Minu blogide loend

reede, 13. mai 2011

"Misjaoks ta sedasi teeb?"

Kuigi Lindgren elas huvitavat elu, olen ma tema kirjutiste suhtes olnud pigem ettevaatlik, kui takkakiitja. Tema teadvustatud kasvatuslik eesmärk jääb kummaliseks ning õpetab lapsi oma vanemaid mitteaustama. Kuid.. Ronjas on üks selline koht, kus ta vist ühel oma metsas luusimise käigus kukub ja ta jalg vajub läbi hallvanakeste elamise ja Ronjale seatakse jala külge häll ja Ronja üritab siis oma jalga vabastada ja laemuld satub hälli beebile peale ja Ronjat ümbritsevad hallvanakesed küsivad imestunult : "Misjaoks ta sedasi teeb?"
Ma siin mõlgutasin mõtteid, et mida ja milleks me teeme? Mis asjad need on misjaoks me sedasi teeme?
Aa, aga millest käib jutt?
Naistest loomulikult, suguõdedest, rivaalidest, nende halvustamisest, nende kritiseerimisest, nende armastamisest, nende üle naermisest ja nendega koos nutmisest. Me oleme loodud sisuliselt ühesugustena, geneetilise pagasi, evolutsiooni, anatoomia, füsioloogia ja bioloogia põhjal, kuid samas oleme kõik erinevad, individuaalsed, isikupärased, erilised, kuid kas ikka oleme? Vähemalt mõned on, kuid vahel tekib küsimusi, et mis nüüd siis on, mis need nii sarnaseks teevad?
Üks tüüp naisi on selle enesele väga lihtsalt lahti seletanud.
Füüsis? Silmad? Juuksed? Miline riietus, milline meik?
Kuidas poseerida? Viimase peal maniküür? Kas see ja see lõhn või mõni muu?
Missugune pesu? Roosa pitsivaht? Shampanjakarva ja poolläbipaistev? Must? Oleneb vist millal ja kuhu minnakse.
Lõputud kreemimised, koorimised, vahatamised, lõhnatamised, raseerimised, epileerimised, masseerimised, blondeerimised. Palju ostlemist. Keskused Tallinnas, Soomes, Taanis, Rootsis. E-bay ja lõppetud putiigikesed nii virtuaal- kui muidu maailmas. Need kingakesed ja need püksid, See top ja too jopp. See kott (tunnistan ennast süüdi - olen ise käekotisõltlane) ja see seelik... Oehh tundub ju primitiivne maailm olevat (ja see on kinnistunud muide primitiivsetest sarjadest, mis oma üllatava edumeelega on mitmed põlved naisi ära rikkunud oma ostuhulluse ja märgi tagaajamisega).
Samas lappan aeg-ajalt oma tuttavate facebook.com kontosid ja ega sealt midagi asjalikku vastu ei vaata - paljud eakaaslased poseerivad mukitu ja lakituna järjekordsel peol, üritusel ja istumisel. Poseeritud naised, nooruslike, vahel plikalike riietega ja...ja retusheerimata on näha kanavarbad ja longuv partii.
Vaatan neid pilte ja mõtlen. Ning mõttesse tuleb järjekordne kirjutis. Alexandra Ripley "Scarlett" (kus muide on tegemist ühe naisega, kelle jaoks märk, mark ja välimus olid prioriteediks - uhkete aluskleitidega rõivad näitasid vaid jõukust!), seal on üks koht, kus Scarlett üritab meeleheitlikult Rhetti (abikaasa, eluarmastus ning kolmanda, neljanda ja viienda lapse isa) tagasi võita ja üritab teda armukadedaks ajada. Rhett aga saab asjale jälile ja käratab naisele (kes on sellel hetkel 32-aastane): "Kas sinu auahnuse tipuks on jäädagi
Claytoni maakonna esimeseks kaunitariks?" Omal ajal lugedes tundus see ütlus kuidagi julmana, kuid nüüd, olles ise ületanud selle piiri, lõhkunud enese jaoks seina enda ja naised-ei-räägi-kunagi-vanusest olemise vahel, siis tekib tõesti meeli paine, et misjaoks ta/nad sedasi teeb/teevad?
On nende valgete salkude tagune kolp ainult avatud selelle, et ma näen ikka veel nii pagana noor välja, mul on selline ja selline mees, ja ma sõidan sellise ja sellise autoga ja mul on selline ja selline maja? Identifitseeritakse pelgalt välimuse, abikaasaks olemise ja aineliste väärtuste põhjal?
Kindlasti arvab mõni lugeja, et haa, hapud viinamarjad.. Jumala eest ei ole. Väikese vaevaga on võimalik ennast ütlemata üles lüües ja minimaalsete pingutustega saada põllesappa mõni mehepoeg. Lisaks ei kehti 19.sajandi kivistunud reeglid, kus lapsi saadakse abielust ja vallaline lapsega naine on selgelt vaid hoor.
Ise tahaksin eneselt nii 50 aasta pärast küsida, et misjaoks ta sedasi teeb ja silmas pidada nt. hoopiski elutöö auhinna kättesaamise tseremooniaks püstitatud lavakaunistuse paigutamisel pojapojanaist, kes vaatamata minu soovile mitte tuua gerberaid (ei meeldi need lilled), on terve konseptsiooni vaid gerberatele üles ehitanud....Hehh, magusad mõtted vaid...
Kuid pöördudes tagasi oma tuttavate naiste juurde - milles on küsimus? Miks nad tahavad käituda piiratud kanadena? Millal muutusid nende eesmärkideks uhkem kosmeetika, ohtramad peod, parem säärejooks, sädelevamad ehted?
Me kõik olme ju tulnud ühest ajast ja ega me nüüd nii vaesed ka polnud, et peaksime kogu üllejäänud elu korvamisvajadust teostama (see on tegelt sama jube väljend kui ainevahetust teostama - pesuehtne kantseliit)?
Või see teine äärmus, et kui sa oled veidi humanitaarsem, veid võimekama mõtlemisega, jääb külge märk kui boheemlsaslikult mugavast ja elegantselt lohakast inimesest, kes hindab villast sukka, uhutud seelikut, meigivaba nägu, kahes patsis juukseid, mingil põhjusel kergelt hoomatavat pesematust..
Mõlemalt liigilt tahaks küsida: "Misjaoks ta sedasi teeb?"


Kommentaare ei ole: