Mõni aeg tagasi ütles mulle üks tuttav, et tema oleks juba kaheksakordne vanaema, kui pojanaine poleks kolme last sünnitanud ning viiel korral aborti teinud.
Viiel korral?
Mul tekkis küsimus, et kuidas see võimalik on? Tuttav mainis, et noh ju siis vedas vahend alt.
Mul tekkis küsimus, et kuidas see võimalik on? Viiel korral veab vahend alt? Mis vahend see on? Katkestatud koitus.
Mhh, ma tean, et aastaid tagasi polnud vahendid kättesaadavad, kuid liikusid siiski ringi. Tean naisi, kes on rääkinud sellest, et nad on teinud kokku 15-16 aborti.
Tean naisi, kelle minevikku jääb tehtud tegu.
Ja nüüd on eetiline mõtisklus - kuidas siiski toimida?
Mis piirilt pole aborti sooviv naine lapsetapja? Või ikkagi on? Võtab ta oma järeltulijalt, kui teda nii juba nimetada, võimaluse elamiseks ning peaks olema ühele pulgale seatud nende naistega, kes emaskassi kombel poegivad ning oma ihuvilja lageda taeva alla prügimäel surema jätavad?
On neil naistel moraalne õigus? Juriidiline vastutus?
Või peaks siiski kõik looduselt antu valuga ilmale kandma?
Pole kunagi neid ühtseid ja õigeid vastuseid.
Paljulapselisus on jälle omamoodi.
Mitte et ma nüüd kedagi süüdistaks, näpuga näitaks, aga ma olen kohanud elus üsna palju paljulapselisi perekondi ning no on mõned seigad, mis sarnanevad juhtumilt juhtumile - väikesel pinnal elab pead-jalad koos kuni alates seitsmest inimesest koosnev leibkond, kelle kodu pole puhas, riided lasus, köögid räämas. Tavaliselt üsna hambutuks jäänud suuga pereema hoiab oma viljaka ihu väljaveninud tissi otsas pere noorimat ning lausub suhteliselt rumalalt, et ta pole kindel, kas see just tema viimaseks lapseks jääb.
Hüva, mõni laps võib olla kaksik. No et üks sünnitus ja tuleb mitu last.
Kuid siis vaadates kogenud meediku pilguga seda pesakonda (mitte alati, ma kordan, mitte alati), torkab silma mõne lapse tavalisest veidi erinevam välimus. No on teatud jooned, mis viitavad, et... loodus oleks pidanud siinpuhul veidi mõjuvõimsamalt oma kõikjaleulatuvat kätt sirutama (looduslik valik, peetunud rasedus etc).
Vastutustundetu sigimine ja sigitamine....
Ning vahel võib juhtuda selline stsenaarium - ema on praktiliselt terve oma fertiilse perioodi olnud rase, sünnitanud, imetanud ja jälle rase ning pidanud üleväsimusest kurnatuna kokku kukkuma. Ning kui viimane, ütleme üheksas laps on saanud napilt koolealiseks, võtab kätte ja sureb ära.
Paljulapseline ema vist ei mõtle, sest mis saab sellest pesakonnast, kui teda enam pole? Kes võtab üle hoolitsemise?
Pere vanim tütar?
Pereema õde?
Kõige vanema poja naine?
Äärmiselt vastutustundetu käitumine ja suhtumine. Kohustatada kedagi teist sama koormat vedama, mis sind hauda ajas.....
Sellistel juhtumitel on ilmselt operatiivne vahelesekkumine eetiliselt ja moraalselt veidikenegi õigustatum, kui lihtsalt nendel naistel, kes mehele otsavaatamisest kahe nädala pärast kahetriibulist plastalust silmitsevad ning kiruvad, miks postinori ei võtnud või miks kõrvalpoest mõnda karbikest kapile ei tõstnud...
Inimsugu, inimsoo tegemine, - see on eetikakategooria, kus pole üheseid vastuseid, kuid on võimalik kaaluda valikuid ikka rohkema tõsidusega kui nt uue koera võtmine, mõttetu laudlina heegeldamine või olla üleskasvatatud kõige vanema venna naise poolt..
Komplitseeritud, keeruline, ajutihke ning vaevaline mõttetöö, mis eetilisi norme määravad ja piiravad.
Kumbki pole võimalus, kuid erinevatel tingimustel vaadeldav ja kaalutletav....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar