Trauma

Oktoobris käisin ma ühel kohtingul ning sealt tulles koperdasin ma nii õnnetult, et parem jalg tegi nõks-nõks hüppeliigesest ja põrguvalu kiunatusega liipasin ma tookord lähima taksoni.

Ja haige koht jääb ju alati ette.

Ma olen oma jalga väänanud viimaste nädalate jooksul korduvalt.

Eile ma sain noorema poja abiga trepist üles ja tuppa - no lihtsalt õudne, kuidas intensiivne 5-6 palli valu paremast jalast jälle läbi jooksis..

Trauma, kunagine vana rahvatantsutrauma, annab ikka tunda...

Elastik ja Diclac-geel. Olemas. Pidevalt.

Tuli hüpnotiseerib ennast vaatama

Kes meist poleks jaaniõhtul lõkke ääres vajunud mõtlikult istudes tuleleekidele vaatama...

Kui lauas põlevad küünlad, siis tekkib mingi seletamatu võlu juurde, varjud seintel. Kaminauksest silmitsevad meid oranzhid tulekeeled ja viivad täide oma nõudlikke otsuseid.

Tuletikuga kõrvetaustunne on lapsepõlvest meeles vist paljudel...

Alates sellest, kui inimene tuletegemise oskuse omandas, on see kaitsevahendiks, söögi paremaks muutmiseks, turvalisuse, soojuse ja ühtehoidmise sümboliks.

Tema on vee ja maa ja õhu kõrval üks NEID.

Mis vahe on proviisoril ja farmatseudil

Hariduse vahe - üks õpib mürke segama akadeemilises kõrgkoolis, teine rakenduslikus.

 

Ammulubatud teadmised vanalinnas(st)

Poegadele antud lubadusi tuleb täita.

Üldse inimestele antud lubadusi.

Vaatasime ükspäev vanadest fotodest/maalidest/dagerrotüüpiatest koosnevad raaamatut vanast Tallinnast (mõistes endisest) ning me otsustasime minna retkele.

Enne olime talvisel fotoseansil (sellega on seotud üks teine lugu) ja lõunatasime linnas (selle koha pealt on pojad puhta minusse - nad ootavad alati huviga selliseid käike.

Pööraselt palju küsimusi oli poistel - miks see siin nüüd on ja mis selle asemel oli ja miks nüüd seda nii nimetatakse ja kuidas siit ikka need asjad läksid...teadmistehimu.

Tegelt on see iseenesest huvitav.

Piparkoogitajad

Muna õpetab kana.

Pojad palusid piparkooke. Linnas käies mõtlesin, miks mitte ise teha. Vormid on olemas.

Ostsin taignad, ostsin glasuurid ja andsin poegadele...

Ja nemad tegid - rullisid taigna, panid plaadile, panid küpsema, pärast glasuurisid.

Köök oli .. no vajas mind.

Aga kausitäis piparkooke on olemas.

Ja nemad õpetasid täna mulle, millal piparkoogid ahjus valmis on.

Nigulapäev

Rahvakalendris on nigulapäev olnud 19. sajandi lõpul üsna tundmatu ja eeskätt teati 6. detsembrit kui ilmade külmenemise tähist.

Tuntud vanasõna „Siim tegi sillad, Nigul needib need kinni” kinnitab tähtpäeva seotust ilmaga. Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasi Berta järgi on saarlased öelnud, et nigulapäeva öö on aasta pikim. Siis pidavat kotkas puu otsast alla kukkuma, sest ta küüned väsivat oksast kinni hoides ära.

Ida- ja Kagu-Eesti äärealadel oli nigulapäev õigeusu püha, kus viidi keskse sündmusena läbi ristikäik. Vanade kirjalike allikate järgi on seda päeva peetud 18. sajandil karjapühaks ja seostatud püha Nikolausega. Nigulapäev oli 19. sajandil külapüha Helbi, Jermakova, Seretsova, Tailova ja teistes setu külades, ka mõnes Ida-Virumaa külas.

Nigulapäeval tõi püha Nikolaus, mitmel pool Euroopas ka püha Martin või mardivana headele lastele pähkleid ja kooke ning andis halbadele lastele vitsa.

Enda esimene seos nigulapäevaga oli raamatust "Hõbeuisud" - vaimustav jutustus Hollandi lastest, seotud Hollandi ajalooga, sealse kultuuriga.

Üks esimesi lugemisvapustusi teadlikuma lugejana.

Vähemalt Madalmaades oli nigulapäev 19.sajandil määramatult tähtis ja oluline.

Nüüd loen siin BERTA-t ja vaatan, et tore teada ja teadmisi teistelegi jagada.

Kaubakeskuses parimal ajal

Nimekirjastatud perevarustajana olen ammu tähele pannud, et parim aeg erinevate keskuste külastamisekss on reede hommikul enne kahtteist ja teisipäeviti enne lõunat..

Miks?

Reedega on see teema, et nädalavahetus algamas, inimesed tulevad endal kärusid täitma ja välja pannakse värsked kaubad. Valik on suur. Erinevatel poekettidel on erinevatel toodetel head hinnad.

Teisipäeval on kauplused tühjad, inimesed enamasti tööl, tooted on head. Vähemalt siis, kui ma olen poes käinud.

Kuna ma aga igasugust ostlemist ei talu (erandid on tööriistakauplused ja raamatupoed), siis teen seda rangelt nimekirja alusel. Enne kontrollin kodus kõik kapid, sahtlid ja varud üle ning reastan ostud.

Poes jälgin kilo- ja liitrihindu. Majapidamispaberitel arvestan isegi jooksva meetri hinna välja ja näen, millal ma missugust kokkuhoidu saavutan. Söön eelnevalt kõhu täis, et ei tekiks ihaostusid.

Aga...kõige kohutavam on käia Kristiine keskuses kell kuus õhtul.... jeerum, et siis jookseb kuul kokku ja see ümbritsevate inimeste paine ajab nutma ja naerma. Kuid... vahel lihtsalt ei saa teisti.

Pojal läksid saapad katki. Enne palgapäeva. Oehh...

Õnneks sattusin kohe sobivatele jalatsitele. Sellega sai ühe kuluartikli jälle ära miinustatud.

Aga need sabad, mis pea puuviljalettideni vooklesid...

Tõttavad, käratsevad, pahurad inimesed. Üks prouakene hakkas mind takka kiirustama, kui ma oma varustusoperatsiooni täites kaupu nelja kotti laadisin.

Õnneks olen ma õppinud selle ära - mina elan ikkagi oma rütmis ja ei loobi asju kotti pelgalt seetõttu, et kellegi pahane silmapaar tüütult laupa ja kaupa puurib.

Kuid kella kuuest linna ilmselt ühes käidavamas kaubakeskuses olla..Ma olen väsinud. Tõeliselt väsinud. Ostlemisest.

Allumatus

Eilne hommik tõi mõningast selgust töö juures. Kolleegidevaheline kõnelus ja sain teada et ei meeldivat minu allumatus:

*et ma keeldun käimast vabadel päevadel osakonnasisestel koolitustel  (täiesti vastuolus töö-ja puhkeajaseaduse ning täiskasvanute koolitusseadusega)

*et ma keeldun töökitli alla panemast t-särki

*et esmajärjekorras ikkagi töö ja siis alles muud asjad.

Ma pidavat olema kange  iseloomuga ja hakkavat vastu.

Mul olid pisarad silmas - ühesõnaga mõtlev inimene, oma aega planeeriv täiskasvanud naine, peab riides käima nii nagu öeldakse. Ja kaks lauset hiljem sain teada, et tegelikult on õed suured tüdrukud ja nendel pole vaja mingit kaitset..

Muidugi selles kanguse osas on osaliselt õigus, aga.... vanemate kinnitusel olin ma kolmeselt ebatavaliselt iseteadlik laps. Ja julge ka.

Aga allumatus? Ma ju ei tõrgu süsteemile vastu. Järgin töödistsipliini. Järgin juhendeid.

Aga ei. Mida peab siis tegema inimene, et ta oleks nö allunud?

Kahed vennad

Ükspäev ma mõistsin, et lisaks minule elavad siin majas täiesti oma iseloomu, välimuse, mõtlemisega, maitse-eelistustega inimest, kellel on oma tutvuskond, sõbrad ja ajaplaneerimised.

Ja tegevused, mis nõuavad kisa, kära, lärmi, asju maas ja laual.

Ja nagu eilegi - poegade parim sõber oma noorema vennaga ja kisa oli taevani .....

11. kuu lubadust ei peetud

Vahel lihtsalt ei jaksanud enam kirjutada. November on läbi. Mitu olulist sündmust on seljataga.

On detsember. Lume ja külma ja  kütmisega. Nagu ikka.

Tuisu ja vinge tuulega. Ja hämmastama paneva lumevaikusega.

Kui üldse lumes midagi head leida, siis on selleks liiklustasasus. Linnakära ei paina. Vähemalt mõneks ajaks.

Andresepäev

Tavaks on teha öö läbi tuld.

Enne magamaminekut loitsitakse, et näha oma tulevast unes: "Eos, Meos, püha Andres, näita mulle mu südame armukest."

 Loitsu lausumise ajal tuleb voodi ette heita peotäis viljateri või linaseemneid.

Enne voodisse minemist tuleb süüa soolast, asetada voodi alla veenõu.

Uinudes peab soovima: tahan oma tulevast unes näha.

Unenäos ei tohi aga midagi vastu võtta ega ära anda, mis tähendas halba, tõmbavat õnnetuse ligi. Loitsul nagu kaks otsa - üht tahtes ja saades, võid sellega ka riskida, et millestki ilma jääd.

Andrease rist pidavat tõrjuma välku. Täna ilmselt välku ei löö...

Head andresepäeva igatahes kõigile!!!

Juustuhüpertoonia

Kui meie kaubanduses hakkab ninna eriliselt magusvärskelt maitsev lõhn ja oranzh värv, siis on teada - peagi on vaja elamine koristada, kuusk ehtida, road lauale valmistada, kingid leida ja pakkida...sest kätte on jõudmas lõhkisöömise ja juustuhüpertoonia aeg.

Piparkoogid ja külaskäigud.

Söök, söök, võrratu söök.

Mandariinikoorte lõhn kaminatules...

Kummitus või?

Ma olen realist. Müstika, esoteerika, paranormaalsused, ufod, maailmalõpp, lumeinimesed, jumalused, maagia - need on midagi, millest kuulates saab  fantaasiat ergutada, kuid suhtuda ülima skepsisega.

Aga täna öösel - no ma ei tea, riiulist välja kallutuvad raamatud, aina avanevad uksed, tunne, nagu kõnniks toas pikad valged inimesed...

Ja ärgates on  uimane olla...

Kas pärast surmateemalise raamatu kirjutamist otsustasid esivanemate hinged tulla tänama?

Või üldse - mis kurat see küll oli?

Väikesed ja suured mured

Vanem poeg uuris murelikult missugused probleemid on väikesed ja missugused suured.

Pärast selgitustööd ja mõtlikku arutelu vennaga, tulid mõlemad minu juurde ja küsisid, et kas mul on praegu suured või väikesed mured.

Ma olen väga üllatunud. Ja kuidagi omamoodi tundega - kas tõesti on nad jõudnud sinnamaale, et oskavad küsida mehelikul moel asju, mida tavaliselt ikkagi meessugu ei küsi.

Udu, udu, udu, uttu etc,etc.....

Udu on vahetult aluspinna kohal heljuvate veepiiskade, harvemini jääkristallide või mõlemate kogum, mis vähendab nähtavust väiksemaks kui 1 km. Udu tekib siis, kui õhu suhteline niiskus on 100%. Udupiisad moodustuvad, kui veeaur kondenseerub kondensatsioonituumakestele.Eestis on keskmiselt 50...70 päeva aastas, mil esineb udu. Kõige harvem esineb seda mai ja juunikuus.Rannikul esineb udu harvem kui sisemaal.

Udu vähendab vahemaid, mille piires on võimalik esemeid selgelt näha (nähtavus), ning on seetõttu ohtlik liiklejatele.

/wikipeedia/

Lisaks ilmastikunähtusele on udu üks kuradima sünge asi.

Meenuvad igasugused kriminullid ja Inglismaa ühes oma soode ja niiske kliimaga.

Ja niiskuse toob see kohe kindlasti liigestesse.

Head kadripäeva!!

Vahel ma siin vaatan meie meediasse ja kaubandusesse jõudvaid ameerikalikke mõjutusi ning arvan sagedasti, et tegelikult peaks ikkagi esiemade -ja isade kombed taastama ja hakkama iidseid rahvapühasid taas mõistlikult tähistama.

Kohe täitsa sedasi, et lööd kalendri lahti ja võtad kätte ja organiseerid ürituse.

Tõsiküll - mingid reklaamid on kõrvu jäänud mardipäeva lauluga.

Kuid tänasel päeval nimepäevaks - kõikidele Katariinadele ja selle nime mistahes keeles mistahes vormile.

Olgu nimepäev sama kena ja armas kui kõik muud päevad selles kuus ja aastas...

Teise sünnipäeva õnnitlused mulle

Kaks aastat tagasi sain teada, et minuga on korras, kõik on korras.

Kes mõistab, see mõistab, kes mitte, siis kahju muidugi.

Aga nüüdseks on see selja taha jääv mälestus.

65 aastat abielu

Täpselt nii kaua on koos olnud inglise kroonitud pead. St abielus.

Vaatasin nende fotogaleriid ja nägin hämmastavat keemiat nende kahe vahel.

Tõesti-tõesti: neli last, kaheksa lapselast ja kaks lapselapselast, pikad valitsusaastad, esindusülesanded, pidev fookuses olemine - see annab kokku selle, mida võib nimetada ühiseks asjaks ja eluks.

Nad olid saanud vaid 50.-ndate alguses, Maltal elades, tunda tavainimese elu.

Tõsiküll - nad on rikkad, ilusad (olgem ausad, et seisus nõuab) ja .. eee noh kaotanud oma olulisuse sotsiaalsest seisukohast, kuid ajalugu kannab nendes ennast ning see peaks olema üpris oluline - kõik see detailselt dateeritud elu-olu.

No igatahes pole nad ilmselt vaid lihtsalt abielus, vaid nad on ka sõna tõsises mõttes koos.

Hääletus

Kunagi õpetaja maguskibedat pala süües oli tavaline, et nii kord kuus kadus hääl olematuks - helisid tõstes.

Nüüd siis juba paar päeva kõnnin jällegi ringi nii, et kõrist tuleb vaevu mõistetav inimkõne - häälepaelad oleks justkui regenereerunud.

Ei tohi inimene sedasi kurnata ennast, et jahedamal päeval aias töötades on hõlmad valla ja nahk niiske - tulemuseks on kohe mingi imelik viirus, mis ründab ja laastab. Ja millal on võimatu kõneleda.

Kui ei kraamiks, siis...

...kui kiiresti elamine kattuks saastaga?

Uskumatu, mida sisaldab vahel nt voodialaune või üks kogumissahtel.

Siit ja sealt säilitatud "mälestused".

Siginenud ei tea kust...

Ilmselt kraamimatuse korral kattuks kõik saastaga nii 36 tunni jooksul.Vähemalt siin majas. 

Vahel heliseb telefon ja...

...ja sind üllatab terveks päevaks inimene, kellega oled pikaajalises statsiti osatäitmises.

Terveks päevaks!!!

Ühest 'esimesest' on saanud ainulaadne kogemus

Nii. Esimesed on alati meeldejäävaimad. Ja kordumatud. Suure tõenäosusega tuleb eilsele esitlusele mingi aja jooksul lisa. Loodan, et lumeteras veereb.

Tehtud.

Sain hakkama, tulin toime oma õendus-filoloogilise sümbioosi ettekandega

Solarise Apollos, kohal mõlema eriala kaaslased. Lilli sain viimati nii palju, kui mu 9.-ndikud lõpetasid.

PP ettevalmistu, vennapoolsed plakatid, 
kauss kommidega, visiitkaardid, mikrofon, kirjastuse esindajad.

Kerge värin, aga...miks küll?

See pole ju kraadikaitsmine või süütuks tunnistamine, vaid oma esimese romaani esitlus.

Pärast jagasin autogramme.

Inimesed olid järjekorras, nimeline pühendus, kuupäev, nimi, allkiri. 

Väga imelik tunne on.

Nagu lisaks senitehtule olen veel midagi märkimisväärset saavutanud .....

Viisakusest ja isa sünnipäev on ka

Sündmuse eel ütles noorem poeg:

"Ma tänan sind väga kutse eest, osaleksin seal hea meelega, kuid kahjuks olen haigestnud."

Kas pole mitte viisakas? Kust see küll tulnud on?

Kummaline, kuidas mõned asjad jäävad lapsele lihtsalt külge...
Isal on sünnipäev. Päris palju aastaid juba. Ja päris vahva mees on ka.

Aiatööde mõnusus

Eile vaatasin ahastades lehekorda ja masendavat tänavat - tõesti, kuidas see hulk tööd küll ära teha.

Aga kui õed ja vennad asja kätte võtavad, siis läheb kõik nagu õlitatud.

On suur mõnu olla selliste poiste ema ja sellise venna õde, kus meeskonnana asjad üks-kaks-neli lehed kokku ja kotti aetakse ning tänavgi mõõdukalt kasitud saab.

Ning siis kamina äärde ja teetassi taha mõnulema...

Edukalt kaitstud projekt

Korras.

Kaader on purgis - nii vist ütlevad filmimehed, kui saavad suurepärase stseeniga ühele poole.

Meie stseen on esitatud.

Õde-venda said asjaga ühele poole.

Nüüd on jäänud veel selles vallas lõputöö.

Materjale on palju, kõik on teaduslikud, ilmunud eelretsenseeritavates ajakirjades, teema edukas - läbipõlemine.

Ise olen läbipõlenud - ja veel kuidas.....

15 päeva auditoorse töö lõpuni

Algab eel-eelviimane koolinädal.

Päris pöörane värk. sisuliselt on jäänud 15 päeva loengute lõpuni, seejärel on veel vaid valikainetega ühele poole saamine, kellelgi praktika ja lõputöö... oujee.

Nõudmised on sellele küll erilised...

Juba uurimuse projektiga saab vatti ja vilet.

Kena isadepäeva!!!!

Siis kõikidedele lugejatele, kes on isad, kellel on isad ja kes täna mälestavad oma isasid - olgu tore siis neid tervitada või mäletada.

Minu isa on parim :)

Pillapalu II

Teine ajurünnaku tööpäev.

Hommik on karge, kohv kange, keha ja vaim väsinud.

Eelarve ja järgmise aasta koosolekute planeerimine.

 

Pillapalu I

Selle-aastane töökoosolek algab.

Süvenegem siis asjadesse.

Protokollid, töödokumendid etc, etc, etc.

 

Silma ees ninnutav naerataja, selja taga saabliga suskaja

Uhhh... vaenlane ei maga.

Mitte kunagi.

Ning inimloomus on tõesti nagu... nagu ettearvamatute loodusnähtuste kalgilt kalkuleeritud biosünteetilised tulemused.

Miks just sookaaslased on valinud sellise tee, kus sinu suu ees ninnutatakse ja räägitakse õrna häälega, aga selja taga ollakse nagu topeltspioonidest julmad ristisõdalased, kes lisaks kuumale tõrvale lukustavad sind vajuva raba peale ehitatud tuleohtlikust materjalist lossi, mida ümbritsevad mürgimaod ja kus igas toas varistsevad inimpommkummitused...

Jubedad on sellised kahepalgelised susistajad- ninnu-nännutajad, kes naeratades uneartereid nähtamatu skalpelliga läbi lõikavad..

Kui läheks ja ütleks ning valaks vastu kõrvu laksuva kõrvakiilu....