Minu blogide loend

teisipäev, 24. veebruar 2015

Põrgus pole pühapäeva

Selliselt kähvas Loona Tuisk "Soomustüdrukus", kui ta järjekordselt oli viimse piirini viidud selles Võrumaal asunud Kaitseministeeriumi töölaagris ühel kuumal augustipäeval 1927. aastal.
Vahel armastan mina Loona sõnadega öelda - emadel pole vabu päevi. Üldsegi mitte oma elu põrgulikuks pidades, vaid pigem viidates just sellele, et ma ei saa võtta endale vaba aega lihtsalt seetõttu, et täna on nt kõikidel eestlastel vaba päev. Kuigi jah, esipaar ohkas ilmselt eile õhtul magama minnes ühest suust, et njah, tuleb jälle see päev. No see muidugi pidi olema teadlik valik, kandideerida veel üheks valitsusajaks ning minna Eesti ajalukku kui üks..eeee... paljuräägituim ja skandaalseim esipaar, kuid - rangelt võttes ei tasuks unustada, et nad on inimesed. Nagu meie kõik. Kelle nahk tunneb valu ja ihu vajab pesemist, kõht sööki ja vaim lõdvaks laskmist.
Sedasi siis.
Väikese tüdrukuna vaatasin ma tihti oma ema, kes jäi voodis lugedes magama, raamat rinnal. Imestasin, et miks ta küll siis nii vähe loeb ja kohe magama jääb. Minule küll unejuttudest ühest ei piisanud, isa pidi ikka mitu lugu lugema - siis kui ta merel polnud, muidu tegi seda ikka ema.
Nüüd on aga kujunenud nii, et ma lihtsalt ei suuda voodis lugeda. Mingisugusel ajahämul ma tajun, et raamat kolksas põrandale, kuid selle üles võtmisega ma küll ei jaksa enam tegelda. Ma olen siin varemgi sellest rääkinud, et  töödekuhi ajab taga. Kui armastad puhtust ja korda, siis pead lihtsalt askeldama, toit iseenesest valmis ei saa, pesu ise restile ei kõnni ja poja kinnas ennast ei nõelu. Kõige foonil on tulemas suur eksam, emakeelepäev. Ühe asjaga saad valmis, teine vaatab juba ukse vahelt sisse. Poest tulles märkad paljanduval murul vana-aastast jäänud korke ja tulevärke, keegi naljahammas on oma taarakoti minule poetanud - kõigega tuleb rinda pista.
Kusjuures on asjadega veel nii - ühel hommikul kõndis keegi varastel tundidel ümber maja. Kustutatud tuledega toas ma piilusin küll välja, kuid kedagi ei märganud. Võtsin julguse ja kirve kätte ning paiskasin ukse valla - tõepoolest seisis aia tagumises osas keegi, kes sealt natukese aja pärast ära kadus. Kes see oli, ma ei teagi. Rohkem ei tahaks ka, et siia tuleks.
Homsest algab katastroofilise minutipärasusega paika pandud päev - kolm koosolekut tundidele lisaks. Neljapäeval sama. Reedel ma lähen... eee... välja. Peab endale lubama vabu hetki, kuigi põrgus pühapäeva pole.
Ühed tähtajad on möödas, juba tuksuvad järgmised kuklas. Poistel sama. Alles oli üks veerandi lõpp, uus aga koputab uksele. Sõbraga kolme peale tehtava video esitlus on homme. Täna hakkavad nad seda lihvima. Näis kuidas õpetaja reageerib nende multifilmile, mille saatemuusikaks on üks võrdlemisi tuntud lugu, aga sootumaks teiste sõnadega. Asi nimelt selline, et kuna  mina olen viimasel ajal aina sõjakirjandusega tegelenud, siis tuli ka poistele rääkida paarist teise maailmasõjaga seotud isikust. Kõige markantsem on loomulikult tõeline saatana inimese kujul - Hitler. Poisid valisidki oma uurimisobjektiks just selle tegelase. Tingimus pidi olema, et surnud, aga kuulus isik. Kurikuulus siinpuhul sobiks paremini. Omapoolne täiendus võrdlemisi vahvale animatsioonile tuli sellise lauluga: "Hitler Has Only Got One Ball". Pidasin sõbra emaga nõu, tema leidis, et las poisid teevad. Nende õpe ju.
Eks näis, mis  siis saab. Õpetajana ajaks mind selline iroonia muigama, kuid hinnet ma panna ei oskaks.
Tundemaailm on kurvastav. H-ga nagu oleks midagi, aga.. Tahan samasugust tunderaputust nagu sepaga - ohh, kuidas ma teda....
Sellega on muidugi jälle üks kummaline juhuslikkus. Mõni aeg tagasi, kui oli see tigedate nootide vahetamise päev ja otsustava EI kuulmine, käisin ma hambaarstil. No oli ebameeldiv. Arst tahtis välja vahetada ühe igiammuse plommi ja sellega sai valu tunda. Lõpuks, pärast mitut süsti ja tegevust, sai ma siis toolist tulema. Kogu selle hambasebimise aja (muide vastab tõele, et füüsilise valuga saab emotsionaalset valu vaigistada) ma siis haletsesin ennast ja lõpuks ikka soolane silmavesi lahti ka.
Kui ma kurnatult koridori jõudsin ja muudkui edasi nutsin, tuli mulle keegi vastu, kes tundis huvi, miks ma nii nutan. Täiesti ilmvõimatuna osutus selleks vastutulijaks.... sepp. Kes siis istus ja lohutas ja minuga rääkis ja see tundus nii tahethalvav, kuidas ma ei tahtnud tema kõrvalt püsti tõusta. Maailm, miks tegid sa nii kurja tembu meile ja meid lahku ajasid?
Ta ju ometigi oli see. ÕIGE. Ahh, miks tulid sa minu ellu alles hiljuti, mitte varem? Miks? Just sinusugune ürgmees oli mulle sobilik. Minu meesperegi leidis nii.
Ja nagu sellest oleks kõigest vähe - läks paar päeva mööda ning juhtusin ühes sõitma luuletajast ekskihlatuga. Tema oli sõnaaher nagu ikka. Kolme peatuse jooksul vahetasime kuus sõna. Tema puhul tasub küll kergendatult ohata - hea, et see karikas joomata jäi. Mõistatusliku seigana paneb see tänaseni ümbritsevaid ja teadjamaid kulmu kergitama - sina ja luuletaja? Mis mõttes? Või pigem - miks?
Kuna pildiline tekst mõjub  lihtsustavalt - kumma valiks lugeja?
Pilt pärit internetist

Pilt pärit internetist

 
 
Ühesõnaga - tegemiste vahel tuleb perioodiliselt mõtiskleda ka muude asjade üle.
Kuid nagu juba öeldud - emad ei saa puhkust võtta, vaba päev ei tähenda tingimata diivanil pikutamist ja lugemist, vaid miljoni asja korda ajamist. Pirukad ei küpse ise ja üks õige sünnipäev ju ei mööda hea küpsetiseta. Või kuidas?

Kommentaare ei ole: