kolmapäev, 5. november 2008

Monologiseeritud kahekõne Ristikivist, Ristikiviga ja Ristikivile

Ei kurda ma mitte ühte teragi, vaid hoopis lausun lühidalt nii - olen migreenik, istun haiguslehel ja täna ma siis üritasin üle tüki aja oma magistrantuuri asjadega tegeleda, aga leidsin hoopiski eelmisest sügisest esseede kausta ja ma mõtlesin, et panen selle siia üles st ühe asja neist paljudest.. 
Essee oli ühes aines arvestuslikuks eksamiks ja ma sain selle A, kriitika oli toona minu esseele ülimalt positiivne (ja mõelda vaid, et toda kirjatükki hindas toosama õppejõud, kes minu bakatöö tahtis stiililise ebakorrektsuse tõttu läbikukkunuks lugeda ja nüüd kiitis ta selles eksamikribanas minus stiili suurepäraseks). 
Sõnaga, ma otsustasin, et panen selle siia üles, et siis on neil, kes minu blogi aeg-ajalt loevad, võimalus ka osa saada vaimusähvatustest, mis mul harva, kuid perioodiliselt esinevad. Palun siis:



Monologiseeritud kahekõne Ristikivist, Ristikiviga ja Ristikivile.

Kultuur (seda võib mõista kaheti – üldmõistelise vastandina loodusele ning kultuur kui inimtegevuse see osa , mis taotleb vaimu, maitsete ja kommete erilist treenitust ja rafineeritust) on niivõrd laiahõlmaline osa meid ümbritsevast kesk- ja ühiskonnast, et mitteosaline olla oleks omamoodi robinsonkrusolik fenomen.
Kultuur oma kaunite kunstidega räägib pidevalt, ta peab kahekõnesid minu, lugeja, vaatleja, kuulaja, osalisega. Ta annab rohkem kui võtab. Laiendab silmaringi, edastab informatsiooni, on tähelepanelik, oskab analüüsida ja sünteesida. Ta on interdistsiplinaarne, seotud absoluutselt kõikide teadusharudega (ajalugu, loodusteadused, majandusharud, filosoofia, sotsioloogia jne).
Omamoodi kiht kultuuriga kokkupuutes olevates isikutest on kindlasti kirjanikud-literaadid-kirjutajad. Nende maailmapilt on kõikehõlmavam kui tavakodanikel, nendel peab olema see müstiline ja sõnaseletamatu ‚miski’, mille ajel suudab kirjutaja-looja oma mõtteid arusaadavas, loogilises, stiiliseeritud keeles lugejale söödavaks teha. Sest loevad ju enamjuhtudel kõik inimesed, kes kaks, kes kaks tuhat raamatut läbi, aga loevad.
Kirjanikke on erinevaid. Keegi, kes suudab alati ja ainult endast rääkides kõige laiemas mõistes kirjatükke moodustada, keegi, kes kajastab ainult seda osa, mis oluline popkultuurist, keegi, kes meeliskleb oma teostes ajalooliste virvatulede paistel. Kindlasti iseloomustab mõnda kirjanikku nimetused nagu tibikirjanik, seksitädi, uuskafkalik, usumees-jutusvestja, novellist, satiirik, rahvakirjanik, ajaloovaatleja, jms.
Aga härra Ristikivi ei kuulu otseselt mitte ühegi eelnimetet kirjanikutüübi alla. Iga tema romaan talletus absoluutselt erinevalt, samas usun ma siinkirjutajana, et ometigi ta sublimeeris oma tegelikku natuuri igasse kirjutatud teosesse.
Jälgides kirjaniku loomingut sedavõrd lähedalt, kui käesolev ainekursus võimaldanud on, tuleb mul nentida, et Ristikivi pole etteaimatav. Tal on erakordselt hea keeleline tunnetuslikkus, sõnaseadmisoskus, libisev ja headlugemiselamlikkust pakkuv stiil isegi näiliselt tegevuseta teostes.
Ristikivi kohta võiks öelda, et ta on nagu sajandivanune viski, mis puutõrres ja maa sisse kaevatuna aasta aastalt aina paremaid nüansse ja maitseelamusi esile toob.Esimene loetud teos, „Rohtaed”, on stiililt tugev, tegevuselt veidi monotoonne (kuid kas seda mitte kõikide lihtinimeste elu tegelikult pole, oma muredes, rõõmudes, argipäevades ja piduhetkedes? Sest olgem ausad, erakordseid elusid on ikka minimaalselt), kuid täiesti loetav ja analüüsitav raamat. Mitte küll korduvalt, kuid teos paelus mõningal määral oma naistüüpide pisiekstreemsustega ja Juulius Kilimiti selgepiirilise endaksjäämisega (unistusi küll otseselt ei täide ei viinud, kuid karskeks, kaineks ja asjalikuks, haritud meheks sai ja jäi küll). Lisaks veel õpetaja Kilimiti armastus surnud keelte vastu, nende võlu ja ilu tunnetamine.
Aga nüüd võiks vestlust arendada teosega „Kõik, mis kunagi oli”. See raamat sarnanes suvise tiigiveega, kus tuulevaikuses ei toimu midagi, kuid mikroskoopilisel vaatlemisel on võimalik teelusikatäies seisuvees märgata erakordselt vilgast elu ja mitte ainult ainuraksete tasemel. Nulltegevus, mittemarkantsed tegelased, ehteestlaslik tammumine paaris suvekuus, kuid ometigi on selles midagi niivõrd kaunist, enneolematult uurimisrohket, et tegevus tegevusetusest muutub omamoodi sümboolseks ja narratiivseks. Jääb mulje, et diloogia esimene osa, mille kirjanik on kirjutanud, ei lõppenud mitte valmides, vaid algas sünniga ja alustas iseseisvat elu. Sellist nähtust võiks kirjeldada kaplinskilikult selliste luuleridadega: „/.../ja ka mõistuse igikainus sest lummusest jagu ei saa, teab temagi - püha on ainus, üks taevas üks aeg ja üks maa /…/
“Kõik, mis kunagi oli” paneb meenutama, kogub kokku inimese-lugeja teadmised olnust ning harutab kild-killu haaval eestlaste elu-olu. Kuid kahjuks tuleb mul tõdeda, et ilmselt tuleb diloogiat lugeda tervikteoseks, sest ilma jätkuosata pole võimalik läbivate tegelaste tegelikku natuuri täielikult mõista ja nende tegevusi hinnata (eriti seltskonnaalti Gerda pealiskaudset hinge, mis avaneb rohkem romaani teises osas)
Ristikivi “Hingede öö” on aga tõenäoliselt eestlastest kirjameistrite

kõige müstilisem, sürrealistlikum, mõistetamatum teos, kus üksteise otsa kuhjatud erinevad sündmused Surnud Mehe Majas (täielikult postmodernistlik nimetus, tulevad assotsatsioonid Arundhati Roy “Väikeste Asjade Jumalaga”) toovad esile kirjanikuhärra (kursusekaaslase poolt väga tabavalt postmodernistlikuks Tuhkatriinuks tembeldatud) tundmused ajas ja ruumis. Kui senini on Ristikivi pigem õlalistuv vaatleja, siis nüüd on ta tegevuskunstnik (meenub abstraktsionist Jackson Pollock, kes rajas 1946 aastal drippingu – kunstiliigi, kus maali loomine on sama oluline, kui maali lõppvaat(l)us), kahel jalal aktsioonis, füüsikaseadustega vastuoluliselt, samas üsnagi loogiliselt kulgevates ruumides, lateksina venivas ajas. Kõik tundub olevat tuttav, kuid samas ka võõras. Väga oskuslikult on (hüpotees muide!!) kirjanik põiminud oma valuskurblikud kogemused eelnenud aastatest erinevatesse inimestesse, nende saatusesse.
Romaanist jooksevad läbi kindlajooneliselt paguluse, võõrsilviibimise, kodutuse, pidetuse, ahastava üksilduse (mitte ainult üksiolemise võtmes, vaid ka mittemõistmise nüansilt) motiivid. Varastatud aeg iseendale, mis tegelikult pole kellegilt võetud. Kummaliselt köitev ja vägagi psühholoogide lemmikilmastikunähtust – udu – meenutav, kohati agooniataoline karje, mingis mõttes purgatoorne rännak, kuhu on põimitud pattulangemise elemente, mõistetavat, nähatavat ja nähtamatut sümboolikat.
Ristikivi suureks õnneks oli tema erakliku ja intelligentse loomuse juures võimalus reisida ja maailma näha. Ta sai võimsaid impulsse oma hilisema loomingu jaoks, oskas vaadelda ümbritsevat geograafi pilguga, märkas paikade loodust, maastiku, ajalugu, arhitektuuriga seotud kohti. Paljulugenud ja sõnaosava mehena pani ta oma reisikogemused paberile ning minul siinkirjutajana oli “Itaalia capriccio’t” (tõlkes kapriis, keerdsõlm, kruss, aga ka vallatlev muusikaline vahepala) lugedes plikalik õhin kerge tulema, sest antud rännuvaatluses pikeerib kirjanik tõsise meisterlikkusega oma kogemuslikkuse vahele tegelikke meeleolusid (odavad kahenädalased rootslaste turismigrupid, võõrsile hotelliteenindaja kohta tehtud märkused, kus tundub “justkui oleksimegi kallid külalised”, vihmane Veneetsia, mis oma nõiduslikkuse ja romantikaküllusega jätab kõige soojemaid ja paremaid mälestusi, amfiteatris fotoobjektiivi jäänud saksa turisti tagumine pool jms), põnevaid sisedialooge rändamisest ja rändajast.
Mulle tundus alati, et kirjanikuhärra pole just eriti naistemaias ja meelas tegelane (sic!!! arvamus, mis tavaliselt kaasneb loomeinimeste, sõnasuutlike,-ja seadlike sulemeestega), kuid nüüd selles reisipalas lõi küll lõkkele kuum ja kirglik armastus mitmete veidrate nimetus,-ja nähtuslaureaadi omaniku Itaalia vastu (parimad armastaja olla Itaaliast, parimad toidud olla Itaaliast, Itaalia ühelt saarelt pärinevat maailma võimsamaid maffiaid, Itaalia riigikord ja asjaajamine on müstiliselt segamini paisatud, nende eneseteadvust õhutab takka antiikkultuuri esirinnas olemine, paljud uued voolud ja suunad olla Itaaliast alguse saanud jms). Ristikivi märgib väga tabavalt kohe oma rännujutustuse alguses, et Itaalia tundmaõppimiseks on vaja seal sõita Goethe aegses tõllas või käia jalgsi, siis pidavat saama absoluutselt õige ülevaate.
Kui varasemates raamatutes kumab teravalt kirjamehe nukker üksindus, siis alates “Hingede ööst” ja väga teravalt tema ajaloolistes romaanides, samuti “Itaalia capriccios” on tunda kodumaatust, igatsust selle päris oma ja ainulise koha järele.
“Lohe hambad” oli aga teos, mis üllatas täiesti omamoodi. Kui tiitellehel ei oleks selges kirjas nime Karl Ristikivi, siis ei usuks, et mainitud kataloonlastest jutustav pagulasteos on eestlase kirjutatud. Kirjanik tunnetab erakordselt selgesti võõrsiloleku probleeme, serveerides neid osavalt võttega “teos-teoses”.
Pablo ja tema hiljutisurnud isa Joaqim Barrera tinglik raamatukaudne side (tundub, et lisaks geenide ühtsusele seob neid ka 16. sajandi Hispaania võitlusvaimus kõnelev romaan) tugevneb, kuid mida enam saab “Lohe hammastes” selgemaks sõjajutustuse plaan, seda rohkem lahku kasvab Pablo kõigest ja kõigist, mis teda ümbritseb. Osaliselt kaob üldse ära piir, kus oleks selge kumma teosega on tegu – kas raamatuga raamatus või raamatu endaga.
Hiilgavalt seob Ristikivi mainitud teosesse sõduri, sõdalase, võitleja psüühhika iseärasused. Nimelt minetab sõduriks olija oma isikupära, temale ainuomasus kuhtub ja sõdalane on oma elu müünud juba enne surma. Ilmselt ristub siingi kirjaniku elutee okkalisus raamatutegelastega. Teenis ju härra Ristikivi sõjaväes (sealt sai alguse tema pagulasetee, olles väekargaja) ning talle omase põhjalikkusega adus ta suurepäraselt sõjaväelase mentaliteeti – isikupäratu võitlemine, olla käsualune, minna ja jätkata poliitikat relvade abil.
Ka on “Lohe hammaste” ühtedeks märksõnadeks vastuolulisuse analoogia (Pablo on pagulane, kes siiralt sooviks tagasi saada oma Katalooniat, Alba sõdurite lugu kajastab hispaanlaste vastuastumist Hollandi ülemvõimule) ja karakterite ristikivilik väljajoonistumine. Nendel tegelastel on iseloomu. Samuti on üsnagi selgelt ja ilmekalt väljendudud vesi, meri, laeva ootamine, Madalmaadele iseloomuliku veetõusu teke (üsnagi mitmeid paralleele tõmban siinlugejana Noa laeva motiivile)… ja allaandmine, kuid kellele? Ütleb ju kirjanikuhärra oma romaani lõpulausetes, et ainult võitjate võitlus on õige ajaloo kohtu ees. Leppimine kaotusega, käegalöömine, teadmine, et ka eluvõitluses jäädakse teiseks. Kaotajaks iseenda, kodumaatuse, põhimõtete ja südametunnistuse ees. See on kurb raamat, kuid samas positiivse tonaalsusega köidab lugejad enda külge mitmeks järjestikkuseks tunniks.
Mõneti üllatav oli Ristikivi ristumine teeristil “Inimese teekonnas”. Sedapuhku on kirjanikuhärra nuttev naerja, vihmas kuivaks jääv eluvaatleja, kes laseb riimidel voolata rütmides, mida võiks tinglikult nimetada svingiks pastellides.Ta kõnnib oma üksinduse ja üksildase koormat kandes, märkab vähimaidki värve, kuuleb pisemaidki helisid, näeb elu kõige madalamal tasandil, tajub sümboleid (vesi, laev, kivid rannas, sisaliku teekond) ja tunnetab vaistlikult oma teel, et paljud rajad on läbitud, tagasiteed pole ning nendel teedel on mineviku stoppmärk ees.
Selles luulekogus on Ristikivi alasti, süda, hing ja mõtted on peopesal, kuid nagu alati jääb midagi seletamatuks ja lugejale aimatavaks. Kirjanik kannaks justkui ihukarva pesu, mis lähemal vaatlemisel katab siiski kõik, mida lugeja võib, saab ja peab ainult aimama/aimata.
Oma luuletuses “Kojuigatsus – kauguseigatsus” joonistub taas kord ristikivilik vastandumine, mis samas on üks-ühele vastav. Kirjaniku koduigatsus, jällegine kodumaatuse kordamine, mis samas on temale ka kaugelasetsev ja sellest tulenevalt kauguseigatsus.Mitmel korral jääb mulje, et Ristikivi tahab panna kinni silmad ja näha und, kuid kas ta tahab näha seda lõplikku puhkusenägemust? Siinkirjtajana tuleb mul nentida (pikaajaline meedikupraktika ja kokkupuude surmaks ettevalmistujatega on pannud mind selliseid asju täheldama), et kirjanik jätab tegelikult hüvasti /…/Kõik möödunu saab unenäoks.See oli kaunis, kuni/.../ (
Fragmente "Keelatud territooriumist"
);/…/ Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,vesi ja kõledad kaljud. Lahkunud viimne kui lootsikumees, lahkunud lauldes, et vesi on ees, nii nagu laulavad paljud/…/ (Fantaasia g-mollile). Ilmselt tundis Ristikivi võõrsil elu viimastel aastatel teravamalt aja, olemuse, inimese mikroskoopilisuse mõõtmeid endas ja enda umber ning sestap kirjutas mõneti passioonilikult filosoofilise, eesti sümbolismi vundamendiks kujunenud/kujuneva luulejada. Kirjaniku tee oli keeruline. Mitte loomingu mõttes, sest sellel suunal oskas ta olla, teha ja näha, panna endast justnimelt see märk elukivile, millest ta oma sisaliku teekonnas räägib. Ta oli (pardon, on, sest kirjanik ei sure, ta muutub

 eluaegselt igavikuliseks) nagu remulaad, mida sobib serveerida erinevates köökides mitmesuguste toitude juurde, serveerida külmalt või kuumalt, see polegi oluline, lihtsalt lugeda ja meeliskleda. Te tegite mitmedki pimedad ja pikad sügisööd elamuslikult heledaks. Kus iganes te ka ei viibiks, kirjanik Ristikivi, siis ütlen ainult – minu lugupidamine. Teie teekond jättis pikemad vaod, kui ainult sisalikul. 

Kommentaare ei ole:

Kirjutamisega armatsedes

Mõnevõrra veel kunstielamuste kütkeis - käisme V-ga KUMU-s - ja ütlen ausalt, et täitsin oma kunstiülese töömälu väga tõhusalt mitmeks ajaks...