pühapäev, 24. jaanuar 2010

Vahemehed

Haprad, keerulised, võimatud inimsuhted.
Komplitseeritud, piiripealsed, armastuse ja vihkamise kirjus rüüs. Põlgus, vaen, raev. Meeleheide. Pisarad, nutt, naer, hüsteerika.
Aga ka uhkus, enesekindlus, põlatud armastuse ning hüljatud laste jäätunud põrgu.
Naisena osakas saanud solvangud, beebide surma soovimine. Mõrvahimu.
Aga ka süütunne, alandus, häbi, hirm, armukadedus.
On mõned omadused, millest ma olen ka varem siin rääkinud ning üks nendest on argus. See on tõeliselt jäle iseloomujoon. Kui inimesed teevad midagi ja ei julge seda tunnistada.
Või kui neil on midagi öelda ning nad teevad seda kellegi kolmanda kaudu.
Võtavad endale vahemehed. Sekundandid? Lepitajad? Milleks?
Ma olen alati olnud sellest üllatunud, et inimesed selliseid asju teevad.
Topivad nina teiste eludesse ning räägivad seda, mis ei kuulu üldse nende pärusmaale.
Miks? Miks?Miks?
Oma tegemist on vähe? Meeldib niigi võimatuna näivaid TALUVUSSUHTEID veel keerulisemaks ajada?
Masendav tegelikult.
Ma tahan rahulikult elada oma elu. Segavate nõuanneteta.

Kommentaare ei ole:

Ühe töönädala anatoomia

Milliseks kujuneb töötava täiskasvanu, eraldi ja ise seisva indiviidi põhimõtteliselt hingetõmbeajatus?  Sulekosilasena iseendaga flirtides ...