laupäev, 22. november 2008

"Vana vaksal" ja kriibitud süda

Mõni päev tagasi näidati mingis saates huvitavat sümbioosi - kuskil botaanikaaias oli omanäoline mudelrongide näitus. Väga ekstravagantne üritus oli. Ja tausatmeloodiana kõlas meie vanameistri Ivo Linna laul "Vana vaksal".
Blogijaga juhtub harva, kui miski viisike kõrvu kummima jääb ning see laul jäi. Jäi niivõrd, et ma olin viimases öövalves ja nägin unes, kuidas see laul minust voolas. Täna ma juutubitasin ja surflesin avaralt ringi ning leidsin selle laulu, leidsin ka sõnad ning nüüd ma lihtsalt poetan soolast vett klaviatuurile, sest selle palaga seondusid mulle ainult imelikult leebuvad mälestused, mis seotud ühe võlliga, kellega ma kunagi veetsin - väljendudes nüüd kantseliitlikult ja poliitilist korda nõudvas ülikeeles - privaatselt intiimseid hetki.
Jaa, mulle meenus E. See mees, kes mind hülgas siis, kui ma teda kõige enam vajasin ning tänu kelle bioloogilisele aktiivsusele olen mina oma emakohust täitmas. Üksi. Temata. Ma kunagi lubasin seda lugu rääkida, aga ma pole selleni jõudnud ning ma ei tunne ennast veel piisavalt ühetükinaisena, kes oleks võimeline mainitet stooriliini avalikkusele puistama.

Ma arvasin, et muga on kõik korras, aga tuleb välja, et mitte. Mõisted nagu armid hinges, vermed vaimus ja murtud süda said kuidagi eriliselt selge tähenduse. Aga et mind jumala eest plagiaadis ei süüdistataks, siis ma rõhutan, et sõnad pole minu tehtud, aga nad panid mu südamekõrvad tuliselt liikuma. 
Siin need on:
Mind jälle äratab üks vana tantsuviis,
sest rattad laulavad kui tookord minnes siit.
Ma tõusen rutates ja ennast valmis sean,
sest varsti peatub rong vanas vaksalis.
Siin ta on, vana jaam,
millest kord astusin maailma õnne tabama,
tookord rong lahkus siit j
a mind kaasa ta viis kaugele,
rattad laulsid sama viit.
Ja võtan kohvri ma,
on sama lihtne ta nii nagu lahkudes,
mil rong mind ära viis.
Pea ukski avaneb,
mus miski ärkab taas,
veel hetk ja olengi vanas vaksalis.
Siin ta on, vana jaam, millest kord astusin
maailma õnne tabama, tookord rong lahkus siit
ja mind kaasa ta viis kaugele,
rattad laulsid sama viit.
Perroon mu jalge all on rohtu kasvanud.
Näe, vana kell käib seal, kuid aeg on ikka uus.
Mis teada saanud ma,
kas taband unelma
või kõik on jäänud nii vanas vaksalis?
Siin ta on, vana jaam,
millest kord astusin maailma õnne tabama,
tookord rong lahkus siit
ja mind kaasa ta viis kaugele,
rattad laulsid sama viit.

Kommentaare ei ole:

2022 - hüvalt ja kuralt.......

Pojad õppisid kunagi ühte laulu: "Mäest üles - alla viib vallatu tee, meil meeldib see, meil meeldib see...".   Aasta 2022 saab tä...