Hiljuti mõtisklesin selle üle, et ma peaksin natukene ennast liigutama ja läksin kõhutantsu. Ühe kuulsa mehe kuulus tütar oli kuraator. Üks tund maksis 100 krooni. naisi oli igas vanuses ja igasuguseid. Kõik me siis väristasime orientaalsete helide saatel oma reisi ja puusasid, ülakeha ja tegime kätega nõtkeid liigutusi.
Aga mulle see hööritamine ei istunud kohe mitte üldse. Esiteks olen ma ilmselt liiga macho tüüp. No tugevdunud vaimselt ja füüsiliselt sedavõrd, et mulle tundus see võdistamine kaunis veider.
Teiseks - ma ei talu absoluutselt idamaade muusikat. Mulle hakkas see tõsiselt närvidele käima.
Ja mina oma veearmastuses ning inimesena, kes tahab üksindust ning vett, palju vett, hakkan siiski käima ujumas.
"Tuulepealsest maast" - see on see sari. See uus, 12-osaline, eestlastest rääkiv. Eestlastele rääkiv. Sari, kus osaleb meie noornäitlejate piimamant. Kas mulle meeldib see seriaal? Ausaltöelda jah ja ei.
Meeldivad osatäitjad - nad mängivad loomulikult. Erilise sümpaatia tekitas mulle Tõnu Oja mängitav peremees, kelle mure on eluline, tema näitlemine hea. Alates etendusest Victor, kus ta esitas varaküpsenud poissi, on ta muutunud järjest enam ja enam elegantseks. Oma rollielamisega.
Meeldib see et ajastut käsitletakse suhteliselt loomutruult. Aga.... ei istu mulle mitte üks raas "Tuulepealse maa" stsenaarium. Nõrk, ütleks selle kohta kirjandust lugev, ise kirjutav ja optimaalselt keelega tegelev inimene. Dialoogid logisevad, stseenid on kuidagi kipakalt tehtud (vahel muidugi on ka suurepäraseid õnnestumisi), ka võib märgata teatud heroilisust ja lausa paatost.
Kuid kindlasti paraneb kõik.
Ka minu valutav väljatõmmatud hammas, rahaline olukord ning ema tervis. Elama ju peab, miski pole veel jäädavalt otsustatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar