid, valged, punased, sinised, mustad. Vöösid tuvastasin. Igasuguseid salle, peakatteid ja mütsikesi on kogunenud. Sõnaga, mulle on tegelt tekkinud üks paras kapitäis asju, mille olemasolu ma võtan sellise enesestmõistetavusega, et võib isegi osaliselt imelikuks pidada. No ja loomulikult peavad kindad ja kotid olema ikka enamjaolt ühte ansamblisse ning ma avastasin, et mul neid ikka on on. Mitu. Palju.

Raamatutele tegin puhastust. Hiljuti külas viibinud kunagisele meessõbrale, A-le, minu raamaturiiulid imponeerisid. Tunnistasin ausalt, et mulle ka meeldisid. Meeldivad. Ja oma raamatute eest tuleb hoolt kanda, isegi nende eest, mille ma kunagise peaaegu eksämma saunaahju põletussurmast päästsin. No ja nii üldjoontes mulle meeldivadki kotid ja raamatud.

Ahjaa, kadunud ema tegi kunagi ERKI-s kujunduskunsti õppides ise mingi aine raamides paberit, pidi seda kasutama niiöelda enda kujundatava A4 formaadis kausta loomiseks. Mäletan, kuidas ema neid kaasi tegi, köitis ja kleepis ja servas ja möllas ning kinkis mulle omal ajal siis selle õppeprotsessi töös valminud objekti sünnipäevaks. Algselt külalisteraamatuna planeeritud kaustik jäi paljudeks aastateks seisma. Ma pole see inimene, kes külalisteraamatu igale külalisele kätte annab ja sisse laseb kirjutada. 
Kuidagi võõras teema minu jaoks. Kuid mõni aeg tagasi tegi vend ettepaneku kirjutada üles kõik, mis kodumajas toimub ning sellest suvest alustasin ma täiesti korraliku logiraamatu pidamisega. Eks vaatab, kas asjast saab asja, kuid loodaks, et kunagi tulevikus vaatavad lapselapselapsed minu väga loetamatu käekirjaga tekste ning muigavad. Ma tõesti loodan, et ehk on kunagi kuskil seal kolmandas põlves mõni tüdruk või poiss, kes leiab, et vaarema märkemtest on suguvõsa profiili koostamisel tõesti kasu.

Aga see selleks. Lisaks blogile, tuleb ka logi ära täita, minna ühele näitusele, viia ära ühed dokumendid, kirjutada sügisesele võistlusele minevast  romaanist üks lõik jälle juurde ja üldse - tasub puhata, kuni puhkust on antud. Selels mõttes vaatan ma vahel lähedalasuva büroo töötajate peale kaastundlikult, et nad ka suvel peavad sedasi rapsima. Üks firmadest, see mis rendiautotega tegeleb, ongi suvisel perioodil ilmselt kõige hõivatum - peaaegu igal hommikul näen, kuidas seljakottide ja magamisrullidega inimesed neid sihtkohta sõidutavat rendibussikest ootavad. Nojah.

Kolme päeva pärast on jälle sünnipäev. Hmm, jälle. Alles ju oli....

Hangunud silm

Olgugi, et kesk linna elades, jääb mulle perioodiliselt tunne, et jutt looduse hävimisest on pelgalt mingi vandenõuteooria. Hommikul kuulata aias linnulaulu, niita muru, korjata seeni ja tigusid, märgata aeg-ajalt nt sisalikku aiakividel - kas see on ikka nii lood(t)usetu?

Nonnidest - nendest kahest lendama õppivast varesepojast, Albertist ja Viktooriast - ma juba rääkisin. Kuid nad pole ainukesed elusolendid, kes minu krunti ja kodu sellel aastal õ(õ)n(n)estanud on. Kevadel avastasin vundamendialusi ühe rotipea paistmast ning kööki olid asunud usinad sipelgad. Mõlema vastu sai rohtu - sipelgalõksud ja üllatavalt meeldivalõhnalised mürgikausid sai välja pandud, sest ütlen ausalt - ma küll armastan loomi ja linde ja putukaid, aga mitte oma köögikapist või terrassilt tuigerdamas. Nagu ei meeldi mulle näha hommikuti hiiglaslikke ämblikke vannis ringi sebimast (no kust need pöidlajämeduse kehaga kaheksajalgsed pallid küll sinna pidevalt satuvad?). Sipelgad on õnneks tormlemise järele jätnud, lõksud mõjuvad, kuid tüütud olid nad küll. Isegi kinnise meepurgi kaane alt suutsid nad ennast sisse pressida, rääkimata ühe möödundsuvise kõrvitsa uuristamisest. Ja siiski see rott, keda ma korduvalt kevadel murul lippamas nägin ning kelle pihta kiviga tahtsin visata, aga iga kord sai elajaloom minema.

Ka naabrid on maininud oma aiamajakese alla perioodiliselt surema tulnud rotte. No see on vanade majade needus ilmselt - ikka peab kusagil mõni näriline olema ja kuna oleme olnud nüüdseks kolm aastat kassivabad, siis on talvine hiirepere nt ennast võrdlemisi õdusalt tundnud. Ometigi on mingil hetkel need elukad taandunud/kadunud/hukkunud vms.

Eile aga - no ilusad ilmad alanud (ometigi) ja sai tegeletud kõikide puhkamise osistega - kohusetundlikult laisklesin kohvi juures paar tunnikest, siis lahendasin teste, kirjutasin oma kolmandat raamatut, lebasin päikesekiirte käes, valasin ennast veega üle, einestasin tagasihoidlikult - kui pojad on maapaos vanaisa juures, olen toiduvalmistamisest ikka väga prii ning laupäevane turutamine tõi palju värsket kraami kaasa - sellest ma siis toitungi, kui potid ja katlad meespere puudumise tõttu töös pole.

Päeva edenedes ja õhtu saabudes panin hakkama kastmist. Ja avastasin oma õuduseks, et ühe õunapuu all lebab rott. Küljeli, suu ammuli, saba sorakil. Silmad lahti ja arvestades minu mineviku praktikat - silmad alles hangumas. Olgugi, et olen surnuid ja suremist näinud, silmi kinni vajutanud ja üldse oma kunagises õendamises palju seda näinud, mida märgitakse mõistega 'koledus', ei suutnud ma alles koolnud rotilaipa ise labidale ja igavesse rahupaika panna. No lihtsalt ei suutnud. Palusin naabrimehe appi Ei teagi, mis mind selle lahkunu juures heidutas. Kuid kogu ülejäänud õhtu saatis mind see halliks hangunud laibasilm. Ma ei oska hinnata näriliste mõttemaailma, ma ei tea, millised instinktid selles agoonias vaest hinge piinasid, kuid ometigi tundsin ma sellele kahjurile omamoodi kaasa - alles soe ja pehme, kuid ometigi vaieldamatult surnud, mis surnud.

Imelik ka, et see surmateema mind ikka ja jälle kummitab. Pidevalt on sellega mingi kokkupuude ja ristumine, mida ma küll väga ei tahaks.

Kuna unetus piinab mind, vaatamata puhkusele (mida on ikka veel väga pikalt - kadestage inimesed ;) ) pole unerütm veel korda läinud, vaatasin telksu ja sattusin mingi kanali pealt mingit õudusfilmi juppi vaatama (ja mulle ei ole kunagi õudusfilmid meeldinud, need on nii ebaloogilised ja mõttetud), kus olid tegelasteks... rotid (no vähemalt selles jupis, mida ma 2 minutit nägin). Neetud. Seal vaatas rott punaste ja väga verejanuliste silmadega mulle otsa ja kohe meenus tolle surnud kaimu tardunud pilk ja ahastus lahkunud elust.

Ehhhh.

Kuid suvi on käes, päike hakkab hästi peale, liitreid maasika toormoosi on sügavkülmas valmis, muru rohetab, inimesed on ilusamad.

Saab mõnusalt aega endast läbi voolata ja voolu endas ajatada. Lahe on, kui lahe on.




Kõik on kokku jõudeaeg

Kui õpetajaks olemine kurnabki vaimu läbi, siis selle korvab sisuliselt täielikult pikk puhkus. Üle kahe kuu saab köitvate tegevustega aega viita ning mitte olla kohustuste kütkeis. Seda ma need eemalviibitud tunnid ka teinud olen - viibinud mittekohustuste kütkeis.

Kusjuures möödusid päevad juuni algusest tempos, mis oli võrdeline autokiirusega 88 km/h. Et siis maantee sõidukiirusega ligilähedaselt. Kaks esimest juuninädalat kulgesid eksamite, järelvastamiste, õppenõukogude, koosolekute, pesupäeva, projektipäeva, aktuste rütmis, kuid õnnis puhkus saabus ikka ning tuli teha vastavalt peretraditsioonidele ära sellesuvine reis.

Kuna minu ustav sülearvuti on sisuliselt väljateenitud vanaduspuhkusel, siis ma ei võtnud teda reisile kaasa ning ei teinud otsereportaaže. Mis mulle iseenesest väga ei meeldinud, kuid tahvlis trükkimine on ebamugav ja laevas oli internet nadivõitu.

Kus me siis perega käisime? Papa leidis, et oleks õige aeg viia meid välismaist õhku hingama ja planeeris reisi Gotlandile. Baltic Queeniga minek ja tulek ning võimalus näha Põhja-Gotlandi ning Tallinna õitselepuhkemiseelset tähtsaimat hansalinna Visbyt.

Tunnistan ausalt, et polnud kunagi kruiisilaeval viibinud ning valmistasin ennast halvimaks merehaiguseks ette - teadagi, mind ajab juba hulluks see, kui ma kai ääres seisvat paati kergelt loksumas näen. Seda siiski ei juhtunud, sest ühe kena apteekri soovitatud ingveritabletid tegid tõesti imet (siinkohal tuleb meelde, et peaksin minema teda tänama). 
Poegadele oli reis muidugi eriliselt põnev. Eestimaa sai meil eelmise suvega vallutatud ning ainus välisreis on olnud nendele paaritunnine viibimine Lätis. Kogu see laevavärk mõjus põneva seiklusena ning Hiiumaale tabamatult sarnane Gotland veel omakorda.

Kusjuures veidi kummaline märgilisus asja juures oli see, et ma otsisin endale reisile midagi lugemiseks kaasa. Võrdlemisi suvaliselt riiulist krabatud teoseks osutus Sven Delblanci "Samueli raamat". Üsna ilmetu välimusega, piisavalt mahukas, et lugeda kauem kui kaks päeva ja piisavalt kerge, et kanda endaga kaasas. Pistsin reisile eelnevalt asju kotti ning alles laevas avastasin, et raamat räägib 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Rootsi vaese kirikuabiõpetaja ja hiljem kooliõpetaja Samueli ja tema viie lapse elust. Kõige kummalisem oli see, et Samuel oli nn asendus-ja rändkirikuõpetaja Gotlandil....

Enne reisi uurisin natukene tausta (kunagi kõneldi seal gutni keelt - see sõna juba ise on nii kummalise kõlaga) ning saarel giidiks olnud väliseestlanna Külli kõneles palju põnevat juurde rootslaste jaanitraditsioonidest, haridusest, tänapäeva elus-olust, minevikust, müütidest ja legendidest ning seda oli kõike päris ohtralt, et seedida, mõista ja peegeldada reisielamusi endalt teistelegi.
Sest elamusi kujunes palju. Omanäoline Stenkyrka kirik (kirikuid on Gotlandil tõesti palju), kaluriküla Lickershamnsis; maitsetaimede talu Krysmundas. Teid ääristavad raukad (kivipaljandused jääaegadest). Üldse oli sellist omapärast geoloogilist avastust sealkandis palju. Loomulikult  sai kaasa võetud kive, mis kõnetasid ning giid korjas võrdlemisi oskuslikult üles mitmeid fossiilseid objekte.

Visby ise oli aga selline teistmoodi auraga linn. Meie öeldi, et Visby linnamüür olla paremini säilinud, kui Tallinna oma. Ma pole muidugi müüriekspert, aga mulle tundus, et Visby oma vajaks kindlasti rohkem kõpitsemist, kuid ega minagi tea. Linna sees sõitsid nendel kitsukestel tänavatel autod, oli palju sellist aiaga majapidamisi, mis meenutasid paratamatult Lindgreni lastejuttudest pärit väikelinna kirjeldusi. Inimesed oli sõbralikud, tänavad kitsad, jäätist ohtralt ja hinnad... ulmelised. Tõsiselt. Need olid mõeldud turistidele.

Üheks kohaks, mida ma näha tahtsin, oli Visbys asuv Balti keskus. Ma täpselt polegi veel uurinud selle keskuse sisulist olemust, aga tean ema jutu põhjal, et kui nemad kunagi isaga Visbys käisid, siis kohtusid nad seal kirjaniku ja luuletaja Ave Alavainuga, kes oli taotlenud stipendiumi ning sai selles Balti keskuse majas tõlkida ja raamatuid kirjutada. Sõnaga - me kõndisime mööda seda omanäolist ja pisut Tallinna pärast linna ringi ning püüdsime ahmida endasse kuldvihmapuid, lamedaid promenaadikive, botaanikaaeda, linnamüüre, punaseid katuseid.

Tagasireis kulges rahulikult, kui mitte arvestada seda, et üks poegadest oma telefoni kajutisse unustas, mis iseseisvalt ühe Soome reisi ära tegi ja seejärel alles poja kätte tagasi jõudis.

Eestis, Tallinnas ootas meid aga juba uus puhkusega seotud asi - pojad läksid Vihasoole ju-jutsu laagrisse, kus nad tegid ära kollase vöö eksami.

Minul aga.. minul aga toimus üks sünnipäevatähistamine ammuse tuttavaga, kellega puhkusele jäädes juhuslikult kokku põrkasin. Selline tuttav, kes pärast E-st lahkumist oma hinge ja südame, käe ja mõistuse mulle pakkus, kuid mille ma tagasi lükkasin, sest polnud õige aeg ja mulle tundub, et siiski oli see südamehäälega tehtud otsus õige. Tore on muidugi vanu aegu meenutada, kuid selleks need jääda võivadki - MÖÖDANIKUKS.

Lisaks oli siin vahepeal veel üks omamoodi seik - krunti ümbritsevad naabrite kõrged kuused ja kui tänavalt vaadata, siis jääb mulje, nagu oleks meie maja paksu metsa ääres. Loodus siutsub, säutsub, siriseb, kasvab, kohiseb, mühiseb ja müttab ümberringi ning ei usukski, et tegemist on kesklinnast 3 kõnniminuti kaugusel asuva kinnisvaraga. Sellise looduses olemisega kaasneb loomulikult see, et kõrge kuuse otsas on vares oma pesaga. Ja kaks noort nonna õppisid päevi minu murul lendamist. Ristisin nad Viktooriaks ja Albertiks. Varesepojad olid väga vahvad ja julged. Lausa terrassil kõndisid. Proovisin neid jäädvustada, kuid varesemamma mõistis minu teguviisi valesti. Kõrgel puu otsas meid jälgides ja siis mulle sisuliselt kuklasse lennates, püüdis ta mõista anda, et ma olen ohtlik.

Selgitasin talle rahulikult, et olen ise kahe lapse ema ning ei kavatse tema poegi puutuda, lihtsalt pildile saada.

Puhkuse alates käisin kolleegiga KUKUs. Mitte nende sulgemispeol, vaid sellele eelnenud üritusel "Ennu ratas". Ütleme nii, et 25 aasta jooksul, mil mul on olnud kokkupuuteid pidude ja pidutsemisega, siis pole midagi muutunud. Ütleme nii, et klubid, mis olid kunagi kinnised, selleks ka jääma oleksid pidanud, sest sipelgale nt rääkida nüüdistehnoloogiast võrdub samasuguse pikaealise kultuurihõngulise klubi külalisteks asjasse täiesti mittepuutuvate isikute lubamine. Kõlab snoobilt? Jah, kõlab, aga igasugused võimlejad, automehhaanikud ja turundusassistendid ei peaks mitte käima kohas, mille fluidum jääb neile arusaamatuks. Miks ma nii ütlen? Öist Vabaduse väljakut vaadeldes, tulid minu kõrvale ühed kenad inimesed, kelle dialoogist tuli välja, et nad ei tea sellest kohast mitte midagi. Nende jaoks oli see jälle lihtsalt üks koht, kus juua. Kuid omaaegsetest klubitamistest olen ma küll mööda, välja ja suureks kasvanud. Ei ole enam seda erilisust, mis seal noore täiskasvanu alguses veel köita võis. Omapärase kihlveo sõlmisin kolleegiga ning tuleb öelda, et ma võitsin selle - kollases topis naine ei lahkunud sama seltskonnaga, kellega saabus, vaid läks ühe punases särgis mehega Harjumäe poole.

Piimakuu alguse valguses



Pilt on veebine 

Mõnda aega sai vaikitud, sest sõna otses mõttes ei suutnud kirjutada. Mai möödus liiga intensiivselt, üks asi ajas teist taga ning tänane eksamipingutus on viimane suur asi, millel tuleb intensiivselt osaleda.

Pojad viiakse üle kuuendasse klassi ja mõistliku tunnistusega. Sügisest alustavad nad uues koolis, sedapuhku minu enda koolis. 

Mai viimane nädal aga oli selline, mida nimetatakse meeldivalt põrgulikuks. Iga päev toimus midagi. Pojad käisid Nõmme seikluspargis, tegid kehalises kasvatuses tasemetöö, said ju-jutsus järgmise vöö. Olin üllatunud poegade liikuvusest, täpsusest, osavusest. Suvelaager tuleb neil ka. Kohe pärast sellesuvist reisi.

Ühel päeval viibisime riigikogus. Manitsedes õpilasi korralikult käituma, olin riigikogu valges saalis just mina see, kes pead kuklasse kallutades päikeseprillid valju kolinaga parketile lajatas.
Ja reedel käisid pojad Rakveres, naastes alles õhtul kella seitsme paiku, puruväsinud, muljetest pakatavad.  Ning mida tegi samal päeval nende ema?

Nende ema ronis Pirita seikluspargis. Ja mitte ainult ei roninud, vaid ka rippus. Ühel rajal seigeldes algas mõõdukas vihmasadu ning küll popid, aga siiski kõigest siledatallalised ketsid pole just parim ronimisjalats. Julgusest pole mul puudust kunagi olnud, aga nüüd vedas loomupärane seiklushimu pisut alt. Kets libises kiigelaadsel elemendil ja sinna ma siis kõlkuma jäingi. Püsti saada oli keeruline, kuid hakkama sain. Samas tundsin, et nüüdseks on rada ka minu jaoks lõppenud ning seiklus kui selline samuti. Kuid kas mul lasti platvormilt alla tulla?

Ei. Instruktor soovitas jätkata ning järgmisel rajal, seal kus pidin võrkkiigel roomama, keerdus võrk risti ja taas tuli kõlkuda. Pahameel oli suur, veel suuremad aga marrastused ja sinikad. Lõpuks, teades, millal olen ebaõnnestunud, ma loobusin. Järgmisel korral aga tean, et tegelikkuses on see päris vahva tegevus ning tuleb uuesti proovida.

Õpilased muigasid, kuid julgustasid, nii nagu mina neid pärastpoole.  Omavaheline koodkeel, mis sisaldas sõnu 'null' ja 'pelmeen' ning üksmeelne lõkerdamine.

Väga tegevusrohke aeg, väga.. Eraelust olen sisuliselt loobunud. Uue raamatu kirjutamine ja kooliaasta lõpetamine võtavad kogu aja. Lisaks veel üks tegevus, mis vajab lõpetamist ja tegevus, mis vajab alustamist.

Varsti aga kaitsevad uued kirjandusteadlased oma kraade ning sealgi tahaks viibida.

Aeda on vaja korraldada ning mõned renoveerimistööd ootavad ettevalmistusi. Puhkus on algamas. See võrratu, mitmekuuline puhkus - see mis on üks õpetaja töö hüvedest - ohh, ma ei jõua kohe ära oodata.

Kastanite ja sirelite ja õunapuude õitseaeg - võrratu, võrratu värskus hommikuses aias. Basiilik, till ja päevalill viskavad ennast mullast välja, uus elupuuhekk vajab hoolt.

Elu on mõnus. Pole miskit paremat, kui elada täiel rinnal oma kätega loodud kodus, oma perest ümbritsetuna. Grilli, tšilli, nalja ja rääkimist - see on hea.



Tere, meiukuu!

Esimese maiga kaasnev töörahvale vaba päev on mõnus asi. No annab märku, et riigis muidu usinate töösipelgatena seegav tööline väärib ühte vaba päeva ikka ka.  Mida teeb üks usin töösipelgas süllekukkunud vaba päevaga? Õige vastus - ta sööstab tulihingeliselt oma kapsamaad harima, kui ta just eramajas ei elune. 

Otsustasime papa juurde minna. Saab värskes õhus talgud teha, sauna ja perekondlikku koosviibimist. Papa juurde saab rongiga. (muide väga huvitav on Balti jaamas olev Elroni ooteruum. See, et ronge porganditeks kutsutakse, on ju teada, et Elroni ooteruumi istepingid on tehtud selliselt, kus porgandipealne välja visualiseerub - see on hea turundustrikk). Meie ostsime piletid ja läksime rongi... ning õnnetuseks arvasid täpselt sama ka kõik Kiisa ja Kasemetsa ja Roobuka ja Vilivere kandi suvilaomanikud. Hea, et rongijuht ja piletimüüja veel rongi mahtusid. Sest suvilaomanikud leidisid, et istutamistvajavad taimekastid tuleb paigutada igale poole. Tuvastasin kurgi-;tomati-; paprikataimi. Pojad talusid mehelikult kõiki vintsutusi, kuid tüütu oli küll. Rongirahvast jäi hõredamaks veel Kohila kandis ja seejärel oli võimalik jalga puhata. 

Tööpäev värskes õhus aga tõi saunajärgselt nii sügava une, et ma ei mäletagi, millal ma hommikuni väljalülitusin. 

Töönädalad aga lendavad vuh-vuh-vuh mööda, ametlikult on veel 19 täielikku tööpäeva. Viimane koolinädal on juba põhikoolieksami, klassipesu ja aktuse päeva nime all. Ja siis veel mõned päevakesed ja algab puhkusekesekene (see on üks selliseid deminutiivseid vorme, mida ma kasutades õpilased pööraselt naerma ajan). 

Minu lemmikkuu oma kõigi hüvede ja pahedega on juba siin. Mõned mälestused aga tulvavad üle - kuus aastat tagasi oli  täpselt samal päeval aga senise elu kõige kurvem sündmus - ema matused. 



Mai Antarktikas

Kuus aastat olen  ma elanud sedasi edasi liikunud, kuid ei möödu päevagi, kui ma emale ei mõtleks. Vahel me istume L-ga ja meenutame teda laginate saatel. Imelik, ma poleks veel mõne aasta eest suutnud emale mõelda sellise valuleva tukslemiseta suunurkades ja südamesopis, aga ma suudan talle tõesti mõelda ilma paaniliste nutuhoogudeta ning muhelen vahel mõnusalt. 

Hea ema oli. 

Midagi pole öelda.

Rännuteed kulgev sõna

Mihhail Veller on väga hea sulega kirjanik. Ökonoomse kirjeldusega annab ta napilauseliselt edasi loo tunded, mõtted, ootused. Lehitse mistahes lugu nt tema "Legendidest" ja iga rida tõmbab suunurgad ülespoole - lihtsalt niivõrd omamoodi võtmes kirjutatud tekstid.

Praegusel hetkel ja alljärgnevaga haakuvalt oli tal kahetasandiline jutustus "Legend sotsrealistist",  mis kirjeldab ühe nõukogudeaegse, vahetult enne Moskva olümpiamänge Ameerikasse putkanud Leningradi puu-ja juurviljabaasi asedirektoriga juhtunud lugu. Emigreerunu, oma kodulinnas mastaapsete mõõtmetega mees, ei leidnud enesele kuidagi Ameerikas kohta. Kui toetusrahad otsa said, tundnud mees valulikku nostalgiat, sest nõukogudele omane laveerimine sealpool vett ei toiminud ja süsteem, mida tema oli haneks tõmmanud, puudus. Sestap tehti talle ettepanek kirjutada sellest pitsitavast süsteemist raamat. Õnnetuseks emigrant kirjutada ei osanud. Kirjanduslik agent andnud nõu - kirjutagu oma elu- ja töölugu üles. Hakanud mees siis kirjutama. Kellajalise ja kuupäevalise täpsusega kogu teekonna müüjaabilisest asedirektorini välja. Käsikiri saanud mahukas. Umbes nagu "Sõda ja rahu".  Agent oli loomulikult nördinud: käsikiri polnud kirjastatav.  Kuid emigrant oli juba tiibu sirutanud, leidnud endale juristi, kes soovitanud hoolikalt kaaluda kohtuprotsessi võimalikkuse üle. Agent taltunud ning asunud vandudes käsikirja kirjastustele pakkuma. Tal õnnestus leida üks pisike kirjastus, mis raamatu avaldas, kui näidisõppevahendi NL puu-ja köögiviljakaubandusest. Raamat ilmus, sai omamoodi tunnustatusegi ning emigrant lõpetas igasuguse kirjutamise. Nagu ütleb Veller oma raamatus: "Tema kirjanduslik tegevus sellega lõppes. Lõppes küll, aga ei piirdunud."

Loo teine tasand aga toimus Venemaal, kus teatud väga reglementeerivates asutustes töötasid muuhulgas erinevate keelte filoloogid, kes said palka selle eest, et lugesid raamatuid. Eriti hoolsalt pidas regelementeeriv asutus silma peal neil sõnateostel, mis ilmusid piiri taga ja nende autorite sulest, kelle seos suurriigiga oli kunagi olnud tihe, aga nüüd pisut kaugem. Sõnaga köögiviljaepopöa võttis lugeja nõutuks. Raamat anti lugeda kõrgematele organitele, mis omakorda lisas asjasse päris kõrged võimukandjad. Paljastav teos pajatas täpselt ja kuupäevaliselt kõikidest mahhinatsioonidest Suure Linna puuviljakuningriigis ja tõi kaasa tervet toonast Leningradi vapustanud ja raputanud lainetused.

Emigrandi raamat elas autorist sõltumatut elu.

Olen minagi tähele pannud, et tekst ei sünni, ela ja sure kirjapanemisega, vaid saab endale lugeja vahendusel uued rõivad selga. Lugeja loeb, uurib tähelepanelikult sõna, vaatleb, mõtiskleb, analüüsib, tõmbab paralleele iseendaga (kui oskab ja see osutub vajalikuks) ja..... võib võrdlemisi valusalt niutsatada. Seda olen ennegi siin ju maininud (vt 2014 mai; vt 2015 veebruar).

Sõna rändab oma teel ja  lisaks sellele, mis kujul ta üles tähendatud, kogub juurde põnevaid arusaamu, värvinguid ja nüansse. Mis muuseas on tegelikult teadasaamisel, et keegi on sõna vaadelnud, päris põnev kogemus. Inimesed võivad tunda ennast puudutatuna, heidutatuna, muutub meeleolu ja võib tekidada koguni mõistatusliku vihapurske. Jah, sõnal on vägi. Suur vägi.

Sama momenti tunnetasid ilmselt ka kunagised manajad, tuusijad, nõidurid, šamaanid. Sellest on rääkinud ilukirjandus ning pajatanud kultuurilugu. Sõna paneb tegutsema ning talletab ennast pikkadeks aastateks.

 

Kas teie olete Ljudmilla Petrova? e. miks peab teismeline lakkamatult hiuklema

Veebine foto hiuklemisest

Kevadisel ajal algab meie kliimavööndi  eluslooduses mingi kummaline rahutus, mis ei lõppe ilmselt nii peagi. Inimesed sööstavad tuhinaga kaevama, riisuma, kraapima, istutamiseks sobivaid kohti otsima, grillima. Tormatakse elavnenult spordikauplustesse, et parendada talvega kuhtunud varustust, muretsetakse ikka veel jõuludest keskele jäänud voldikesest. Alustatakse puhkuseplaanide teostamist.

  Koolilapsed on samuti kevade nägu - rahutud, liiga kärsitud, püsimatud. Soojenev ilm kutsub õue, aga vaesed õnnetukesed on päeva parema osa tolmuste ja räsitud kooliseinte vahel kinni. See aga, et kinnine ruum ikka ja jälle veelgi ahistavamalt mõjub, on siililegi selge.

Lisaks on eluslooduse tärkamisele ja ärevusvõbelustele olemas ikka ja jälle lapsed, kes - nagu vana eestlane juba ütles - on oma perekonna peegeliks. Kuidas ikka laps ennast avalikult kinnises  ja kinniselt avalikus ruumis üleval peab, annab aimu lapsevanemlikust hoolest.   Mõnda koduomanikku tean mõnevõrra aastatetagusest ajast ning kahjuks tuleb tõdeda, et ütelus käbide ja kändude kohta peab paika.

  Muidugi on teada, et teismeiga pole miskine lustilaul. Kosuv turi, murduv hääl ja kubemepiirkonda tekkiv karvastik, mõtted pidevalt klassiõe ümarduvate vormide juures kinni. Tüütud koolireeglid, mõttetud tunnid. Kuid vähemalt on olemas klassitäis sama poolmehestunud kambajõmme, kellega koos saab koridorinurgas hirnuda, vahel ka roppust lausuda ning seejärel valju naerupahvakuga oma näilist üleolekut kellegi või millegi suhtes demonstreerida.

  Ilmselt proovivad poolmehesarnased ja oma kehaga veel mittekohanenud õppurid ennast lõbustada. Nt mõne naisõpetaja arvelt, kellele tasub tulla koridoris juurde ja küsida: ,,Kas teie olete Ljudmilla Petrova?" Vastu küsides, et kas ta näeb Ljudmilla Petrova moodi välja, saab naisõpetaja  võrdlemisi tobeda õlakehituse ning noormeeste eemalloivamise osaliseks. Seejärel aga teatas  koridoris kõmav hiuklemine, et taaskord on miski poolmeestele nalja teinud.

 Mõne tunni möödudes tuli üks neist ukse vahelt piiluma - enne tundi. Milleks küll? Ohh, kui nad vaid teaksid. Ilmselt arvavad need uduvurrudega meeslapsed, et  kambakesiti hirnatamine mõjub kuidagi alandavalt või halvustavalt, teadmata, et kohe kindlasti mitte. Küll mõjuvad nad inspireerivalt - milliseid meetmeid tarvitada, et oma poegadest selliseid hirnatajaid ei saaks, kes poolmeestena ennast lõnguslikult välja elavad.

  Tegelt isegi kurb, et muidu ilusa välimusega noormehed sellise mulje enesest jätavad. Justkui oleks loodus mõistuse jagamisel  otsustanud  ainult tavalise kahe poole asemel ühe pelgalt veerandikese  kolpa kallata ja kogu aur peab lollitamisele kuluma.

Kuid ilmselt peab sellise vastiku pooliku perioodi läbi elama ja hiljem kahetsema, et asjad just nii kulgesid.

Gulag. Arhipelaag. Solženitsõn

Tõenäoliselt on iga vähegi üle 30-aastane ja ise teoreetiliselt nõukaaegse inimesena (sündinud ja kasvanud laias laastus punase lipu all; parimad aastad möödunud siiski juba rõõmsas ja eestiaegses teadmises) kuulnud mainitavat pealkirjas toodud märksõnu. Mina olen ja olin.

Siit ja sealt olid kõrvu jäänud mingid remargina mõjuvad poetused, keegi oli kusagil poolhääli maininud millestki midagi (meenuvad ähmased fraasid kusagilt sünnipäevalt, kui ma nii koolitüdrukuna ammuli sui täiskasvanute jutte kuulasin - nüüd selgub, et see siiski oli minu eideetilise mälu juures suurepäraseks, sest ma tõepoolest mäletan erinevaid hetki). Kuid ei enamat. Tüdrukust neiuks ja seejärel naiseks saades mulle sedasorti raamatud meeleolu ei tekitanud, näppu need ei juhtunud ja aruteluks põnevust ei pakkunud (selles valguses vaatan ma vahel koridorides kihistavaid plikapunte ja mõtlen, et jeerum, me olime ikka jube tobedad oma plikalikkuses. Iseseisev ja mõistusega täiskasvanu on olla ikka tuhat korda etem)

Ühesõnaga filoloogia radadele sammunult mäletan ma esmakursuselt, kuidas äsja keskkooli lõpetanud ja näiliselt diipid tulevased, kuid kahjuks vaimselt  varakult abordeerunud sinisukad/luuletajad/libalingvistid/kukkurfilosoofid Solženitsõni võimsat poliitilist jõgidokumentaali analüüsisid ja mind võrdlemisi hävitava pilguga mõõtsid, kuna kehitasin teadmatusest õlgu. Nime olin kuulnud, kuid kätte need raamatud polnud juhtunud. Üks kursavend oli lausa nii rabatud,  leides et ma ei peaks isegi mitte ülikooli haldusalasse jääval maa-alal seisma, rääkimata sealse õhu hingamisest, sest nii primitiivne ei saa ometigi olla.

Jah, tõepoolest, häbenesin toona oma saamatust ja oskamatust etc, kuid tänase seisuga olen ma ennast kokku võtnud ja laenutasin enesele (tõsiküll 14 aastat, kahte last, kolme haridust hiljem) selle epopöa ja....see on niivõrd heas keeles kirjutatud, deskriptiivne, analüütiline, humoorikas, et ma ei saa raamatut käestki panna. Ärkasin kell kolm öösel ja lugesin. Õnneks helises vahepeal äratus, muidu poleks poisid kooli saanud ja mina tööle.

Kirjanik juba oskab tekste koostada. Mis sest, et teema on sünge, poliitiliselt paljastav ja samas kuidagi ahastamapanevalt tuttav. Selle lugemuse valguses on minu uurimisobjekti seesmised kartused 1948.-1949.  täiesti mõistetavad.

Solženitsõn kirjeldab võrdlemisi värvikalt muidu tuimana ja kõiki ühetmoodi võtva süsteemi arreteerimisomadusi: andes mõista, kuivõrd lavastuslikult meisterlikud olid kõikmõeldavad viisid öösel ja päeval inimesi kinni võtta. Kuivõrd ebainimlikud olid tingimused ja kuidas Organid  käituda suutsid.

Omalaadne on loomulikult ka jõgidokumentaali saamislugu - see on suisa eraldiseisev lugu loo tekkimisest. Rääkimata muidugi Solženitsõni enda elust sinna juurde. Dissitent. Endine punaväelane ja nagu ta võrdlemisi literatuurselt väljendas: "Stalini janu ei näinud miski kustutavat."

Omanäoline, väga omanäoline teos. Pole midagi imestada, et kirjutis, mis on elanud lisaks kõigele ka omaette elu, tunnustati   Le Monde'i sajandi 100 raamatu nimekirjas olemisega, olles seal 15 kohal.

Samizdat'ina hinganud käsikiri on kindlasti lugemisootust vääriv raamat. ja ma loen seda dokumentaali edasi. Liiga põnev, et käest panna.

Viimast võmmi jälgides - ja mitte ainult!!

Tänane päev oli võrdlemisi huvitav. Vähe sellest, et ma hommikust alates poegadel aitasin Läti-teemalist ettekannet kokku panna (mis õnnestus) ja suures küpsetustuhinas otsustasin läti rahvusköögi porgandikorpe meisterdada (mis ei õnnestunud, sest sisetunnet eirates tuli välja mingi totaalne käkker-mäkker, mida ei söndanud kellelegi pakkuda. Retseptis tundus olevat väga palju imelikke ebakõlasid ning oma ema kõrvalt kokkamist õppinuna tekitas see mitmel korral kahtlust, kuid ma ignoreerisin, kuni lõpptulemuseks oli häving), sattusin ma kuskil pärastlõunasel ajal aknast välja vaatama, et hmm.. veidralt tuttavad kujud kõnnivad diagonaalis üle tee.

Robert Annus, keda ma esiti üheks selleks ameerika usukuulutajaks pidasin ja seejärel Üllar Saaremäe. Tükk aega käis maja vastas üle tee asjade seadmine ja sehkendamine ning siis oli võimalik märgata kohtuarst Mõisnikku korduvalt punasest autost küürutavat kogu ning uurijapaari valgest masinast korda viis väljumist. Võttepaik lokaliseerus vastasparklaga ning ilmselt segamatuna tavalisest ümberolevast elust tehti võte ära. Püüdisin uudishimulikku nina toas hoida, kuid see on naisterahval ikka nõrk külg olnud. Võrdlemisi vahva oli vaadata.

samas polnud aga sugugi nii vahva näha ennast muusikavideost, mis lõpptulemusena, vaatamata eklektiliselt kulgenud filmimisele siiski päris põnevalt linale jäi. Aga ma saan aru enamikest näitlejatest (kuigi ma seda ise pole), kui nad ütlevad, et ei taha ennast linal vaadata. Mina ka ei taha. Et ma telegeeniline pole, seda tean ammu, kuid et see nii võimsalt välja paistab.... Nojah.

Mune sai värvitud, majapidamises hullumeelne suurpuhastus tehtud. Puhatud, loetud, söödud ja joodud.

Lisaks ahastan käsikirja kohal, see raamat, eee... igatahes ei kirjuta ma mitte ühtegi monograafiat enam. Lillil oli õigus - kui tahad kannatustevaba elu, siis ära hakka kirjanikuks. Kõikide närvid ei pea vastu. Minu omad igatahes narmendavad juba. Aga samas tahaks ikkagi sellise kirjandusteadusliku tekstiga ühele poole saada, millele pole häbi oma nime alla kirjutada. Ühesõnaga - las siis küpseb ja seedub see käsikiri, mida on rehitsenud keeletoimetaja ja nüüd sisutoimetaja ja üldse tasub mul tegelikult  õnnelik olla, et ma juba teise raamatulepingu võrdlemisi väikese vaevaga endale rüppe sain.



Klāvs Veinbahs 2004

Ahjaa, kolmandat kirjutan praegu ka. Idee tekkis võrdlemisi juhuslikult - nagu ikka. Isaga uuest raamatust kõneldes sain mõtteid veelgi juurde ning nüüd on juba mitmed visandid paigas.

Elu on tegelt tore.

Ma ei teagi, kas see grammatiliselt korrektsena kõlab, aga Läti-ettekande jaoks õppisid pojad ütlema tere ja täname kuulamast.

Sveiki! Paldies klausoties! 

Püsides veel Läti lainel, siis kunstist üks lisand ka.





    

 

 

Miks kirjanik ei peaks LSD-d tarvitama

Olen hakanud oma kaasmaalaste pärast paiguti häbi tundma. Mitte nende kurikaelte tõttu, kes väljamaal oma pahalasetempe  korda saadavad, vaid nende inimeste pärast, kes avalikkuse ees nüüd juba korduvalt oma hälbinud mõttemaailma esitavad ja seda propageerivad... ja samas ka mitmeid asju mosaiikidest tervikpildiks kokku veavad.

Ühesõnaga juba varem korra kirutud ja kritiseeritud niinimetet kirjanik kõneles suurelt ja laialt, kuidas kirjanik ikkagi peaks LSD tegema, sest siis laienevat mõtlemise diapasoon.

Korraliku naise, kirjaniku, ema ja õpetajana ja kõiki lugejaid šokeerides - my ass!!

Mul hakkas lausa füüsiliselt valus, kui ma neid kirjaridu lugesin.

Jah, tundeelamused näivad kirkad, tegevused realistlikud, kuid . . . ka väga hävitavad. Mäletan ühe kunagise kolleegi pihtimust toalaes istuvast Pipist, kes ei soovinud ära minna ning dušiotsikust voolavatest ämblikest, kes teda üleni katsid. Samuti mäletan kunagise koolivenna meenutusi sellest, kuidas Tartu kaubamaja olevat muutunud LSD mõju all hiiglaslikuks monstrumiks ja teda mööda tänavaid nii kaua taga ajanud, kuni ta politseinike juurde jõudis, nuttes rääkinud nendele kõik ära ja seejärel uinunud politseiauto tagaistmel. Või mäletan filmi, kus LSD laksus olev mees näeb, kuidas keset tuba seisev alasti naine oma käe kõhukoopasse pistab ja seejärel väljatõmmatud peensoolega midagi teeb. Mäletan, kuidas kõneldi lugu, kus üks kunagistest kohtumisõhute üliõpilastest teinud aknalaualt hüppe, soovides näidata sõpradele, et ta on lennuvõimeline, aga ta lendas valelel poole ning maandus ühiselamu neljdandalt korruselt hoopiski  telliskivihunnikule. Alles mõni hetk hiljem taipasid toas naervad sõbrad, et nali oli koolivenna jaoks jäädavalt läbi.

Kui ma kunagiselt narkoennetus koolituselt õigesti mäletan, siis LSD on üks neid aineid, mis hävitab aju eriti tõhusalt. Muidugi selgitab aine tarvitamine mainitet kirjaniku viimase aja kummalist käitumist, kuid teades, et LSD mõju all saavad inimese mitteteadvusatuse pimedast alast tõusvad momendid kõige elavamateks, siis ei sooviks ma tarvitaja psühhoteraput küll olla. Milliseid allasurutud momente seal siis veel võiks olla.

Kusjuures painav on selle sisuliselt progemise jutu kõrval hetk, kus kahjuks peavad paljud seda suisa fantastiliseks nähtuseks. Tõsiselt ka. Toredas perekoolis ülistas keegi kirjanikku selliselt, et ta peabki šokeerima, on deep ja mitte tavainimestele. Et kirjanik tundvat inimloomust ning oskavat kirjandust hinnata. Põhimõtteliselt on kõik mittemõistjad harimatud ja primitiivsed ning erakordselt halva lugejamaitsega. Sellist geniaalsust saab mõista ainult erakordne lugeja.
http://foorum.perekool.ee/teema/kaur-kender/

Kuid minul tekkib küsimus - miks ta ikkagi nii teeb? Kas on tegemist millegi uue tulemisega? Kas on tegemist narkootikumide kasutamisest tekkinud ajusildade hävimisega? Või on see luigelaul?

Mõnes mõttes on mul inimesest täitsa kahju. Ta on ju kellegi poeg ja vend ja isa ja abikaasa, aga see viimaste nädalate jooksul tulnud tekst, see skandaalsus, see .... on niiiiiiiiiii ebameeldiv.

Ma ei saa ennast päris kirjanikuks veel pidada, kuigi ma seda teed astun. Kuid soovides meid, kirjanikke, mittesellisena näidata, siis äkki aitaks?

Kirjanik on siiski avalikkuse hääletoru ja peab vastutama oma sõnade eest. Ei saa nii lodevalt ja hooletult imelikke ja kaheldava väärtusega mõtteveksleid välja loopida.

Ja milleks oma organismi küll solkida? Seda tänaseni lõplikult avastamata aju lõhkuda millegi nii mõttetuga? 
"LSD tarvitamisel tekkiv reaalsustaju kadu ja hallutsinatsioonid võivad põhjustada õnnetusjuhtumeid, kui inimene nende ajel tegutseb, samuti võib psühhootiline seisund jääda püsima pärast aine mõju lõppu või tekkida hiljem ka ühekordse tarvitamise järgselt."

Coreliga hangunud

On kaks lugu, millest ma tahaksin rääkida.

Esimene räägib kas Antsust või ka Kalevipojast, kes tahab pulma minna. Paneb sauna kütte, teeb viha, võtab valmis vaadiõlu, kasib ja vihtleb, pügab juukseid, paneb puhta hame selga, saduldab hobuse ja kappab tuhatnejla minema. Hobune jääb juhmi näoga järele vaatama.

Teine räägib nüüd juba kultusfilmi staatusesse tõusnud "Teemandiröövist", kus poksimatšide korraldajana töötav Turkich ja sõber Tom arutlevad üsna filmi alguses haagissuvila ostmise üle ning nende taustal grillib ufokal üks paksuvõitu mees vorste, kes siis aeg-ajalt raporteerib Turkichile, et vorstidega läheb aega kaks minutit. Kahe minuti möödudes ütleb ta, et vorstikestega läheb veel aega viis minutit.

See lugu, mis aga nüüd tuleb on seotud minu kolme päeva ponnistustega saada valmis õpilasvõitsluse tunnustuskirjade trükkimisega. Esmaspäeval teatasin vajalikule inimesele, et lugu selline, asjad on vaja ära teha. Vajalik inimene ütles, et teisipäeval, kuna esmaspäeval polevat aega. Teisipäeval ruttasin kalevipojalikult ringi, et asju korraldada ning siis selgus, et kooli "Corel" hangub ära. Suvalisel hetkel. Minust ja tahtest olenemata (öeldakse ju ka, et kus on tahe, seal on tõke).

Vajalik inimene leiab, et aeg oleks uus corel hankida. Lubab teha seda kohe. Kahe-siis-viie minuti-pärast-valmiva vortsigrillija sarnaselt selgus, et corel tuleb homme, st täna. Hommikul hangus corel jälle ja loomulikult uut polnud tulnud. Minul pihk täis kirjandeid, retsenseeritavaid töid, emakeeleõpetajate ainesektsiooni tehavajavate tegevuste nimekirju. Vajaliku inimese tööruum aga täis närviliselt ootavaid kolleege, kes ei suuda faile kopeerida, arvutile restarti teha, faile üles leida, salvestatud materjale avada etc. Püüdes abistada üksi rähklevat vajalikku inimest ja tuginedes oma paljude aastate pikkusele mõningasele kogemusele it-vallas, sain mitmes suunas abiline olla, sest tahtsin kiivalt enne tööpäeva lõppu selgusele jõuda nendes küsimustes, mis vaja ära teha - meeskond ei tööta, kui üks kaar loperdab.
Mina see kaar olla ei taha, sest õenduspäevilt mäletan täpselt seda vaseliinita toimunud urrutamist: kui ikka mingi sinu vastutusalasse jäänud lõik pidi tehtud olema, siis see tuli ära ka teha ja vastutada ma juba oskan. Lisaks ei taha ma kuidagi oma aeg-ajalt peadtõstvat ägedameelsust välja näidata ning lubasin uues kohas alustada mitte just temperamendita, kuid siiski vähemtemperamentsena - et oleks pärastisi silumisi minimaalselt ning lisaks olen ma juba piisavalt vana, et mitte silmadega tuliseid välgunooli ruumi mööda pillutada - seegi nõuab oma energiat ja aega.

Niisiis - ma seegasin nagu Kalevipoeg ja pidin lõpuks ikka minema kappama, sest corel ennast lahti ei sulatanud, uut ei saabunud ja osa tööd jäigi tegemata.

Mina nii pole harjunud. Ühe endise kolleegi sõnadega: "Nii ei saa tööd teha!" vangutan ma pead ja mõtisklen selle üle, kuidas planeerimine peaks ikkagi toimima. Ühe näiliselt väikese detaili

tegevu(setu)sest sõltub päris palju. Maailm ju koosnebki pisiasjadest. Kuidas see kõlas - märka universumis liivatera ja liivateras universumit.

Põnevamat möödunud nädalast

Pilt on veebine

Kirja panemise hetkel on katoliiklastel (eriti iirlastel) püha Patricku päev...

Kuigi ma varasematel aegadel olen pisteliselt siin ja seal kaamerate ette jäänud (kunagi, kui vennad Tõnisted hõbeda võitsid ja me neile klassiga vastu läksime; kui ma noorpoliitikuna kongressidel osalesin; paaril korral seoses mingite tänavaküsitlustega; seoses mitme aastat taguste streikidega, kus ma olin stregiesindaja).

Eelmisel nädalal kutsuti mind aga muusikavideosse fooniks. Võtted toimusid pühapäeval ja tuleb tunnistada, et sain mõne uue tuttava  ja ohtrate kogemuste võrra rikkamaks. Grimmi tegemine (uskumatu, kuidas kõik näitlejad ja lauljad suudavad seda päevast päeva taluda) oli  päris vahva.  Uskumatu, kuidas kõik varjud, laigud, jooned olematusse haihtusid.

Siis tuli oodata. Pikalt oodata, sest kuigi ainult mõneminutiline video, siis iga stseen arutati ja lavastati kolm korda läbi, enne kui videoks läks. Proov, proov ja siis võte. See osaline, kes parasjagu stseenis ei osalenud, istus ja  me rääkisime ning meil oli väga lõbus päev, tõsiselt. Minevikust, olevikust. Asjadest.

Kohal oli ka näitleja ning on ikka suur vahe, kas tegutseb amatöör-algaja või tõeline proff.  Režissööri juhendamisel sai näitleja kohe pihta, mida oli vaja teha, kus seista, istuda, kuidas olla või kui kiiresti kaadris liikuma pidi.

Minu rolliks oli foonil olevaks üheks naisetüübiks olemine. L kehastas arsti.
 Mina keeldusin sellest otsustavalt ning kehastasin kirjanikuprouat. Tõelist. Oma sinise mantli tegin veelgi kuulsamaks - olles sellega olnud juba tunnustatud streigiisik, siis nüüd sobiva kübara ja sellel oleva hiigelsuure roosa õiega muutus kogu kombinatsioon veelgi paeluvamaks.

Vennal oli  videos võrdlemisi suur roll, aga kuna mina sellel hetkel grimmitoolis istusin, siis ma tema võtteid ei näinud, kuid väidetavalt olnud need lõbusad ja oskuslikult tehtud.  

Pärast ema surma, kui ma komplekteerisin majapidamises olevad tööriisatad ja ostsin omale isikliku tööriistakasti, mille isa ja vend ristisid "Sirly kuulsaks tööriistakohvriks", siis nüüd on sama asi juhtunud ka mantliga: "Sirly kuulus sinine mantel". Tjahh, kui ühel päeval seda sinist mantilt enam pole, siis ma kaldun arvama, et ma tellin uue. Must juus ja see rõivatükk on minu kaubamärk....

Traditsiooniline emakeelepäev, mille korraldamine minulikult sujus, kuid mis khm-khm mõnevõrra koolilikult ei sujunud. Selgus mõnda kolleegidest, mis mind üllatas, sest meeskonnatöö mõiste tundus olevat pisut ebaselge, kuid mis seal ikka. Kõik ei saagi osata tiimina töötada.

Etteütlus (loomulikult Kristjan Jaak Petersoni teemaline), mille kahes vanusegrupis võitsid minu õpilased. Olin selle üle väga õnnelik.

Kõnevõistlus, mille ühes vanusegrupis võitsid taas minu õpilased. Ka see tegi mind õnnelikuks. Harjutasime ju ainult korra, mis tähendab kõnet pidada, kuid läks kenasti.

Poegadel lõppes kolmas veerand. Matemaatiline käsipidur on veel peal, kuid muud ained on korras. Käitumine muuseas eeskujulik, hoolsus hea. Eriti lahedad on poegade tehnoloogia- ja kunstitundides tehtud pildid, maskid ja pannilabidad. Kevadel peaks korraldama poegade asjadest tehtud esemete näituse. Tõelise kohe. Avama üheks päevaks koduaia väravad, võtma inimestelt sissepääsuks 10 senti ja lasta neil näha, mida teevad tänapäeva kooliõpilased tundides (kusjuures ka minu koolis teevad lapsed ikka ülipõnevaid asju). Üldse tuleb tunnistada, et lastega on vahva - oma poistega kodus ja väljaspool seda; õpilastega tundides.

Pojad muuseas iseseisvuvad. Osana nende suureks saamise õpetusest oli läinud nädalal kütte toomine (kuuri puudumisel too ma nii kahe nädala kütte lähedalasuvast K-rautast, sedapuhku käisid seda tegemas poisid ja said väga hästi hakkama).

Ühe päeva sai aias toimetatud. Kevad on ju uksele koputanud.

Ning head Patrickut siis kõigile. 

 

 

 

1944 kohtutud hetke

Pärast  MA -d võiksin ennast vabalt lugeda teatud teemade eksperdiks. Nii vastukäiv kui see ka pole, mõistan teist maailmasõda kui ajaloos hullanud suurimat üksiksündmust üsna hästi: tagamaad, asjaolud, osavõtjad, lahingud, tulemused. No viimased on kõigile võrdlemisi silmnähtavad ja üheselt arusaadavad.

Eile tegin 'kaks ühes': filmi "1944" vaatamine  ja  meesterahvaga kohtamine. Njah.. sellega on nii, et kui igatepidi esmapilgul sümpaatsele meesterahvale seltskondlikkuse geeni jagati, siis olid varud jäänud ilmselt väga otsakorrale. Ühesõnaga pärast kino oleksin võinud vabalt omaette kõneledes koju minna. Pärastine arutelu  sarnanes valemile 2sõna/h - arva ära mitu tundi me arutasime?

Aga vahest oli tegemist hoopiski minu isikust tuleneva soovimatusega suhelda? Nojah, vahet pole, kui ei ole huvitatud, siis pole midagi teha, ega me lapsi koos ristima hakka.

Aga filmist endast ka.

Kahtlemata on tegemist väga võimsalt tehtuga. Näitlejad, lahingustseenid, haavatasaamised. Tuleb tunnustada suurt tööd, mida Leo Kunnase kirjutatud stsenaariumi ja Elmo Nüganeni juhendatud filmi juures näha saab. Sinimägedest Sõrveni.

Korralik ja soliidne sõjafilm. Kaevikud, masinad, autentsed relvad, usutavad riided ning mõistusepärane dialoog. Samas tuleb aga tunnistada mõnda pisut skemaatiliseks ja vahest stiliseerituks kirjutatud tegelast.
Ning mulle kui tingnimetusega eksperdile visandus sealt mitmeid intertekstuaalseid momente, mis olid ohtrates dialoogides teise sõjafilmiga - "Inimesed sõdurisinelis". Kui sinelifilm vaatab laskurkorpuse tegemisi ehk siis punaväelaste vaatepunktist, vaatleb "1944" asju mõlemast nurgast. Kuid ka sinelifilmis on olemas konkreetsed viited saksa sõduriks olemisele.
Eesti näitlejaskonda juba nüüd võrdlemisi mahlaseks teinud kaksikvendade Piuside osalus oli otseselt inspireeritud sinelifilmi kaksikutest vendadest Liigeritest. Mõlemas filmis hukkub üks kaksik teise silme all. Sinelifilmis Velikje Luki all toimunud lahingus ("Ole ettevaatlik vennas!"), "1944" Sinimägedes ("Lähen vahetan poisi valvest välja!").

Teine stseen, mis kahekõnet sinelifilmiga pidas, toimus Avinurme sündmuste ajal. Kui "1944" toimub  saksa mundrisse topitud eestlaste ja jõudsalt pealtungivate punaväelaste vahel esimene kokkupõrge ning nad kuulevad, et vaenutsevad pooled kuulevad eestikeelset juttu: analoogne situatsioon on sinelifilmi Emajõe-äärstes stseenides.

Kui punaväelased "1944" jõuavad Saaremaale, siis rood möödub ühe  marssiva mehe tühjaksjäänud kodutalust  ning mehed jäävad sinna pidama. Sinelifilmis räägib sõdur nimega Veski, kuidas ta on saanud endale väikese talu ning keset tärinamöllu sakslastega avastab, et maja, mille juures nad hetkel lahingut peavad, on tema oma ("Anna tuld, minu maja. Saad aru!").

Filmi oli sissepõimitud partisani ja fritsu ning metsavahi anekdoot ja veel mitmeid selliseid seiku, mida väga kogenud lugeja ning vaataja naksti üles leidis (Partisani päevik: "Esmaspäev - pidasime fritsudega kõva lahingu ning ajasime nad metsast välja. Teisipäev: fritsud said abiväge ja ajasid meid metsast välja. Kolmapäev: saime abiväge ja ajasime fritsud metsast välja. Neljapäev: fritsud said kusagilt abiväge ja ajasid meid metsast välja. Reede: tuli metsavaht ja ajas meid kõiki metsast välja.")

Iseenesest oli muidugi kurb kõik see meeste sattumine sellise mõttetu egositliku upitamise ja "ideoloogilise mõtteviisis ülemaailmse laiendamise" eesmärkidel puhkenud ebavajaliku ja tohutuid ressursse kulutanud sündmuste kaosesse,  vedas kui ellu jäid, missest silmnäost või kaotatud jalast/käest.

Valmistab rõõmu, et siin osatakse filme teha. Kuigi osad stsenaariumi traagelniidid olid natukene liiga näha. Filmi esimese poole peategelane Karl Tammik (Kaspar Velberg), kelle kirjakirjutamine kellelegi on kogu filmi ümbritsevaks raamiks,  liigub oma rooduga Tallinna poole. Teel on sõjapõgenike voorid (no täpselt sellistena kirjeldas Lilli neljas kirjapalas inimeste minekuid teedel) ning toimub ka üks lennuki rünnak. Karl jookseb lennuki kuulipilduja valangu ette jäävat väikest tüdrukut ära päästma ning lõpuks satub tüdrukukene lastekodusse. Avinurme alla laseb punaväelane Jüri Jõgi (Kristjan Üksküla) grenader Tammiku maha ning leiab tolle taskust kirja, mille peab viima Tallinnas Estonia pst elava A.Tammiku kätte. Karl Tammik tunneb süüd, kuna ta puges arglikult sirelipõõsasse, kui 1941. aasta juuniküüditamise ajal tema vanemad ja noorem õde Kadri ära viidi. Sellest süüdtundest ajendatud kirja viib Jüri Jõgi Aino Tammikule (Maiken Schmidt), kes pole mitte hukkunud Karli abikaasa, vaid tolle õde. Jüri ja Aino vahel puhkeb sisuliselt kohe sümpaatia (nende laua ääres seismine, vanalinnas jalutamine ning kirikusse jõudmine on samuti dialoogis ühe teise filmiga, mis käsitleb täpselt sama aega, kui need stseeniminutid "1944"-s). Aino tahab Jürile rääkida ühest väikesest vahvast tüdrukust, kes hiljuti oli nende lastekodusse toodud (filmi lõpukaadrites oli Ainoga koos tüdruk, kes oli otse loomulikult seesama laps, kelle Karl ära päästis), Jüri küsib kirikus Ainolt, kes nad üles andis ning selgub, et see on keegi Jõgi-nimeline (jäi selgusetuks, kas see oli Jüri sugulane vms). Sõnaga, stsenarist oskas küll lahingustseene ja rännakuid väga hästi kirjeldada, kuid osad momendid jäid lõdvalt seotuks ning pisut arusaamatuks.

Filmi teise poole peategelaseks saanud  väga inimlikult käituv ning meeldiva välimusega Jõgi hukkub samuti. Sõrves toimuvate vabastuslahingute ajal püüab rood kinni vette taganenud teismelised poisikesed, kes on saksa okupatsiooni viimastel minutitel värvatud abilennuväkke. Poliitiliste põhimõtetetega ja sümboolse nimega ülemus Kreml - enkavedeelane ja muidu ebameeldiv mees - annab Jõgile käsu poisikesed maha lasta kui vaenlased.

Jõgi keeldub kuuletumast ning Kreml hukkab Jõe silmagi pilgutamata. Kuid ega Kremlilgi pikka pidu pole (mõjub lausa irriteerivalt selline fraas, arvestades mõiste 'kreml' aastate jooksul tekkinud võrdsustatud tähendust) - üks sama roodu mees, snaiper Prohhor Sedõhh (Rain Simmul) kõmmutab Kremlile kuuli kerre. Sedõhh on ka see, kes viib Jüri Jõe kirja Aino Tammikule.

Filmi lõpus, nagu ma juba ennegi mainisin, on Aino hoole alla sattunud pisike kahupäine tütarlaps, kelle elu Karl päästis. Lõpukaadrid võtavad kokku sõja mõttetuse kui sellise ning järeltulevate põlvede nimel edasi elamise kohustuse.

Kusjuures see seanss, millele me sattusime, oli Raadio 2 mingi eriseanss ning kohal viibisid Kaspar Velberg, Maiken Schmidt, Kris Taska ning Leo Kunnas. Küsisin kirjanikult (kusjuures juba kolmas kirjanik viimase  7 päeva jooksul - eelmisel nädalal koolivend Ruben, neljapäeval Vilde jutukonkursi raames kätlus Kivirähaga ja eile siis Kunnas) mõnda asja ning kirjanik noogutas - täpselt nii see oligi.

Aga kas mulle film meeldis? Nii ja naa. Mind segas filmile kaasa elamast selle ajastu ja lahingute ülihea tundmine ja kõik need viimaste aastate läbitöötatud sõjaga haakuvad teemad ja teosed. Nagu kirjanduslik kriminalist, otsisin ma sümboolseid sõrmejälgi, ebemeid ja DNA-d, mis peaksid vastavate kirjanduslike instrumentide ette jääma ning ilmselt jäidki. See aga takistas mind suhestumast filmiga. Moodasmas keeles - kõik kõnelused olid ära olnud ning nüüd ma uurisin filmitagust maailma, mitte filmi ennast. Täpselt samalaadse elamuse osaliseks sain ma eelmisel suvel, kui ma käisin vaatamas "Ristuules" erilinastust kusagil tehase territooriumil, kus ma valmistusin kogu südamega ette suuremagaliibriliseks töristamiseks, kuid seda ei juhtunud.

Äkki on mingit asja hakatud lihtsalt üle tootma?  Tegelt ma seda eriti ei usu, sest neid lugusid, mis siis kirjutamata jäid, kuid ometigi igapäevaselt edasi elasid, on lihtsalt nii palju, et zolalik jõgiromaan tundub selle kõrval väga tagasihoidliku beebi köhatusena.

Aga et Nüganen on juba teise sõjafilmi valmis teinud, on aukartustäratav ning kiidan omapoolselt kogu filmi meeskonda, kes on teinud tõsist tööd selle linateose valmissaamiseks.

Urbekuud teretades

Märts mürises majja. See kuu, mis on aastas reeglina kõige pikem töökuu, kuid õpetajaid õnnestava koolivaheajaga. Urbekuu saabus  jõulise kolkimisega seieritele. Iga päev toimub midagi. Sündmus tõttab sündmuse järel. Reedel koolis olnud II trimestri viimane päev kulges õpilastele filmi näitamisega. Klassika. "Kevade".

Samal ajal kui nemad filmi vaatasid, toimetasin mina Lilli-raamatut läbi. Paar asja tuli ikkagi veel juurde kirjutada. Homme aga läheb käsikiri uuesti kirjastusele ning edasi pidid juba küljendus ja kujunuds tulema. Aga jah, toimetajal oli õigus - minu tekstid on täis hooletusvigu. Kirjutades ma ei mõtle, pimekiri eksitab ning mõte kulgeb kiiremini kui näpp klahvi sudida jõuab.

Reedel istusime L-ga väljas. Võtsin nõuks, et vaba naine küll, aga vabadust ei pea tingimata üksi teostama, vaid meeldiva kaaslasega ühes.

Meie lemmikkohviku akna all istudes ei läinud kaua, kui vastaslauda jõudis üks soliidsesse ikka jõudnud ja pisut noksastanud härra, kes tund hiljem minu kapmsunivarrukat näppides telefoninumbri andis ja väga ilusas käekirjas lehekese taha küljele: "Ma armastan sind!" lisas. Isemoodi põnev oli muidugi teada, et tegemist oli väidetavalt Manivald Kesamaa järeltulijaga.  Oleks muidugi põnev olnud tollelt midagi pinnida - äkki saab veel lisandust oma raamatusse juurde, aga ma ei tahtnud härrasmehele vale muljet jätta. Niigi pakkus teine lahkesti oma südant ja kätt, tundunuks kuritarvitamine infot õngitseda.

Sootumaks põnevam oli aga naaberlauda istunud ja tähelepanu äratanud mees. Uue tuttava ma sain igatahes juurde. Kui olime kõik sõbralikult lahku läinud, uitasime L-ga vanalinnas ning ma rääkisin talle (L on ainus, kes on nii magistritöö kui praeguse raamatu kirjutamisega peaaegu sama kursis, kui mina ise) Lilliga seotud tänavatest. Näitasin eeldatava Dunkri tänaval asunud lõbutüdrukute korteri aknaid, kõndisime Pühavaimu kiriku tagahoovi (ma ei mäleta, et ma oleksin seal kunagi viibinud) ja sattusime orelimängu kuulama.

Oleksin tahtunud minna Toompeale ja näidata L-le, kus asus see juuksurisalong, millest "Pimedad aknad" räägivad. Tõnis Kask väitis eelmisel aastal tehtud intervjuus, et filmivõteteks kasutatud salong asus autentsel kohal, kuid sisevõtted toimusid kusagil mujal. Kujutasin elavalt ette salongist nähtud tuvipüüdmisstseeni (Lilli Prometi jutustuses "Kolme mälestused"  küsis 1944. aastal Tallinnasse saabunud sõjapõgenik "Kuhu  kadusid tuvid?". Lilli kirjutas selle teksti 1960.-ndatel. Jutustuses vastab memm, et saksalsed sõid tuvid ära). Kuidas aga tuvipüüdmine tegelikult käis, seda kirjeldas Lilli aga nii:

"Akna taga teeb willi järsu liigutuse ja tuvi ongi kõripidi peos. Siis käänab ta linnu kaela kahekorra, lihtsalt nagu porgandipealse. Pakib saagi «Revaler Zeitung'isse» ja asub uut ohvrit peibutama. Üks valge ude liugleb aeglaselt akna taga“

Ühesõnaga, kõndida nendel samadel tänavatel ning kuulda sillutisi huikamas vastu möödunud aegade kajadest..... Kui need müürid ja majad ning aknasilmad vaid mõistaksid kõnelda sellest, mis möödunud aegadel toimunud.

Pilt internetist

 

Reedene õhtu aga lõppes õdusalt koduse kamina ees teed juues ja nädalavahetusel tuli lausa kahele Suurele keskenduda.

Nüüd siis keskendungi. Tegudele.

---

 

Riiklik kasvatus

Korralikud inimesed ning ausad maksumaksjad teevad  igal aastal veebruaris tuludeklaratsiooni ära. Paari lihtsa vajutusega e-keskkonnas sooritatav protseduur, mille käigus on näha, kuhu, kuidas, miks ja kas.

Nii klikid tehtud, tulemus näha. Mõne päeva möödudes aga ilmub ausa maksumaksja e-maksuameti deklaratsiooni leheküljele näiteks selline teade, et seoses maamaksu eelmisel aastal õigeaegse mitte maksmisega ei saa midagi tagasi enne juulit. Või oktoobrit. Oleneb kui kiiresti deklaratsioon läbi vaadatakse ja missuguses järjekorras sind ette võetakse.

Sõnaga, sind vaadatakse nagu kahjurit, keda tuleb korralikult noomida. Ja see, mille riik sinult ära on võtnud, seda pead sa tagasi ootama. Alandlikult eeldatavasti. Kehtiks juskui tugevama õigus.

Sina ei pea mitte olema hea kodanik, sest riik keerab sulle käru niikuinii.

Kõige selle valguses hakkasin ma mõtlema enda kui kodaniku ülesannetele ja sellele, kas minu peale kunagi hariduse ja tervishoiu näol tehtud kulutused tasuvad ära? Hakkasin oma krediiti üle vaatama - hmm - töötav isik vabariigi algusaastatest peale. Kui mälu ei peta, siis 1993. aastast alates. Töötanud kahes sellises sfääris, kus ollakse reeglina alamakstud ja ületöötanud. Ometigi on mõlemal suunal võrdlemisi vastutusrikas töö.

Kui nii võtta, siis olen ma riigile olnud ühtepidi väga kasumlik - ühe raseduse, sünnituse ja lapsehoolduspuhkusega tootunud juurde kaks maksumaksjat (kole rääkida oma poegadest, kuid võtkem seda üldistusena). Lisaks olen ma olnud võrdlemisi terve inimene ja pole kurnanud riikliku potti (eriti peaks lausuma, sest lapsetoetused siiski ju on). Olen mõistlik ja arukas ning loodetavasti ka edaspidi väärt poegade vanem. Nüüd võtab aga riik ette ja "kasvatab" mind. Milline häbematus, hilineda maamaksuga!! Kusjuures sellise maa eest nõutava maksuga, mis juba on välja ostetud. Paneb silmi pilgutama ja suud paigutama. Ometigi on selle riikliku kasvatuse foonil siin (loe: Eestis) väga mõnus elada. Laenasin selle osa sõbralikust perekoolis ning ausalt - nõustun 120% allöelduga:

- elad riigis, kus meediakajastus valimistevabal ajal keskendub teemadele nagu “Vigalas oli näha siili teed ületamas” ning valimisteajal sellele, kui palju raha keegi juurde saab
– ema saab lapsega jääda koju 3ks aastaks (kuivõrd enamikes riikides on 3 nädalat juba luksus)
– sinu toit on tervislik ja naturaalne (kuivõrd enamike riikide “ökotoit” on see, mille peale Eestis juba nina kirtsutataks)
– sul on võimalus nautida erinevaid aastaaegu ja nende ilu – talvist karskust, sügisest värvidemängu, suvist soojust ja rabajärvede puhtust, kevadist õitselepuhkemist ja sula)
– ümberõppimine vanast peast või kiire tõus karjääriredelil noorest peast on võimalik ja soodustatud, inimest hinnatakse tema tegude, mitte vanuse/soo/cv järgi
– sa ei pea raiskama pidevalt aega bürokraatlike toimingute jaoks pangas/maksuametis/asutustes, vaid saad kõike ära teha Internetis
– ja Internet on avalikult tasuta kättesaadav või siis väga odav kodudes
– pool sinu kodumaast on kaetud imeilusate metsade, soode, rabadega
– sa võid oma kodutalu ukse ette panna luua, kui lähed seeni korjama, ja kõik teavad, et pere pole kodus ning ei lähe tülitama
– sa võid metsas seeni/marju korjata
– sa maksad tulumaksu 20%, mitte üle poole või isegi 90%
– sa saad osta poest piima, mis peab olema külmas, mitte mis ei säili lauspäikese käes 3 aastat
– sa tead, misasi on hapukoor või taluvõi ja sa saad metsapervel jänesekapsast süüa
– sa võid rahulikult oma lapse saata tänavanurgale poodi pakki mune tooma ja lastekaitse ei tule sulle ukse taha süüdistust esitama
– kohvikud ja restoranid kus sa einestad toovad sulle leivakorvi ja saia
– sul on igal pool puhas joogivesi kättesaadav
– sa ei pea mitte kunagi muretsema loodusõnnetuste pärast. (sharon | 23.02.2015 00:48 )

Riik peaks olema ju rahva jaoks, eksole? Mina rahva esindajana olen riigi jaoks küll olemas olnud. Tahaks, et "riiklik kasvatus" natukene leebuks.....

Pilt taas päri internetist ja on juttu illustreeriv