Blogija on murelik. Iseenda, oma laste, oma perekonna, maailma, töö, ülikooli ja veel tuhande ning ühe asja pärast. Ta on kui murelikkuse raudahelatest keerdunud pundar. Keeruline ja krussis sõlm, mille lahtihargnemist ei tulegi veel.
Tahtes muuta iseennast, tuleb sellega kaasa paratamatult mõni probleem, mis kohe ootab lahendamist. Rahamure, pabistamine lähedase haiguse pärast, sügisene sessioondepressioon (jube hea - nagu eesti regivärsiline alliteratsioon ja assonants, kuid ainult järgsilpides - selle kohta üks õppejõud luges kunagi midagi, aga milla, kus ja kas ikka...), tegelikult peaks justkui hõiskama, et elu on õitseng, noorust me elu kaht korda ei kingita (kuigi 32 pole vist enam päris noor, aga noh nooruslik) ja leidma igast päevast selle parima tera üles.
Tänane tera - asutasin ennast suure õhinaga kõhutantsu. Trenniriided kotis ja meel selleks dramaatiliseks elumuutuseks valmis, aga mida ei leia, on maja, kus kõhtu tantsitada. Koom, eksole? Tulin koju tagasi. See selleks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar