Vahel ei suuda inimveidruste piire enam üldse mõista - miks midagi teha ja siis seda halvustavalt salata.
Nagu tobedus või nii ju?
Miks lasta endal aega kulutada asjale, mis sisuliselt ikkagi ei meeldi?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Mälestus ühest märtsipäevast
Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema. Just sellest romaanist - "Ja...
-
Ühtepidi mulle meeldivad aastalõpud, teistpidi aga on siin see koht, kus ohata - jälle.. 2015. aasta ring saab halastamatult täis ning... -
Alar Pikkorainen ja tema surematud Juula ja Marta on tuttavad vast kõikidele, kes on kunagi Eesti Ekspressi sirvinud. Eks? Kuna mulle ... -
Juhtusin valima oma klassiga teatrisse minekuks VAT teatri "Pal-tänava poisid" ja juba teist korda hämmastas VAT-i lavastus, r...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar