Flirt

Pilt on internetist ning illustreeriv 

"Lahkumisõhtul saab tormine plaaž armumängude tallermaaks..."

See armumängu alustamine on tegelikult rohkemgi kui ergastav. Umbes samamoodi võib tunda ennast ilmselt kogenud jahimees: vaatab üle padrunid ja relvad, kontrollib jahipauna, teritab noa, vaatab üle oma vastavalt aastaajale sobivad rõivad, kontrollib autokummid ning suundub jahialale. Kogenenud rahulikkusega leiab jahimees üles selle piirkonna, kus hetkel saakiloomi kõige enam - vaatleb maapinda, märkab lähedusesviibinud  loomade jälgi, oskab maapinna seisundi järgi öelda, millal nad seal viimati liikusid. Kontrollib tuulesuunda, et saakloom liiga kergesti hädaohtu ei märkaks. Ta uudistab, vaatab..ja leiab sihitava. Ta paneb relva palgeisse ning....

Flirtima asumine käib enam-vähem sama loogika alusel. Relvad ja tegevused on teised, kuid põhimõtte analoogne. Lisaks ja kujundlikult  -  flirtida saab kõikjal, isegi matustel. Kunagist kihlatut kohtasin ma esmakordselt just tema isa kirstu ääres langetatud päi seistes. Noore residendiga kõlksasid pilgud kokku kunagi ammu-ammu hämaras haiglakoridrides äkksurma andnud patsienti elustades. Velosportlasega flirtisime ülekäigurajal; näitlejaga kohvikus; sepaga kaupluses. Laste isaga haiglas ravimeid tutvustades ning avariilise hokimängijaga pikkadel sidumistundidel; ühe teise arstiga maja jõulupeol. Kuna ma tervishoiule oma tööaastatest senise enamiku olen pühendanud, siis on ju üpris arusaadav, miks tervishoiutöötajaid on flirdinimekirja kõige rohkem sattunud.

See on tegelikult võrdlemisi huvitav vaatemäng, kui märkad, kuidas flirt tekib: süütu silmade kokku saamine, sekundi murdosaks kauem vaatamine ning seejärel keerata pilk maha. Heita korraks uuesti võrdlemisi häbelik pilk ning alateadlikult sirutada oma rühti - naised suruvad rinna ette, mehed tõmbavad kõhus sisse. Toimub esimene lähenemine, küsitakse midagi võrdlemisi tühist ja päritakse nime järele (kui ei tunta) või proovitakse humoorikalt arendada suhtlust (kui tuntakse).

Omanäolised flirtimisaktsioonid on käinud kindlasti tervishoiasutustes, kus kolleegid on võrdlemisi sarnased - tänu kittelsüsteemile, kuid ometigi eristub mõni mees ja naine teistest. Oletame, et tegu on osakonnaga, näiteks mõne laboratoorse üksusega. Patsiente seal eriti pole, on uurimismasinad, mikroskoobid. Kolleegidevaheliste ürituste pidamine saab seetõttu toimuda võrdlemisi segamatult. Puhketoas on kaetud laud - termosed kohviga, pirnilõigud, viinamarjad, porgandid ja tipikaste, salatikorvid ning isuäratav kringel. Samuti mõned alkoholivabad šampused - ikkagi tööaeg. Nooremapoolne ja pikakasvuline ning naistega muidu võrdlemisi kohmetu arst märkab kollektiivi lisandunud laboranti: noor, punapäine, pingul põskedega nagu kummist mänguasi. Nad noogutavad üksteisele kergelt ning näkitsevad püstijalu pabertaldrikult kringlitükki. Joovad plasttopsist kohvi ning pilgud libisevad korraks üksteisest üle. Südamed hakkavad kloppima, neiu põskedele kerkib kerge puna - see meeldiv arst vaatas teda ning kerge ja võrdlemisi plikalikult tobe kihin käib hingamisest läbi.  Kehakeel muutub. Sõrmed libisevad juustest läbi, alateadlikult heidab neiu pea kuklasse, et flirditav näeks tema kaelanahka - see on noor ja veatu, andes märku neiu fertiilsusest - ürgne bioloogia. Mees libistab oma võrldemisi kogenematu pilgu üle neiu rindade ja puusajoone, mida katab valge kittel - neiu on sale ja nõtke, temast õhkub avastamisrohkust.

Nad seavad sammud üksteise poole ning laskuvad kergesse vestlusesse. Märgates, et neil on teineteisega niivõrd mugav vestelda ning -  tüdruk on ju uus ja värske - peagi otsustavad nad viia omavahelise flirdi üle väljapoole laborit.

Kõlab tuttavalt, kas pole? Sarnased stsenaariume on toimunud igal pool. Vahel on tagajärjed lihtsad - noored hullavad oma isu täis ning elu jätkub tavarütmis. Vahel võivad aga sellele süütuna alanud armumängul olla tõsisemad tagajärjed, võib selguda, et üks või ka mõlemad osapooled on seotud. Kuid noori armunuid see ei sega teps mitte, nemad on üksteisega oma õnne leidnud. Ja elavad elupäevade lõpuni absoluutses harmoonias ja teineteise mõistmises, ultimaatumeid esitamata ning kõiki olemasolevaid ja juurdetulevaid kohustusi jagades.

Jahimees seab oma saaklooma autokasti ning flirtinutest saavad igavese ja muutumatu armastuse sümbolid.

Sudenkuuna alates

Küünlakuu (küünlapäeva järgi), sudenkuu ehk hundikuu (huntide jooksuaja järgi), vastlakuu (vastlapäeva järgi), kassikuu, pudrusöömise kuu, radokuu (rajude aja järgi). Lisaks tuntakse nimesid külmakuu, lumekuu, tuisukuu, lihaheitekuu - selliselt nimetatakse veebruari. Lühimat ja tavaliselt tuisusemat kuud meie kliimas. Väljagi vaadates võib tunnistada kuunimetuse osalisi paikapidavusi.

Mis vahepeal toimunud on?

Seda, et ennast duubeldadeski ei jõuaks ma teha kõik neid asju, mis teha tuleks. Ööpäev jääb liiga lühikeseks. Kahju, et pole teleportatiivseid võimeid, et minekute ja tulekute peale kulub aega.

Jaanuaris toimusid suusadraama, matuste korraldamine ja hulk töid,  mida parandada.

Lisaks sain tagasi käsikirja ning võttis ohkama - toimetaja on teinud nii põhjaliku töö, et ma ei oskagi kohe kusagilt alata. Selgub ja täiesti ühemõtteliselt - ma ei oska ikka üldse kirjutada ning uurimisobjekti päevikukatkete tsiteerimised näivad olevat teaduspõhjendamatud.

Selgunud on ka fraasi 'sa oled täielik tõhk' materialiseerunud võimalused.

On üllatav tõdeda, et mõni isik pigem eelistab mööda lumiseid väljakutsetreeninguid kolada ja ennast  noorte laagrikaaslastega fotografeerida lasta, kui et võtta ühendust oma enda liha ja verega ning teha mehetegusid. Aga selle eest mõistab "täielik tõhk" suurepäraselt matemaatikat ning näitab mustvalgel ära, kuivõrd rahaliselt pühendunud on tema ja kuivõrd rahaliselt pühendumatu olen mina. Lisaks ei teata sedagi, kui vanad on need oma liha ja vere omajad....

No see selleks. Küllap viienda ja kuuenda järeltulija puhul on asjad juba enam kui klaarid. Samas pani mind too käitumismall mõtlema uksele koputavale keskeale.

Ühtepidi on sinna tore siseneda - teed ja rajad on tallatud, elukogemust kõvade taha kogutud, arunatukest on peas ja inimsuhted voolavad tegelikult vägagi sobivates kanalites.

Keskiga väljendubki naistel ja meestel erinevalt. Ometigi üllatun, kui näen teatud vanusepiiri ületavat inimest krabinal lahkuva nooruse järele krabamas - põlvkond noorem kaaslane on ikka midagi sootumaks muud, kui vahel resigneerunud eakaalsane.

Kirjandust tundvana võib tuua mitmeid näiteid - Thomas Manni "Surm Veneetsias", kus peategelane kohtub reisil näivalt noorusliku ja särtsaka mehega, kes tegelikkuses on end viksiga vuntsinu. Või Leida Kibuvitsa "Viimsete võõraste sulgede" Lilo Naatus, kes püüab olla nooruslikult kraps, valmistudes minekuks Vanade Vaimutegelaste Puhkekodusse - laseb blondeerida oma hõredaid juukseid, võõbata mustaks oma ripsmed ja teha treppidest üles minnes hüppeid, vaatamata sellele, et kopsus kiunatab ja roiete vahel ragiseb...

Samamoodi tunduvad mitmed keskealised või sellele lähenevad isikud hüppavat. Saaks aga noorema generatsiooniga uisutada... Muig.

Selles pole tegelikult ju iseenesest midagi halba - terves kehas on terve vaim. Liikumine on tervise pant. Tasakaalustatud toitumine ning tervislikult terviklikud ning hoolega twitterdatud toidupildid annavad ikka teada, et on inimesi, kes tegelevad. Õpetavad ja selgitavad.

Ning samas meenub mulle üks aastatetagune jalutuskäik, kus sai kevadise mere õhku hingatud ning ülikoolielamusi vastastikku vahetatud:

"Kas sul kehakultuurlastega on ka loenguid?"

"Ikka on, esimestel kursustel on üldained ju kõik koos."

"Nad on ikka  tegelased, on ju?"

"Mida sa silmas pead?"

"No sportida oskavad, aga muud ju ei ole. "

"Miks sa nii arvad?"

"Ma olen mõnel korral isa kaudu nende treeneritega kokku puutunud. Eriti arukad nad just ei tundu. Kehakultuurlased ikka."

Ilmar Kimm. Ants Viidalepp

Jumala eest, ärgu ükski lugev kehakultuurlane tundku ennast puudutatuna, igal erialal on helgemaid ja selgemaid päid, aga üldseminarides pudenes vahel pärle. Selliseid, mis veel 10 aastat hiljemgi naerutamist võimaldavad. Samas vaataks nii mõnigi kehakultuurlane minu abituid pingutusi rööbaspuule ronimisel ja muigaks, et pole ju nii raske...

Samas on elu alati täis paradokse. Kunagi tulevasi treenereid valusalt pilganu on oma elu pühendanud ainult ja ainult võimlejannale. Hüperboolid ja paraboolid loksutavad ennast ikka õigesse kohta.

Omamoodi avastuse tegin ma Nutiklubi kaudu - küll seal liigub head rahvast - eripalgeliste küsimuste, arutelude ja loominguliste lähenemiste kaudu olen saanud teada mõndagi põnevat ning minu esitatud küsimusteski on olnud meelierutavaid taipamisi ning originaalseid vastuseid.

Ühel põneval nätusel Kumus käisin ning sealt jäi silme ette üks maal, mida kunagi treeneriarmastajaga sai muuseumis vaadatud - toona selgitati mulle üksipulgi lahti, mis parasjagu toimub, miks, kuidas ja kas. Leian, et fotografeeritud maal oleks sobivaks kokkuvõtteks
 

 

 

 

 

Kirjutatu taluvuspiir

Kunagi magistrantuuris, esimesel korral, oli meil baka omadega koos üks seminar. Ei mäleta täpselt, oli see uudiskirjandust puudutav aine või oli miskine muu, aga mäletan, et rühmatöödes pidime arutlema lugemise taluvuspiiri - et millest edasi enam ei suudaks teost analüüsida ja olemasolevate instrumentidega vaadelda, luua seoseid ja näha midagi tekstis.

Mäletan end lausuvat, kuidas ei suudaks lugeda pedofiili päevaraamatut. Keegi küsis, et kas zoofiili või nekrofiili päevaraamatut suudaks lugeda? Ütlesin, et need oleksid kohe järgmised. Kuid pedofiili mälestusi etc ma lugeda ei saa. Kõik, mis sees on, tahaks välja tulla - niivõrd tülgastav. 

Loomad ja surnud ei suuda enda eest samuti seista, kuid nt lugeda kirjeldusi, kuidas täiskasvanu oma ebardlikke ihasid lapse peal rahuldab - see on ikka täiesti väljakannatamatu.

Sõbraliku perekooli vahendusel õnnestus mul lugeda lõiku ühest hiljuti paljastatud tekstist, ühe "autori" punnestusest.  Parem oleks kui selle....eeee kirjatähtedena üles märgitud sõnasarnaste väljendite asemel oleksin kasvõi sekundiks pimedaks jäänud või ammuomandatud lugemisoskuse kaotanud.

Minu taluvus ammendus.
Minu temperament kihvatas.
Minu RR tõusis.
Minu kõrvus kohises.

Sõnaga - pole nii ...eee.... emeetiliselt mõjuvat teksti ammugi täheldanud.

Parafraseerides meie kollektiivsesse mällu salvestunud laulusõnu: "Mis on küll selle inimese mõttes, kes selliseid tekste teeb? Mis on tema õige eesmärk ja kas ta jääb või kaob?"

Ise eelistaksin - kõlab küll ebasõbralikult - aga see viimane tähekombinatsioon oleks kõige parem.

Miks inimene sellist saasta kirjutab? Selle teema üle ma arutlesin juba siis, kui mainitet "kirjanik" esimesi kordi oma kõige laiemas käsitluses "teoseid" üllitas.

Ning jällegi midagi meie kollektiivsest mäletamisest kõrguvat - Midase legendis muutus kõik kullaks, millega Midas kokku puutus - toit, vesi, lõpuks isegi -  puhul muutub kõik seedeprotsessi viimase osa sarnaseks - siis kui vesi ja vajalikud jääkained on jämesooles lõplikult imendunud ja massid väljutuskulglate poole  liiguvad. Kusjuures väga vedelal kujul. Diarröale sarnaselt.

Kuidas on küll võimalik, et sõna muutub nii vastuvõetamatuks?

Samas on tal ju ajud olemas. Väga harva, kuid siiski, esineb temaga seotud nähtuste ja asjaolude juures helgeid momente, mis viitavad võimalikule mõtlemisoskusele.
 

ERIYVRZG

Kunagi aastaid tagasi töötas kadunud ema ühes loomakliinikus. Iseloomulik sellele töökohale oli, et enamikel  olid kaasas oma isiklikud koduloomad, reeglina koerad. Lõunapauside ajal istusid loomad toidulauast eemal ja olid enamjaolt treenitud selliselt, et nad isegi ei vaadanud sööjate poole. Kui mõni loomadest aga keelust üle astus, siis võttis peremees(naine) rulli keeratud ajalehe, andis loomale kerge sähmaka vast nina ja lausus: "Peks tuleb" (ääremärkusena - ei poolda sellist teguviisi, mina lihtsalt edastan lugu).

KK-le tahaks ka anda ajalehega vastu nina ja öelda, et peks saabub majja. Kas ta teebki seda meelega? Mingistugusest masohistlikust meeleseisundist tingituna või?

Pagan tema tagamaid teab, aga soovitaksin küll üht: "Kes iganes sulle kunagi öelnud, et sa oskad kirjutada - see inimene on sulle valetanud. Sinu "teosed" mõjuvad nagu see maja alljärgneval pildil - ilmselt kunagi olnud midagi tõhusat, kuid hetkel liiga varisemisohtlik, et sisse astuda."

Noah, lihtsalt Noa

Mistahes loomevilja kaudu on ilmselt enamik lugedaoskavatest isikutest kursis Noa ja tema laevaga. No üldjoontes teavad Vana Testamendi mõistet ja Moosese Esimest raamatut ka need, kes muidu usulugu ei tunnista ja seda võrdlemisi pikahambaliselt analüüsivad. 
Kui üldse.

Umbes samamoodi on igasuguse filmipuruga, mis meile läänenaabrite lääneranniku filmikuningriigist vaadata antakse - kas on vaja ja miks on vaja ja kas üldse on vaja.

Vahel osatakse aga filmipurru sisse segada ka ühtepidi konventsionaalsusest nõretavaid, kuid ometigi originaalseid linalugusid, mida vaadates kaasa elatakse.

Ning jumaliku interneti guugli võimalusi kasutades saab ühteaegu selgemaks nii legend kui film. Sõnaga sai vaadatud üheaastast linarulli pealiskirjaga "Noah", kus taaskordselt esineb heas rollitäitmises Russel Crowe nimitegelasena, Noahna.

Tunnistan ausalt, et olen alati kaunis skeptiline igasuguste piibliteemaliste vaatemängude osas, kuid sedapuhku haaras mind lugu kaasa ning  seda tundeküllasemalt mõjus.

Üheaegselt filmi jälgides ning võrguväljaannetest lisa uurides panin tähele, et filmis oli neid peatükke väga osavalt lahendatud ja tõlgentatud - filmi sisu vastas võrdlemisi originaalilähedaselt (seda siiski tinglikult - sest keegi meist ju ei tea, kas need lood ikka selliselt olid olemas või mitte). Crowe näitlejana meeldis mulle sellest hetkest alates, kui me E-ga kunagi "Gladiaatorit" kaesime - näitleja lihtsalt sobib esitama selliseid iidsemaid rolle.

Ka selles filmis mõjus mees usutavalt - just sellise liiga Looja sõnas kinni mehena, kes kohusetundlikult peab täide viima talle antud ülesande. Jennifer Connelly tema abikaasa Naamehina ning kõik kolm poega Haam, Seem ja Jaffet ning leidlaps Ila - suurepärased esitused. Connely tundus mulle kuidagi väga tuttavlikuna ning guuglist sain teada ka põhjuse - verinoorukese tüdrukuna mängis ta lapsepõlves unustamatuna tunduvas "Labürindis" neiut, kes saab jonniva vennakese peale pahaseks ning vennakene kaob ksuagile võlumaailma. Mäletan, kuidas me sõbratariga "Labürindi" teemasid mängisime ja sõbratar isegi ühe oma väikestest pehmetest lemmikuteks Ludoks nimetas - kuhu nüüd need peopesasuurused ja õmbelmisettevõtte "Jonne" toodanguna meie kätesse sattunud mänguvahendid küll on?

"Noah" järgib legendi võrdlemisi täpselt, kuigi sinna on hollivuudilikke elemente toodud - mina ei lugenud kusagilt välja, et Tubal-Cain oleks laeva pääsenud ja seal külmavereliselt loomi nottides elatunud. Ka oli Seemi ja Ila armastusest sündinud kaksikute tüdrukute liin vist siiski stsenaristide fantaasia, kuid tuleb tunnistada, et mitte halb.

Ühteaegu pani film mõne võika kaadriga võpatama ja teisalt pisut oma moraaliküsimuste kallal vaeva nägema - kasuahnus kukutab ja edevus hukutab; ennast ei peaks pidama paremaks teistest inimestest. Ühe alltekstina torkas kõrvu, et inimene ei saa ennast loodusest ülemaks pidada, küll aga loodusega koostööd teha ja pidada kõike võrdselt looduseandideks.

Holliwuudlased polnud sisse toonud sõna 'jumal', vaid kasutasid väljendit 'looja', mis oli minule kui ateistile vastuvõetavam. Võttepaik, väga tõetruult tunduv laev ning leidus ka vastus küsimusele - kuidas ikkagi kõik linnud ja loomad paarikaupa laeva mahtusid. Nimelt Noah pere uinutas nad viirukikausilaadsete vahendite pealt uinutavat auru levitades magama - et selliselt saak ja saagipüüdja ikka eluga kuiva kohta jõuaksid.

Poegadele tuli selgitada rahutuvi olemust - miks just selline olevus rahu sümboliks sai.

Ühe põgusa, kuid seda intensiivsema kõrvalosatäitjana esines vanameister Anthony Hopkins Metuusalana, marjavaevas ja ravivõimetega vanamehena, kes abistas Noah'i ja tema peret mitmel korral. Ning filmi lõppki vastas enam-vähem sellele, mida legend räägib - viinamarjajoogist purjus ja paljas Noah, tema kolm poega teda leidmas, perekonna taasühinemine ning üle kõiksuse laotuv vikerkaar. 

Kokku olid nii lugu kui näitlejatöö, kaamera kui eriefektid võimekat analüüsi pakkuv ja mahlane suutäis mõtisklusteks.

Ajaveeb perekooli pilgu kaudu

Perioodiliselt tabab inimesi, eestlasi, naisi ja eriti perekoolis viibivaid ..eee.. isikuid mingi ärevus. Selle essents oleneb paljudest varjunditest - milline on aastaaeg, kuu, ilm, deklaratsioonitäitmise eelne,-järgne aeg; on parasjagu tulemas jaanipäev, jõulud, esimene september või on ühiskonda vapustanud sündmus, millest rääkimata pole võimalik olla. Enam-jaolt ollakse selles foorumis t normist eemal - saab anonüümsena olla selline nagu tahad - tige, tore, kurb, südamlik, heatahtlik, ka aus. Tundmatus julgustab materdama. Kas seda on minuga tehtud? Kindlasti.
Kas mina olen seda teistele teinud? Tõenäoliselt.
Kusjuures parim osa perekoolist on see, et leidub tõeliselt häid ja väärtuslikke näpunäiteid, soovitusi, ulatavaid abikäsi. Ja võrdlemisi ruttu. Iseloomulikult on perekool keskkonnaks, kus on olemas kõiketeadev abielunaine, kelle jaoks abielu on sotsiaalses dialoogis ainukeseks võimalikuks väljendusvahendiks. On üksikemasid, kes räägivad raskest saatusest; on veidraid püsikasutajaid, kellele tahaks päriselus öelda paar väga tulist sõna. On naiivitare, armukesi, seadusetundjaid. Paljusid neist ühendab tõsiasi, et nad on teinud endale kasutajanime ning käivad ja loevad. Analüüsivad, ütlevad, juhendavad, sünteesivad. Ja irisevad. Pea igal teemal ja igas teemas. Üldisemalt ja põhjalikumalt. Vahel uurivad mõne tegelase/ütleja tausta erilise põhjalikkusega. On lausa olemas mõiste - 'perekooli detektiivid'. Sõnaga täitsa omaette maailm.
Mis seob aga perekooli ja blogisid üldse? Esiteks on nad kõik loomulikult seotud internetiga - asetsevad seal. Teiseks  -paljud perekooli kasutajad peavad blogisid ja mitmed blogipidajad on perekooli püsikasutajad.  Ja sedasi ristsiirdeliselt nad talitlevadki.

Ligi aasta olen ma märganud mingit erinevate blogidega seotud teemasid. Et blogisid on isesuguseid, see on ju enam kui selge - poliitilised, sotsiaalsed, reisi, foto, spordi, moega seotud, kultuuri, kunsti, kirjanduse, õppe-eesmärgised. Ilu ja kuanidusega seotud blogid, kokanduse ja käsitööga seotud veebipäevikud. Loogiline ju - kui palju on teemasid ja valdkondi, peaks olema ka blogisid

Ma ausaltöelda ei tea tänaseni, kes on blogimaailmas kes, aga sisuliselt iga nädal on perekoolis blogi ja üldse ilublogidega seotud teemad kuidagi keskseteks muutunud. Üks viimaseid üllatusi oli selline teema, kus kritiseeriti ilublogijate välimusi, et kes neist on kõige kaunim/koledam/huvitavam/isikupärasem. 
Pole tahtmist kommentaariume siia ümber kopeerida, seetõttu saab iga lugeja vaadelda mainitet teemat isegi:

http://foorum.perekool.ee/teema/poliitiliselt-ebakorrektne-teema-blogijate-valimus/

See, kuidas, miks, kuidas oma blogi peab, on muidugi inimese sügavalt enda asi, kuid miks selline pealiskaudne ja väline vaatlus? Kas oluline ei pea mitte olema sihtgrupile suunatud sisu ja vormi kokkumäng, milles kajastatakse blogija jaoks olulisi momente? Nii kõige üldsõnalisemalt?

Kuid pikalt ja laialt arutati ilublogijate välimust, ikka milline ta meikimata on ja kas ta üldse peaks ilublogima....

Nojah. Inimesed on erinevad ning demokraatia eeliseks pidavat olemagi see, et kõikidel on võrdne õigus sõnavabadusele.Mõni loeb siinseid kirjutisi ja imestab vaikselt, et miks küll keegi siia midagi kirjutab. Miks? Ausaltöelda  - ma isegi ei tea enam miks. Mingist inertsist ilmselt, vajadusest ennast virtuaalpaberil väljendada. Samas on hea ka aegu tagasi vaadata ja märgata, mis juba minevikku mattunud on...Nagu ikka...

Tere tulemast 2015!

Õnnelikult alanud uus aasta, söökide, jookide, lõbusa seltskonnaga. Vaatab siis, mis uuendusi sa tood ja millistes muutuste tuules tuleb kalendriaastal olla. Meie ju ei arvesta siin anomalistlikku, fenoloogilist, troopilist, sideerilist või kuuaastat. Me lähtume ikka sellest 52 nädalasest rütmist.

Viimased aastad olen lubanud, et ma midagi ei luba. Nüüd tahaks lubada, et luba on olemas.

Sedasi siis.

Parimat  aastaraja läbi kõndimiseks.

Üle 31 miljoni elatud sekundi katkematu perioodi põim - 2014 tiksub viimaseid tunde

Nii ta on.

Aeg asuda kokkuvõtet tegema. Niisiis:

*jaanuar - magistrantuuri sügissemestri eksamisessioon. Teraapia

*veebruar - magistriõppe kevadsessiooni algus, tõdemus, et töö suunda tuleb muuta, intervjuu Valli Lember-Bogatkinaga

*märts - väga hoogne magistritöö kirjutamine, ühes aines terve päeva kestnud eksam; esinemine emakeelepäevale pühendatud konverentsil

*aprill - magistritöö eelkaitsmine, närvesööv talumine tee-ehitustest

*mai - magistritöö esitamine, poegadele tervisetunni andmine, poegade poolõdedega kohtumine, tööintervjuudele minek; päev Koplis, artikli kirjutamine; eksamite tegemine; kaitsekõneks valmistumine; retsentsiooni saamine

*juuni - magistritöö kaitsmine; tööintervjuud; magistrantuuri lõpetamine; jaanid isa juures koos L perega; Hiiumaa reis; tööpakkumise vastu võtmine; omanäoline..eee... suhteasjandus tantrateemadel; jahedus, jahedus, jahedus

*juuli - sünnipäev, laulupidu, tutvumine Tallinna vaatamisväärsustega, mitmed näitused, väga palju merd ja randa; suvepäevad Võrtsjärvel; merepäevad Tallinnas, palavus, palavus, palavus

*august - artikli ilmumine; uue raamatulepingu saamine, biograafilise artikli kirjutamine; poegade sünnipäev; alustamine uues töökohas

*september - uus algus õpetajana; spordipäev; kooliellu sisseelamine; arhiivides töötamine; heki istutamine

*oktoober - esimene täispalk üle aasta; töö arhiivides; sügisene koolivaheaeg; boilerivahetus, teatrietendused, muuseumid ja näitused; arenguvestlus koolis.

*november - pereliikmete sünnipäevad; esimese trimestri lõpp; L juures soolaleival.

*detsember - raamatukäsikirja üle andmine; biograafilise artikli ilmumine, jõulupöörasus istumiste, pidude, kontsertide, etenduste näol.

Torkas eneselegi silma, et palju keerles esimesel poolaastal MA ümber, kuid midagi pole teha, see oli üks neid, mis tuli ära teha.

Ja saigi üle rehitsetud. Närvesöövate ja ülendavate hetkedega võidu lainetades möödunud ja muutusi külvanud aasta, mille kohe-kohe lukku keerame ja kunagi ainult tagasivaateliselt mõtteisse võtame. Üle 31 miljoni sekundi elatud ja kogetud. Jälle....

Kuhu kõik on jäänud?

Eelistan alati tegusid sõnadele. Suure ja särava, mentaalselt vaimuka ja näiliselt kõneka teksti vahendamine on kahtlemata vahva tegevus, kuid prkatikuna tahan ma ka suurte ja vaimukate sõnamullide taga/ees/kõrval/vahetus läheduses  midagi teha. Ilmekaid kirjalikke ja suulisi teksti..eee prügisid on vahva lendu lasta nt kultuuriloolise tegevuse, hoidmise, kaitsmise ja säilitamise egiidi all.

Tegelikkus aga on sootumaks teine. Millest aga selline blogi sissekanne?

Oleme kõik ju kuulnud räägitavat, et vot see õppejõud ja see tegelane tegi minust selle ja tolle, vot too oli ikka väärt inimene, kes mitte ei lahmanud sõnadega huupi, vaid oli täpse käega snaiper, kes tulistas otse ja väärikalt. Osasid tegelasi, kes taolisi väljendeid on kasutanud, võiksid tinglikult koonduda ühise õppeasutuse ja nüüdseks jäädavalt mälestusteks vermitud õppetooli lähedusse. Ja ikka sellisest kultuuriloolisest kontekstist, kuid... kui kultuuriloolisesse mällu ka midagi tegelikku juurde teha, siis tegijaid pole kusagil. Et nii üldjoontes mälestada ja mäletada, selleks on ühe võimalusena kalmistu kui selline. Nt Kuperjanovi haud, millel käimine veel 80.ndatel oli tegelikult rangelt keelatud ja hoolega valvatud tegevus, sest mine tea, mis mõtteid võib kunagine sõjapealik ka hauatagusest ajast kalmulekogunejatele pähe panna. Toomas Liiviga õnneks seda häda pole. Käi ja kogune, süüta küünlaid ja loe luuletusi palju kulub, ainult et... lugejaid polnud. Pikale eelteatamisele vaatamata ei tulnud mitte kedagi.

Kalmul oli lisaks minu küünlale veel vaid üks. Kuid vaatamata sellele tutvustasin oma järeltulijatele enda ja Toomas Liivi seoseid, rääkisin tema olulisusest Eesti kirjandusloos ning pidasin mõttes maha ühe sisutiheda kõneluse.

Meenutamaks teda seminaridest, kus ta saksakeeli lasi meil analüüsida teada-tuntud lugu: "Sag mir wo die Blumen sind?", siis nüüd ka pealkirja analoog või parafraseering: "Kuhu kõik suured sõnaseadjad jäid?"

Hüva, elavaid tuleb lahkunutele eelistada, kuid siiski, see pool tunnikest oleks võinud ju leida ja mäletada? Mälestada. Nojah. Mina igatahes olin kohal. ja olen ka järgmisel aastal ja ülejärgmiselgi. Vaatamata kõigele. Ja mäletan edasigi.

Püüan hoida kirjandusteadlaste lippu nii kõrgel, kui seda ma suudan, sest tänu Toomas Liivile (vaatamata Sinu hoiatusele mitte võtta "Pimedaid aknaid" oma MA uurimisobjektiks, sest: " Oi, Sirly, te astute kaunis libedale ja õhukesele jääle, ma ei tahaks, et teid hakataks kuidagi vääriti tõlgendama!!", tegin ma seda siiski) sai minust fill ja teadlane. Analüüsiv ja täiesti teisiti mõtlev olend, kui ma seda 14 aastat tagasi, 10 aastat tagasi ja veel viis aastat tagasi olin.

Oma kandamit sülest nii lihtsalt ei poetata

Kunagi räägiti raadios mingit lugu, kus mitme lapsega lesknaine läinud jumala juurde paluma, et ta ei jaksa enam seda risti kanda, mis talle antud on - mees surnud, lapsed väikesed, jõudu ei olel, et maad künda ja vilja koristada. Jumal öelnud, et mine võta siis endale uus rist. Naine valinud endale uue risti, kuid see olnud hirmus raske ja ta ei suutnud seda liigutadagi. Valinud siis järgmise, kuid seegi olnud hirmus raske. Kolmanda ja neljanda ristiga kordunud sama lugu. Viimaks märganud ta aianurgas ühte teistest palju väiksemat risti ning katsunud seda. Rist tundus kerge ning naine olnud väga õnnelik, et saab endale nüüd kergema kandami. Jumal aga lausunud, et naine võtnud endale kanda selle sama vana risti, mille naine liiga raskeks tunnistanud.

Sõnaga-loo moraal seisnes selles, et iga inimene jaksab kanda täpselt nii palju keerukusi, kui talle ette nähtud on ning viriseda ei maksa.

Üldjoontes on elus asjad kenasti korrelatsioonis - kui õpid ja töötad, siis on ka tulemused vastavad. Sama tõik kehtib kõikides suhetes - kolleegidega, perekonnasiseselt ja sotsiaalsema keskkonnaga. Neisse tuleb panustada energiat ja aega ning tulemused on võrdlemisi käegakatustavad.

Ometigi nöörib perioodiliselt inimesi hirm. See on väga subjektiivne ning kõikuv, sest oleneb selle hirmu põhjustamisest. Nt hirm jääda töötuks, vigaseks, kaotada lähedane, kiljuda paaniliselt ämbliku nähes.

Tihtipeale on hirm lähisuhetes inimestel - kas mu kallim ikka austab mind, ega ta kellegi teisega koos olla ei taha, kas ma olen ikka piisavalt hea kaaslane.  On iseenesestmõistetav, et  sellist hirmu tunnevad eriti need persoonid, kes on tükkinud mõnda suhtesse kolmandaks osapooleks ning enda meelest triumfeeriunud  (vt minu postitust 12.06.2014) ja seda võidukalt.

Kuid vahel võib elu teha oma kentsakaid nükkeid ning mõnes suhtes olnud kolmas osapool, kellest saanud eelmise suhte buldooser, hakkab tundma seletamatut hirmu, sest metsikust armumisest ja seiklustest alguse saanud kõrvalsuhe on kuhjatud minevikust tulevate elusate elementidega nagu lapsed ja mittemeeldivad vanemad ning üldse sellised kohustused, millega ei tahaks üldsegi mitte kokku puutuda. Ja tuntaksegi paanilist vajadust rangelt ning reglementeerivalt meelde tuletada oma võitu kui sellist. Elukogenult tahaks ohata ja sõbralikult naiivsuse verstapostile õlale patsutada, kuid...see on rist, mida tuleb kanda. Asjad pole ikkagi nii lihtsad kui näivad. Igast püherdamisest saab kord villand ning iga isik võib kaotada lõpuks oma senise võluva salapära. 

Nagu ma kord oma blogis olen lausunud - igast homsest saab täna eile. Selline filosoofilisem aastalõpumõtisklus. Iga kunagi uus saapapaar võib leida kasutust just sellisena - hüljatuna trammipeatuses:

Hüsteeriliselt ja mõttepausideta

Esimesel detsembril  otsustas ajameister saduldada Kiiruse, anda kannuseid Rutule ning segada tegutsemistuhinat Paljuga.

Pea kolme nädala sisse on mahtunud mitu jõulupidu, kirikukontsert, teatrikülastus, kokteilikoolitus, kaheksa kontrolltööd, kohtumine H-ga, raamatu käsikirja üleandmine, klassi kaunistamine, aktuse ettevamistamine, iga-aastane kirjanduslik istumine Antoni juures.

Lillist on kerge küllastumine, kuid ootan huviga, kes saab sisutoimetajaks. Pildimaterjali osas lubas aidata üks tolle aja kirjanikke uuriv koolivend.

"Kuldses Lurichis" arvasin ma enam-vähem täpselt ära, kes on vargad.

Loomuliku lisandusena tulid piparkoogitamine ja kuusepaine.

Suurpuhastusest üleväsinuna ei saanud kuuske kuidagi otse. Pingutused, nutt, vihastamine, kuusejala väljavahetus ja siis kui kuuske sai uuritud pisut korralikumalt, selgus asümmeetrilise kuusejussi viltusaetud ots. Kas ma oskan saagida? Ikka. Käsisaekene välja, tsiuh ja tsäuh ning kuuseots sai sirgeks. Küünlad, kard ja ehtekesed, kõik hops ja hops peale - lapstööjõudu kasutades.

Punamütsilised kaaselanikud voolisid  valmis kõik ahjuvajalikud koogikesed. Pärastine glasuurimöll, mille tulemusena on nüüd kauss kuhjas sürrealistlikke, ütleks et Dali unenäolaadseid piparkooke.

Vilistalsena Antoni juures istudes oli kuidagi hea ja kindel tunne olla, sest  magistrantidel olla ka üks väljend käibele tulnud - Sirlyt tegema. See pidavat tähendama magistrantuuri ühe aastaga lõpetamist. Rangelt meelde tuletades, ma siiski olin eelnevalt ju õppinud, kuid tõesti-tõesti enamiku rabelemisest tegin ma ära ühe aastaga.

Abistajad

Neljapäevasele kirikukontserdile palus mind ühe õpetatava klassi juhataja olema see kontrollorgan, kes lapsed kohale transpordib ja korrale kutsub. Õnnestus hästi. Pärast tuli, tõsiküll, ainult autoga liikunud ja igasuguse seesmise suunatajuta lapsed juhtida õigetele bussidele.

Nõks hiljem aga istusin ma taaskord Õpetajate Majas ja ühel põnevaimal koolitusel üldse - kuidas teha klassikalisi kokteile. Baarmenile kõige lähema laua ääres istujana, saime alati kõige esimesena jooke proovida ning tegin endalgi käe valgeks. Muuseas väga põnev oli, mulle väga meeldis. Teha ja mekkida. Igatahes olime kõik õhetavad ja svipsus.

Reedel olin värvatud jõuluaktuse korraldusliku poole meeskonda ning seejärel tuli tõdeda, et pool aastat sai läbi.

Ja nüüd on kõik toomapäevased ettevalmistused tehtud, et hakata pöidlaid rullitades seirama sobivat kalendrit uueks aastaks - aja-aasta 355 päeva on tiksunud armutult üheks sündmusteahelaks. Veel ainult kümme päeva ja longub kõik, et täpselt samasuguse saduldatud Kiirusega järgmisesse ketasse hüpata.





Et siis talsipühakuuga kõneldes

Nii ta on. Kuu blogitamiseta möödunud, sest - pole lihtsalt aega. See kulub mujale ja nii ära, et  ei saa arugi, kui hommikust saab õhtu ja päevadest nädal ja ongi kuu otsas.
Õpetamine pole kõige lihtsam viis leiba teenida, kuid kahtlemata on ta üks kütkestav amet.

See püsiv ärevus, hommikupoolikuti unised silmad, kuid päeva jooksul  hämmastavalt ergastuv õpilaskond.

See sage kisa ja kära ja lärm, mis kella helisedes vallandub ja siis need lõputud küsimused, mida mulle esitatakse. Hinded ja kontrollimised ja arutelud ja korralekutsumised. Ning rääkida, rääkida, rääkida.

Ja kolleegid - mulle meeldivad mu kolleegid. Nende omanäoline huumor ja samas väga kohusetundlik suhtumine oma töösse.

Ühes klassis oli ülesandeks kirjeldada õpetajat ning nii pool klassist kirjeldas mind. Ja üllatusega sain teada, et ma olen vanamoeline.  Palusin täpsustust. Poiss selgitas: "Selles mõttes vanamoeline, et teiega tuleb silme ette selline vana kooli õpetaja - sirge seljaga, range, kuid silmad on ometigi naerused. Ja te teate ka nii palju."

Kontakt on vist klassidega olemas. Ja mulle tõesti meeldib õpetaja olla.

Lisaks ootab nüüd ees kooli jõulukuu - ukse kaunistamise võistlus, kirikukontsert, jõuluõhtu kolleegidega.

Sellega meenub, et ka päris isiklik maja tahab reglementeerivat hoolt. Samuti oma pojad, keda muuseas minu kooliõpilased teavad kui neid "Kristiine kaksikuid".  Vahel läheb õpe pisut kipakalt, aga enamjaolt siiski on asjad õige joone peal. Ju jutsu trenn edeneb, kimonod näivad olevat mõnusad.

Talv on samuti hoogustunud. L tegi nädalapäevad tagasi väga terase tähelepaneku - käisime Öökulliakadeemia raames ühel Loodusmuuseumi avatud õhtul kuulamas filosoofi ja muusiku etendust - mees matkis flöödil järele lindude hääli ja tutvustas putukate häälitsustest kokkupandud muusikapalu, näitas filmi, kuidas vaalaga ühes musitseeris - et sulle oli vaja õiget tööd ning sotsiaalne aktiivsus taastus täiel määral. Depressioonist, mis mind nüüd ikka mitu head aastat püsivalt jälitas, on hetkel saanud võrdlemisi väheldane seik. Tõsiküll, unetus püsib.

Isa suur ja ümmargune sünnipäev möödus rahulikult - vana merekaru oli reisil.

Kuna nüüdne töötrajektoor viib mind hoopis teisele poole, siis kohtun inimestega, keda pole aastaid näinud.

Ja üldse olen ma üle mitme aasta väga rahul, et on tulnud jõuluaeg ja talv ja päris huvitav elujärk.

Tervitades mardi- ja kooljakuud!

Mõnusalt rutiinne rütm raputati üles -  dramaatilise pöördepunktiga Eesti koolide ajaloos. Miks, mis ja kuidas - kas peab neid küsimusi esitama? Taoliste sündmuste edaspidiseks vältimiseks kahtlemata.

Kaks kuud sai mööda sellest, kui seni lõbusana tundunud töösse on tekkinud mõned sellised seigad, et - sa ei tea kunagi ette. Eriti, kui sa näed mõne õpilase silmades seda psühhodeenilist pilku, mis tulid ette eelmise eriala praktikas.

Puud on oma rüüdest alasti võetud, külmunud kuhilad lehelasusid ootavad kotti ajamist.

Käsikiri ootab viimaseid peatükke. Leidsin uurimisobjekti taustauuringuteks veel mitmeid intervjueeritavaid.

Oktoobris sai oldud väga kultuurne - üks põnev musueumikülastus, üks näitus, kus said tõdetud eestlaste kunstitemaatika süngust. India restoran, kus oli omanäoline atmosfäär ja võrdlemisi maitsev toit heas seltskonnas, teatrikülastus poegadega ja seejärel taaskord restoraniskäik. Ütleme nii, et mulle meeldib minu elu hetkeline seis.

Kibekiirelt kulgevate tööpäevade vaheldumine mõnusalt koduste askeldustega, mis hõlmavad ühteviisi nii aeda kui maja.

Ning mõtisklust - kuhu ometigi kaovad helkurid? Kas kooliteel tegutsevad mõned salalikud trollid, kes neeed ära nihveldavad - küll koolikottide, küll jopede küljest?

Suhtlus laste klassijuhtajaga, kes tunneb ilmselget sümpaatiat vennakeste suhtes.

Umbes nii nagu minul on üks õpilane, kes on lihtsalt keevend ja jõrmerts, aga ometigi arukas poiss - pruunides särasilmades tihtipeale vanema pojaga sarnane elav helk ning sarnane käitumine.

Ning käes on kuu, kus paljud pereinglased oma sünnipäevi tähistavad.

 

Üheks sekundiks ristunud hetk

Äratuskell. Kell kinni. Tekk pealt, istukile, sussid jala otsa. Vannituba, siis köök, kohv hakkama. Tagasi vannituppa. Muerlik pilk kellale - varsti peaks abikaasa ärkama, tahaks enne teda tagasi jõuda. Nojah, hiljuti olime ju nii mõnusalt koos soojade veejugade all, aga praegu on kiire-kiire. Põhjalik pesemine, seejärel kõik need föönitamised ja kreemitamised, hommikumantel selga, mees üles.

Kiire eine lauale, kohvid tassidesse. Mees on vannitoas.

Pilk aknast välja - ahah tuul ja ilmselt vihm ka tulemas. Ohh, uus veerand algas - tunnid ettevalmistatud, töökavad salvestatud. Nii täna on pikk päev ja palju teha. Kui nüüd uus vaheaeg tuleb, siis on juba jõulud käes - tütardele peaks kingid vaatama, enne peaks küsima, mida nad tahavad. Õele samuti vaja, mehel juba ammu olemas - ta ei aimagi, et suviselt reisilit talle üllatuse ära ostsin. Lastelastele ka vaja, aga enne vaja  vanematelt üle küsida.

Hmm, kohv on päris maitsev. Kus see mees nüüd nii kaua on? Nii, sealt ta tulebki.

Peaks teatrisse minema, viimati sai suvel käidud. Kavas palju uusi tükke, tahaks üle vaadata. Nii varsti peab seltsile vastuse saatma, jaanuaris tuleb ikka minna Saksamaale.

Nii. Kohv joodud, hommikumõtted vahetatud. Varsti minek käes.

Pime ja sombune linn. Küll on õnn, et linn on väike ja vahemaad jalgsi käidavad.

Koolimaja tuled juba paistavad. Nii. Riided garderoobi, pilk peeglisse, sall ilusasti. Trepist üles. Õpetajate tuba. Kolleegid vestlevad - koolivaheajast.

Silmad puhanud. Varsti on tunnikell. Seejärel kulgeb päev sellises tempos, et ei saa arugi. 45-minutilised intervallid vahelduvad üksteise järel.

Viimane tund. Tahvlile kodune ülesanne. Mingi ootamatu klõks, ühteaegu tuttav ja samas ka harjumatu klassiruumile - kus seda küll kuulda on olnud? Ümberpöördumisel kõrvetab miskit rindu ja tasakaal kaob...

 

*******

Hommik. Neetud äratuskell. Hakkab peale. Vara üles. Tekk pealt. Pimeduse põrnitsemine. Hüva, nüüd üles. Sõjaväelase kett kaela. Pesema? Ei, alles käidud. Peaks sööma? Vaatab, mis seal köögis ka lauale pandud on. Eile mäng jäi pooleli. Peaks seisu vaatama. Ahh ei, süüa ja kooli minna. Nii hambad pessu. Kott. Aga seal on ju.. Nojah, kooli igahates. Ja nüüd peaks tegema sotid sirgeks ka SELLEGA. No ei jää mulle need käänded ja eessõnad pähe, no ei jää. An, auf, hinter, neben in, über, unter, vor und zwischen. Ahh kellele seda vaja on.

Kuid täna on üldse kuidagi kummaline olla. See seesimne ärevus, see veider tunne on jälle peal. See soov, et peaks midagi tegema. Huvitav, kas isa teab juba? Märkas ta?

Ahh, pohlad. Pea külmetab. No jah, juukseid pole ju.

Tuleb minna. Aga see ärevus ja tunne seest peaks kaduma, sellest peaks vabanema. nagu siis, kui... nagu siis, kui saab täiesti piiramatult lõpetada mängus elusid, see joovastumine, kui ümbrus on ainult ühe mängija, VÕITJA päralt.

Et see pimedas linnas just jalgsi peab koperdama, aga lubadeni on veel aega. Koolimaja tuled paistavad. Hakkab peale. Jube kool, tahaks ära, saaks minema.

Tunnikell heliseb jõhkra valjusega.  45 minutit venib ikka väga-väga  aeglaselt. Aeg-ajalt tuleb sõrmed üle kotipõhja libistada- metalli kumerad küljed on tunda. Millal need neetud tunnid lõppevad?

Nii viimane tund. Esimene koolipäev hakkab otsa saama. Iga jumala vahetund räägitakse eelmise nädala neljapäevasest USA värgist, ei suuda enam taluda, kuid.. pea pea, kas seal ei saadud probleemist lahti? Äkki saaks siin ka probleemist lahti. Pole inimest, pole muret? Haa. Metall kotist välja.  Õpetaja on seljaga, sirgeldab oma saksakeelseid mõttetusi, nii üllataks ah? Kaitseriiv pealt. Tuleb ainult täpselt sihtida. Ja ühe sekundi pärast kaotab ta tasakaalu...

 

******

Umbes nii võis eilne päev välja näha, umbes selliselt kulgeda. Vahepealsed ja moodi läinud jää-ämbri väljakutsed, aga märksa suurema äratushelinana....

 

Kui täitunuks VI kümnend...

Selline pisut melanhoolne taevas ja vastu maad suruv lehelasu tänavatel. Nagu ikka, kui on 21. oktoober. Nagu ikka, kui oli ema sünnipäev. OLI

Seep'see ongi, kui peab kasutama lihtminevikku oleviku asemel.

Ema sünnipäevad oli mahukad ja suurejoonelised. Alates nendest üksikutest mälukildudest, mis mulle sähvatavad, kui vanemad kunagi ammu-ammu ühiselt 25-sünnipäeva tähistasid kuni nende hetkedeni, mil ema 20 aastat tagasi viimasel minutil enne külaliste tulekut endale kleiti selga õmbles - ootel olid lookas lauad ja avatav näitus.

Kümme aastat tagasi, kui me remondieelse Teletorni sügisvaatelises panoraamis meeleolukat õhtut veetsime.

Viis aastat tagasi, kui ma nutmist ei saanud pidama, sest see oli esimene ematu ja emata tema sünnipäev.

Mida mu ema oleks teinud? Täna?

Ilmselt oleksime tellinud kodusele õhtule kitarrimängija (ma ei ole tänaseni seda unustanud, kui peretuttavatest kitarrimängijad - kaks meest ja üks naine - küünlavalguses mängisid "Tasa heliseb kelluke väljal". Tõsiküll, see polnud sünnipäev, vaid mingi muu istumine, spontaanselt kujunenud, aga möödas on ligi 30 aastakümmet ja mäletan muusikute kinniseid silmi ja kokkumängu, või kuidas see muusikaalane termin peaks olema. Samade helide saatel algas aastaid hiljem ema matusetseremoonia - ema nõue oli kunagi, mingis jutuhoos, et tema matustel peab seda lugu mängima).

Toad oleksid täis mõnusas meeleolus, gurmeeliku laua tagant tõusnud ja naerust lõkendavaid külalisi. Ilmselt oleks lisaks tellitud muusikule olnud ka midagi veel meelepärast tubades voogamas - Goya?

Vaase poleks jätkunud, kuhu lilli panna ning ema telefon ja lauatelefon oleksid võidu helisenud. Kaardid ja telegrammid oleksid kuhjas laual. Vahuveini paugatused kõlanuksid, sekka naerupahvakud - meie juures olnuks alati lõbus...

Vaatasin täna tema maalialbumit, tema fotosid ja kladesid, kus ema ilmvõimatult kalligraafilises kirjas olid näiliselt seostamatus ja ainult emale omases loogilises järjepidevuses tõeterasid, retsepte, luuletusi, anekdoote, jutukesi, viiteid, mõttehetki, telefoninumbreid ja meeldetuletusi.

Kuidas ema kunagi kirjutas endale sajasse kohta ühe märguande, mille ta kindlasti pidi selle päeval ära tegema ja rahuliku südamega teatas järgmisel hommikul, et kuule, see jäi ju ikkagi tegemata. Nüüd ma meenutan neid mälestusi.

Kord veetsime emaga ühes kübarakaupluses hüsteeriliselt lõbusa pärastlõuna, kui ema oma loomupärase näitlejasoonega mitmeid peakatteid demonstreeris. Või ta hasarti sattus, kui mulle mingit uut riideeset õmbles, et ohoo, nüüd läheme kingaotsingule ja siis peavad veel siia juurde olema selline käekott ja selline peleriin.

Või kui me kohvikus istusime ja möödujaid vaadeldes nendele elulugu kaasa mõtlesime.

Või kuidas ema neiuikka jõudes mulle kategoorilises toonis lausus, et naine on alati nii puhas ja korras, et ei häbene ennast paljaks võtta kasvõi presidendi ees.

Kuidas ta mu vanema poja vastsündinuna üles turgutas ja kuidas ta poistele õhtuti laulis. Või kuidas ta meile vennaga kunagisel ajal näärikommipakke loovalt meisterdas.

Või kuidas...

Ohh, ema. Neid meenutusi ei jõua ära mäletada. Need kestavad kuidagi ikka veel ja eredalt. Umbes samasuguse põlemisega nagu sina, kui su temperament välja lõi ja enam pidama ei jäänud.

Sa saanuks täna 60.

Luksuslikust laupäevast lummatud

Istudes hetkel veel hämaruses,  aeda avaneva köögiakna ees ja laupäevast pikka hommikut enesest läbi lastes, mõlgutan siin mõtteid.

Igasuguseid. Kodust ja tööst ja käsikirjast, mis justnagu edeneb ja kohati jääb jälle mingi kontrollimist vajava fakti taha kinni.

Õpilastest, kes minu juurde tulid ja head vaheaega soovisid ja üks Tilleprintsessi meenutav tüdruk mind kallistas.

Poegadest, kelle tunnistusi vaadates tõstab pead täiesti iselaadne uhkustunne.

Igapäevasest töörutiinist, mille sisse on hakanud lõikuma väga korrapärased kultuurielamused - uus väljapanek Ajaloomuuseumis, kus relvaväljapanekutest tundsin ära veel eelmisel suvel Orlovi lossi relvakambris olnud püsse ja mõõku - see relvakamber, kuhu saime sisse tänu sepale; teatrietendus Draamas; kunstinäitus Vabaduse väljakul; pärastlõuna Linnarahiivis.

Lonksan lemmikut ja meenutan kohtumist kunagise..eeee...eee.. no tuttavaga, hokimängijaga, kes aitas omal ajal üle ühest teisest saada. A on nüüd vist füsioterapeut, kui internet just ei valeta ja tal nimekaimu pole tekkinud. Põgus viiv mõttevahetuseks ühiskondlikus liikuvuses.

Vahepealne kohtumine poegade klassijuhatajaga, ettevalmistused oma õpilaste kontrolltöödeks, lugemiskontrollideks, esitlusteks, seinalehtedeks. Vastamine küsimustele - kuidas te nii palju asju küll teate.

Raamatutest, mida ma loen, kuna kohustuslikud nimekirjad on pisut teised keskkoolides kui ülikoolides. Arhiiviallikate uurimised, kus ma tüütu järjekindlusega lappan tolmuvate hiilgelkaustade vahel ja uurin ning uurin.

Ainult kuus nädalat on jäänud käsikirja esitamiseni, aga teha on veel kaks peatükki.

Istutatud hekk, mis vist sai vajaliku juurdumiseks kätte, järjest pudenevad lehed, mida ma kerge ohkega peaksin minema roobitsema, aga mitte veel...

Mahedamaitseline kohv,  küdev kamin, pöördeid tegev pesumasin, varsti on vaja asutada söögimeisterduslikele radadele.

Lihtsad mõtted, mis luksuslikule laupäevale oma aegruttamatu lumma annavad. Selle seletamatult ainukordse hõngu, kui sa puhanult saad olla mõned põgusad hetked enda sees ja tunda mittekiirustavat algust, mittekellaaegset pöörlemist.

 

 

Pedagoogilise põhimõttega

Nii. Neljas nädal saab koolis läbi. Sisseelamist ja kohanemist. harjumist ja uudistamist.

4, 5, 6, 10 ja 11 klassid. Õpikud,  töövihikud, vihikud, tunnikontrollid, etteütlused, iseseisvad tööd. Kas ma olen kuri õpetaja? Küllap vist, vastaksin. Distsipliiniga on enam-vähem. Klassid on energilised ja koostööaltid, vahel rahutud, kuid enamjaolt toimivad nipid, mida oma kooliaegsest õudusunenäost matemaatiku näol mäletan. Veider, aga töötab. Tõeliselt töötab. Vaikimine, hukkamõistev ja kogu klassile heidetud pilk. Veidi iroonilise alatooniga tekst. Samas annavad lapsed nii palju energiat (muidugi võtavad ka, aga ikkagi - kahepoolne vahetus)

Rõõm on klassides kohata selliseid lapsi, kelle sõnavara näib küündivat kaugemale kui mõnel põhupäisel meesisendil, kes järjekindlalt telefonitsi piirab.

Kolleegidega on .. eee nii ja naa. Sisering, kuhu pääseda on võrdlemisi keeruline. Üks uus kolleeg, kellega ühiselt rada asusime astuma ja kellega meil tunnid mitmel päeval samaaegselt päädivad. Noor ja hakkaja ning teotahtleine naine.

Ujula, kus saab kahel päeval nädalas lõõgastuda.

Koolivorm, mille olemasolu peame kontrollima.

Vahetusjalatsid, korrapidamine, rangel toonil meeldetuletus, et koridoris ei kakelda, ei joosta, ei kisata. Ootamatult antud kallistus ühelt viienda klassi tüdrukult. Selline armas ja soe koolipäeva alguse lapselik sülelus.

Testosteroonieelsed poisid, kellel on eeldusi tulevikus olla tõelised mehed. Ja minupoolse panuse andmine tulevikku. Mis võiks olla veel parem?

Üks asi kindlalt - teadmine, et järgmine raamat võtab väga realistlikke tuure üles, vahel õhtul silmitsen murelikult senivalminut ja seiran silmadega kalendrit - tähtajani on küll aega, aga teha on ka priskelt.

Novembris ilmuva artikli jaoks fotomaterjalide hankimine, mis osutus kulukamaks ja keerulisemaks, kui seni arvata võinuks, sest mõni aasta tagasi hävis ühe perekonna fotoarhiiv peaaegu täielikult ja no ühesõnaga tuli otsida teisi kanaleid.

Ootamatult talviseks keeranud hommikud.

Ju-jutsuga tegelevad pojad. Ajaloos erakordselt teravad, loodusteadust hästi jagavad.

Aed, millega üksjagu tegeletud - vana heki välja juurimine ja uue heki istutamine. Palju-palju raamatuid, mida olen pidanud lugema.

Nii see voolab, kooliaasta.

 

 

Tere, muutustekuu!

Tere, september!

Jälle oled Sa siin. Alles see ju oli, kui väsinudilmelised lapsed tunnistustega koduteele tõttasid ja tolmused klassid enda selja taha jätsid, sest ees oli ootamas suur ja seiklusrohke suvi - päike, vesi, valmivad viljad, põnevad reisid ja mängud, üritused ja pikem pikutus.

Nüüd aga... Nüüd astuvad Sinu ajarattas mõned inimesed viiendasse klassi õppima ja mõned inimesed viiendasse klassi õpetama. Ja mitte ainult viiendasse. Neljandasse ja kuuendasse ja terake gümnaasiumigi.

Mitmete töökohapakkumiste vahel seistes, pärast MA-d, kui võimalusi avanes palju ja igale poole, osutus valituks just see kool oma läheduse tõttu - mõelda vaid, ainult kümne minutiga saab kohale.

Pärast kevadisi õietamisi avaldasid pojadki soovi minu käe alla õppima tulla, kuid esialgu on see järgmise septembri muusika.

Iseenesest võtab väikese võdina siia rinnaku juurde, kätesse ja põlveõnnaldesse - minna seisma nõudlike laste ette ja anda neile edasi mõistuseterasid (see pole ikka sama, mis toatäie inimeste ees võimelda ja vehelda - ajudega leivateenimine on ajudega leivateenimine). Klass sai korda - muide poegade tõhusal toel. Aga eks näis, kuidas koolmeisterdus olema hakkab. Kas meisterdan hoolega lähemad aastad ja kirjutan või avaneb ammuse unistusena lõplik kirjanikuleib.

Samas olen ma endaga väga aus ja ootan tööleminekut väga - õpetaja olla on auasi ja ma loodan, et saan ametilippu kõrgel hoitud. Tahaks uskuda, et vahepealsed muud tegemised on andnud oma osa ning mõned muserdavad vahepealsed aastad viinud vähemaks äkilist meelt, toonud tasaseid toone.
Ning mida peab üks tõeline ja õige naine suutma teha? No lisaks majapidamisele ja lastele? Parandama niidukit, kontrollima saaki, tegelema prügimajandusega, panema kokku toole, kontrollima üle seinakontakte ning lahendama tehnoloogilisi kitsaskohti.
Ja jälle oled Sa siin, september. 

 

 

 

Hingehõivajate 11 aastat

Isaga esmassündinu ja emaga teisena sündinu

Mõnes mõttes täidan siinset tänasel hommikul sügava ohkega. 11-aastased pojad pole enam tillukesed ega märgi ka veel suure inimese algust, kuid ometigi - 11-aastased?

Kuidas see nii ägeda kiirusega toimus? No see fakt, et nende sünni (tuse)st on kõik see aeg möödunud kuidagi kontsentreeritult, kuidagi kuhjunult, aga ometigi mäletan ma täpselt seda hetke, kuidas hingehõivajad ja südamesüütajad pärast sündi oma puhaste ja selgete paledega ning suurte tumedate silmadega alatiseks mind muutsid. Nii põhjalikult ja jäädavalt. Mitmel korral olen mõelnud, kui veider on see  ilmselt mitte pelgalt verehääle kõnelus, mis hingehõivamises nii oluline on. See on veel midagi. Suurt. Olulist. Absoluutset.

See võimalus olla koos oma järeltulijatega, näha tegemas esimesi füüsilisi sooritusi kaelahoidmise näol alates ning iseseisvate rongisõitudega risti üle Eesti - midagi taolist ei paku ükski muu asi.

Vaatan nende käsi ja näojooni, kõnnakut ja rühti, kehakuju ning jalapikkust, juuksepööriseid ja sünnimärke ja kõrvakuju  - mida päev edasi kulgeb, seda enam isa moodi lähevad.

Õhtuti, kui oma päevategemistest puhates üksteisele olulistest asjadest räägime, siis istuvad pojad tihedalt minu vastas ja avaldavad soovi, et ma räägiksin neile - enda ja nende isa seiklustest; töötamistest; tegemistest; reisidest, vees hullamistest, ühistest üritustest. Soovivad ja mina jutustan.

Esimesest kohtumisest, esimesest kohtingust, esimesest suudlusest, armastuskirjadest, pikkadest telefonikõnedest, sms-dest, mida me teineteisele lahusolekuvalu leevendamiseks saatsime. Muuseumitest ja näitustest, etendustest, mida külastasime. Sünnipäevadest, jõuludest, Raasiku majas veedetud puhkustest, vana-aasta õhtustest, kinoskäikudest, meelislauludega lindistatud kassettidest, randadest, ristsõnadest ja arbuusisöömistest, noppapelist (täringumäng, mis meid ühel suvel vallutas). Öövalvetest ja osakonnajuhataja arvuti kokkujookustamisest, kuna meile tuli ühe khm-khm teatud saidi vaatamisest kaela intensiivne kirjapomm. Arvuti ei saanudki korda...Kuidas me tema koduküla peaaegu hüljatud istanduses omamoodi tagaajamist mängisime ja kuidas piljardisaalides käisime. Pirita kloostri varemetes kolasime, Maardu kandis öid veetsime. Rongides sõitsime, puid ladusime. Kuidas nende isa mulle lilli ulatas või kuidas ta esimeste jõulude aegu kauni ja tänaseni allesoleva käeketi kinkis. Kuidas ta ükskord mererannas jalutades mulle pihutäie kividelt korjatud lepatriinusid sülle puistas.
Sellest, kuidas isa käised üles kääris ja poegadele  vanni tegi. Kuidas mööda Kadriorgu laiakärurallit veebruarilibedatel teedel ajas.  Tema kui arsti praktiliste oskuste omandamiseks vajalikuks uurimisobjektiks olemisest. Meie lahkarvamustest. Meie tülidest. Meie lahkuminekust. Nüüd on need kõik ilusad mälestused. Üks meie lahkarvamustest on praeguste asjaolude seisuvalguses eriti paradoksaalne, kuid mõni muu kord...
Kuidas isa esmakordselt oma poegi nägi ja kuidas tal silmanurgast pisar jooksis. Kõigest olen jutustanud.

Ja imelikult hästi jooksid asjalood Eesti Naises ilmunud lühijutuga - ma enne isegi ei mõelnud selle peale, kui endine kolleeg küsis, kuidas õnnestus sul poegade sünnikuusse nende sünnipõhjaline lugu saada? Hmm, see vist oli küll suur juhus.

Täpselt samamoodi, nagu aastad tagasi, kui ühes kirjastuses veidramaitselist teenistusleiba tarbisin ning meeskonnaga liitus just augustis kirjanik Olivia Saar, kelle südamesõbratariks oli Heljo Mänd ja kelle autogrammidega karu-aabitsad ma  siis lugemisõpetusealistele poegadele sain...

Ning nüüd on me pojad 11-aastased. Õnnelikkust teile, me lapsed!

Reipa vaimuga sibulakuule vastu

Ühel mitmetest rannapäevadest, pärast  sukeldumist ning möllu vees linal pikutades küsis vanem poeg, millest ma mõtlen. Millest ma mõtlesin sellel hetkel? Kummaline, aga täiesti mitte millestki.

Peas ei liikunud ühtegi ülekannet ning oli vist üks esimesi kordi elus, kus ma füüsiliselt tundsin, et ei mõtle.

Päike ja rand. Vesi ja värske tuul. Suvele tähtsad osised arbuusi ja päevituse näol käepäraselt.

Lõõgastunud ja lõõgastuvad inimesed. Pikutine suikumine soojuses. Rannast naastes teatasid pojad, et nad tunnevad ennast puhanuna. Ja sama tuleb ka enesele tõdeda. Mõne nädala möödudes saab suvest mälestus - algamas on uus etapp meie perele ning ma ootan seda aega pikisilmi. Saab alustada väga värskelt ja jõuliselt. Ma ei mäletagi, millal ma sain sisuliselt terve suve tegeleda niivõrd süvendatud tööväljase lülitusega. Ja endaks tagasi saamisega.

Kirjutamine sujub mõõdukalt. Kellegi elulugu koostada on märksa keerulisem, kui lasta klahvidel vabalt ilukirjanduslikel maastikel plagiseda. Kaevata suurtes kuhjades teabes ning noppida seda kõigemat, mida sisse panna ja mida välja võtta ja tunda neis ridades möödunud aegade laineid ja mõtlemisi. Lugeda kirjaniku päevikust katkendeid lõikuskuu kohta, augusti kohta. Tegelikult on see huvitav mõelda ennast tagasi nendele päevadele, kui kusagil kirjutas autor asju ühtemoodi ja samal ajal, kui kirjanik neid ridu sisse kandis, olin mina maakohas parmudele pureda ja vaatasin valmivate ploomide ümber tiirutavaid herilasi oma lapsesilmade ja -südamega ning talletasin mälestusi tulevikuks koormatavatesse salvedesse.

Maasuve augustites oli põlislaante sügavust, valmiva viljapõllu tasast kohinat ning jahedamate hommikute omamoodi virgemist. Peenralt kahmatavate porgandite magusat maitset ja värskete kartulite keemisauru. Pärlipriskete sõstarde mahlu ning veel veidi hapude õunte mekki huultel. Suvised heinateod olid möödas ning maakohas puhastati laavitsaid - sibulaoopus oli algmas.

Rehealusi ja hooviti korraldati asju - vaadati üle korvid ja kärud, nõeluti sibulakotte, puhuti võrgud kaaluvihtudelt. Lambakäärid teritati ja kinnitati uute nööridega, sest nendega oli hea kaksata sibulavuntse ja rohelisi pealseid ning visata mugul mugula järel korvi. Ohjahh, need pikad vaod, millelt suure saagi saamiseks oli kogutud armaada talgulisi. Tööjaotus, korje ja seejärel sibulate kuivatamine, mille ümber käis tants - päikese kätte kuivama pandud sibulad kaeti öösel eterniitidega, et ei läheks hukka korralik teenistus. Hommikul aga vastupidi. Seejärel - kuhu saab sibulad turustada? Mäletan oma vanemaid kunagi Leningradiski käinud olevat - sibulaid müümas.

August,  mille võiks lisaks lõikuskuule, põimukuule, viljakuule ja hallituskuule nimetada minu mälestustes ka lihtsalt sibulakuuks.

Niisiis - tere, august!