Ida-Virumaad avastades, III päev

Startisime 9.00
Käisime Valastu juga vaatamas - see oli praegu üpris kesine ja vaateplatvormi trepidki katki ning lukus.
Ontika paekallas - lihtsalt üks kõrge kallas.
Saka mõis, pikk laskumine läbi suht juuraaega meenutava metsa ja jõudmime ürgselt puhtale rannale, kus liival oli paar tundi enne ilmselt põder liikunud.
Kivid ja langenud puud ja sinisavi kuhilad ja pankseinast välja nisrisevad ojakesed.
Saka mõisa terrirooriumil olnud külalistemaja (?) ja kõrge vaatetorn.
Kohtla-Järve - väikene ja miniatuurne, puhaste kuid auklike tänavatega ning väga õlilõhnaline linnake. Kuidagi hajusalt laiali. Suure tehasega.
Kohtla-Nõmme kaevanduspark. Esialgu sai kõnnitud ümber tühermaana näiva endise sorteerimisjaama, siis avastasime mahajäetud kalluri, endise kaevandusava, karjääri.
Kavendusmuuseum oli küll kinni, kuid testgrupiga saime ikkagi minna ka maa-alust elu uurima. Enne pidime panema pähe kiivrid ja selga joped.
Seal oli pime, niiske, külm, kõle ja klaustrofoobiline. 8 meetrit allpool päikest, valgust, õhku. Iseenesest huvitav ning eks see suur raha oli, mis inimese sinna kivide vahele rasket, tolmust, mürarikast ja ohtlikku tööd tegema meelitas.
Tagasi maa peal ja uuesti peatus Kohtla-Järvel, siis Jõhvis.
Pisut pikutust, lõõgastus spaas.

Ida-Virumaad avastades, II päev

8.30 start. Sihtmärgiks Narva. Sillamäel pisuke peatus - kohv ja bensiin.

Narva - räämas, venelaslik, venekeelne. Tänavad kuidagi ebaloogilised, tänavakatted auklikud. Peatus Hermanni kindluse juures ja .... absoluutselt võimatuna näiv jõudmine sihtmärgini. Narva jõe äärne tee oli igatepidi tõkestatud ja viida-ning märgivaba. Arusaadav - piiripunkt, aga no mingi trepp võiks kindluseni ikka normaalselt viia. Või kardetakse invasiooni idanaabrilt?

Tormavalt ja vahuselt voolava jõe vastaskaldalt paistis venepoolne kindlus ja väga venepärane.. eee linnake.

Eksimine pidevalt ummikteedele. Jõudmine pea 2-kilomeetrise ringiga uduvihmas ja hõõruvate jalatsitega ning padunäljase seltskonnaga infopunkti, kus vana merekaru esmakordselt lasi kuuldavale oma isamöirge - sildid, viidad ja rumal liikluskorraldus. Siis hot dogi putkast täiesti võimatuna süüa näivate hot dogide söömine pargis, kus polnud mitte ühtegi pinki, kuid see-eest kaheksa prügikasti.

Seejärel jõudmine kindluse sisehoovi, kus oli hea vaade, tuul ja suured kellad ja 330 mm läbimõõduga tsaarisuurtükk. Minek kindlusesse, kus igal korrusel mingi põnev näitus - rahvamängud, rahakogumine, vene kirikud, fotoaparaadid ja fotod Narvast. Muidugi ka püsikud. Välirõdu, vaatetorn, latriin.

Noorema poja põige kadunud asjade hulka. Põhjaõuest väikeste suveniiride ostmine - põhjasõjaaegsete mündikoopiatega. Põlvitamine vist ainsana Eestis säilinud Lenini kuju ees.

Lahkumine Narvast. Teeäärne tankist mälestusmärk. Narva-Jõesuu. Siin ja seal huvitavad suvemajad, väga hajus ja laiali alev.

Sillamäe - ilus, puhas, vaikne ja väike linn. Kaunis keskus, hea restoran, rammus lõunasöök. Peatus kohalikus kaubamajas. Väikene proviantidega varustamine, pisukene punane üllatus (sulle - tead küll, kes ;) ).

Minek Päitse pangale. Kõrge ja ohtlik. Paremal ehitatav sadam-kütuse ja kemikaalide jaoks. Vinklev rannikupealene kõrvaltee. Voka.

Oru loss. Õigemini selle terrass ja aed. Lõpuks kämping.

Tee ja lõõgastus spaas.

Ida-Virumaad avastades, I päev

Start 8.00. Esimene peatus Tapa. Kingakonts jäi Grossi kaupluse matti kinni. Tapa keskus oli sarnane väga mitme teise Eesti väikelinna keskusega. Tapa kiriku sibulkupleid remonditi.
Järgmine peatus Rakvere. Linnamägi. Murenenud ja katkenud müüridega kindlus. Renoveeritud, keskaegsete sõdimisriistadega, telkide, vankrite ja rüütliks õppimise vahenditega õu. Muljetavaldav piinamiskamber, huvipakkuv surnukamber. Pojapikkuste malenditega malelaud. Elusuuruses puuhobune. Õuduste kelder. Mõõganäitus. Rüütlid, armastusekamber.
Vibu laskmine. Rakvere sümbol - Tarvas (võimsate kelkaritega, tuleb tunnistada). Tuuline ja mõnus reisiilm.
Saabumine Toilasse. Pisikene puitkämping. Kolm voodit. Pisukene puhkus ja laskumine kõrgest ja lõputuna näivast trepist randa - kiviklibuline, tormine ja kitsuke riba. Poegade põlvedeni veninud püksitaskud - kive, kive, kive.
Toila jahisadam - isast merekaru sõnutsi 80.-ndate sadamate nostalgia - räämas mõrrad, roostes paadimootorid.
Fantastiline Oru looduspark. Võimas vaade.
Õhtul spaas. Kuulsad Toila termid. Viis sportlast ja üks naine mullivannis. Minestuse äärel isa seda peal vaatamas. Vahetatud telefoninumbrid. Kolm tundi saunasid, mõnulemist siin ja seal.
Uni vajutas laud kinni pool kümme.

Koha erinevus aastaaegade vaheldudes

Talvel on rongijaamad kõrgetes lumevaaludes ja roostekarva rööbastega.

Inimesed on kurjad, kui nad rongi oodates oma punaseid ja vesiseid ninu salli vahelt välja pistavad.

Hingeaur jäätub.

Suvel on lihtne, lahe ja mõnus.

Loodus on roheline, peatuses on asfaldilgi mingisugune võrse üles ajanud, inimesed on lootusrikkad ja heas toitumuses - soe ikkagi. Ja valge.

Kui ainult sääsed ei tuleks...

Isakodu peatuses sumasin ma pool aastat tagasi hangest läbi jõuluõhtut veetma. Täna jooksis lühikestes pükstes poeg võsa vahelt emale vastu.

Kõiges, mis ümber toimub on lootusrikast muundumist.

Võrratus

Milline õnn on ärgata mitte kellale, vaid sellele, et mul saab unenägu ja uni otsa.

Väljas on päikesetõus.

Saan üksinduse mõnususes aias pikalt võimelda.

Mu ümber ärkab ja sidistab suvehommik.

Kaks mustvalgekirjut lindu teevad tiiru õunapuude kohal - neil käivad pulmalennud.

Värskendav ja kosutav pesemine, vitamiinid, hommikukohv.

Head ajakirjad, vaikne linnaosa.

Võrratutest võrratuim võrratus....

Jää hüvasti, must kass!! (Tsoorule)

Tsooru oli minu kass. Enne oli ema, viimased kolm aastat minu kass. OLI. Sest seda sündides süsimusta karvapallina abitult maigutavat loomakest enam pole. Ärgu arvatagu, et loom ei leina - ta teeb seda ja kuidas veel. Pärast ema surma ei saanud ta tükk aega aru, kus on tema perenaine. Vaikselt ja püsivalt oma perenaist otsides kuhtus ja kahanes. Ja nüüd pole enam tedagi...

Tema oli viimane koduloom, kes minu majapidamises oli. Enam ei võta. Punkt. Ja Tsoorust mõeldes käivad silme eest läbi kõik need kes meil on olnud - hamstrid, merisiga, kalad, oravad, kassid Kitu ja Neegus ja Triibu ja Jerry ja dobermann Clyde.

Kõige viimasena neist tuligi Tsooru. Tuli, nägi võitis ja... läks.

Olgugi, et ma ise pigem loomainimene ei ole - niigi käed-jalad töid-tegemisi täis, lisab koduloom justkui veel ühe kohustuse.

Kuid rõõmu oli temast ikka palju. Tõelise kütina kattis ta tinglikult öeldes ise oma toidulaua. Varitses saaki, murdis, tõi näha - linde, hiiri, rotte. Väga usin kütt oli, väga.

Ning titapõlvest alates äärmiselt iseseisev. Ei mingit süles olemist või liigset paitamist. Ka jalgade vastu hõõrumist ei olnud. Kaisus magamist samuti mitte.

Äärmisel juhul lubas ennast ema juures lesida lasta. Harva ja tõesti hädavajadusel.

Kuid oh, kuidas Tsooru mind laste sündides põlgama hakkas!!

Kaks kisavat ja piimalõhnalist pampu, kelle ümber kogu perekonna tähelepanu koondus - see ei mahtunud kogu austuse juures kassi uhkesse hinge. Kättemaksuks magas ta jalutuskäikude ajal poiste voodites ja kui poisid toas olid, siis kärus.

Öösiti aga tembutas - köögiukse juures haledalt kräunudes ja õuelaskimist oodates äratas ta mu üles. Kui ma ust avama läksin, siis mõtles ta ümber ja sööstis tagatoa akna juurde, et sealt väljasaamist nõutada. Ja sinna jõudnult, mind äärmise põlastusega silmitsenud, astus suur, karvane, ainsagi heleda karvatäpita süsimust majesteetlik kass pea püsti ja saba nagu võitluslipp uljalt vardasse tõmmatud ikkagi köögiukse juurde ja laskus kuningliku väärikusega avanevast uksest trepile....

Igatahes oli ta tore ja vahva loom ning nüüdsest alates on ta oma õige perenaisega seal, kus nad on valu- ja vaevavabad, õnnelikud ning koos.

Hüvasti, must kass!! Hüvasti, Tsooru!!

Head puhkuse algust - minule

Nii, 37 päeva mõnusat ja rahustavat ja lõõgastavat päeva ees, saab lulli lüüa ja lebotada.

Tore on.

Kõik räägivad minuga terve päeva?

Puhkus eelviimane tööpäev on kuidagi närvesöövam kui tavaline tööpäev. Ilmselt olen lihtsalt hellakene, sest.. oluliselt täpsustamata, aga üks periood naise tervises. Nii peavalu ja üks kõige katkenud pingekeeltel mängida oskav kolleeg - suur, närviline, tõmblev. Pidevalt kõnelev, kõnetav ja sebiv.

Issand, et ta ei jäta mind rahule. Seitse korda küsib ühte ja sama, kuuskümmned korda jookseb mul järele, et küll see piiksub ja tollel on midagi vaja.

Siis kõnetab mind üks patsientidest, kellel käivad peal sundnutuhood. Üks teine kolleeg armastab temaga pidevalt lobiseda ja see sundnutudude arvas, et mina armastan ka lobised..

Ei, ei armasta. Täna mitte.

Teine kolleeg arvas, et nüüd on heaks hakata mulle minu juustest rääkima.

Kella kuueks õhtul on mu kannatus otsas. Asendan muidu sellise suutlikku stoilisuse kaastöötajate suhtes praksuva silmavaate ja kõrgendatud küsimsuega: "Kas sa pead praegu minuga rääkima?"

Muidugi kolleegid solvuvad, sest kuidas ma siis ikka nii saan öelda.

Aga teate - mul on jumala ükstakama.

Ma tahan rahu ja vaikust. Ja palun olge teie ka vait. Ma käin tööl, mitte vestlusklubis.

Üldse peaksid igasugused klubid sisaldama ühte vääramatut nõuet - seal ja sellest ei räägita.

Miks ei võiks ilusa algusega lugu ilusasti lõppeda?

Lugude alguses ollakse alati head ja toredad.
Kaaslane on vaimustav.
Rääkimine on tore.
Arglikult ja naiselikult koperdades kaaslase käsivarrele toetamine.
Filoloogiliselt sätitud ja intelligentne vestlus valitud teemadel.
Pikk ja sügav pilk silmadesse.
Salapärane naeratus jalustuskäigul kohvitopsi tagant.
Seejärel järgmine jalutuskäik. Vaikse ja lumejäiste tänavatega aedlinna pimedad uulitsad. Jagatakse teadmisi erialadest, keeltest mida õppinud ollakse, raamatutest, mida loeti. Ühised õppejõud, ühised mälestused. Külmade ja kinnastatud käte ühinemine. Kohvijoomine. Esimene ja kohmakas suudlus ning kallistus. Lubadus kindlasti veel jalutama minna. Siis pikad ja virtuaalsed kõnelused. Järgmine jalutuskäik. Käest kinni, kaubanduskeskused. Raamatukauplus.Luulekogud. Filosoofilised mõtisklused ühe või teise teose üle. Naeratused. Pärast kallistused ja teejoomine, leidmine, et täna veel mitte...
Sügavad ja paljutähenduslikud ohked. Õhus on SELLE aimdus. Varsti peaks ju lubama kaaslasele ennast.
Siis on see käes. Esimene ühine öö.
Õhk on ootusest tiine. Kamin köeb ja küünlad heidavad toale diskreetseid varje. Puhtad ja lõhnavad kehad. Suudlused, paitused, puudutused. Üheks saamine.
Hommikune kohvi joomine. Üksteise poole heidetud pilgud. Esimese ühiselt veedetud öö lummus. Sama õhtul jälle on see lummus. Hommik leiab inimesed koos pannkooke tehes, naeruselt filme kommenteerides. Kõik on veel ilus ja rahulik.

Söögitegematus

No ei küündi käsi panni, poti, pliidi või noa järele. Ei ole hetkel vaja pika ostunimekirjaga poode rünnata, et tagada juurviljad ja fruktid, piimatooted ja lihavalik, täisteraleivalised, magustoidud, mahlad ja võileivakatted.

Mõtted ei möödu menüüd koostades, planeerides ette sellepäevatoidud etc. Haukan külmi ja valmis palu, sekka joon mineraalvett.

Naudin pikalt ja kuumalt kohvijoomist, mekutan siin ja seal, kohusetundlikult kaks tundi päevas surnuks lüües, sest - ma ei pea söögiga tegelema.

Küllap tunneb sellest rõõmu iga pereema, kes alatasa keedab ja küpsetab, aurutab ja hautab.

Pojad on ära, minu elus on tiivas ja stabiilne rahu ning vaikus. Mõtted on fokuuseeritud majapidamiselt loomingule ja mentaalsetele hüvedele. No ja füüsilistele muidugi ka...

Kuid milline õnn on see söögitegematus!!

Kuhu ette hoiatamata paisati...

Ma olen valmis kirjutama kasvõi tapeedile, niivõrd põnev tundub see maailm, kuhu ma vähimagi ettevalmistuseta olen sisse tormanud.

Tähed moodustamas sõnu, sõnad fraase, fraasid lauseid ja laused lõike ning need tekste, mis seovad ja sulanduvad.

Uhh, see on peaaegu sama meeleline ja sensuaalne, kui see, mille tulemusena tavaliselt sünnib uus inimjärg.

Ma armatsen tekstiga, sõnadega, nende vaimukõlaga.

Ilusa ilma needus

Jah - päike sirutab oma joobumuslehvikut kõikjale ja ...mina olen tööl. 24 tundi. Ilmselt tunnevad kõik seda, kes peavad kohe-kohe puhkusele minema, et need viiamsed ootushetked on painavad. Töötegemisest on villand. Patsientidest on villand. Kõigest on Suure Tüdimuse Tõrs saanud.

Kuid veel pelgalt paarkend tundi õendusealtarile ja siis hakkab 37 päeva kestev joobumus.

Vabadusest ja puhkusest, ei muust.

No selles mõttes, et on veel teisigi asju, aga need oleks nagu põhimomendid.

Ohtra igavuse päev

Milline energiakulu oli hommikune tööletulek.

Mitte midagi pole teha.

Vähe haigeid, kuna raha pole.

Õdesid palju, kuna töötunde piisavalt.

Sedasi venitades muutub aeg kautshukilaadseks ja ülimalt nätskeks. Koju jõudes pole mitte väsinud sellest, et sul oli tööd teha, vaid sellest, et sul polnud midagi teha. Sügad siit ja sealt, sorteerid juba sorteeritud materjale. Õendusdokumentatsioon särab hiilgavalt, kuna sa analüüsid igat hetke ja pilku ja paitust, seedetegevust, mõttelõnga või tundeelamust piisava hoolega, sest....sul pole midagi teha.

Lõuapärad on pingul allasurutud haigutusest.

II klass sai läbi

Selleks korraks on kooliga ühel pool. Täna saadakse tunnistused. Sinna on lisatud käskkirjaga märge, et viiakse üle kolmandasse klassi. Hinded head, käitumine ja hoolsus head.

Sedasi siis.
Pikk vaheaeg ees ootamas.

Kuu aja pärast...

...on käes 36.

Vanus tuleb ja teadmised kasvavad. Olen ikka olemas ja elan ja hingan ja tunnen ja mõtlen.

R võtab vist viimaks ometigi need õnnetud avaldused tagasi.

Mõelda vaid, et ma oleksin hapra kirepuhangu ajel teinud midagi tõeliselt pöördumatut ja ikkagi andnud käest tervise ja poegade järel kõige kallima - oma vabaduse. Väga emalikul kolleegil oli õigus - ma pole abielutüüpi, ma ei sobi kokku elama, ma ei peaks mitte enam ennast pingutama sobitamaks kokku kellegagi, kelle puhul seda esimest välku ikkagi sedasi nagu E või sepaga käis, ei tulnud.

Pilk pööratud sisse

Vahel vajab inimene SEDA HETKE, kus ta saab varahommikuses ja tuulises aias enda ette vaadates, silmad ühte punkti kontsentreeritud, mõtiskleda avameelse hingekloaagi põhjatusse sügavusse.

Sobrada kõikides hämarates sahtlites, torkida helli mälestusi, napilt kaetud paljaid tundeid. Paiguti tundub hingemaa olevat kui paljaks põlenud, mürgitada saanud ja söestunud jäänustega sügavate lõhedaga tundmata pinnas. Paiguti aga lokkavad seal rohelised ja lopsakad niidud, täis Looduse Tahte kõige viljakamaid maiuspalasid.

Mõned sahtlit sisaldavad arusaamatuid mälestusi kooliajast ja mõnes sahtlis on kronoloogiliselt punktuaalse täpsusega üles tähendatud viimne kui sündmus.

Ja kummaline on see, et enesesse pööratud pilk karges ja jahedas hommikus, keset müstilist llinnavaikust nii palju seosetuid sõnu toodab...

Head lastekaitsepäeva kõigile ja nimepäeva minule!!

Viies kuu lubadust ei saanud ka teoks - no vahel lihtsalt ei jaksanud midagi kirjutada, aga - täna viibisime vanalinnas ja kolme tunni sisse mahtus elamusi nii palju:

*neljaliikmeline perekond Indiast, kes fännas Eestit kui eksootilist maad, suurepärase kliimaga ja vahvate inimestega (sic!). Nad polnud kuulnud midagi meie talvedest ja poristest sügistest.

*korstnapühkijate paraad läbi linna. Väga vahvad on need mehed. Vabaduse väljaku tunnelis on ka nendeteemaline fotonäitus. Võimsad kaadrid - meie ju ei näe linna nii nagu nemad.

*ohtralt käsitööd väga sõbratu hinnaga.

*rootslastest segakoori väikene tänavakontsert. Ilmselt oligi tegemist turistidest koorilauljatega ning kontsert oli elamuslik

*piinapingi näitus - muljetavaldav.

*Hesburger ja kollased õhupallid, mis meie juurest üritasid korduvalt põgeneda.

Napilt enne äikest koju ja pisike pausikene ongi hoos.

Rivist väljas

Paar päeva on olnud kummalise vatielu tunnustega. Kolleegid tunnevad muret, et kuhu on jäänud mu energia ja särts.

Kuhu?

No eks ikka massiivse külmetuse taha - nohune nina, köhiv kurk, lohisev samm ja väga väga väga väsinud ja tüdinud olek.

Kuigi jah, täna tegin midagi sellist, mida tahtsin teha juba aasta tagasi - sorteerisin ja korrastasin osakonna raamatukogu ära. Ei midagi suurt - eestikeelsed eraldi, venekeelsed eraldi. Eestikeelsed suurte sarjadena ja siis eestikeelsed väliskirjanikud, eestikeelsed oma kirjanikud ja siis väike näputäis teatmeteoseid. Sai korda majja küll. Ülemus oli õnnelik.  

Tööd on praegu vähe, kuid see-eest on oi-oi-oi kui palju teha koduses majapidamises. Eks viimaste nädalate emotsionaalsed tõusud ja mõõnad on tegevustahtele oma jälje jätnud.

Kui ei peaks mitte nurisema, sest tagasi vallalise elus on jällegi vallalise naise toimetused - libahunditund, vein väikese vurtsuga ja sõbraga varaste hommikutundideni lobisemist.

On siis rahval tõesti nii suur teadmistevajak?

Inimesed peavad rohkem enese eest hoolitsema. Toit (tasakaalusatatud ja mitmekülgne), liikumine, värske õhk - need on tervise alustalad. Kuid jääb pelgalt pead vangutada, et rahvas vajab õpetust.

Palju õpetust.

Varasemad põuarituaalid asendusid ristiusu rännetega, siis punaloosungitega ning nüüd peaks uus aamen olema pikk rongkäik liikuva, õigesti toituva harmoonilise inimesega.

Tagasi vabadusse

Vabaduse maitse ja lõhn ajavad hulluks. Suvi käega katsuda, pojad kooliaastat lõpetamas, puhkus siinsamas.

Valged ööd, suvised hääled, suvised tegemised. Tänan, et sa mulle selle tagasi andsid. Tänan, sa tead küll kes.

Kas sina teadsid, et...?

Kirel on tagajärjed?

Laps?

Kas inimesed on kursis, kuidas titte mitte teha?

Ma olen. Enamjaolt. Umbes sada erinevat vahendit. Alates steriliseerimisest ja lõpetades tsölibaadiga.

Mõõduka inimesena olen valinud kuldse kesktee.

Kuid mõned ilmselt leiavad, et sigimise ime=kasvatamise imega ning tootlikkus oleneb kvantiteedist, mitte kvaliteedist.

Tubli on.

Elektra saatus on lein e turbulents

Ja parafraseering oleks - minu saatus on emotsionaalne elekrtišokk. 
Kuid kummaline, kuidas ühte ust suutliku löögiga kinni pannes avananeb samal päeval sootumaks muu. 
Kes teab, ehk täidub üks unelus, päevauni, üks miski, millest seni vaid sosinal rääkida olen julgenud...

Draamale punkt

Sedasi siis.

Ühe ebamugava kõnelusega sai see suhe läbi.

Ei saa abielunaist, ei hakka kellegagi parema tuleviku nimel käima. Liiga palju on elus veel näha ja teha, et ennast kinni panna inimesega, kellel puudub igasugunegi pidepunkt, kes oma emotsionaalse tasakaalutusega ajab mind unetuse, isutuse, tujutuse ja tahtetuse keerisesse.

Mul pole aega, tahtmist ega energiat.

Draamale tuli punkt.

Kindel värvidele

Mina ei tea moest midagi. Salapatuna käekotte kogunud, aga riiete ostmine võtab alati tukaaluse higiseks.

Selle suve märgiks on värvid. Värvid ja pluused. Värvid kobmineerituna oma vahel.

Mulle meeldivad värvid. Lilla. Sinine. Valge. Punane. Türkiis. Roheline.

Mul pole palju riideid. Igal perioodil natukene. Aga komplektidena kokku annab neid üksteisega sobitada, vaadata, mis ja kus.

Olen kannatanud lilla perioodi käes ja punase perioodi käes ja oli sinine ajajärk. Nüüd on türkiis ja punane kuidagi päevakorras. Mõlemad sobivad - üks toob esile jume, teine olemuse.

kadunud emagi soovitas alati võtta värve ellu ja sättida neid isekeskis tegutsema.

Püksid - need valged, ja kingad samuti valged ja pluuse nii krellilt türkiis ja samakarvaline kott - milline õnn oli pärast pikki ja tuimendavaid paksultkinnipakitud kuid olla kuidagi värvides ja vaba. Nii vaba, et üks tuttav lausa ütles, et mind tuleks arreteerida - kriminaalne olevat sellist hulka elujõulist seksapiili lihtsalt autosõidule kulutada.

Tore, et keegi nähtavalt armistunud poolkuukujulises rinnakus seksapiili märkab. Ise olin lihtsalt leebelt suvine.

Teekonna alguses

Iga etapp elus on tegelikult seiklusrikas ja ohtuderohke sündmuste, otsuste ja valikute koosseis.  

Rasked, keerulised, vahel lihtsad ja arusaamatud tõlgendused tehtavast. Nagu alpinist, kes hea varustusega asub vallutama uut kõrgust, kuid kellel jääb loota vaid oma osavusele, oskustele, varustusele ning teadlikkusele, mida ja milleks ta täpselt teeb. Ning loomulikult see köis, mis tippu vallutades kaaslastega ühendab. Nähtavad ja nähtamatud lõimed, mis koos hoiavad, ühendavad ja vahel ka... kahjuks ei hoia.

Rännata saab uude töhe, uutesse õpingutesse, uude suhtesse, uude olukorda. Muuta seisu, perekonnaliikmete arvu, elukohta, kollektiivi, haridust ja ka tervist. Välimust.

Muuta ei saa oma iseloomu ja põhiväärtusi. Neid saab pelgalt kohendada vastavalt marsruudile.

Suhte alguses ollakse paremad kui tavaliselt. Püütakse näidata ennast kaunimana, asjalikumana. Meeldivana.

Samal printsiibil kehtivad enamik mistahes suhteid, olgu need koolis või tööl.

Kodu ja perekond on vast need, kus võetakse inimesi sellistena nagu nad tegelikult on. Tundes ja teades läbi ja lõhki, et lähedase kulmuvõngatus see hääletoon toob tavaliselt kaasa midagi, millel on tagajärg.

Ma olen kõndinud erinevatel radadel. Tallanud õpetaja käänulist ja mürarikast pinda. Astunud alguses aralt, kuid siis üha asisemalt õendusmaardlas. Korraldanud merenduse avalikke suhteid, toimetanud käsikirja. Müünud ja saanud teadmisi gemmoloogia vallast.

Olnud otsustavatel muudatustel, asunud mõnuraskusest ohates õppima uusi erialasid ja teadnud täielikult, et need, mida ma teen on minu teekonna ühed punktid.

Üks paremaid matku algas poegade eostamisest. Raske alguse ja valusa vahepeatusega sai selgeks, et midagi nii ürgset kui järeltulijatega koos pereteed sammuda, on kuldkäänuliseim ja krobelisim, kui mistahes muu ettevõtmine, sest sealse teekonna lõpp päädib omakorda järeltulijate järeltulijate astumiste nägemisega. 

Vahepeatustes mahti pole ning abitunde ei anta. Aega tagasi ei keerata. Minevikku ei muudeta Sealsed otsused on otsustatud ja tiivalöögi efektina lainetavad ma olevikus ning ilmselt ka tulevikus.

Aeg. Tee. Ruum. Aegruumi tee. Teekonna aeg...

Neli eksamit ja kolm ettekannet viie päevaga II

Esimene kursus edukalt läbitud.
Valu, ilu, higi, pisarad.
Paberid, materjalid, uus info, uued oskused, uued teadmised.
Oli tore.

Big Brother is watching you

Orwell 1949. aastal kirjutatud "1984" käsitleb totalitaarse riigi kaameratesüsteemi, kus inimestega manipuleeritakse ja nenid kontrollitakse. Kaameraid välja lülitada saavad vähesed. Nüüd selle tobedusega Google mapis on sama asi.

Kas tõesti ikka peab see nii olema?

Orwell oli ilmselt omamoodi prohvetlik, kui ta sellise teose lõi ning ausaltöelda on ju tegelik kontroll inimeste olemuse üle läinud veelgi hullemaks.

Üks klikk ja pank teab sinu majanduslikku seisu, teine klikk ja arst näeb teise arsti kirjapandut, järgmine klikk ja terve sinu sugulussidemete süsteem tuleb e-riigis välja.

Jah - kiirel ajastul on omad hüved. Ei laida internetipanga, i-patsiendi või mistahes muu e-teenuse kasutamist, kuid ikkagi teeb see mind ärevaks.

Big Brother is watching. Me.You, you and you and her and him and you again.

Googlile vaimustushõisked

Google Street View - uus ja moodne mänguasi. Kõik saavad ennast veebipõhiselt kaardil otsida, kõndida oma kodutänaval ja ....zuumida lausa koduakendesse. Enamik lausa kilkab vaimustusest. Foorumites ja teemades kirjeldavad inimesed rõõmuga, kuidas mingil suvalisel hetkel on pildile jäänud kellegi mittesuitsetav abikaasa suitsetamas, kellegi rase sõbratar.

Enamik tunneb karjuvat mõnu pelgalt sellest, et saab ennast vähese vaevaga viia kusagile, kus on tema enese maja, korter, suvila vms.

Internetis on inimesed iseenesest väga avalikud. Igasugustel saitidel. Pisut nutikam ja oskuslikum otsingumootori kasutaja saab küllaldast informatsiooni niigi. Avalikult ja häbitundeta. Pildid, telefonid, meiliaadressid.

Blogid (kasvõi seesama siin. Kusjuures mind on süüdistatud liigselt avalikus kirjanduses). Paljuga sellest infost on nii, et mingi piirini ju võib, aga pagan võtaks - google vahendusel isegi kuivavat pesu oma aias nööril näha, millised aknad ja uksed sul on... ma ei tea. Mulle see ei meeldi. Kuidagi selle sotsiaalse turvakihi võtab väikeseks.

Üks asi on teadmine, et sa oled ISE lubanud ennast puudutavat informatsiooni levitada ja kasutada (no see, kus ma töötan ja õpin ja osalen - need on tegelt sotsiaalsed aktid ning ei oma privaatsuse huvides erilist tähtsust, sest on väljaspool kodu hõlpsasti tuvastatavad), kuid kui ikkagi kõik võivad mistahes kellaajal ja ükskõik kust minu kodumaja aknaid vaadata, siis tundub see sellise lihtsa ja kerge iseenda märklauaks seadmisena.

Mina vaimustusest ei hõiska. Hirmutav on hoopis, et enamik ümberringi sellist mõnuõitsengut tunnevad.

Korra juba kõnelenud, aga - Ravel ja Bolero

Üllatusi täis ja meeleolusid ning infoküllasust tagav youtube.com annab ühele loole mitmeid tõlgendusi ja lahendusi. Üks on Christoph Eschenbach'i juhitud Philadelphia Orchestra esitluses Bolero, kus ma ausaltöelda olen siiras hämmelduses seda vaadates. Pikk ja kiilas mees (väga jõuline ja mehelik kuju, tuleb tunnistada, aga nagu ma olen saanud aru, siis tema sättumus pole teps mitte õrnem sugupool), kes oma läbitungivate silmade ja pelgalt kulmukortsutusega mängitab Raveli ilmselt tuntuimat lugu väga elegantse aususega.

Ravel, kelle olemus ja eelistused elus jäid väga müstilisteks, tundis orkestrit. Nagu ta oma tuntuima loo kohta on öelnud: "Muusikata pala orkestrile", oskas orkestri lahutada muusikast (ei tunne selle eriala terminoloogiat, kuid ma loodan, et saadakse aru umbes nii nagu naise fertiilsus pole seotud naise seksuaalse identifitseerimisega), paigutada ja parendada pillide asetsust ning tundis orkestreerimise nüansse erakordselt hästi (nii vähemalt ütlevad erinevad internetipõhised, kuid teaduslikult mittekinnitatud andmed).

Kuid selles loos on ikkagi midagi väga paeluvat. Selle jõulise trummipõrina ja samm-sammult lisanduvate pillide kokkukõla, mis loodi vene baleriini Ida Rubinsteini esitatava tantsutüki jaoks 1928. aastal, on täiesti ainulaadne (vähemalt minu silmis, eks?).

Ja Bolero saatel võib väga intensiivselt nt mõtiskleda või sedasama blogi pidada või veel teha muid... eee... meeldivaid tegevusi.

Otsuse otsustamatus

Üks närvesöövamaid vastuseid on inimesele kahtlemata: "Ma ei tea".
Õpetajale õpilase ees, patsiendile arsti ees, lõhutud lillevaasi ees, ükskõik kus. Ma ei tea, ma ei oska öelda, ma pole selles kindel.
Huh...huh..uuuuuuu... teeeksin selle peale ja trambiksin juurde pisut jalgu.
Kuid miks ei suuda inimesed otuseid vastu võtta? Kardavad nad mingeid väga kummalisi ja kahtlase väärtusega tagajärgi, mida õige otsustamise juures ju tegelikult pole?
Well. Eks iga inimene teab, kas selgitab oma suutmatust hirmu, horoskoobi või karakteriga. Või kõigega korraga.