Kümme aastat tagasi, TLÜ-s, esimesel kursusel ja üpris arglikult filoloogias õpingute sammukesi astudes, tundsin ma enamike kursusekaaslaste ees teatavat aukartust - nad olid arukad, asjalikud, tuubil teadmisi, mida minul enam/veel polnud. Loengutes vastati küsimustele ruttu ja teadlikult.Pingutasin, et olla tasemel. Kuid siis.. selgus, et minul oli kogemus, mis puudus neil - eksamisess. Ning üllatuslikult spurtisin ma edukuselt üsna sinna esiviie hulka. Keskmine hinne oli kenakene. Kevadsemestri tegin juba kergemini ja teisel kursusel vabastati mind õppemaksust - heade õpitulemuste eest. Olin toona oma eksamitulemuste üle pisarateni õnnelik. Esimene viis (tähesüsteem tuli meil vist kolmandal kursusel) pani käsi plaksutama ja plikalikult enda ümber keksima.Mäletan ka selgelt 18. jaanuari 2006. aastal, kui kärekülmas talveilmas oma bakalaureuse kaitsesin ja närvipingest kangete jalgadega trammi ei suutnud ronida. MA TEGIN SEDA!!! Ma suutsin täiskohaga töötades ja kahte pisikest põnni kasvatades ülikooli nominaalajaga lõpetada!!!
Kuid see pole minu suurim saavutus ja tegu. Vähemalt mitte vaimu,-ja teaduse maailmas.
Möödunud nädalal said mul mõlemad pojad lugemise ja koduste tööde eest emakeeles viie. Ja see on parim, mis kunagi seni juhtunud. Nende esimene viis. Minule parim hinne. Seni.
Kuid see pole minu suurim saavutus ja tegu. Vähemalt mitte vaimu,-ja teaduse maailmas.
Möödunud nädalal said mul mõlemad pojad lugemise ja koduste tööde eest emakeeles viie. Ja see on parim, mis kunagi seni juhtunud. Nende esimene viis. Minule parim hinne. Seni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar