Puhkan Eestis

Mis võiks olla parem isakodus, isa turvalise selja taga puhkamisest? Söögitegu pole, majapidamisega tegeleb keegi teine, mina ja poisid saame volilt pikutada ja ratastega sõita, veesõda pidada ja ...tõsiselt välja lülitades puhata.

Vihtasid käia tegemas - tuua võsast oksi, neid lõigata ja sorteerida ja siis köita ja kuivama riputada (OK, minu roll oli sekundaarne).

Pärast sauna vihmaveega üle kallata.

Magada lahtise rõduuksega toas varaste suvetundideni, kuni rabas kluuksuvad kured ja viltune hommikupäike viimasegi une pealt ajavad.

Televiisorivabalt. Mobiilivabalt.

Ratastega tolmutavaid kõrvalteid mõõtes. Päevitunud säärtelt parme peletades..

Maakonna keskuses käik tundus tõeliselt tähtsa päevana. Mõned riided said soetatud.

Ja ikka sedasi puhates edasi.

Homme alustame sellesuvist reisi ja peaks traditsiooniliselt tegema reisipäeviku.

Kott vaja pakkida ja peaks veel pisut puhkama.

Ainult humalarüübe paneb vere käima?

Loomupoolse seiklejana ja sooviga uut kogeda oli eilne isa küla jaanik mitmekülgset ainest pakkunud tegemine.

Tegelikult täitsa vahva aktsioon. Jaaniku rongkäigu eesotsas punasekabiinilise ja kaskedega pärjatud GAZ-i uhke sõiduga. Algas üritus vana ja nüüd osaliselt lammutatud rahvamaja eest. Kohalikud inimesed (enamik sisserännanuid, põliselanikke isa hinnangul ikka väga vähe), kelle on kõikidel pisikesed näpu otsas, süles, vankris või kõhus (tõsiselt- kes küll räägib rahva väljasuremisest, kui maanurgad on täis väikeseid heledaid ning sekka pisut pruunimaid peanuppe); purjutavaid nagamanne ja põliseid pudeli-Vollisid, lesestunud naisi, rahvariietes aktiivsemad tegelased. Muusikalist poolt esindas eestiomane repertuaar, mida olen siinkirjutajana võimeline kuulama just ja ainult sellistes kohtades.

Kuna Lelles koolimaja kaotati ära ning koolimajast sai uus rahvamaja, siis rongkäik seal päädiski. Ümber küla tiir peale tehtud, mõned inimesed ka kaasa elamas. Ühes kohas lehvitati lippugi.

Rahvamajajuhataja oli kokku pannud mõõdukalt meeleoluka kontserdi, mida kohalikud elanikud kasinalt tunnustasid. Ma muutusin suisa pahaseks - kurat, teie küla ju ja selle elanikud, miks mina siis siin ainukesena tulihingeline olen.

Lõkke süütamine ja siis algas ühemehebändiga peopool. Nagu ikka - peaaegu esimesena tantsimas ja noorema pojaga. Sest rahvas ei lähe peaaegu kunagi käima. On pika veoga. Nagu mingi häbiasi oleks oma külarahva keskel märjukest rüüpamata lõbutseda. Alles pärast teist või kolmandat õluringi hakkas asi elavnema ning mõned naljavennad läksid hoogu ja tõsiselt hoogu.

Vaheaega tehes olid lastele kotijooksud, loomulikult toimus õnneloos (päris vahvate auhindadega - meie saagiks oli munakell, pildiraam, naturaalne seep ja tudengifilmide plaat).

Ühe põliselanikest vanapaariga tutvusin (nemad olid omal ajal korjanud pärimusi ja olnud suureks abiks Lelle ajaloo annotatsiooni koostamisel) ja tegin noppeid siit ja sealt.

Tantsud vanema pojaga (kelles on silmnähtavalt rohkem seda seiklejaverd) ning köievedu..

Kahjuks meie neli meest ja neli naist punt kaotas, kuid mis minu verekese tiidsalt keerama lõi, oli vastasvõistkonna röögatav hüüd - ära tegime teile penskarid. WTF???

Tagasi koju jalutuskäik oli soojas ja valges õhtus, maagiliselt rammusa kuu kumas.

Aga jaaniku tunne oli küll. Nõidumist ega posimist ma ei teinud ei oma tulevase ega olnute jaoks, sest - keda ma ikka lollitan. Pole ette nähtud ja ei tule ka.

Õpetaja Reigist ja see lugu üldse

Mõned päevad tagasi kakkusin kile Aino Kalda "Reigi õpetajalt" ning süüvisin sene (lühiromaani praktiliselt kõige enam kordunud sõna) lukku...ja tänan Looduse Tahet, et ma just 20 sajandi lõppu ja 21. sajandi algusesse, avatud mõistuse ja mõõdukate normide ajastusse sündisin.

Tõsiküll - hooramise eest hukkama just ei peaks, oleks vast võinud midagi leebemat korraldada, kuid mis seal ikka parata, ajastu oli jumalakartlik ning üle Euroopa ja ka Uue Maailma käisid elavad nõiajahid ning tavaliste inimeste kasina haridusega vaimupime mõtlemine ei osanud kirge sõnastada - nende jaoks oli lihaliku armurõõmu järele janunemine kuradist ja saatanast ning tekitas sinise suitsupilve, millega kaasnes kaheharulise tulekeele plahvatus mürgitatud armujooki rüübanud õpetaja naise suust..Ohh seda rumalust ja arusaama hämarust...

Põhimõtteliselt on lugu lihtne - kirikuisa on korralik mees, kes on võtnud endale noore ja kena jõukast peret pärit  naise ja elanud mõistlikku elu, saanud kaks last. Aga juhtub üks selline  asi,  mis paneb käima kogu sündmutseahela - Paul on äkilise meelega mees ja saatuse tahtel hukkub õnnetuse käigus üks aadlipoiss  (Paul tahab pahandusega toime tulnud võsukesega nelja silma all rääkida, kuid poisike irvitab tema üle. Paul tahab talle kõrvakiilu anda, kuid võsuke hüppab kõrvale, kaotab tasakaalu ja kukub oimukohaga vastu teravat lauanurka ning surm saabub silmapilkselt). Paulile pannakse süüks mõrvamist, ta peab selle eest vastust kandma ning lõpuks peab oma Tallinna töökohast loobuma, juhutöödega peret elatama, naine müüb maha kõik ehted ja kaunid nõud. Lapsed surevad katku. Viimaks saab paljudes kannatustest räsitud Paul koha Hiiumaale Reigi õpetajaks, kus ta üpris kiiresti mandub ja hakkab rannameestega ühes hülgeid küttima.

Naisel on aga seal igav, ta on õnnetu ja nukker, pärast laste suremist jääb tema rüpp ahtraks ja ta ei sünnita enam lapsi. Kui neile saadetakse sinna üksildasse maailmanurka juurde Diakon Kempe, kes on noorem kui Paul ja igati meheliku välimusega (kotkanina ja suure Adama õunaga - ülla-ülla, millele need küll viitavad ;) ) ning kes esimesest hetkest Pauli naisesse armub. Ja nagu aru saada loost, siis see tunne on nendel vastastikkune. Kuni nad seal kahekesi salakesi armurõõme naudivad ja lõpuks põgenevad. Nad saavad elada sellist patujooksja elu vast pool aastat, kuni nad tabatakse, kohtu ette viiakse, süüdi mõistetakse ja hukatakse.

Paul naaseb koguduse juurde, andestab südames Kempele ja oma naisele, kütib hülgeid ning saab surmamaitset tunda, kui üks hüljes teda ründab. Paul loobub loomadele jahti pidamast, saab omamoodi manatargaks, kes oskab looduse ja muid märke lugeda ning lõpetab oma ilusa poisikesepõlve, keerulise meheea ning mõõdukalt muheda vanamehe elu rahulikus mõtiskelus.
Lugu on moraalitsevalt õpetlik. Süvendab aukartust Jumala palge ees.

Tuleb tunnistada, et mulle sellist vanas kõnes ja kirjas keelt lugeda väga ei meeldi. Rikutud olen sellest normeeritusest.

Ja väga õõvastav oli lugeda neid hülge-ja luigetapu üksikasju. Jah, ma tean, et see on loomulik ja tavaline, aga... ma ei tea. Julm.

Kuigi lugu on iseenesest efektne ja lihtne ja tõetruu.

Joone ületanud hetked

Kuidas on võimalik, et inimesed võtavad iganädalaselt, igapäevaselt napsu ja ei sure järgmisel päeval?

Kolm kokteili lõpupeol ja ma olin koju jõudes vetruvale rabamaastikule ehitatud kiirkarussellilt mahapääsedapüüdev õnnetuke.

Aktus oli edukas. Pikk, umbses saalis, keelpillikvarteti väga hea muusikalise esitusega.

Restoranis tähistamine, õhtu kursusekaalsastega, kellest ma ühe nutma pani, sest pidasin vajalikuks öelda - ta käis mulle kogu õppimise aja närvidele.

Ja need napsud. Ilmselt peitus "Long Islandis" tõe ja õiguse möllav jõud.

 

Topeltsus

Haa, kui on üks, siis peab sinna juurde tulema veel üks.

Ja nii ta ongi - tänasest alates vaatan peeglis silmi värvides kahekordselt kõrghairitud endale.

Edukas ja rammus B

Vot sedasi on minul. Erivägev tunne koormab mind. Hea tunne. Mõnus tunne.

Kaksikute üksikemana pistan poegade kõrvalt taskusse teise hariduse.

Ja suurelt kallistan ma oma meesperet, kes osad olid otseselt seotud ja osad kannatlikult vaatlejatena teotsesid.

B.

Priske B

 

Tere, juuni!

Viis kuud tagasi algas uus aasta.

Tänane päev aga:

1) on lastekaitse päev

2) on nimepäev

3)on palav päev

4)on päev, millal lõputöö ei ole enam minu käes ja kaitsmine on kümne päeva pärast

5)on päev, millal võib öelda, et pojad said kolmanda klassiga edukalt ühele poole (sh tasemetöödega)

6)on päev, millal tunnistan, et puhkus võiks alata

 

Tavarütmis

Üldjoontes on nii, et inimesed armastavad jagada teisi inimesi kahendsüsteemi - mehed-naised, ilusad-koledad, rumalad-targad, tegutsejad-passijad, tavalised-ebatavalised, seiklejad-rutiinitajad.

Iseenesest on seiklushimu väga tervendava ja innovatiivse jõuga nähtus - sellega kaasneb uudishimu, teadmistejanu, uute asjade avastamine, kogemused ja silmaringi avardumine. Samas on inimorganism väga ettevaatlik, ta reageerib seikluste käigus tihti hoiatustega, mis sunnib inimest reflektiivselt käituma, instinkte järgima ning keha peab kiiresti kohanema, käivitades pidevalt täiele võimsusele alalhoiusüsteemi. See aga pole hea, sest tegelt tahab inimene ikkagi rutiini.

Kellaaegadel magamaminek ja ärkamine, distsiplineeritud söömine, igapäevane jalutamine või muu selline füüsiline tegevus - organism puhkab sellises monotoonsuses palju paremini.

Miks blogija nii arvab?

Oma isiklikust kogemusest rääkides ikka. Graafikuga töötades polnud rutiinist juttugi - ükski nädal ei sarnanenud eelmisele, päevades ei olnud korduvust, majapidamises puudus ühtne rütm.

Nüüd ainult päevasel tööl käies ja nädalavahetustel kõikehõlmavat rahu luues on elu kuidagi teine.

Pojad on rahulolevad. Pühapäevane traditsioon pannkookide ja nendepoolse filmivalikuga.

Esmaspäevast reedeni töötamisega on aga nii, et hetkel  see sobib. Kuna vastuvõtud vahelduvad hommiku-ja õhtupoolsetega, on  võimalik luua oma stabiilne kodune perenaisenduse päevakava, kuid õhtud olen kõik ikkagi kodus.

Ja elan rutiinselt.

Lonkuri päikese pühitsus

Mage on ennast lonkuriks nimetada, kuid kahjuks on see kõige õigem määratlus. Vahel lihtsalt annab tervis siit ja sealt järele ja eks need öötööd ja lastekandmine ja palju sebimist omagi jälje ihule jätavad.

Eelmisel nädalal aga kadus jalg alt ning nüüd ma siis ennast soojendan ja määrin ja ravin - pole nali lombakana näida.

Sõidutundides naudin ma täielikult roolimist  ning üks kõrgkool paistab selgete sihtidega lõpule lähenevat.

Teine siis juba poiste olemasolu ajal.

Ning meeldiv on see päikese käes laisas stiilis siia ja sinna keeramine - nii kuradima meeldiv on külje all tunda peaaegu palja ihu vastas päevitusteki pehmet rüppe, mitte aga ümber ihu rippuvaid raskeid talverõivaid. Mida sellel aastal sai ikka väga kaua selga ja jalga tõmmatud.

Kohtingutest ja meessoost, nii üldjoontes

Kohting on seletava sõnaraamatu põhjal eelnevalt kokkulepitud kohtumine. See tähendab reeglina seda, et kaks inimest saavad kokku ning veedavad  ühiselt mõistlikku kvaliteetaega.

Olen kohtingutel olnud kirikus, kinos, teatris, muuseumis. Lõbustuspargis, rattaga sõitmas, rannas ja piknikul pargis.

Poseerinud kunstnikule, aidanud lõpetada kursusetööd, käinud kitarrimänguvõistlustel vms. Käinud loomepäeval, uute kokteilide õhtul. Jalutanud surnuaedades ja libedatel, lumistel ja külmadel tänavatel.

Ja loomulikult restoranides, kohvikutes, pubides, kõrtsides käinud kohtingutel.

Kuid kohtingute mõte on selles, et sellest võtab osa kaks võrdset partnerit.

Mõnda aega tagasi olin ma ühel ainulaadsemal kohtingul üldse.

Kuigi on koolilõpetamine ja tööl kiire ja muid asju ikka ka, siis ikkagi leidsin tutvumisportaalis suheldud meesterahvaga aega tunnikeseks välja minna.

Ma pole kunagi eitanud, et mul on nõrkus pikkade meeste suhtes, kuid ma olen alati vältinud ee..ee looduse poolest suureks söönud mehi. Selliseid, kes kaalule astudes noolt  tugevalt üle 100 nihutavad.

Novot. Kokkulepppeks, et me teineteist ära tunneme oli minu sinine mantel ja temal pikk punane roos.

Kuid mehel olid kell seitse õhtul veel mõned absoluutselt edasilükkamatud ärisasjad. Lisaks tegi ta ettepaneku, et ma oma kümnesentimeetriste kontsadega sukksaabastel temaga jalutaksin. Millest ma viisakalt keeldusin.

Ettepanekuna käisin ma välja hoopiski minna istuma ühte saksa toitudega restorani. Viisakalt ka kohtingukaalsane nõustus, lubades lisanduda. Aga..

Lõpuks timmisin ma Latte ja Noore Williami šnitsli ikkagi üksi ära. Lõpetuseks lahkusin ma tund hilje, veetnud endaga esmakordselt kohtingu üksi.

Olen nüüdseks meestega suhtlemise kusagile kaugele kalevi alla pistnud. Kui ikka pole selles vallas õnne antud (Õnnetu Armastuse Inimene), siis ei maksa enam saatust välja kutsuda.

Nii ongi. PUNKT.

Läbipõlemisest läbipõlenu

Sedasi siis. Eile tõstsin klaviatuurilt näpud ja sisuliselt peaks lõputöö valmis olema.

Läbipõlemist põhjustavatest teguritest ja võimalikest ennetusmeetmetest.

Kui ma eelmisel sügisel otsustasin tööalase kannapöörde teha, siis eelkõige sellel eesmärgil, et  läbipõlemine oli vallanud minu maise olemise.

Nüüd aga tunnen, et olen läbipõlenud sellest läbipõlemisest kirjutades. Tsiteerides enda tööd:

/.../Läbipõlemise tunnusteks on emotsionaalne tühjusetunne, kaob entusiasm, väheneb töövõime, halveneb tervis, rahulolematus enda ja oma tööga järjest suureneb ning lõpuks kannatab töö kvaliteet. Sellele on omane ka vaimne kurnatus, energia ja tahte alanemine. Töötaja muutub ükskõikseks oma töö suhtes, tema kompetentsus väheneb. Iseloomustab ka pikalt püsiv depressiivne meeleolu, sest emotsionaalsed ressursid on kurnatud, kuna liiga palju energiat on kulutatud liiga pika aja jooksul. Organisatsiooni ja ülemustesse suhtutakse kriitiliselt, ei tunta end piisavalt tunnustatud olevat. Inimese sisemine motivatsioon on vähenenud, puudub huvi ja entusiasm, ideaalid on kadunud /.../

Ülla-ülla endasse vaadates....

Ja talv ei taandu. Mitte kuidagi ei tule seda kevadhõngu.

 

Viljandist vesteldes

Viljandi (ajalooliselt saksa keeles Fellin, poola keeles Felin, läti keeles Vīlande) on linn Lõuna-Eestis. Viljandi on Viljandi maakonna halduskeskus. Linn asub Sakala kõrgustikul, Viljandi järve kaldal. Viljandist on Tallinnasse.

Olen seal käinud kunagi teatris "Ugala" ning korra mõned aastad tagasi Pühajärve-reisil läbisõites.

Eile aga pöördusime poistega Viljandi poole, kuna isal oli seal oma ametikaaslastega talvepäevad (ja ohjaa - talvised olid need päevad kohe kindlasti).

Rongis, mis täiskuhjatuna võimaldas meile ainult ühe kahese pingi. Pikk tee, mis Raplas 20-minutilise sundpeatuse tegi, kuna pöörang oli jääs. Külm-päikseline Viljandi, kus isa meid jaamast peale võttis. Mõnusalt renoveeritud endine autobaas, kus soojad toad ootamas. Korduvalt täispuugitud keskkohad, pikk, lumine ja hele jalutuskäik jahedate osrdulinnuse piiridel.

Kummaline linn see Viljandi - looduslikule kõrgendikule ehitatud majad, millel puudub konkreetne planeering. Siin-seal mäenõlvadel asuvad hooned, palju kallakauid, järsakuid, orge ja üles-alla vooklevaid tänavaid.

Pea igal platsil mõni skulptuur - Köler, Laidoner, Viljandi esimene linnapea, purskaev poisiga, kellel kala käes, kaubakeskuse ees uisutav(?) kuju. Jakobson loomulikult Sakala keskuse lähistel.

Omapärane muinsuskaitseobjektina registreeritud tall 18. sajandi siseõues. Väikesed poed ja hubane valik. Rippsild, mille kruvid ahvatlesid mutrivõtme järele (see oli perekondlik nali).

Kusjuures-sinna mäenõlva ma ostaks endale ühe maja küll-vaatega suvel sillerdavale järvele ja metsale, mis kupleid katmas.

Reis oli vahva, kuigi sõit oli pikk....

 

 

Veebruar möödus...

Nii, talve ametlik osa on selleks korraks möödas, kuigi ilmakaart kõneleb teist keelt. Täna oli juba selline.. no peaaegu ilma moodi ilm juba, kuigi õhtu keeras  teisale.

Peagi saab kaks kuud uues kohas töötatud ning see sisselamine läheb.. mõõduka libedusega.

Poistel lõppeb peagi kolmanda klassi kolmas veerand ja ammu siis see suvi selga ei sammu, et.. sama kiiresti kaugemale kihutada.

Seltsielu on kipakas, kuigi külalisi käib sageadasti. Tutvumisportaalid midagi uudset ei paku - ikka see ja sama.

Lõputöö ei edene ja edeneb kah. Homme sukeldume sisemaale sealseid linnu ja losse avastama.

Olen tähele pannud, et poegadega väikeperena toimimine on päris vahva.

See 'oma lapse tunne' on ikka hea.

Süda läheb soojaks, kui vaatan nende joonistusi, hindeid või treeningtulemusi.

Avalik kriitika ilmus raamatule veebruaris. L-i sünnipäeva tähistasime ja mina siin vaikselt hooldan oma tervist.

Sedasi siis. Märts algas. Tore.

Kodust koduks?

Millal muutub see hoone, kus me sagedasti aega veedame, koduks? Mis teeb temast selle su casa?

Asjad, mööbel, vaibad, raamatud, nõud, rõivad.

Kappides seisvad nõudlikult riidas, kuid sagedasti segipaiskuvad esemed, mille asukohta tead kinnisilmi  juhendades.

Panipaik, mis on alati pöörane ja täis asju, mida vaja võib minna, kuid igapäevaselt ei kasuta.

Kodu, see kuhu jõudes vajud mantlis ja saabastes röötsakile ning pillud pesud seljast eri suunda, sest oled liiga väsinud, et olla korralik.

Kodus saad sa olla selline nagu tahad ning kodu ei riidle, kui sa korratuks muutud.

Kodule annavad hõngu inimese enda isikupära, pereliikmed ja see MISKI eriline, mis on omane ainult ja just sellele kohale.

Pojad armastavad oma sünnimaja südamest. Nendele meeldib siin.

Köök ja oma avar tuba. Kamin ja duširuum. Terrass ja õuekask. Suvel pehme muru ja sügisel pudenenud õunad. Koduselt kõlab, eks?

Nagu seegi, kui õhtul tule ees istudes päevaplaanidest räägime.

Teed joome, kooki haukame. Või kui ma köögilaua taga poiste riideid nõelun.

Teades, et mind ümbritseb kodu.

Püüd jäädagi iseseisvaks

Seni kuni ennast mäletan mäletavat, olen ma alati tahtnud olla iseseisev ja täiskasvanu.

See tundus lapsena nii köitev - oled suur inimene, otsustad ise, kas ja mida sööd, mida selga paned.

Et täiskasvnauks saamisega kaasneb ka suurenenud vastutus ja tihedam elugraafik. Ise emana mõistan ma nüüd oma raamat rinnal magama jäänud ema ikka väga hästti.

Kuid mitte see pole teemaks.

Mõtisklen just iseseisvaks olemise üle. See on köitev ja oluline. Oma poegasidki kasvatan ma iseseisvateks.

See on märgusõna kogu vastutusohtraks suureks olemise ajaks.

Iseseisvana tead sa kuidas kulutada raha, milliseid otsuseid vastu võtta, kuidas riietuda, kuhu minna ja mida teha. See on oluline.

Kui lapsena oli tähtis iseseisvaks saamine, siis vanemas eas on  päevakorras iseseisvaks jäämine.

See on lausa kummaline, et 92-aastane vanapapi soovib lube pikendada, tervis lubavat ja tänu sellele on tal vabadus liikuda....

78-aastane endine kooliõpetaja on nii hõivatud oma isikliku elu  korraldamisega, et tütre palve lapsi hoida ei mahtuvat hetkel päevaplaanidesse - õpi olema iseseisev, sa ei saa terve elu minu peale loota. Etc, etc, etc

See võib hirmus tunne olla, kui sa vanaduses ei saa enam ise enda eest hoolitseda ega olla. Tead, et nüüd enam edasi ei saagi..

Möödunud jaanuar oli kuidagi pikk

Veider, suisa veider - jaanuar oli kuidagi ebaloomulikult pikk.

Töökohavahetus, viimane auditoorne õppenädal, spaa, papaga linnaskäik, poiste haigestumine, õdede liidust väljaastumine, juuksur - palju tegemist, aga ometigi kuidagi aegalselt läks...

Luuleõhtu, sõbratari lapse hoidmine, kuid ikkagi, kuid ikkagi

See niiske-külma talve vaheldumine on ka justkui üks lõputu küünlapäev...

Nüüd on veebruar.

Ometigi kuidagi kiiresti tulnud, vaatamata sellele aja venivusele.

Kuidas kasutada kõrvitsat?

Eelmisel kevadel sai suure hõiskamisega kasvatatud kõrvitsaid. Tõime taimed, kaevasime peenrasse ja nii nad siis kasvasid ja vohasid.

Sügisel korjasin saaki - üks suur ja üks väiksem kõrvits.

Väiksem vili otsustas vabatahtlikult mitte jätkata toaseesmist olelust ja vajus ühe ööga põrandale laiali.

Suurem kõrvits aga jõmatab võimsalt laua all.

Planeerisin teda kasutada jõuludeks salatisse.

Osa isale, osa vennale, osa endale. Jõulude aegu läksid asjad nagu ikka.

Palju sehkendamist pelgalt paaritunnise mõnu nimel.

Nüüd siis see oranž kera on jätkuvalt tükkis ja koos ja ma ei tea mida teha.

Kuidas kasutada kõrvitsat?

See pole mingi metafoor, eufeism ega varjatud tõde - täpselt nii ma küsingi - mida temast teha?

Igapäevase rutiini ratas

Sõnaga - auditoorsed loengud on läbi.

EÕL-st astusin välja - kohustuste nimekiri vähenes.

Nädalavahetus spa-s kulges kenasti ja lõõgastavalt.

Külm oli Pärnus, kuradima külm oli.

Nüüd loodan igapäevase rutiini ratasse loominguliselt sukelduda.

Kaubakeskustest kasinalt

Saapakontsal kulus plekk läbi.

Väljapunanuna tuli sammud seada lähimasse keskusesse ja 10.30 hommikul tabas üllatus - remont.

Ma ei kirjuta siia neid sõnu, mis üle huulte pudenesid, sest need olid obstsöönsed.

Eesti Posti kontoris lookles 20-minutiline saba.

Mõistlikku kalendrit kaupluses polnud.

Kuid raha kulutasin.

Õppevahenditele, riietele, sportjalatsitele.

Pojad viisin kinno. Samal ajal leidsin teises kaubakeskuses kingsepa, kes naks-naks-naks kontsaplekid korda tegi.

Kasiinos käisin - esimest korda 11 aasta jooksul. Vapianos einetasin.

34. käekoti lisasin oma kollektsiooni.

Kaubakeskused kumisesid inimestest, kubisesid kaupadest ja allahindlustest - aga vajalikku otsi tikutulega.

Kuuse minnes astub asemele asine uue aasta argipäev

Nii ongi.

Iga-aastane jõul on selleks korraks päädinud.

Kuusk annab uues aines nimega küte endast parimat, ehted on detsembrini kotis ja kapis ning kõik päkapikke, jõuluvidinaid, puna-rohelis komplekte meenutav samuti ära pandud.

Uue aasta argipäev astus asiselt tuppa.

Eilsel koosolekul, mis üle ootuste kergendatult lõppes, vabastas mind jälle ühest ahelast.

Ma olen rahul.

Meeldivat ja parimat aastat!

Sellel aastal ma andsin lubaduse, et ei anna lubadusi.

Liiga raske täita.

Liiga keeruline sammuda lubadustega vooderdatud radadel.

Las läheb rahulikult ja töiselt.

Aasta teeb enesest kokkuvõtte - päädiv 2012

Ma sain 36, pojad 9, vend 39 ja isa 58.

Mis siis juhtus? Võtaks kuude kaupa ette:

*Jaanuar  - tasemeõppe sügissemestri sess, teabepäeva korraldamine ja läbiviimine

*Veebruar - tasemeõppe kevadsemestri algus, esimene kohting R-ga, toetusmarss linnas

*Märts - suhtearenemine R-ga, kõnelemine õpetajate streigil,  R-i isa raamatuesitlus, kihlumine, abieluavalduste sisseandmine

*Aprill - kokkukolimine R-ga, pulmade planeerimine, konverentsiks ettevalmistus

*Mai - kihluse lõppemine, suhte mingimäärane virelemine, konverents, suhte lõpetamine raamatulepingu saamine, esimese kursuse lõpp

*Juunis - puhkuse algus, reis Ida-Virumaale, raamatu kirjutamine, tutvumine it-mees K-ga ühest ametist, kerge suhte tekkimine, päeval, mil pidin abielluma, tuli 16 aastat kaaslasena olnud kass magama panna.

*Juuli - puhkuse jätkumine, raamatu kirjutamine, fotosessioon L-ga, suveetendus Haapsalus, õhtune pidutsemine linnas, raamatu valmimine, puhkuse lõpp, kohtumised K-ga

*August  - suvepäevad Otepääl, poegade sünnipäev, muinastulede öö Lennusadamas.

*September - viimase kursuse esimene sess, meedikute streigi algus, meie ühenduse toetusatribuutikaga möllamine.

Oktoober - streigi lõpp, otsus vahetada tööd

*November - raamatuesitlus, tööintervjuud, isa ja venna sünnipäevad.

*Detsember - proovipäev uues kohas, palju külalisi,  väga meeldivad jõulud,viimane päev taastusravi õena, traditsiooniline Toomas Liivi õhtu.

Ja nüüd lõppeb see intensiivne, sündmustetihe ja lõbus, paljutähenduslik aaasta.

Eelviimane päev ja...

..Toomas Liivi sünni-aastapäev.

Täna on traditsiooniline surnuaed, küünlad, luuletused, istumine minu juures.

Kolm aastat tagasi ma leinasin. Teda ja ema.

Kolm aastat hiljem, pärast surmast raamatu ilmumist, tunnen, et see lein on läbitud ja nüüd on asjad selgemad ja pisarateta.

Ma saan mõelda nii emast kui Toomas Liivist selle ängistava pitsituseta.

Ja täna on jälle Toomas Liivi õhtu.

Töölt tulekuga asjade lasu

Täitsa hämmastav kui palju esemeid koguneb inimesel viie aastaga.

Pesemisasjad, tass, jalatsid, taimed, materjalid..oehhh.

Tuli, tõin ja panin oma koju.

Viimane öövahetus sai tehtud.

Õde, aga mitte enam palatis.

Viimane vahetus...

...lõppeb 24 tunnise maratoniga napi inimasustusega osakonnas. Näis mis saa või mis mitte.

Jõulude vaba(n)dus

Nii. Kuusk, toit, kingitused, eksalteeritud lapsed, soe tuba, hea seltskond.

Aga tegelikult ma lõpetaksin kaasaegsete traditsiooniliste jõulude tähistamise ja tooksin tuppa õled, keerutaksin tule kohal seakülge, räägiksin armsamale jutte ja me armastaksime terve öö. See juba oleks ...jõul

Kahju kannatades

Kahjusid tekitab inimene endale ja teistele, loodusele. Loodus tekitab kahju inimesele.

Oma laastamistööd võivad teha kosmos lendava asteroidi näol, maalihked, mudalaviinid, üleujutused, keeristomid, liiga külm kliima, liiga soe kliima, saaste.

Põhimõtteliselt kordub ka kahjudes tekitajatena maa-õhk-vesi-tuli neliainus.

Tulega tekitatav võib olla kahetine - tuli puhastab ja soojendab, aga ka hävitab. Nt metsa, maja, linna, auto, lennuki, laeva. Nt riided, naha ja ka juuksed.

Ma olen tuld näinud erinevates kohtades, juustes aga esmakordselt. Ja see pilt pole just joovastama panev.

Põleb kuusk ja põleb tuba vaimus jätkates:

Lauaküünlalt sütitavalt särama lõid juuksed

nüüd on kuulda ainult krussis loki nuuksed

Eile sügis aasta lühima päevaga lõppes, aga maailm mitte

Sedasi siis. Kusjuures tuleb tunnistada - mingi kerge värin oli hommikul pisut sees.

Ostlemas käisin samuti tavapärasest rutem. Õhtul olid külalised.

Paljud inimesed helistasid - oma kümme telefonikõnet tuli kokku küll.

Elame jälle talves, kuid teadmises, et päev hakkab pisut pikenema. Praegu seisab ta paigal. See päev. Toimub nö päikeseseisak.

Kas viimne sissekanne?

Nii küsisin ära. Kas ma tegin viimast klahvidel tähekombinatsioonidest sõnu?
Ei tea...

Sööb ja salgab

Vahel ei suuda inimveidruste piire enam üldse mõista - miks midagi teha ja siis seda halvustavalt  salata.

Nagu tobedus või nii ju?

Miks lasta endal aega kulutada asjale, mis  sisuliselt ikkagi ei meeldi?

Krudisev

Eile polnud füüsis võimeline tegelema välitöödega.

See-eest tulin just tagasi õuest varastel hommikutundidel praegu ja... nii külm on. Lumi sädeleb, aiateibad pauguvad, labidaga kokkupuutudes jääkülm kristallivesi ümiseb..

Võimelda ma ei viitsi, lund rookida küll.

Ja nüüd soojas toas jumalikku kohvi juua..

Energiat andis see miinuskraadides kühveldamine täiesti omamoodi..