Nonnidest - nendest kahest lendama õppivast varesepojast, Albertist ja Viktooriast - ma juba rääkisin. Kuid nad pole ainukesed elusolendid, kes minu krunti ja kodu sellel aastal õ(õ)n(n)estanud on. Kevadel avastasin vundamendialusi ühe rotipea paistmast ning kööki olid asunud usinad sipelgad. Mõlema vastu sai rohtu - sipelgalõksud ja üllatavalt meeldivalõhnalised mürgikausid sai välja pandud, sest ütlen ausalt - ma küll armastan loomi ja linde ja putukaid, aga mitte oma köögikapist või terrassilt tuigerdamas. Nagu ei meeldi mulle näha hommikuti hiiglaslikke ämblikke vannis ringi sebimast (no kust need pöidlajämeduse kehaga kaheksajalgsed pallid küll sinna pidevalt satuvad?). Sipelgad on õnneks tormlemise järele jätnud, lõksud mõjuvad, kuid tüütud olid nad küll. Isegi kinnise meepurgi kaane alt suutsid nad ennast sisse pressida, rääkimata ühe möödundsuvise kõrvitsa uuristamisest. Ja siiski see rott, keda ma korduvalt kevadel murul lippamas nägin ning kelle pihta kiviga tahtsin visata, aga iga kord sai elajaloom minema.
Ka naabrid on maininud oma aiamajakese alla perioodiliselt surema tulnud rotte. No see on vanade majade needus ilmselt - ikka peab kusagil mõni näriline olema ja kuna oleme olnud nüüdseks kolm aastat kassivabad, siis on talvine hiirepere nt ennast võrdlemisi õdusalt tundnud. Ometigi on mingil hetkel need elukad taandunud/kadunud/hukkunud vms.
Eile aga - no ilusad ilmad alanud (ometigi) ja sai tegeletud kõikide puhkamise osistega - kohusetundlikult laisklesin kohvi juures paar tunnikest, siis lahendasin teste, kirjutasin oma kolmandat raamatut, lebasin päikesekiirte käes, valasin ennast veega üle, einestasin tagasihoidlikult - kui pojad on maapaos vanaisa juures, olen toiduvalmistamisest ikka väga prii ning laupäevane turutamine tõi palju värsket kraami kaasa - sellest ma siis toitungi, kui potid ja katlad meespere puudumise tõttu töös pole.
Päeva edenedes ja õhtu saabudes panin hakkama kastmist. Ja avastasin oma õuduseks, et ühe õunapuu all lebab rott. Küljeli, suu ammuli, saba sorakil. Silmad lahti ja arvestades minu mineviku praktikat - silmad alles hangumas. Olgugi, et olen surnuid ja suremist näinud, silmi kinni vajutanud ja üldse oma kunagises õendamises palju seda näinud, mida märgitakse mõistega 'koledus', ei suutnud ma alles koolnud rotilaipa ise labidale ja igavesse rahupaika panna. No lihtsalt ei suutnud. Palusin naabrimehe appi Ei teagi, mis mind selle lahkunu juures heidutas. Kuid kogu ülejäänud õhtu saatis mind see halliks hangunud laibasilm. Ma ei oska hinnata näriliste mõttemaailma, ma ei tea, millised instinktid selles agoonias vaest hinge piinasid, kuid ometigi tundsin ma sellele kahjurile omamoodi kaasa - alles soe ja pehme, kuid ometigi vaieldamatult surnud, mis surnud.
Imelik ka, et see surmateema mind ikka ja jälle kummitab. Pidevalt on sellega mingi kokkupuude ja ristumine, mida ma küll väga ei tahaks.
Kuna unetus piinab mind, vaatamata puhkusele (mida on ikka veel väga pikalt - kadestage inimesed ;) ) pole unerütm veel korda läinud, vaatasin telksu ja sattusin mingi kanali pealt mingit õudusfilmi juppi vaatama (ja mulle ei ole kunagi õudusfilmid meeldinud, need on nii ebaloogilised ja mõttetud), kus olid tegelasteks... rotid (no vähemalt selles jupis, mida ma 2 minutit nägin). Neetud. Seal vaatas rott punaste ja väga verejanuliste silmadega mulle otsa ja kohe meenus tolle surnud kaimu tardunud pilk ja ahastus lahkunud elust.
Ehhhh.
Kuid suvi on käes, päike hakkab hästi peale, liitreid maasika toormoosi on sügavkülmas valmis, muru rohetab, inimesed on ilusamad.
Saab mõnusalt aega endast läbi voolata ja voolu endas ajatada. Lahe on, kui lahe on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar