Omal kahel erialal töötanud meedik-filoloog-meedik, tunnen ma selles õekostüümis, stetoskoop kaelas, küüned lühikesed ja korrektselt lakkimata, juuksed hobusesabas ning näol tagasihoidlik meik, jalas mugavad jalatsid ning valged sokid, alati ja ainult meedikuna. Filoloog taandub, emadus taandub, naine taandub, jääb ainult nutikas ja vilunud õde.
Ma arvan, et minust oleks võinud saada üsna hea EMO arst, kui ma ainult viitsinuksin selle tee siiski ette võtta ja õppida need meeletud materjalid lademeid läbi (mäletan, kui mina valmistusin vist mingiks üldkeeleteaduse eksamiks, suur suvi juba väljas ning me olime E Tuukri põigus asuvas korteris, ees konspektid ning raamatud ning minu eksamimaterjalid mahtusid napilt 50 lehele. E valmistus minu mäletamist mööda ette neuroloogiliste haiguste eksamiks ning ainuüksi ühe närvi kogukirjeldused mahtusid 50 lehele. Põhimõtteliselt õppidaarmastavana oli seda minu jaoks siiski liiga palju, liiga palju).
Miks ma seda arstivärki endast nii arvan, ma otseselt ei teagi, aga mul on vist antud loomupärane vaist. Vaist tajuda millise haigega võib tekkida rohkemgi kui sekeldusi psühholoogilisel pinnal ning kellega hakkame vatti ja vilet lähima 24 tunni jooksul nägema.
No vahel on lihtsalt nii - saabub patsient ning ainus pilk peale ja sulle on selge, mis ees ootama hakkab. Sama on üldjoontes ka anamneesiga - üsna palju saab selgeks mõne üldise vaatlusega.
Vahel ma kirun ennast mõttes, kui jään trammis või bussis uudistama laipkaame näoga kaassõitjat ning mõtisklen erinevate diagnooside ja ravivõimaluste üle. Tean, tean, seda nimetatakse ühe õudse väljendiga (üks nendest, mida ma südamest jälestan) - erialaline kretinism.
Möödunud suvel, kui hiigelkõhuga L, tema tütar ja mina autos ranna poole sõitsime, küsis L, kummana ma ennast rohkem määratlen - kas õe või fillina? Ja ma ei kõhelnud sekunditki - õde.
Sest kaua töötanud ja töötanud eriala kiibitseb minus ja minuga.
Ning tänagi oli üks neid päevi, kui tuli taaskordselt panna mängu kiirus, taiplikkus, trükitäpsus ning mis seal salata - ka pahameel.
Vahel ma lausa põlgan seda, et minu ümber on ainult kanad, kes takkus taguotsaga küsivad minult keset elustamist selliseid asju nagu kas patsient eile sõi, kas tal külastajaid on käinud, kas viimane vereproov oli normaalne. Kurat, kust ma tean, ma ju elustan inimest. Mul on teised prioriteedid sellel momendil.
Kuid iga kättevõidetud elu, kaastöö arstile ning pärast seda eneseanalüüs, kas ja kuidas ma mida õigesti, mida valesti tegin - see on tunnustus sellele, et ma pole ikkagi mõttetult selles maailmas ja minu meediku vaistud olid õigel ajal õiges kohas - no ei meeldinud mulle elustatu pilk silmades, no ei meeldinud.
Ja siin ma nüüd istun ning toksin oma elamust trükisõnna ning tunnen häädmeelt, et päev läks korda.
Immagoloogia essee läks hästi, ülikool on sügiseni katte all, sõber ootab, torud on ajutiselt lahti ning poegade koolimööbel on peagi leidmas tee kodu poole; kokteil mekib hästi ning kass lööb hubaselt nurru.
Mõnus on, kui väljas tusiksab, ahi pragiseb ning lapsed on pestutena unemaale kohe-kohe rändamas.....
Nii see ema, õde, tütar, armuke, kolleeg ja koledasti kirutud ex oma päevale punkti panebki.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar