Kruger

Mulle meeldivad kassid. On alati meeldinud. Lapsest peale. 

Kassid on lahedad. 

Nendel on iseloomu, selgroogu, nad on väga lõbusad, meelelahutuslikud.

Osavad, kavalad, arukad, põnevad.

Pärast viimast kassi, kes meie peres oli 16 aastat (tipphetkel on meil olnud 5 kassi...), mõtlesin ma pikalt, et ei taha enam uuesti südant proovile panna. Aga pärast seda, kui effbees jagati Pesaleidja fotot, siis tundsin kohe ära - see, kes pildil seisis, oli minu kass. MINU.

Kohaleläinud, siis ronis pisike, sale ja must kassipoiss mulle kurgu alla ja sinna ta põhimõtteliselt oma südame, lõhna ja pisut titekarva poetas. 

Esimesel päeval, kui ta oma koju tõime, näitas ta meile kohe oma nutikust, armsust ja perekondlikku kuuluvust.

Mulle meeldis Krugeri südikust esimesest hetkest. Mitte iga kass ei näu ennast ja oma pesakonda välja visatud vendi ja õdesid põõsastest loomakaitsjate kätte (Suurupi kandis kusjuures on selliseid inimesi, kes viskavad napilt kuuvanuseid kassipoegi põõsastesse). Kruger oli see, kes oma õe ja venna päästis.

Mulle meeldis, kuidas ta esimesel meie juures veedetud ööl  minu padjal, minu vana talvemütsi sisse kerra tõmbas ja terve öö magas.

Meeldis, kuidas ta napilt kolmekuusena esimese hiire kinni püüdis, kuidas ta julgelt ja otsustavalt hoovikase otsast alla ei tulnud ja kuidas ta reageerib nii Kruksile kui Pupsikule.

Kuidas ta oma esimese kuramaaži kõvasti vanema naabriprouaga üle elas, esimest lund nägi, kuuse otsa ronis, piparkooke varastas ja kuidas ta vahel hommikul vara mulle sülle ronib õrnust taga ajama.

Kuidas ta oma pesatäie mänguasjadega jahti peab, palle taga ajab, igasugusele mängivale liigutusele teravalt reageerib ja mis kõige enam mulle meeldib - ta on MINU kass.
PS: kurgile ta ei reageeri, tundub, et see on virtuaalmüüt. Krugeri reageering oli täis ükskõiksust ja otsustavust oma kasukas korda teha.