Äratuskell. Kell kinni. Tekk pealt, istukile, sussid jala otsa. Vannituba, siis köök, kohv hakkama. Tagasi vannituppa. Muerlik pilk kellale - varsti peaks abikaasa ärkama, tahaks enne teda tagasi jõuda. Nojah, hiljuti olime ju nii mõnusalt koos soojade veejugade all, aga praegu on kiire-kiire. Põhjalik pesemine, seejärel kõik need föönitamised ja kreemitamised, hommikumantel selga, mees üles.
Kiire eine lauale, kohvid tassidesse. Mees on vannitoas.
Pilk aknast välja - ahah tuul ja ilmselt vihm ka tulemas. Ohh, uus veerand algas - tunnid ettevalmistatud, töökavad salvestatud. Nii täna on pikk päev ja palju teha. Kui nüüd uus vaheaeg tuleb, siis on juba jõulud käes - tütardele peaks kingid vaatama, enne peaks küsima, mida nad tahavad. Õele samuti vaja, mehel juba ammu olemas - ta ei aimagi, et suviselt reisilit talle üllatuse ära ostsin. Lastelastele ka vaja, aga enne vaja vanematelt üle küsida.
Hmm, kohv on päris maitsev. Kus see mees nüüd nii kaua on? Nii, sealt ta tulebki.
Peaks teatrisse minema, viimati sai suvel käidud. Kavas palju uusi tükke, tahaks üle vaadata. Nii varsti peab seltsile vastuse saatma, jaanuaris tuleb ikka minna Saksamaale.
Nii. Kohv joodud, hommikumõtted vahetatud. Varsti minek käes.
Pime ja sombune linn. Küll on õnn, et linn on väike ja vahemaad jalgsi käidavad.
Koolimaja tuled juba paistavad. Nii. Riided garderoobi, pilk peeglisse, sall ilusasti. Trepist üles. Õpetajate tuba. Kolleegid vestlevad - koolivaheajast.
Silmad puhanud. Varsti on tunnikell. Seejärel kulgeb päev sellises tempos, et ei saa arugi. 45-minutilised intervallid vahelduvad üksteise järel.
Viimane tund. Tahvlile kodune ülesanne. Mingi ootamatu klõks, ühteaegu tuttav ja samas ka harjumatu klassiruumile - kus seda küll kuulda on olnud? Ümberpöördumisel kõrvetab miskit rindu ja tasakaal kaob...
*******
Hommik. Neetud äratuskell. Hakkab peale. Vara üles. Tekk pealt. Pimeduse põrnitsemine. Hüva, nüüd üles. Sõjaväelase kett kaela. Pesema? Ei, alles käidud. Peaks sööma? Vaatab, mis seal köögis ka lauale pandud on. Eile mäng jäi pooleli. Peaks seisu vaatama. Ahh ei, süüa ja kooli minna. Nii hambad pessu. Kott. Aga seal on ju.. Nojah, kooli igahates. Ja nüüd peaks tegema sotid sirgeks ka SELLEGA. No ei jää mulle need käänded ja eessõnad pähe, no ei jää. An, auf, hinter, neben in, über, unter, vor und zwischen. Ahh kellele seda vaja on.
Kuid täna on üldse kuidagi kummaline olla. See seesimne ärevus, see veider tunne on jälle peal. See soov, et peaks midagi tegema. Huvitav, kas isa teab juba? Märkas ta?
Ahh, pohlad. Pea külmetab. No jah, juukseid pole ju.
Tuleb minna. Aga see ärevus ja tunne seest peaks kaduma, sellest peaks vabanema. nagu siis, kui... nagu siis, kui saab täiesti piiramatult lõpetada mängus elusid, see joovastumine, kui ümbrus on ainult ühe mängija, VÕITJA päralt.
Et see pimedas linnas just jalgsi peab koperdama, aga lubadeni on veel aega. Koolimaja tuled paistavad. Hakkab peale. Jube kool, tahaks ära, saaks minema.
Tunnikell heliseb jõhkra valjusega. 45 minutit venib ikka väga-väga aeglaselt. Aeg-ajalt tuleb sõrmed üle kotipõhja libistada- metalli kumerad küljed on tunda. Millal need neetud tunnid lõppevad?
Nii viimane tund. Esimene koolipäev hakkab otsa saama. Iga jumala vahetund räägitakse eelmise nädala neljapäevasest USA värgist, ei suuda enam taluda, kuid.. pea pea, kas seal ei saadud probleemist lahti? Äkki saaks siin ka probleemist lahti. Pole inimest, pole muret? Haa. Metall kotist välja. Õpetaja on seljaga, sirgeldab oma saksakeelseid mõttetusi, nii üllataks ah? Kaitseriiv pealt. Tuleb ainult täpselt sihtida. Ja ühe sekundi pärast kaotab ta tasakaalu...
******
Umbes nii võis eilne päev välja näha, umbes selliselt kulgeda. Vahepealsed ja moodi läinud jää-ämbri väljakutsed, aga märksa suurema äratushelinana....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar