Rännuteed kulgev sõna

Mihhail Veller on väga hea sulega kirjanik. Ökonoomse kirjeldusega annab ta napilauseliselt edasi loo tunded, mõtted, ootused. Lehitse mistahes lugu nt tema "Legendidest" ja iga rida tõmbab suunurgad ülespoole - lihtsalt niivõrd omamoodi võtmes kirjutatud tekstid.

Praegusel hetkel ja alljärgnevaga haakuvalt oli tal kahetasandiline jutustus "Legend sotsrealistist",  mis kirjeldab ühe nõukogudeaegse, vahetult enne Moskva olümpiamänge Ameerikasse putkanud Leningradi puu-ja juurviljabaasi asedirektoriga juhtunud lugu. Emigreerunu, oma kodulinnas mastaapsete mõõtmetega mees, ei leidnud enesele kuidagi Ameerikas kohta. Kui toetusrahad otsa said, tundnud mees valulikku nostalgiat, sest nõukogudele omane laveerimine sealpool vett ei toiminud ja süsteem, mida tema oli haneks tõmmanud, puudus. Sestap tehti talle ettepanek kirjutada sellest pitsitavast süsteemist raamat. Õnnetuseks emigrant kirjutada ei osanud. Kirjanduslik agent andnud nõu - kirjutagu oma elu- ja töölugu üles. Hakanud mees siis kirjutama. Kellajalise ja kuupäevalise täpsusega kogu teekonna müüjaabilisest asedirektorini välja. Käsikiri saanud mahukas. Umbes nagu "Sõda ja rahu".  Agent oli loomulikult nördinud: käsikiri polnud kirjastatav.  Kuid emigrant oli juba tiibu sirutanud, leidnud endale juristi, kes soovitanud hoolikalt kaaluda kohtuprotsessi võimalikkuse üle. Agent taltunud ning asunud vandudes käsikirja kirjastustele pakkuma. Tal õnnestus leida üks pisike kirjastus, mis raamatu avaldas, kui näidisõppevahendi NL puu-ja köögiviljakaubandusest. Raamat ilmus, sai omamoodi tunnustatusegi ning emigrant lõpetas igasuguse kirjutamise. Nagu ütleb Veller oma raamatus: "Tema kirjanduslik tegevus sellega lõppes. Lõppes küll, aga ei piirdunud."

Loo teine tasand aga toimus Venemaal, kus teatud väga reglementeerivates asutustes töötasid muuhulgas erinevate keelte filoloogid, kes said palka selle eest, et lugesid raamatuid. Eriti hoolsalt pidas regelementeeriv asutus silma peal neil sõnateostel, mis ilmusid piiri taga ja nende autorite sulest, kelle seos suurriigiga oli kunagi olnud tihe, aga nüüd pisut kaugem. Sõnaga köögiviljaepopöa võttis lugeja nõutuks. Raamat anti lugeda kõrgematele organitele, mis omakorda lisas asjasse päris kõrged võimukandjad. Paljastav teos pajatas täpselt ja kuupäevaliselt kõikidest mahhinatsioonidest Suure Linna puuviljakuningriigis ja tõi kaasa tervet toonast Leningradi vapustanud ja raputanud lainetused.

Emigrandi raamat elas autorist sõltumatut elu.

Olen minagi tähele pannud, et tekst ei sünni, ela ja sure kirjapanemisega, vaid saab endale lugeja vahendusel uued rõivad selga. Lugeja loeb, uurib tähelepanelikult sõna, vaatleb, mõtiskleb, analüüsib, tõmbab paralleele iseendaga (kui oskab ja see osutub vajalikuks) ja..... võib võrdlemisi valusalt niutsatada. Seda olen ennegi siin ju maininud (vt 2014 mai; vt 2015 veebruar).

Sõna rändab oma teel ja  lisaks sellele, mis kujul ta üles tähendatud, kogub juurde põnevaid arusaamu, värvinguid ja nüansse. Mis muuseas on tegelikult teadasaamisel, et keegi on sõna vaadelnud, päris põnev kogemus. Inimesed võivad tunda ennast puudutatuna, heidutatuna, muutub meeleolu ja võib tekidada koguni mõistatusliku vihapurske. Jah, sõnal on vägi. Suur vägi.

Sama momenti tunnetasid ilmselt ka kunagised manajad, tuusijad, nõidurid, šamaanid. Sellest on rääkinud ilukirjandus ning pajatanud kultuurilugu. Sõna paneb tegutsema ning talletab ennast pikkadeks aastateks.

 

Kas teie olete Ljudmilla Petrova? e. miks peab teismeline lakkamatult hiuklema

Veebine foto hiuklemisest

Kevadisel ajal algab meie kliimavööndi  eluslooduses mingi kummaline rahutus, mis ei lõppe ilmselt nii peagi. Inimesed sööstavad tuhinaga kaevama, riisuma, kraapima, istutamiseks sobivaid kohti otsima, grillima. Tormatakse elavnenult spordikauplustesse, et parendada talvega kuhtunud varustust, muretsetakse ikka veel jõuludest keskele jäänud voldikesest. Alustatakse puhkuseplaanide teostamist.

  Koolilapsed on samuti kevade nägu - rahutud, liiga kärsitud, püsimatud. Soojenev ilm kutsub õue, aga vaesed õnnetukesed on päeva parema osa tolmuste ja räsitud kooliseinte vahel kinni. See aga, et kinnine ruum ikka ja jälle veelgi ahistavamalt mõjub, on siililegi selge.

Lisaks on eluslooduse tärkamisele ja ärevusvõbelustele olemas ikka ja jälle lapsed, kes - nagu vana eestlane juba ütles - on oma perekonna peegeliks. Kuidas ikka laps ennast avalikult kinnises  ja kinniselt avalikus ruumis üleval peab, annab aimu lapsevanemlikust hoolest.   Mõnda koduomanikku tean mõnevõrra aastatetagusest ajast ning kahjuks tuleb tõdeda, et ütelus käbide ja kändude kohta peab paika.

  Muidugi on teada, et teismeiga pole miskine lustilaul. Kosuv turi, murduv hääl ja kubemepiirkonda tekkiv karvastik, mõtted pidevalt klassiõe ümarduvate vormide juures kinni. Tüütud koolireeglid, mõttetud tunnid. Kuid vähemalt on olemas klassitäis sama poolmehestunud kambajõmme, kellega koos saab koridorinurgas hirnuda, vahel ka roppust lausuda ning seejärel valju naerupahvakuga oma näilist üleolekut kellegi või millegi suhtes demonstreerida.

  Ilmselt proovivad poolmehesarnased ja oma kehaga veel mittekohanenud õppurid ennast lõbustada. Nt mõne naisõpetaja arvelt, kellele tasub tulla koridoris juurde ja küsida: ,,Kas teie olete Ljudmilla Petrova?" Vastu küsides, et kas ta näeb Ljudmilla Petrova moodi välja, saab naisõpetaja  võrdlemisi tobeda õlakehituse ning noormeeste eemalloivamise osaliseks. Seejärel aga teatas  koridoris kõmav hiuklemine, et taaskord on miski poolmeestele nalja teinud.

 Mõne tunni möödudes tuli üks neist ukse vahelt piiluma - enne tundi. Milleks küll? Ohh, kui nad vaid teaksid. Ilmselt arvavad need uduvurrudega meeslapsed, et  kambakesiti hirnatamine mõjub kuidagi alandavalt või halvustavalt, teadmata, et kohe kindlasti mitte. Küll mõjuvad nad inspireerivalt - milliseid meetmeid tarvitada, et oma poegadest selliseid hirnatajaid ei saaks, kes poolmeestena ennast lõnguslikult välja elavad.

  Tegelt isegi kurb, et muidu ilusa välimusega noormehed sellise mulje enesest jätavad. Justkui oleks loodus mõistuse jagamisel  otsustanud  ainult tavalise kahe poole asemel ühe pelgalt veerandikese  kolpa kallata ja kogu aur peab lollitamisele kuluma.

Kuid ilmselt peab sellise vastiku pooliku perioodi läbi elama ja hiljem kahetsema, et asjad just nii kulgesid.

Gulag. Arhipelaag. Solženitsõn

Tõenäoliselt on iga vähegi üle 30-aastane ja ise teoreetiliselt nõukaaegse inimesena (sündinud ja kasvanud laias laastus punase lipu all; parimad aastad möödunud siiski juba rõõmsas ja eestiaegses teadmises) kuulnud mainitavat pealkirjas toodud märksõnu. Mina olen ja olin.

Siit ja sealt olid kõrvu jäänud mingid remargina mõjuvad poetused, keegi oli kusagil poolhääli maininud millestki midagi (meenuvad ähmased fraasid kusagilt sünnipäevalt, kui ma nii koolitüdrukuna ammuli sui täiskasvanute jutte kuulasin - nüüd selgub, et see siiski oli minu eideetilise mälu juures suurepäraseks, sest ma tõepoolest mäletan erinevaid hetki). Kuid ei enamat. Tüdrukust neiuks ja seejärel naiseks saades mulle sedasorti raamatud meeleolu ei tekitanud, näppu need ei juhtunud ja aruteluks põnevust ei pakkunud (selles valguses vaatan ma vahel koridorides kihistavaid plikapunte ja mõtlen, et jeerum, me olime ikka jube tobedad oma plikalikkuses. Iseseisev ja mõistusega täiskasvanu on olla ikka tuhat korda etem)

Ühesõnaga filoloogia radadele sammunult mäletan ma esmakursuselt, kuidas äsja keskkooli lõpetanud ja näiliselt diipid tulevased, kuid kahjuks vaimselt  varakult abordeerunud sinisukad/luuletajad/libalingvistid/kukkurfilosoofid Solženitsõni võimsat poliitilist jõgidokumentaali analüüsisid ja mind võrdlemisi hävitava pilguga mõõtsid, kuna kehitasin teadmatusest õlgu. Nime olin kuulnud, kuid kätte need raamatud polnud juhtunud. Üks kursavend oli lausa nii rabatud,  leides et ma ei peaks isegi mitte ülikooli haldusalasse jääval maa-alal seisma, rääkimata sealse õhu hingamisest, sest nii primitiivne ei saa ometigi olla.

Jah, tõepoolest, häbenesin toona oma saamatust ja oskamatust etc, kuid tänase seisuga olen ma ennast kokku võtnud ja laenutasin enesele (tõsiküll 14 aastat, kahte last, kolme haridust hiljem) selle epopöa ja....see on niivõrd heas keeles kirjutatud, deskriptiivne, analüütiline, humoorikas, et ma ei saa raamatut käestki panna. Ärkasin kell kolm öösel ja lugesin. Õnneks helises vahepeal äratus, muidu poleks poisid kooli saanud ja mina tööle.

Kirjanik juba oskab tekste koostada. Mis sest, et teema on sünge, poliitiliselt paljastav ja samas kuidagi ahastamapanevalt tuttav. Selle lugemuse valguses on minu uurimisobjekti seesmised kartused 1948.-1949.  täiesti mõistetavad.

Solženitsõn kirjeldab võrdlemisi värvikalt muidu tuimana ja kõiki ühetmoodi võtva süsteemi arreteerimisomadusi: andes mõista, kuivõrd lavastuslikult meisterlikud olid kõikmõeldavad viisid öösel ja päeval inimesi kinni võtta. Kuivõrd ebainimlikud olid tingimused ja kuidas Organid  käituda suutsid.

Omalaadne on loomulikult ka jõgidokumentaali saamislugu - see on suisa eraldiseisev lugu loo tekkimisest. Rääkimata muidugi Solženitsõni enda elust sinna juurde. Dissitent. Endine punaväelane ja nagu ta võrdlemisi literatuurselt väljendas: "Stalini janu ei näinud miski kustutavat."

Omanäoline, väga omanäoline teos. Pole midagi imestada, et kirjutis, mis on elanud lisaks kõigele ka omaette elu, tunnustati   Le Monde'i sajandi 100 raamatu nimekirjas olemisega, olles seal 15 kohal.

Samizdat'ina hinganud käsikiri on kindlasti lugemisootust vääriv raamat. ja ma loen seda dokumentaali edasi. Liiga põnev, et käest panna.

Viimast võmmi jälgides - ja mitte ainult!!

Tänane päev oli võrdlemisi huvitav. Vähe sellest, et ma hommikust alates poegadel aitasin Läti-teemalist ettekannet kokku panna (mis õnnestus) ja suures küpsetustuhinas otsustasin läti rahvusköögi porgandikorpe meisterdada (mis ei õnnestunud, sest sisetunnet eirates tuli välja mingi totaalne käkker-mäkker, mida ei söndanud kellelegi pakkuda. Retseptis tundus olevat väga palju imelikke ebakõlasid ning oma ema kõrvalt kokkamist õppinuna tekitas see mitmel korral kahtlust, kuid ma ignoreerisin, kuni lõpptulemuseks oli häving), sattusin ma kuskil pärastlõunasel ajal aknast välja vaatama, et hmm.. veidralt tuttavad kujud kõnnivad diagonaalis üle tee.

Robert Annus, keda ma esiti üheks selleks ameerika usukuulutajaks pidasin ja seejärel Üllar Saaremäe. Tükk aega käis maja vastas üle tee asjade seadmine ja sehkendamine ning siis oli võimalik märgata kohtuarst Mõisnikku korduvalt punasest autost küürutavat kogu ning uurijapaari valgest masinast korda viis väljumist. Võttepaik lokaliseerus vastasparklaga ning ilmselt segamatuna tavalisest ümberolevast elust tehti võte ära. Püüdisin uudishimulikku nina toas hoida, kuid see on naisterahval ikka nõrk külg olnud. Võrdlemisi vahva oli vaadata.

samas polnud aga sugugi nii vahva näha ennast muusikavideost, mis lõpptulemusena, vaatamata eklektiliselt kulgenud filmimisele siiski päris põnevalt linale jäi. Aga ma saan aru enamikest näitlejatest (kuigi ma seda ise pole), kui nad ütlevad, et ei taha ennast linal vaadata. Mina ka ei taha. Et ma telegeeniline pole, seda tean ammu, kuid et see nii võimsalt välja paistab.... Nojah.

Mune sai värvitud, majapidamises hullumeelne suurpuhastus tehtud. Puhatud, loetud, söödud ja joodud.

Lisaks ahastan käsikirja kohal, see raamat, eee... igatahes ei kirjuta ma mitte ühtegi monograafiat enam. Lillil oli õigus - kui tahad kannatustevaba elu, siis ära hakka kirjanikuks. Kõikide närvid ei pea vastu. Minu omad igatahes narmendavad juba. Aga samas tahaks ikkagi sellise kirjandusteadusliku tekstiga ühele poole saada, millele pole häbi oma nime alla kirjutada. Ühesõnaga - las siis küpseb ja seedub see käsikiri, mida on rehitsenud keeletoimetaja ja nüüd sisutoimetaja ja üldse tasub mul tegelikult  õnnelik olla, et ma juba teise raamatulepingu võrdlemisi väikese vaevaga endale rüppe sain.



Klāvs Veinbahs 2004

Ahjaa, kolmandat kirjutan praegu ka. Idee tekkis võrdlemisi juhuslikult - nagu ikka. Isaga uuest raamatust kõneldes sain mõtteid veelgi juurde ning nüüd on juba mitmed visandid paigas.

Elu on tegelt tore.

Ma ei teagi, kas see grammatiliselt korrektsena kõlab, aga Läti-ettekande jaoks õppisid pojad ütlema tere ja täname kuulamast.

Sveiki! Paldies klausoties! 

Püsides veel Läti lainel, siis kunstist üks lisand ka.





    

 

 

Miks kirjanik ei peaks LSD-d tarvitama

Olen hakanud oma kaasmaalaste pärast paiguti häbi tundma. Mitte nende kurikaelte tõttu, kes väljamaal oma pahalasetempe  korda saadavad, vaid nende inimeste pärast, kes avalikkuse ees nüüd juba korduvalt oma hälbinud mõttemaailma esitavad ja seda propageerivad... ja samas ka mitmeid asju mosaiikidest tervikpildiks kokku veavad.

Ühesõnaga juba varem korra kirutud ja kritiseeritud niinimetet kirjanik kõneles suurelt ja laialt, kuidas kirjanik ikkagi peaks LSD tegema, sest siis laienevat mõtlemise diapasoon.

Korraliku naise, kirjaniku, ema ja õpetajana ja kõiki lugejaid šokeerides - my ass!!

Mul hakkas lausa füüsiliselt valus, kui ma neid kirjaridu lugesin.

Jah, tundeelamused näivad kirkad, tegevused realistlikud, kuid . . . ka väga hävitavad. Mäletan ühe kunagise kolleegi pihtimust toalaes istuvast Pipist, kes ei soovinud ära minna ning dušiotsikust voolavatest ämblikest, kes teda üleni katsid. Samuti mäletan kunagise koolivenna meenutusi sellest, kuidas Tartu kaubamaja olevat muutunud LSD mõju all hiiglaslikuks monstrumiks ja teda mööda tänavaid nii kaua taga ajanud, kuni ta politseinike juurde jõudis, nuttes rääkinud nendele kõik ära ja seejärel uinunud politseiauto tagaistmel. Või mäletan filmi, kus LSD laksus olev mees näeb, kuidas keset tuba seisev alasti naine oma käe kõhukoopasse pistab ja seejärel väljatõmmatud peensoolega midagi teeb. Mäletan, kuidas kõneldi lugu, kus üks kunagistest kohtumisõhute üliõpilastest teinud aknalaualt hüppe, soovides näidata sõpradele, et ta on lennuvõimeline, aga ta lendas valelel poole ning maandus ühiselamu neljdandalt korruselt hoopiski  telliskivihunnikule. Alles mõni hetk hiljem taipasid toas naervad sõbrad, et nali oli koolivenna jaoks jäädavalt läbi.

Kui ma kunagiselt narkoennetus koolituselt õigesti mäletan, siis LSD on üks neid aineid, mis hävitab aju eriti tõhusalt. Muidugi selgitab aine tarvitamine mainitet kirjaniku viimase aja kummalist käitumist, kuid teades, et LSD mõju all saavad inimese mitteteadvusatuse pimedast alast tõusvad momendid kõige elavamateks, siis ei sooviks ma tarvitaja psühhoteraput küll olla. Milliseid allasurutud momente seal siis veel võiks olla.

Kusjuures painav on selle sisuliselt progemise jutu kõrval hetk, kus kahjuks peavad paljud seda suisa fantastiliseks nähtuseks. Tõsiselt ka. Toredas perekoolis ülistas keegi kirjanikku selliselt, et ta peabki šokeerima, on deep ja mitte tavainimestele. Et kirjanik tundvat inimloomust ning oskavat kirjandust hinnata. Põhimõtteliselt on kõik mittemõistjad harimatud ja primitiivsed ning erakordselt halva lugejamaitsega. Sellist geniaalsust saab mõista ainult erakordne lugeja.
http://foorum.perekool.ee/teema/kaur-kender/

Kuid minul tekkib küsimus - miks ta ikkagi nii teeb? Kas on tegemist millegi uue tulemisega? Kas on tegemist narkootikumide kasutamisest tekkinud ajusildade hävimisega? Või on see luigelaul?

Mõnes mõttes on mul inimesest täitsa kahju. Ta on ju kellegi poeg ja vend ja isa ja abikaasa, aga see viimaste nädalate jooksul tulnud tekst, see skandaalsus, see .... on niiiiiiiiiii ebameeldiv.

Ma ei saa ennast päris kirjanikuks veel pidada, kuigi ma seda teed astun. Kuid soovides meid, kirjanikke, mittesellisena näidata, siis äkki aitaks?

Kirjanik on siiski avalikkuse hääletoru ja peab vastutama oma sõnade eest. Ei saa nii lodevalt ja hooletult imelikke ja kaheldava väärtusega mõtteveksleid välja loopida.

Ja milleks oma organismi küll solkida? Seda tänaseni lõplikult avastamata aju lõhkuda millegi nii mõttetuga? 
"LSD tarvitamisel tekkiv reaalsustaju kadu ja hallutsinatsioonid võivad põhjustada õnnetusjuhtumeid, kui inimene nende ajel tegutseb, samuti võib psühhootiline seisund jääda püsima pärast aine mõju lõppu või tekkida hiljem ka ühekordse tarvitamise järgselt."

Coreliga hangunud

On kaks lugu, millest ma tahaksin rääkida.

Esimene räägib kas Antsust või ka Kalevipojast, kes tahab pulma minna. Paneb sauna kütte, teeb viha, võtab valmis vaadiõlu, kasib ja vihtleb, pügab juukseid, paneb puhta hame selga, saduldab hobuse ja kappab tuhatnejla minema. Hobune jääb juhmi näoga järele vaatama.

Teine räägib nüüd juba kultusfilmi staatusesse tõusnud "Teemandiröövist", kus poksimatšide korraldajana töötav Turkich ja sõber Tom arutlevad üsna filmi alguses haagissuvila ostmise üle ning nende taustal grillib ufokal üks paksuvõitu mees vorste, kes siis aeg-ajalt raporteerib Turkichile, et vorstidega läheb aega kaks minutit. Kahe minuti möödudes ütleb ta, et vorstikestega läheb veel aega viis minutit.

See lugu, mis aga nüüd tuleb on seotud minu kolme päeva ponnistustega saada valmis õpilasvõitsluse tunnustuskirjade trükkimisega. Esmaspäeval teatasin vajalikule inimesele, et lugu selline, asjad on vaja ära teha. Vajalik inimene ütles, et teisipäeval, kuna esmaspäeval polevat aega. Teisipäeval ruttasin kalevipojalikult ringi, et asju korraldada ning siis selgus, et kooli "Corel" hangub ära. Suvalisel hetkel. Minust ja tahtest olenemata (öeldakse ju ka, et kus on tahe, seal on tõke).

Vajalik inimene leiab, et aeg oleks uus corel hankida. Lubab teha seda kohe. Kahe-siis-viie minuti-pärast-valmiva vortsigrillija sarnaselt selgus, et corel tuleb homme, st täna. Hommikul hangus corel jälle ja loomulikult uut polnud tulnud. Minul pihk täis kirjandeid, retsenseeritavaid töid, emakeeleõpetajate ainesektsiooni tehavajavate tegevuste nimekirju. Vajaliku inimese tööruum aga täis närviliselt ootavaid kolleege, kes ei suuda faile kopeerida, arvutile restarti teha, faile üles leida, salvestatud materjale avada etc. Püüdes abistada üksi rähklevat vajalikku inimest ja tuginedes oma paljude aastate pikkusele mõningasele kogemusele it-vallas, sain mitmes suunas abiline olla, sest tahtsin kiivalt enne tööpäeva lõppu selgusele jõuda nendes küsimustes, mis vaja ära teha - meeskond ei tööta, kui üks kaar loperdab.
Mina see kaar olla ei taha, sest õenduspäevilt mäletan täpselt seda vaseliinita toimunud urrutamist: kui ikka mingi sinu vastutusalasse jäänud lõik pidi tehtud olema, siis see tuli ära ka teha ja vastutada ma juba oskan. Lisaks ei taha ma kuidagi oma aeg-ajalt peadtõstvat ägedameelsust välja näidata ning lubasin uues kohas alustada mitte just temperamendita, kuid siiski vähemtemperamentsena - et oleks pärastisi silumisi minimaalselt ning lisaks olen ma juba piisavalt vana, et mitte silmadega tuliseid välgunooli ruumi mööda pillutada - seegi nõuab oma energiat ja aega.

Niisiis - ma seegasin nagu Kalevipoeg ja pidin lõpuks ikka minema kappama, sest corel ennast lahti ei sulatanud, uut ei saabunud ja osa tööd jäigi tegemata.

Mina nii pole harjunud. Ühe endise kolleegi sõnadega: "Nii ei saa tööd teha!" vangutan ma pead ja mõtisklen selle üle, kuidas planeerimine peaks ikkagi toimima. Ühe näiliselt väikese detaili

tegevu(setu)sest sõltub päris palju. Maailm ju koosnebki pisiasjadest. Kuidas see kõlas - märka universumis liivatera ja liivateras universumit.

Põnevamat möödunud nädalast

Pilt on veebine

Kirja panemise hetkel on katoliiklastel (eriti iirlastel) püha Patricku päev...

Kuigi ma varasematel aegadel olen pisteliselt siin ja seal kaamerate ette jäänud (kunagi, kui vennad Tõnisted hõbeda võitsid ja me neile klassiga vastu läksime; kui ma noorpoliitikuna kongressidel osalesin; paaril korral seoses mingite tänavaküsitlustega; seoses mitme aastat taguste streikidega, kus ma olin stregiesindaja).

Eelmisel nädalal kutsuti mind aga muusikavideosse fooniks. Võtted toimusid pühapäeval ja tuleb tunnistada, et sain mõne uue tuttava  ja ohtrate kogemuste võrra rikkamaks. Grimmi tegemine (uskumatu, kuidas kõik näitlejad ja lauljad suudavad seda päevast päeva taluda) oli  päris vahva.  Uskumatu, kuidas kõik varjud, laigud, jooned olematusse haihtusid.

Siis tuli oodata. Pikalt oodata, sest kuigi ainult mõneminutiline video, siis iga stseen arutati ja lavastati kolm korda läbi, enne kui videoks läks. Proov, proov ja siis võte. See osaline, kes parasjagu stseenis ei osalenud, istus ja  me rääkisime ning meil oli väga lõbus päev, tõsiselt. Minevikust, olevikust. Asjadest.

Kohal oli ka näitleja ning on ikka suur vahe, kas tegutseb amatöör-algaja või tõeline proff.  Režissööri juhendamisel sai näitleja kohe pihta, mida oli vaja teha, kus seista, istuda, kuidas olla või kui kiiresti kaadris liikuma pidi.

Minu rolliks oli foonil olevaks üheks naisetüübiks olemine. L kehastas arsti.
 Mina keeldusin sellest otsustavalt ning kehastasin kirjanikuprouat. Tõelist. Oma sinise mantli tegin veelgi kuulsamaks - olles sellega olnud juba tunnustatud streigiisik, siis nüüd sobiva kübara ja sellel oleva hiigelsuure roosa õiega muutus kogu kombinatsioon veelgi paeluvamaks.

Vennal oli  videos võrdlemisi suur roll, aga kuna mina sellel hetkel grimmitoolis istusin, siis ma tema võtteid ei näinud, kuid väidetavalt olnud need lõbusad ja oskuslikult tehtud.  

Pärast ema surma, kui ma komplekteerisin majapidamises olevad tööriisatad ja ostsin omale isikliku tööriistakasti, mille isa ja vend ristisid "Sirly kuulsaks tööriistakohvriks", siis nüüd on sama asi juhtunud ka mantliga: "Sirly kuulus sinine mantel". Tjahh, kui ühel päeval seda sinist mantilt enam pole, siis ma kaldun arvama, et ma tellin uue. Must juus ja see rõivatükk on minu kaubamärk....

Traditsiooniline emakeelepäev, mille korraldamine minulikult sujus, kuid mis khm-khm mõnevõrra koolilikult ei sujunud. Selgus mõnda kolleegidest, mis mind üllatas, sest meeskonnatöö mõiste tundus olevat pisut ebaselge, kuid mis seal ikka. Kõik ei saagi osata tiimina töötada.

Etteütlus (loomulikult Kristjan Jaak Petersoni teemaline), mille kahes vanusegrupis võitsid minu õpilased. Olin selle üle väga õnnelik.

Kõnevõistlus, mille ühes vanusegrupis võitsid taas minu õpilased. Ka see tegi mind õnnelikuks. Harjutasime ju ainult korra, mis tähendab kõnet pidada, kuid läks kenasti.

Poegadel lõppes kolmas veerand. Matemaatiline käsipidur on veel peal, kuid muud ained on korras. Käitumine muuseas eeskujulik, hoolsus hea. Eriti lahedad on poegade tehnoloogia- ja kunstitundides tehtud pildid, maskid ja pannilabidad. Kevadel peaks korraldama poegade asjadest tehtud esemete näituse. Tõelise kohe. Avama üheks päevaks koduaia väravad, võtma inimestelt sissepääsuks 10 senti ja lasta neil näha, mida teevad tänapäeva kooliõpilased tundides (kusjuures ka minu koolis teevad lapsed ikka ülipõnevaid asju). Üldse tuleb tunnistada, et lastega on vahva - oma poistega kodus ja väljaspool seda; õpilastega tundides.

Pojad muuseas iseseisvuvad. Osana nende suureks saamise õpetusest oli läinud nädalal kütte toomine (kuuri puudumisel too ma nii kahe nädala kütte lähedalasuvast K-rautast, sedapuhku käisid seda tegemas poisid ja said väga hästi hakkama).

Ühe päeva sai aias toimetatud. Kevad on ju uksele koputanud.

Ning head Patrickut siis kõigile. 

 

 

 

1944 kohtutud hetke

Pärast  MA -d võiksin ennast vabalt lugeda teatud teemade eksperdiks. Nii vastukäiv kui see ka pole, mõistan teist maailmasõda kui ajaloos hullanud suurimat üksiksündmust üsna hästi: tagamaad, asjaolud, osavõtjad, lahingud, tulemused. No viimased on kõigile võrdlemisi silmnähtavad ja üheselt arusaadavad.

Eile tegin 'kaks ühes': filmi "1944" vaatamine  ja  meesterahvaga kohtamine. Njah.. sellega on nii, et kui igatepidi esmapilgul sümpaatsele meesterahvale seltskondlikkuse geeni jagati, siis olid varud jäänud ilmselt väga otsakorrale. Ühesõnaga pärast kino oleksin võinud vabalt omaette kõneledes koju minna. Pärastine arutelu  sarnanes valemile 2sõna/h - arva ära mitu tundi me arutasime?

Aga vahest oli tegemist hoopiski minu isikust tuleneva soovimatusega suhelda? Nojah, vahet pole, kui ei ole huvitatud, siis pole midagi teha, ega me lapsi koos ristima hakka.

Aga filmist endast ka.

Kahtlemata on tegemist väga võimsalt tehtuga. Näitlejad, lahingustseenid, haavatasaamised. Tuleb tunnustada suurt tööd, mida Leo Kunnase kirjutatud stsenaariumi ja Elmo Nüganeni juhendatud filmi juures näha saab. Sinimägedest Sõrveni.

Korralik ja soliidne sõjafilm. Kaevikud, masinad, autentsed relvad, usutavad riided ning mõistusepärane dialoog. Samas tuleb aga tunnistada mõnda pisut skemaatiliseks ja vahest stiliseerituks kirjutatud tegelast.
Ning mulle kui tingnimetusega eksperdile visandus sealt mitmeid intertekstuaalseid momente, mis olid ohtrates dialoogides teise sõjafilmiga - "Inimesed sõdurisinelis". Kui sinelifilm vaatab laskurkorpuse tegemisi ehk siis punaväelaste vaatepunktist, vaatleb "1944" asju mõlemast nurgast. Kuid ka sinelifilmis on olemas konkreetsed viited saksa sõduriks olemisele.
Eesti näitlejaskonda juba nüüd võrdlemisi mahlaseks teinud kaksikvendade Piuside osalus oli otseselt inspireeritud sinelifilmi kaksikutest vendadest Liigeritest. Mõlemas filmis hukkub üks kaksik teise silme all. Sinelifilmis Velikje Luki all toimunud lahingus ("Ole ettevaatlik vennas!"), "1944" Sinimägedes ("Lähen vahetan poisi valvest välja!").

Teine stseen, mis kahekõnet sinelifilmiga pidas, toimus Avinurme sündmuste ajal. Kui "1944" toimub  saksa mundrisse topitud eestlaste ja jõudsalt pealtungivate punaväelaste vahel esimene kokkupõrge ning nad kuulevad, et vaenutsevad pooled kuulevad eestikeelset juttu: analoogne situatsioon on sinelifilmi Emajõe-äärstes stseenides.

Kui punaväelased "1944" jõuavad Saaremaale, siis rood möödub ühe  marssiva mehe tühjaksjäänud kodutalust  ning mehed jäävad sinna pidama. Sinelifilmis räägib sõdur nimega Veski, kuidas ta on saanud endale väikese talu ning keset tärinamöllu sakslastega avastab, et maja, mille juures nad hetkel lahingut peavad, on tema oma ("Anna tuld, minu maja. Saad aru!").

Filmi oli sissepõimitud partisani ja fritsu ning metsavahi anekdoot ja veel mitmeid selliseid seiku, mida väga kogenud lugeja ning vaataja naksti üles leidis (Partisani päevik: "Esmaspäev - pidasime fritsudega kõva lahingu ning ajasime nad metsast välja. Teisipäev: fritsud said abiväge ja ajasid meid metsast välja. Kolmapäev: saime abiväge ja ajasime fritsud metsast välja. Neljapäev: fritsud said kusagilt abiväge ja ajasid meid metsast välja. Reede: tuli metsavaht ja ajas meid kõiki metsast välja.")

Iseenesest oli muidugi kurb kõik see meeste sattumine sellise mõttetu egositliku upitamise ja "ideoloogilise mõtteviisis ülemaailmse laiendamise" eesmärkidel puhkenud ebavajaliku ja tohutuid ressursse kulutanud sündmuste kaosesse,  vedas kui ellu jäid, missest silmnäost või kaotatud jalast/käest.

Valmistab rõõmu, et siin osatakse filme teha. Kuigi osad stsenaariumi traagelniidid olid natukene liiga näha. Filmi esimese poole peategelane Karl Tammik (Kaspar Velberg), kelle kirjakirjutamine kellelegi on kogu filmi ümbritsevaks raamiks,  liigub oma rooduga Tallinna poole. Teel on sõjapõgenike voorid (no täpselt sellistena kirjeldas Lilli neljas kirjapalas inimeste minekuid teedel) ning toimub ka üks lennuki rünnak. Karl jookseb lennuki kuulipilduja valangu ette jäävat väikest tüdrukut ära päästma ning lõpuks satub tüdrukukene lastekodusse. Avinurme alla laseb punaväelane Jüri Jõgi (Kristjan Üksküla) grenader Tammiku maha ning leiab tolle taskust kirja, mille peab viima Tallinnas Estonia pst elava A.Tammiku kätte. Karl Tammik tunneb süüd, kuna ta puges arglikult sirelipõõsasse, kui 1941. aasta juuniküüditamise ajal tema vanemad ja noorem õde Kadri ära viidi. Sellest süüdtundest ajendatud kirja viib Jüri Jõgi Aino Tammikule (Maiken Schmidt), kes pole mitte hukkunud Karli abikaasa, vaid tolle õde. Jüri ja Aino vahel puhkeb sisuliselt kohe sümpaatia (nende laua ääres seismine, vanalinnas jalutamine ning kirikusse jõudmine on samuti dialoogis ühe teise filmiga, mis käsitleb täpselt sama aega, kui need stseeniminutid "1944"-s). Aino tahab Jürile rääkida ühest väikesest vahvast tüdrukust, kes hiljuti oli nende lastekodusse toodud (filmi lõpukaadrites oli Ainoga koos tüdruk, kes oli otse loomulikult seesama laps, kelle Karl ära päästis), Jüri küsib kirikus Ainolt, kes nad üles andis ning selgub, et see on keegi Jõgi-nimeline (jäi selgusetuks, kas see oli Jüri sugulane vms). Sõnaga, stsenarist oskas küll lahingustseene ja rännakuid väga hästi kirjeldada, kuid osad momendid jäid lõdvalt seotuks ning pisut arusaamatuks.

Filmi teise poole peategelaseks saanud  väga inimlikult käituv ning meeldiva välimusega Jõgi hukkub samuti. Sõrves toimuvate vabastuslahingute ajal püüab rood kinni vette taganenud teismelised poisikesed, kes on saksa okupatsiooni viimastel minutitel värvatud abilennuväkke. Poliitiliste põhimõtetetega ja sümboolse nimega ülemus Kreml - enkavedeelane ja muidu ebameeldiv mees - annab Jõgile käsu poisikesed maha lasta kui vaenlased.

Jõgi keeldub kuuletumast ning Kreml hukkab Jõe silmagi pilgutamata. Kuid ega Kremlilgi pikka pidu pole (mõjub lausa irriteerivalt selline fraas, arvestades mõiste 'kreml' aastate jooksul tekkinud võrdsustatud tähendust) - üks sama roodu mees, snaiper Prohhor Sedõhh (Rain Simmul) kõmmutab Kremlile kuuli kerre. Sedõhh on ka see, kes viib Jüri Jõe kirja Aino Tammikule.

Filmi lõpus, nagu ma juba ennegi mainisin, on Aino hoole alla sattunud pisike kahupäine tütarlaps, kelle elu Karl päästis. Lõpukaadrid võtavad kokku sõja mõttetuse kui sellise ning järeltulevate põlvede nimel edasi elamise kohustuse.

Kusjuures see seanss, millele me sattusime, oli Raadio 2 mingi eriseanss ning kohal viibisid Kaspar Velberg, Maiken Schmidt, Kris Taska ning Leo Kunnas. Küsisin kirjanikult (kusjuures juba kolmas kirjanik viimase  7 päeva jooksul - eelmisel nädalal koolivend Ruben, neljapäeval Vilde jutukonkursi raames kätlus Kivirähaga ja eile siis Kunnas) mõnda asja ning kirjanik noogutas - täpselt nii see oligi.

Aga kas mulle film meeldis? Nii ja naa. Mind segas filmile kaasa elamast selle ajastu ja lahingute ülihea tundmine ja kõik need viimaste aastate läbitöötatud sõjaga haakuvad teemad ja teosed. Nagu kirjanduslik kriminalist, otsisin ma sümboolseid sõrmejälgi, ebemeid ja DNA-d, mis peaksid vastavate kirjanduslike instrumentide ette jääma ning ilmselt jäidki. See aga takistas mind suhestumast filmiga. Moodasmas keeles - kõik kõnelused olid ära olnud ning nüüd ma uurisin filmitagust maailma, mitte filmi ennast. Täpselt samalaadse elamuse osaliseks sain ma eelmisel suvel, kui ma käisin vaatamas "Ristuules" erilinastust kusagil tehase territooriumil, kus ma valmistusin kogu südamega ette suuremagaliibriliseks töristamiseks, kuid seda ei juhtunud.

Äkki on mingit asja hakatud lihtsalt üle tootma?  Tegelt ma seda eriti ei usu, sest neid lugusid, mis siis kirjutamata jäid, kuid ometigi igapäevaselt edasi elasid, on lihtsalt nii palju, et zolalik jõgiromaan tundub selle kõrval väga tagasihoidliku beebi köhatusena.

Aga et Nüganen on juba teise sõjafilmi valmis teinud, on aukartustäratav ning kiidan omapoolselt kogu filmi meeskonda, kes on teinud tõsist tööd selle linateose valmissaamiseks.

Urbekuud teretades

Märts mürises majja. See kuu, mis on aastas reeglina kõige pikem töökuu, kuid õpetajaid õnnestava koolivaheajaga. Urbekuu saabus  jõulise kolkimisega seieritele. Iga päev toimub midagi. Sündmus tõttab sündmuse järel. Reedel koolis olnud II trimestri viimane päev kulges õpilastele filmi näitamisega. Klassika. "Kevade".

Samal ajal kui nemad filmi vaatasid, toimetasin mina Lilli-raamatut läbi. Paar asja tuli ikkagi veel juurde kirjutada. Homme aga läheb käsikiri uuesti kirjastusele ning edasi pidid juba küljendus ja kujunuds tulema. Aga jah, toimetajal oli õigus - minu tekstid on täis hooletusvigu. Kirjutades ma ei mõtle, pimekiri eksitab ning mõte kulgeb kiiremini kui näpp klahvi sudida jõuab.

Reedel istusime L-ga väljas. Võtsin nõuks, et vaba naine küll, aga vabadust ei pea tingimata üksi teostama, vaid meeldiva kaaslasega ühes.

Meie lemmikkohviku akna all istudes ei läinud kaua, kui vastaslauda jõudis üks soliidsesse ikka jõudnud ja pisut noksastanud härra, kes tund hiljem minu kapmsunivarrukat näppides telefoninumbri andis ja väga ilusas käekirjas lehekese taha küljele: "Ma armastan sind!" lisas. Isemoodi põnev oli muidugi teada, et tegemist oli väidetavalt Manivald Kesamaa järeltulijaga.  Oleks muidugi põnev olnud tollelt midagi pinnida - äkki saab veel lisandust oma raamatusse juurde, aga ma ei tahtnud härrasmehele vale muljet jätta. Niigi pakkus teine lahkesti oma südant ja kätt, tundunuks kuritarvitamine infot õngitseda.

Sootumaks põnevam oli aga naaberlauda istunud ja tähelepanu äratanud mees. Uue tuttava ma sain igatahes juurde. Kui olime kõik sõbralikult lahku läinud, uitasime L-ga vanalinnas ning ma rääkisin talle (L on ainus, kes on nii magistritöö kui praeguse raamatu kirjutamisega peaaegu sama kursis, kui mina ise) Lilliga seotud tänavatest. Näitasin eeldatava Dunkri tänaval asunud lõbutüdrukute korteri aknaid, kõndisime Pühavaimu kiriku tagahoovi (ma ei mäleta, et ma oleksin seal kunagi viibinud) ja sattusime orelimängu kuulama.

Oleksin tahtunud minna Toompeale ja näidata L-le, kus asus see juuksurisalong, millest "Pimedad aknad" räägivad. Tõnis Kask väitis eelmisel aastal tehtud intervjuus, et filmivõteteks kasutatud salong asus autentsel kohal, kuid sisevõtted toimusid kusagil mujal. Kujutasin elavalt ette salongist nähtud tuvipüüdmisstseeni (Lilli Prometi jutustuses "Kolme mälestused"  küsis 1944. aastal Tallinnasse saabunud sõjapõgenik "Kuhu  kadusid tuvid?". Lilli kirjutas selle teksti 1960.-ndatel. Jutustuses vastab memm, et saksalsed sõid tuvid ära). Kuidas aga tuvipüüdmine tegelikult käis, seda kirjeldas Lilli aga nii:

"Akna taga teeb willi järsu liigutuse ja tuvi ongi kõripidi peos. Siis käänab ta linnu kaela kahekorra, lihtsalt nagu porgandipealse. Pakib saagi «Revaler Zeitung'isse» ja asub uut ohvrit peibutama. Üks valge ude liugleb aeglaselt akna taga“

Ühesõnaga, kõndida nendel samadel tänavatel ning kuulda sillutisi huikamas vastu möödunud aegade kajadest..... Kui need müürid ja majad ning aknasilmad vaid mõistaksid kõnelda sellest, mis möödunud aegadel toimunud.

Pilt internetist

 

Reedene õhtu aga lõppes õdusalt koduse kamina ees teed juues ja nädalavahetusel tuli lausa kahele Suurele keskenduda.

Nüüd siis keskendungi. Tegudele.

---

 

Riiklik kasvatus

Korralikud inimesed ning ausad maksumaksjad teevad  igal aastal veebruaris tuludeklaratsiooni ära. Paari lihtsa vajutusega e-keskkonnas sooritatav protseduur, mille käigus on näha, kuhu, kuidas, miks ja kas.

Nii klikid tehtud, tulemus näha. Mõne päeva möödudes aga ilmub ausa maksumaksja e-maksuameti deklaratsiooni leheküljele näiteks selline teade, et seoses maamaksu eelmisel aastal õigeaegse mitte maksmisega ei saa midagi tagasi enne juulit. Või oktoobrit. Oleneb kui kiiresti deklaratsioon läbi vaadatakse ja missuguses järjekorras sind ette võetakse.

Sõnaga, sind vaadatakse nagu kahjurit, keda tuleb korralikult noomida. Ja see, mille riik sinult ära on võtnud, seda pead sa tagasi ootama. Alandlikult eeldatavasti. Kehtiks juskui tugevama õigus.

Sina ei pea mitte olema hea kodanik, sest riik keerab sulle käru niikuinii.

Kõige selle valguses hakkasin ma mõtlema enda kui kodaniku ülesannetele ja sellele, kas minu peale kunagi hariduse ja tervishoiu näol tehtud kulutused tasuvad ära? Hakkasin oma krediiti üle vaatama - hmm - töötav isik vabariigi algusaastatest peale. Kui mälu ei peta, siis 1993. aastast alates. Töötanud kahes sellises sfääris, kus ollakse reeglina alamakstud ja ületöötanud. Ometigi on mõlemal suunal võrdlemisi vastutusrikas töö.

Kui nii võtta, siis olen ma riigile olnud ühtepidi väga kasumlik - ühe raseduse, sünnituse ja lapsehoolduspuhkusega tootunud juurde kaks maksumaksjat (kole rääkida oma poegadest, kuid võtkem seda üldistusena). Lisaks olen ma olnud võrdlemisi terve inimene ja pole kurnanud riikliku potti (eriti peaks lausuma, sest lapsetoetused siiski ju on). Olen mõistlik ja arukas ning loodetavasti ka edaspidi väärt poegade vanem. Nüüd võtab aga riik ette ja "kasvatab" mind. Milline häbematus, hilineda maamaksuga!! Kusjuures sellise maa eest nõutava maksuga, mis juba on välja ostetud. Paneb silmi pilgutama ja suud paigutama. Ometigi on selle riikliku kasvatuse foonil siin (loe: Eestis) väga mõnus elada. Laenasin selle osa sõbralikust perekoolis ning ausalt - nõustun 120% allöelduga:

- elad riigis, kus meediakajastus valimistevabal ajal keskendub teemadele nagu “Vigalas oli näha siili teed ületamas” ning valimisteajal sellele, kui palju raha keegi juurde saab
– ema saab lapsega jääda koju 3ks aastaks (kuivõrd enamikes riikides on 3 nädalat juba luksus)
– sinu toit on tervislik ja naturaalne (kuivõrd enamike riikide “ökotoit” on see, mille peale Eestis juba nina kirtsutataks)
– sul on võimalus nautida erinevaid aastaaegu ja nende ilu – talvist karskust, sügisest värvidemängu, suvist soojust ja rabajärvede puhtust, kevadist õitselepuhkemist ja sula)
– ümberõppimine vanast peast või kiire tõus karjääriredelil noorest peast on võimalik ja soodustatud, inimest hinnatakse tema tegude, mitte vanuse/soo/cv järgi
– sa ei pea raiskama pidevalt aega bürokraatlike toimingute jaoks pangas/maksuametis/asutustes, vaid saad kõike ära teha Internetis
– ja Internet on avalikult tasuta kättesaadav või siis väga odav kodudes
– pool sinu kodumaast on kaetud imeilusate metsade, soode, rabadega
– sa võid oma kodutalu ukse ette panna luua, kui lähed seeni korjama, ja kõik teavad, et pere pole kodus ning ei lähe tülitama
– sa võid metsas seeni/marju korjata
– sa maksad tulumaksu 20%, mitte üle poole või isegi 90%
– sa saad osta poest piima, mis peab olema külmas, mitte mis ei säili lauspäikese käes 3 aastat
– sa tead, misasi on hapukoor või taluvõi ja sa saad metsapervel jänesekapsast süüa
– sa võid rahulikult oma lapse saata tänavanurgale poodi pakki mune tooma ja lastekaitse ei tule sulle ukse taha süüdistust esitama
– kohvikud ja restoranid kus sa einestad toovad sulle leivakorvi ja saia
– sul on igal pool puhas joogivesi kättesaadav
– sa ei pea mitte kunagi muretsema loodusõnnetuste pärast. (sharon | 23.02.2015 00:48 )

Riik peaks olema ju rahva jaoks, eksole? Mina rahva esindajana olen riigi jaoks küll olemas olnud. Tahaks, et "riiklik kasvatus" natukene leebuks.....

Pilt taas päri internetist ja on juttu illustreeriv



 

Põrgus pole pühapäeva

Selliselt kähvas Loona Tuisk "Soomustüdrukus", kui ta järjekordselt oli viimse piirini viidud selles Võrumaal asunud Kaitseministeeriumi töölaagris ühel kuumal augustipäeval 1927. aastal.

Vahel armastan mina Loona sõnadega öelda - emadel pole vabu päevi. Üldsegi mitte oma elu põrgulikuks pidades, vaid pigem viidates just sellele, et ma ei saa võtta endale vaba aega lihtsalt seetõttu, et täna on nt kõikidel eestlastel vaba päev. Kuigi jah, esipaar ohkas ilmselt eile õhtul magama minnes ühest suust, et njah, tuleb jälle see päev. No see muidugi pidi olema teadlik valik, kandideerida veel üheks valitsusajaks ning minna Eesti ajalukku kui üks..eeee... paljuräägituim ja skandaalseim esipaar, kuid - rangelt võttes ei tasuks unustada, et nad on inimesed. Nagu meie kõik. Kelle nahk tunneb valu ja ihu vajab pesemist, kõht sööki ja vaim lõdvaks laskmist.

Sedasi siis.

Väikese tüdrukuna vaatasin ma tihti oma ema, kes jäi voodis lugedes magama, raamat rinnal. Imestasin, et miks ta küll siis nii vähe loeb ja kohe magama jääb. Minule küll unejuttudest ühest ei piisanud, isa pidi ikka mitu lugu lugema - siis kui ta merel polnud, muidu tegi seda ikka ema.

Nüüd on aga kujunenud nii, et ma lihtsalt ei suuda voodis lugeda. Mingisugusel ajahämul ma tajun, et raamat kolksas põrandale, kuid selle üles võtmisega ma küll ei jaksa enam tegelda. Ma olen siin varemgi sellest rääkinud, et  töödekuhi ajab taga. Kui armastad puhtust ja korda, siis pead lihtsalt askeldama, toit iseenesest valmis ei saa, pesu ise restile ei kõnni ja poja kinnas ennast ei nõelu. Kõige foonil on tulemas suur eksam, emakeelepäev. Ühe asjaga saad valmis, teine vaatab juba ukse vahelt sisse. Poest tulles märkad paljanduval murul vana-aastast jäänud korke ja tulevärke, keegi naljahammas on oma taarakoti minule poetanud - kõigega tuleb rinda pista.

Kusjuures on asjadega veel nii - ühel hommikul kõndis keegi varastel tundidel ümber maja. Kustutatud tuledega toas ma piilusin küll välja, kuid kedagi ei märganud. Võtsin julguse ja kirve kätte ning paiskasin ukse valla - tõepoolest seisis aia tagumises osas keegi, kes sealt natukese aja pärast ära kadus. Kes see oli, ma ei teagi. Rohkem ei tahaks ka, et siia tuleks.

Homsest algab katastroofilise minutipärasusega paika pandud päev - kolm koosolekut tundidele lisaks. Neljapäeval sama. Reedel ma lähen... eee... välja. Peab endale lubama vabu hetki, kuigi põrgus pühapäeva pole.

Ühed tähtajad on möödas, juba tuksuvad järgmised kuklas. Poistel sama. Alles oli üks veerandi lõpp, uus aga koputab uksele. Sõbraga kolme peale tehtava video esitlus on homme. Täna hakkavad nad seda lihvima. Näis kuidas õpetaja reageerib nende multifilmile, mille saatemuusikaks on üks võrdlemisi tuntud lugu, aga sootumaks teiste sõnadega. Asi nimelt selline, et kuna  mina olen viimasel ajal aina sõjakirjandusega tegelenud, siis tuli ka poistele rääkida paarist teise maailmasõjaga seotud isikust. Kõige markantsem on loomulikult tõeline saatana inimese kujul - Hitler. Poisid valisidki oma uurimisobjektiks just selle tegelase. Tingimus pidi olema, et surnud, aga kuulus isik. Kurikuulus siinpuhul sobiks paremini. Omapoolne täiendus võrdlemisi vahvale animatsioonile tuli sellise lauluga: "Hitler Has Only Got One Ball". Pidasin sõbra emaga nõu, tema leidis, et las poisid teevad. Nende õpe ju.

Eks näis, mis  siis saab. Õpetajana ajaks mind selline iroonia muigama, kuid hinnet ma panna ei oskaks.

Tundemaailm on kurvastav. H-ga nagu oleks midagi, aga.. Tahan samasugust tunderaputust nagu sepaga - ohh, kuidas ma teda....

Sellega on muidugi jälle üks kummaline juhuslikkus. Mõni aeg tagasi, kui oli see tigedate nootide vahetamise päev ja otsustava EI kuulmine, käisin ma hambaarstil. No oli ebameeldiv. Arst tahtis välja vahetada ühe igiammuse plommi ja sellega sai valu tunda. Lõpuks, pärast mitut süsti ja tegevust, sai ma siis toolist tulema. Kogu selle hambasebimise aja (muide vastab tõele, et füüsilise valuga saab emotsionaalset valu vaigistada) ma siis haletsesin ennast ja lõpuks ikka soolane silmavesi lahti ka.

Kui ma kurnatult koridori jõudsin ja muudkui edasi nutsin, tuli mulle keegi vastu, kes tundis huvi, miks ma nii nutan. Täiesti ilmvõimatuna osutus selleks vastutulijaks.... sepp. Kes siis istus ja lohutas ja minuga rääkis ja see tundus nii tahethalvav, kuidas ma ei tahtnud tema kõrvalt püsti tõusta. Maailm, miks tegid sa nii kurja tembu meile ja meid lahku ajasid?

Ta ju ometigi oli see. ÕIGE. Ahh, miks tulid sa minu ellu alles hiljuti, mitte varem? Miks? Just sinusugune ürgmees oli mulle sobilik. Minu meesperegi leidis nii.

Ja nagu sellest oleks kõigest vähe - läks paar päeva mööda ning juhtusin ühes sõitma luuletajast ekskihlatuga. Tema oli sõnaaher nagu ikka. Kolme peatuse jooksul vahetasime kuus sõna. Tema puhul tasub küll kergendatult ohata - hea, et see karikas joomata jäi. Mõistatusliku seigana paneb see tänaseni ümbritsevaid ja teadjamaid kulmu kergitama - sina ja luuletaja? Mis mõttes? Või pigem - miks?

Kuna pildiline tekst mõjub  lihtsustavalt - kumma valiks lugeja?

Pilt pärit internetist



Pilt pärit internetist



 

 

Ühesõnaga - tegemiste vahel tuleb perioodiliselt mõtiskleda ka muude asjade üle.

Kuid nagu juba öeldud - emad ei saa puhkust võtta, vaba päev ei tähenda tingimata diivanil pikutamist ja lugemist, vaid miljoni asja korda ajamist. Pirukad ei küpse ise ja üks õige sünnipäev ju ei mööda hea küpsetiseta. Või kuidas?

Taastumisaeg

Klassikaliselt legendaarses "Tuulest viidud" romaanis on üks  väga episoodiline, kuid põnev vanadaam, Scarletti naaberistanduses elav Fontaine vanaema. Soovimata lugu ümber jutustada, seisneb selle karakteri vastu huvi tõusmine ühes lauses: "Ellu jäävad rasketes oludes need inimesed, kes on nagu tatrataim - tuulte ja vihmade käes on tatravars surutud vastu maad, ta näib väga alandlik, kuid kui torm möödas, siis tõstab ta oma niiskust kogunud kobara uuesti üles ning kasvab edasi."

Elu keerdkäikude korral juhtub minugagi  nii - vahel olen ma eluraskustest tummaks lööduna vait. Ei kõnele, ei kirjuta. Nutan seesmiselt ja poetan pisaraid nähtavalt. Olen tõsine ning suutmatu. Kuid seejärel tuleb ikkagi saada mistahes tekkepõhjusega olukorrast üle ning asuda igapäevast elu elama.

Pärast tõdemust (vt minu eelnevaid sissekandeid) väga oluliste eluliste seikade korrigeerimisvajaduse kohta,  olin ma kolm päeva tõsiselt vait. Kummastava sisekaemusega külvatud. Sestap ma siingi eriti ei kõnelenud.

Kuid - ükskõik kui palju ja kuidas ma leinama midagi ei peaks - minu kätepaari ja töötahet vajasid nii pojad, õpilased, käsikiri kui ka kodu. Lisaks ei tasu mul ennastki unustada: hingele vaimutoitu tasub ikka ka anda. Mis siis toimus?

Vabariigi sünnipäeva eel koostasid õpilased sugupuid ja kas siis vabariigi sünni või taassünniga seotud plakateid. Endal oli sebimist aktuse ettevalmistamisega ning aktusepäev kujunes kiirreageerimisrühma tegevusega sarnaseks. 
Kuna ma sellel aastal klassijuhataja pole, siis tuli mul asendada kõiki neid, kes oma klassiga aktusel viibisid ning tundi mingil põhjusel ei andnud. Juhtusin olema bioloog ja filminäitaja. Lisaks tuli juhendatavale uurimusele viimast lihvi anda, teise trimestri hinded välja panna, sõbratari sünnipäeva tähistada (ja ohjaa, see oli vast tähistamine!!), Kiek in de Kökis käia (interaktiivne ja väga põnevalt ülesseatud eksponaadid, pole midagi öelda - 21. sajand annab tõeliselt vahvaid võimalusi ajaloo uurimiseks). Ka tuli vahepeal tähistada sõbrapäeva ning lauale kogunes õpilaste toodud lilli ja šokolaade.

Loovkirjutamises sai tegeletud haikude ja teemantidega. Viimasel puhul andsin õpilastele ette sõnad ja nad koostasid. Oi, me naersime, sest tekstid olid vaimukad ja isikupärased. Hiljuti kirjutasid nad pärast õudusseminari ise õdusjutte. Ja päris ausalt - need olid kõhedad lood. Osad valisin välja ja saatsin ka Vilde õudusjutu konkursile. Näis, mis saab.

Koolil on olnud üks vahva traditsioon - sõbrapäeva paiku  kingib iga klass kooli raamatukogule ühe uue raamatu ning õpilased loevad sellest uuest raamatust katkendeid ette. Ühe oma klassiga tegime meie veel muudki - õpilased panid loovtöödest kokku teosed "Meie klassi kõigemad" ning "Ole hea ja ära kiusa".  Nemad koostasid, mina kujundasin ja köitsin. Päris omapärased tulid. Õpilastele endile meeldis, mis ongi tegelikult peamine.

Ühtede õpilastega tuli juttu turust kui sellisest ning väga spontaanselt läks arutelu kirjanduslikult tekstilt muutunud linnaruumile. Tänu FB kontaktidele sain ma näidata mitmeid enne/nüüd fotoseeriaid ning leidsin rahvusarhiivi filmiosakonnast lõigukesi vanadest aegadest. Sõnaga - meil kujunes väga  kreatiivne õhkkond. Kuid nad tulevad kaasa, kuulavad ja kommenteerivad, vaatavad, esitavad küsimusi. Ning see vist ongi peamine.

Õpilastega on ühtepidi raske ja teistpidi kerge. Põlvkonnad on muutunud. Hüperaktiivseid lapsi on oluliselt rohkem (kuigi mina tõlgendaksin seda pigem tugevate kasvatuslike probleemidena), tähelepanu kusagil paigal hoida tänapäevases vilkuvas, piiksusvas ja tormlevas nutimaailmas - see on paras väljakutse, kuid seda põnevam on lastega kontakti leidmine ning tõdemine, et ma tõepooolest annan järgmistele põlvedele tarkust edasi.

Oma pojad aga oskavad üllatada erilisel moel. Inglise keele jaoks loodud videoprojekt, mille vaatamine tõi naerupisarad silma. Njaa, uue ajastu lastel on loominguline lähenemine pisut teistsugune. Võimalused info kogumiseks ja käitlemiseks sootumaks erinevad ning tulemused sellele vastavad. Hetkel on kooliasjad nendel siiski korras, kuigi märkan igakevade-eelseid väsimuse märke. No aga varsti on päike väljas, rattad all ning saavad värskes õhus liikudes jälle reipamaks.

Oma käsikirja toimetamine võtab aga ohkama. Ega asjata ju ei öelda, et see, kes oskab, see kirjutab; see, kes ei oska, toimetab.. Mitte üldse tahtes olla kuidagi üleolev, vaid suhtudes täie lugupidamisega toimetaja tehtud töösse (lõppkokkuvõttes peab ju raamat tulema välja ikkagi suurepärane, mitte lihtsalt mingisugune), ta ikka toimetas ja hoolega. Isegi selliseid sõnu ja fraase, mille ma uurimisobjekti päevikutest laenanud olin.  Lisaks adusin ma täielikult, et tema hinnangul olen ma kui mitte just ortograafiline lollpea, siis  grammatilise arengupeetusega küll. Lisaks pidev kahtlemine faktite esitatuses. Kas on ikka olemas selline asi nagu õhutõrjekahur? Kas ikka Lilli tegi nii? Selle parandustega käsikirja ma spiraalitan kahtlemata kokku ja tegutsen edasi.

Nojah. Kuid kurjaks teevad mind tõbisena lapsi koolisaatvad lapsevanemad ning läkastavad kolleegid. No ei osata au sees hoida ei enda ega teiste tervist.  Loomulikult pidin kollegiaalsuse huvides ka mina vastu võtma mingi kurja kurgutõve,  mis on teinud hääle hundikurgu kõlaliseks.

Korstnas ulub tige veebruarituul ning välja vaadates on taevas enam-vähem kodukase kõrgusel. Ometigi laualvad hommikuti aias linnud ning õhus on tunda teatavat ja kevadele ainuomast värskust.

Ja kõiki neid mõnusaid asjatamisi aiamaal. Hmmm....

Lugegem lõpetatuks

Nädala pikk ja pingeline teravate nootide vahetus mitmel suunal saab tänasest alates oma lõpliku punkti. Intelligentsuse esmaseks tunnuseks on alati peetud võimet kohaneda olukorraga, kohanemisvõimet mul on, aga see tuleb raskelt.

Unetus, mis jälle on tulnud maad võtma, on pannud öösiti mõtlema väga paljude asjade üle järele.

On selge, et bioloogilisest teisest meie elus pole enam mingeid jälgi. Kui isa keeldub ühemõtteliselt poegadega suhtlemisest, siis ei saa kahjuks mina midagi teha - täiskasvanud mehe kolmeaastasele omane jonniv käitumine peaks olema piisavalt kõnekas, et mitte enam teda ellu lubada. Kõike, mida isa võinuks oma poegadele meheks sirgumise kohta rääkida  - see jääb olemata. Iseenesest muidugi kurb. Tuleb hinnata ümber oma olemasolevad jõuvarud ning tegutseda edasi.

Siinkohal ja täiesti avalikult pöördun ma bioloogilise teise poole (ära tule ütlema, et sa seda ei loe - seda teeb sinu eest sinu kaasa, kes põlevil silmi saab siis oma virtuaalellu lisada "mõtestatud ja sisukaid", naerukrapidest kõõksuvaid postitusi) - kui sa juhtudki juhuslikult nendega kusagil kokku, siis sa keerad otsustavalt selja, sest sul on KEELATUD neid kõnetada, nendega mingilgi viisil kontakti otsida, nende poole vaadata.

Kui su naisvanem peaks kasutama jälle oma sõbratari, et nuhkida nende hinnete ja muude asjade järele, siis järgnevad sellele kõikidele osapooltele rakenduvad tagajärgede likvideerimised.

Kui sa üritad oma tütarde ema kaudu nende kohta informatsiooni hankida, siis ka see on KEELATUD. Sa EI TOHI kasutada mitte ühtegi seaduslikku ja avalikku kanalit, et nendega kontakti otsida, samuti ei ole sul lubatud nende digiterviselugu vaadata. Nende FB kontod on sinu jaoks olematud. Täpselt nagu minu kontod ja pärast seda postitust ka minu blogi - selle lugemine on  sinu jaoks LÕPPENUD. Sul pole lubatud minu kirjutisi lugeda. Samuti mistahes minu sulest ilmunud artikleid ja raamatuid. Sa ei TOHI neid osta ega laenutada. Ka sinu elukaaslane EI TOHI vaaadata minu FB kontot ja lugeda enam seda blogi. Samuti pole talle lubatud minust oma FB-s kõneleda ega minu initsiaale mistahes viisil kasutada (see on muidugi kahepoolne asi, seda ei tee enam ka mina), pole lubatud lugeda minu nime all ilmuvaid kirjutisi.
Sinu vanemad EI TOHI mitte kunagi mitte üheski kõneluses mainida, et minu pojad on nende lapselapsed, neile POLE LUBATUD kutsuda lapselapsi oma surivoodile ega üleüldse mingil muul moel nende peale isegi kõige vähemaltki mõelda.
Kui sinu ja su kaasa peaksite saama lapse, kes nt võib tulevikus vajada mingisugust meditsiinilist abi (ptüi-ptüi-ptüi), siis on sul KEELATUD mõelda minu poegade, kui võimalike abistajate peale.
Samuti pole sul lubatud enam MITTE KUNAGI mitte üheski dialoogis, kõneluses ega arutelus kasutada minu nime, poegade nime või rääkida meie kunagisest suhtest mitte kellelegi ega mitte kellegagi. Küsimusele, kuidas sinu pojad elavad (kui meie ühised tuttavad nt peaksid seda tegema) - on sul KEELATUD vastata, sa EITAD, et sul on lisaks tütardele veel lapsi.
Sama keeld laieneb loomulikult ka minule - ma EITAN täielikult, et ma olen olnud sinuga kunagi mingilgi viisil seotud, olen sind tundnud või, et sa oled minu laste isa. Kui minu käest küsitakse, kas ma tean, kes sa oled, siis ma keeldun kategooriliselt sind mäletamist. 

Kuni poegade 18-aastaseks saamiseni kannad sa nende elatisraha üle. Viimane kord, kui me sinust üldse midagi kuuleme, saabub 25.08.2021. Siis on nende 18 sünnipäev, sa teed viimase ülekande ning siis on KÕIK. Sa EI MÄLETA enam MITTE KUNAGI, et sul on üldse olnud kaksikud pojad. Kui neil peaksid sündima lapsed, siis EI OLE sul LUBATUD ennast nimetada nende laste vanaisaks. See geneetiline võrse on sinust JÄÄDAVALT lahkunud.

Ja lõpetuseks - sul on KEELATUD oma poegade peale mõelda.

Kas tolerants säiliks ka siis?

Viimaste päevade blogipostitustele on tulnud suur hulk klikke - uudishimu ajab sügelema ka kõige rahumeelsema inimese. Samuti on tõstatanud küsimusi need isikud, kes on siinkirjutaja tutvuskonna seljataguseks - mis toimub? Tundub, et selgitustööd tuleb  teha kõikidele lugejatele võrdselt, nagu kuubi puhulgi, kus kõik küljed tähendavad täpselt ühepalju.

Üks asi, mida ma pole kunagi sallinud, on see, kui suhtes olevad osapooled hakkavad suhtesse kolmandaid tooma. Eriti ajab tigedaks see, kui eiratakse tsivilisatsiooni kuldreeglit - tee kõike nii salaja, et keegi sellest midagi ei tea või tee kõike nii avalikult, et inimestel on sellest täiesti ükskõik. Vanaaegse sõnaga 'ulaelu' märgiksin ma seda, et vabadel meestel ja naistel on õigus teha, mis pähe tuleb, muidugi siis, kui mõlemad on tõepoolest vabad.  
Aga kui muidu  vallalisepõlve pidavad neiukesed, tõenäoliselt  arukad olevused, heidavad ühte nende meestega, kes on juba tegelikult seotud ja väikeste laste isad - mulle tekitavad nad kohe allergilise viha. Jah, siinkohal oma ausa põhiloomusega tunnistan - on varases nooruses olnud mõned seigad, mille üle ma uhkust ei tunne, kuid MINU pärast pole kunagi mitte ükski väike laps pidanud jääma ilma isa täiemahuliselt tähelepanust. Olen alati nende naiste poolt, kellesse suhtutakse nagu kolmandajärgu raudtee kiirsööklasse, kuna silmapiirile on ilmunud keegi uuem ja värskem eksemplar. Inimhing on võimeline tegema hämmastavaid asju ning sõbrunema ka nende naistega, kellega poleks eales arvanud, et teistel tingimustel see võimalik oleks.

On olemas selline mõiste nagu 'naistevaheline solidaarus' ja selle juured ulatuvad väga kaugesse lapsepõlve - oma lemmiknukku ei antud kellelegi mängida, see oli ainuisikuliselt nukuomaniku privileeg (tuletage endale meelde, kuidas toimiste, kui kasvõi oma õde üritas sellel lelul juukseid sättida!). Sama kehtib tegelikult ka kaaslase puhul. Vallaline naine ei lehvita ennast seotud mehe ees. SEE seotud mees on ühele naisele ennast lubanud (ilmselt on suhtes alati mingid kindlad reeglid, mis pannakse kohe alguses paika, harilikult on üheks eelduseks ka vastastikkune truudus).  Kui juhtubki see vallaline naine  lehvitama, siis tulevad tagajärjed. Ma kaldun arvama, et mitte ükski viidatavas loos asjaosalisena kommenteerinutest ei oleks mõistlik ja mõistev, kui see juhtuks sinuga. SINU elukaaslasele ajab küüned taha keegi võrdlemisi luhvalikult käituv olevus. Olgem ausad - selliste naiste kohta on olemas väga ühemõtteline väljend, mida ma siinkohal ei kirjutaks.

No hüva, mingil hetkel on mõistus peast kadunud ning makjavellilikult (oma eesmärk saavutatakse kasvõi üle laipade minnes) edasi püüdes ei mõelda tagajärgedele üldse. Kuid ometigi on need olemas.

Täiesti käegakatsutavalt. Kuid nende mõistmiseks on vaja veel ühte nüanssi - südametunnistust. Kui see puudub, siis pole midagi teha, sest isiklik õnn kaalub üle kõik moraalsed ja eetilised piirid, mida ületatud on. Jah, sisuliselt olen ma sellega nõus, kuid kui mistahes suhete lammutamisel on osapooleks väikesed ja süütud olevused, siis läheb mul hari punaseks.

Mõtlen nendele eilseses postituses viidatud naistele - kas te enda südamesse sisse vaadates, kui see juhtuks teiega, teie eluga,  ka nii arvaksite? Kas suhtumine ikka jääb samaks, kui sinu elukaaslane leiab, et tasub üle parda heita kõik senine? Kõik mille olete ühiselt rajanud? Kaldun arvama et mitte. See on puht selline inimlik mõtlemine. Inimene on egoist ning ei taha kohe kindlasti, et TEMALT midagi ära võetakse. Need, kes väidavad, et armastavad kaaslast nii palju, et peaasi oleks tema õnn - need valetavad. Siin astubki mängu see lapsepõlve lemmiknuku efekt.

Nüüd aga ühest kuubi küljest, millest tõenäoliselt pole väiksemate laste vanemad veel mõelnud ning sellises jaanalinnulikult pea liiva alla peitmises loodavad, et nendega seda kunagi ei juhtu. Kui õnnelikud oleksite teie emana, kui teie veetlev ja asjalik tütar; noor, vallaline, haritud; tegus, tuleb teie palge ette ja teatab, et ta on ajanud lõhki perekonna, kus noorim laps veel sündimata ning mehel on juba üks mudilane. Ja see pole veel kõik. Lisaks on teie tütre uuel vallutusel veel kaks last - tudengiromansist. Kokku siis neli. Emana  muidugi toetate oma tütart, olete õnnelik, et ta on armunud, kuid....heidate hämmeldunud pilke oma südamesse ning mõtisklete pikalt selle üle, miks tahab noor naine sellise taagaga meest? Kas tõesti polnud vabade ja vallaliste meeste seas valikut? Elukogemus aga tõstatab veel küsimusi, kui kuulete laste vanuseid - kümne aasta jooksul sigitatud kahe erineva naisega neli last ning ükski nendest lastest ei kasva isa juures. Kas peas ei löö mingid häirekellad? Et kui ta juba on kahe pesakonnaga nii teinud, siis miks peaks minu tütar olema teistsugune? Ja kas tõesti tahab tütar luua perekonna, kus tema järeltulijal oleks poolvendi ja poolõdesid, kellega peaks asjade selguse huvides suhtlema kunagi tulevikus - kasvõi seetõttu, et Eesti väiksusest tingituna ei tekiks lähisugulussuhteid.

Kindlasti on  veel küsimusi, nagu näiteks selline: minult pole ju keegi meest üle löönud, bioloogiline teine lihtsalt jalutas minema, kuna ei tahtnud isa olla, miks siis mina probleemkinda õhku viskasin?
Aga seetõttu, et silmnähtavalt on keelatud suhelda esimese hüljatud pesakonnaga. Hiljuti tuli see jutuks ning olgugi, et põhjendused kaldusid teise äärmusesse (kuna mina olen niivõrd ebameeldiv isik), siis olid tegelikud motiivid läbinähtavamad. Ühed ja võrdlemisi väikesed lapsed talub iga armastav naine ära, kuid veel ühtesid lapsi nende ühisesse ellu lasta - see oleks liiga suur koorem. Sest kui viimased kaks on veel piisavalt tillukesed, et sotsiaalses küpsusetus hinnata naist "toreda tädina", siis kaks esimest on jõudnud juba teismeikka ning esitaksid juurdlevaid küsimusi, millele ei saa pärga pähe pannes või muul moel lallitades vastata.
PS: alati on teretulnud otseküsimused. Kommentaarium on avalik. Ei ole vaja käia salaja  luuramas ja siis virtuaalselt silmi pööritada.
PPS: viimase 10 aasta jooksul olen ma kaitsnud kaks BA-d (2006 ja 2013) ja ühe MA (2014).
PPPS: Tekstide puhul on tavaliselt  kolm nüanssi - tekst ise, lugeja ning autor. Kui teksti lugeja ei saa tekstist korralikult aru, siis ei näita see mitte autori hebefreenset skisofreeniat*, vaid lugeja enda vajakajäämisi
--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
* http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/F2.htm