Kohtingutest ja meessoost, nii üldjoontes

Kohting on seletava sõnaraamatu põhjal eelnevalt kokkulepitud kohtumine. See tähendab reeglina seda, et kaks inimest saavad kokku ning veedavad  ühiselt mõistlikku kvaliteetaega.

Olen kohtingutel olnud kirikus, kinos, teatris, muuseumis. Lõbustuspargis, rattaga sõitmas, rannas ja piknikul pargis.

Poseerinud kunstnikule, aidanud lõpetada kursusetööd, käinud kitarrimänguvõistlustel vms. Käinud loomepäeval, uute kokteilide õhtul. Jalutanud surnuaedades ja libedatel, lumistel ja külmadel tänavatel.

Ja loomulikult restoranides, kohvikutes, pubides, kõrtsides käinud kohtingutel.

Kuid kohtingute mõte on selles, et sellest võtab osa kaks võrdset partnerit.

Mõnda aega tagasi olin ma ühel ainulaadsemal kohtingul üldse.

Kuigi on koolilõpetamine ja tööl kiire ja muid asju ikka ka, siis ikkagi leidsin tutvumisportaalis suheldud meesterahvaga aega tunnikeseks välja minna.

Ma pole kunagi eitanud, et mul on nõrkus pikkade meeste suhtes, kuid ma olen alati vältinud ee..ee looduse poolest suureks söönud mehi. Selliseid, kes kaalule astudes noolt  tugevalt üle 100 nihutavad.

Novot. Kokkulepppeks, et me teineteist ära tunneme oli minu sinine mantel ja temal pikk punane roos.

Kuid mehel olid kell seitse õhtul veel mõned absoluutselt edasilükkamatud ärisasjad. Lisaks tegi ta ettepaneku, et ma oma kümnesentimeetriste kontsadega sukksaabastel temaga jalutaksin. Millest ma viisakalt keeldusin.

Ettepanekuna käisin ma välja hoopiski minna istuma ühte saksa toitudega restorani. Viisakalt ka kohtingukaalsane nõustus, lubades lisanduda. Aga..

Lõpuks timmisin ma Latte ja Noore Williami šnitsli ikkagi üksi ära. Lõpetuseks lahkusin ma tund hilje, veetnud endaga esmakordselt kohtingu üksi.

Olen nüüdseks meestega suhtlemise kusagile kaugele kalevi alla pistnud. Kui ikka pole selles vallas õnne antud (Õnnetu Armastuse Inimene), siis ei maksa enam saatust välja kutsuda.

Nii ongi. PUNKT.

Läbipõlemisest läbipõlenu

Sedasi siis. Eile tõstsin klaviatuurilt näpud ja sisuliselt peaks lõputöö valmis olema.

Läbipõlemist põhjustavatest teguritest ja võimalikest ennetusmeetmetest.

Kui ma eelmisel sügisel otsustasin tööalase kannapöörde teha, siis eelkõige sellel eesmärgil, et  läbipõlemine oli vallanud minu maise olemise.

Nüüd aga tunnen, et olen läbipõlenud sellest läbipõlemisest kirjutades. Tsiteerides enda tööd:

/.../Läbipõlemise tunnusteks on emotsionaalne tühjusetunne, kaob entusiasm, väheneb töövõime, halveneb tervis, rahulolematus enda ja oma tööga järjest suureneb ning lõpuks kannatab töö kvaliteet. Sellele on omane ka vaimne kurnatus, energia ja tahte alanemine. Töötaja muutub ükskõikseks oma töö suhtes, tema kompetentsus väheneb. Iseloomustab ka pikalt püsiv depressiivne meeleolu, sest emotsionaalsed ressursid on kurnatud, kuna liiga palju energiat on kulutatud liiga pika aja jooksul. Organisatsiooni ja ülemustesse suhtutakse kriitiliselt, ei tunta end piisavalt tunnustatud olevat. Inimese sisemine motivatsioon on vähenenud, puudub huvi ja entusiasm, ideaalid on kadunud /.../

Ülla-ülla endasse vaadates....

Ja talv ei taandu. Mitte kuidagi ei tule seda kevadhõngu.

 

Viljandist vesteldes

Viljandi (ajalooliselt saksa keeles Fellin, poola keeles Felin, läti keeles Vīlande) on linn Lõuna-Eestis. Viljandi on Viljandi maakonna halduskeskus. Linn asub Sakala kõrgustikul, Viljandi järve kaldal. Viljandist on Tallinnasse.

Olen seal käinud kunagi teatris "Ugala" ning korra mõned aastad tagasi Pühajärve-reisil läbisõites.

Eile aga pöördusime poistega Viljandi poole, kuna isal oli seal oma ametikaaslastega talvepäevad (ja ohjaa - talvised olid need päevad kohe kindlasti).

Rongis, mis täiskuhjatuna võimaldas meile ainult ühe kahese pingi. Pikk tee, mis Raplas 20-minutilise sundpeatuse tegi, kuna pöörang oli jääs. Külm-päikseline Viljandi, kus isa meid jaamast peale võttis. Mõnusalt renoveeritud endine autobaas, kus soojad toad ootamas. Korduvalt täispuugitud keskkohad, pikk, lumine ja hele jalutuskäik jahedate osrdulinnuse piiridel.

Kummaline linn see Viljandi - looduslikule kõrgendikule ehitatud majad, millel puudub konkreetne planeering. Siin-seal mäenõlvadel asuvad hooned, palju kallakauid, järsakuid, orge ja üles-alla vooklevaid tänavaid.

Pea igal platsil mõni skulptuur - Köler, Laidoner, Viljandi esimene linnapea, purskaev poisiga, kellel kala käes, kaubakeskuse ees uisutav(?) kuju. Jakobson loomulikult Sakala keskuse lähistel.

Omapärane muinsuskaitseobjektina registreeritud tall 18. sajandi siseõues. Väikesed poed ja hubane valik. Rippsild, mille kruvid ahvatlesid mutrivõtme järele (see oli perekondlik nali).

Kusjuures-sinna mäenõlva ma ostaks endale ühe maja küll-vaatega suvel sillerdavale järvele ja metsale, mis kupleid katmas.

Reis oli vahva, kuigi sõit oli pikk....

 

 

Veebruar möödus...

Nii, talve ametlik osa on selleks korraks möödas, kuigi ilmakaart kõneleb teist keelt. Täna oli juba selline.. no peaaegu ilma moodi ilm juba, kuigi õhtu keeras  teisale.

Peagi saab kaks kuud uues kohas töötatud ning see sisselamine läheb.. mõõduka libedusega.

Poistel lõppeb peagi kolmanda klassi kolmas veerand ja ammu siis see suvi selga ei sammu, et.. sama kiiresti kaugemale kihutada.

Seltsielu on kipakas, kuigi külalisi käib sageadasti. Tutvumisportaalid midagi uudset ei paku - ikka see ja sama.

Lõputöö ei edene ja edeneb kah. Homme sukeldume sisemaale sealseid linnu ja losse avastama.

Olen tähele pannud, et poegadega väikeperena toimimine on päris vahva.

See 'oma lapse tunne' on ikka hea.

Süda läheb soojaks, kui vaatan nende joonistusi, hindeid või treeningtulemusi.

Avalik kriitika ilmus raamatule veebruaris. L-i sünnipäeva tähistasime ja mina siin vaikselt hooldan oma tervist.

Sedasi siis. Märts algas. Tore.

Kodust koduks?

Millal muutub see hoone, kus me sagedasti aega veedame, koduks? Mis teeb temast selle su casa?

Asjad, mööbel, vaibad, raamatud, nõud, rõivad.

Kappides seisvad nõudlikult riidas, kuid sagedasti segipaiskuvad esemed, mille asukohta tead kinnisilmi  juhendades.

Panipaik, mis on alati pöörane ja täis asju, mida vaja võib minna, kuid igapäevaselt ei kasuta.

Kodu, see kuhu jõudes vajud mantlis ja saabastes röötsakile ning pillud pesud seljast eri suunda, sest oled liiga väsinud, et olla korralik.

Kodus saad sa olla selline nagu tahad ning kodu ei riidle, kui sa korratuks muutud.

Kodule annavad hõngu inimese enda isikupära, pereliikmed ja see MISKI eriline, mis on omane ainult ja just sellele kohale.

Pojad armastavad oma sünnimaja südamest. Nendele meeldib siin.

Köök ja oma avar tuba. Kamin ja duširuum. Terrass ja õuekask. Suvel pehme muru ja sügisel pudenenud õunad. Koduselt kõlab, eks?

Nagu seegi, kui õhtul tule ees istudes päevaplaanidest räägime.

Teed joome, kooki haukame. Või kui ma köögilaua taga poiste riideid nõelun.

Teades, et mind ümbritseb kodu.

Püüd jäädagi iseseisvaks

Seni kuni ennast mäletan mäletavat, olen ma alati tahtnud olla iseseisev ja täiskasvanu.

See tundus lapsena nii köitev - oled suur inimene, otsustad ise, kas ja mida sööd, mida selga paned.

Et täiskasvnauks saamisega kaasneb ka suurenenud vastutus ja tihedam elugraafik. Ise emana mõistan ma nüüd oma raamat rinnal magama jäänud ema ikka väga hästti.

Kuid mitte see pole teemaks.

Mõtisklen just iseseisvaks olemise üle. See on köitev ja oluline. Oma poegasidki kasvatan ma iseseisvateks.

See on märgusõna kogu vastutusohtraks suureks olemise ajaks.

Iseseisvana tead sa kuidas kulutada raha, milliseid otsuseid vastu võtta, kuidas riietuda, kuhu minna ja mida teha. See on oluline.

Kui lapsena oli tähtis iseseisvaks saamine, siis vanemas eas on  päevakorras iseseisvaks jäämine.

See on lausa kummaline, et 92-aastane vanapapi soovib lube pikendada, tervis lubavat ja tänu sellele on tal vabadus liikuda....

78-aastane endine kooliõpetaja on nii hõivatud oma isikliku elu  korraldamisega, et tütre palve lapsi hoida ei mahtuvat hetkel päevaplaanidesse - õpi olema iseseisev, sa ei saa terve elu minu peale loota. Etc, etc, etc

See võib hirmus tunne olla, kui sa vanaduses ei saa enam ise enda eest hoolitseda ega olla. Tead, et nüüd enam edasi ei saagi..

Möödunud jaanuar oli kuidagi pikk

Veider, suisa veider - jaanuar oli kuidagi ebaloomulikult pikk.

Töökohavahetus, viimane auditoorne õppenädal, spaa, papaga linnaskäik, poiste haigestumine, õdede liidust väljaastumine, juuksur - palju tegemist, aga ometigi kuidagi aegalselt läks...

Luuleõhtu, sõbratari lapse hoidmine, kuid ikkagi, kuid ikkagi

See niiske-külma talve vaheldumine on ka justkui üks lõputu küünlapäev...

Nüüd on veebruar.

Ometigi kuidagi kiiresti tulnud, vaatamata sellele aja venivusele.

Kuidas kasutada kõrvitsat?

Eelmisel kevadel sai suure hõiskamisega kasvatatud kõrvitsaid. Tõime taimed, kaevasime peenrasse ja nii nad siis kasvasid ja vohasid.

Sügisel korjasin saaki - üks suur ja üks väiksem kõrvits.

Väiksem vili otsustas vabatahtlikult mitte jätkata toaseesmist olelust ja vajus ühe ööga põrandale laiali.

Suurem kõrvits aga jõmatab võimsalt laua all.

Planeerisin teda kasutada jõuludeks salatisse.

Osa isale, osa vennale, osa endale. Jõulude aegu läksid asjad nagu ikka.

Palju sehkendamist pelgalt paaritunnise mõnu nimel.

Nüüd siis see oranž kera on jätkuvalt tükkis ja koos ja ma ei tea mida teha.

Kuidas kasutada kõrvitsat?

See pole mingi metafoor, eufeism ega varjatud tõde - täpselt nii ma küsingi - mida temast teha?

Igapäevase rutiini ratas

Sõnaga - auditoorsed loengud on läbi.

EÕL-st astusin välja - kohustuste nimekiri vähenes.

Nädalavahetus spa-s kulges kenasti ja lõõgastavalt.

Külm oli Pärnus, kuradima külm oli.

Nüüd loodan igapäevase rutiini ratasse loominguliselt sukelduda.

Kaubakeskustest kasinalt

Saapakontsal kulus plekk läbi.

Väljapunanuna tuli sammud seada lähimasse keskusesse ja 10.30 hommikul tabas üllatus - remont.

Ma ei kirjuta siia neid sõnu, mis üle huulte pudenesid, sest need olid obstsöönsed.

Eesti Posti kontoris lookles 20-minutiline saba.

Mõistlikku kalendrit kaupluses polnud.

Kuid raha kulutasin.

Õppevahenditele, riietele, sportjalatsitele.

Pojad viisin kinno. Samal ajal leidsin teises kaubakeskuses kingsepa, kes naks-naks-naks kontsaplekid korda tegi.

Kasiinos käisin - esimest korda 11 aasta jooksul. Vapianos einetasin.

34. käekoti lisasin oma kollektsiooni.

Kaubakeskused kumisesid inimestest, kubisesid kaupadest ja allahindlustest - aga vajalikku otsi tikutulega.

Kuuse minnes astub asemele asine uue aasta argipäev

Nii ongi.

Iga-aastane jõul on selleks korraks päädinud.

Kuusk annab uues aines nimega küte endast parimat, ehted on detsembrini kotis ja kapis ning kõik päkapikke, jõuluvidinaid, puna-rohelis komplekte meenutav samuti ära pandud.

Uue aasta argipäev astus asiselt tuppa.

Eilsel koosolekul, mis üle ootuste kergendatult lõppes, vabastas mind jälle ühest ahelast.

Ma olen rahul.

Meeldivat ja parimat aastat!

Sellel aastal ma andsin lubaduse, et ei anna lubadusi.

Liiga raske täita.

Liiga keeruline sammuda lubadustega vooderdatud radadel.

Las läheb rahulikult ja töiselt.

Aasta teeb enesest kokkuvõtte - päädiv 2012

Ma sain 36, pojad 9, vend 39 ja isa 58.

Mis siis juhtus? Võtaks kuude kaupa ette:

*Jaanuar  - tasemeõppe sügissemestri sess, teabepäeva korraldamine ja läbiviimine

*Veebruar - tasemeõppe kevadsemestri algus, esimene kohting R-ga, toetusmarss linnas

*Märts - suhtearenemine R-ga, kõnelemine õpetajate streigil,  R-i isa raamatuesitlus, kihlumine, abieluavalduste sisseandmine

*Aprill - kokkukolimine R-ga, pulmade planeerimine, konverentsiks ettevalmistus

*Mai - kihluse lõppemine, suhte mingimäärane virelemine, konverents, suhte lõpetamine raamatulepingu saamine, esimese kursuse lõpp

*Juunis - puhkuse algus, reis Ida-Virumaale, raamatu kirjutamine, tutvumine it-mees K-ga ühest ametist, kerge suhte tekkimine, päeval, mil pidin abielluma, tuli 16 aastat kaaslasena olnud kass magama panna.

*Juuli - puhkuse jätkumine, raamatu kirjutamine, fotosessioon L-ga, suveetendus Haapsalus, õhtune pidutsemine linnas, raamatu valmimine, puhkuse lõpp, kohtumised K-ga

*August  - suvepäevad Otepääl, poegade sünnipäev, muinastulede öö Lennusadamas.

*September - viimase kursuse esimene sess, meedikute streigi algus, meie ühenduse toetusatribuutikaga möllamine.

Oktoober - streigi lõpp, otsus vahetada tööd

*November - raamatuesitlus, tööintervjuud, isa ja venna sünnipäevad.

*Detsember - proovipäev uues kohas, palju külalisi,  väga meeldivad jõulud,viimane päev taastusravi õena, traditsiooniline Toomas Liivi õhtu.

Ja nüüd lõppeb see intensiivne, sündmustetihe ja lõbus, paljutähenduslik aaasta.

Eelviimane päev ja...

..Toomas Liivi sünni-aastapäev.

Täna on traditsiooniline surnuaed, küünlad, luuletused, istumine minu juures.

Kolm aastat tagasi ma leinasin. Teda ja ema.

Kolm aastat hiljem, pärast surmast raamatu ilmumist, tunnen, et see lein on läbitud ja nüüd on asjad selgemad ja pisarateta.

Ma saan mõelda nii emast kui Toomas Liivist selle ängistava pitsituseta.

Ja täna on jälle Toomas Liivi õhtu.

Töölt tulekuga asjade lasu

Täitsa hämmastav kui palju esemeid koguneb inimesel viie aastaga.

Pesemisasjad, tass, jalatsid, taimed, materjalid..oehhh.

Tuli, tõin ja panin oma koju.

Viimane öövahetus sai tehtud.

Õde, aga mitte enam palatis.

Viimane vahetus...

...lõppeb 24 tunnise maratoniga napi inimasustusega osakonnas. Näis mis saa või mis mitte.

Jõulude vaba(n)dus

Nii. Kuusk, toit, kingitused, eksalteeritud lapsed, soe tuba, hea seltskond.

Aga tegelikult ma lõpetaksin kaasaegsete traditsiooniliste jõulude tähistamise ja tooksin tuppa õled, keerutaksin tule kohal seakülge, räägiksin armsamale jutte ja me armastaksime terve öö. See juba oleks ...jõul

Kahju kannatades

Kahjusid tekitab inimene endale ja teistele, loodusele. Loodus tekitab kahju inimesele.

Oma laastamistööd võivad teha kosmos lendava asteroidi näol, maalihked, mudalaviinid, üleujutused, keeristomid, liiga külm kliima, liiga soe kliima, saaste.

Põhimõtteliselt kordub ka kahjudes tekitajatena maa-õhk-vesi-tuli neliainus.

Tulega tekitatav võib olla kahetine - tuli puhastab ja soojendab, aga ka hävitab. Nt metsa, maja, linna, auto, lennuki, laeva. Nt riided, naha ja ka juuksed.

Ma olen tuld näinud erinevates kohtades, juustes aga esmakordselt. Ja see pilt pole just joovastama panev.

Põleb kuusk ja põleb tuba vaimus jätkates:

Lauaküünlalt sütitavalt särama lõid juuksed

nüüd on kuulda ainult krussis loki nuuksed

Eile sügis aasta lühima päevaga lõppes, aga maailm mitte

Sedasi siis. Kusjuures tuleb tunnistada - mingi kerge värin oli hommikul pisut sees.

Ostlemas käisin samuti tavapärasest rutem. Õhtul olid külalised.

Paljud inimesed helistasid - oma kümme telefonikõnet tuli kokku küll.

Elame jälle talves, kuid teadmises, et päev hakkab pisut pikenema. Praegu seisab ta paigal. See päev. Toimub nö päikeseseisak.

Kas viimne sissekanne?

Nii küsisin ära. Kas ma tegin viimast klahvidel tähekombinatsioonidest sõnu?
Ei tea...

Sööb ja salgab

Vahel ei suuda inimveidruste piire enam üldse mõista - miks midagi teha ja siis seda halvustavalt  salata.

Nagu tobedus või nii ju?

Miks lasta endal aega kulutada asjale, mis  sisuliselt ikkagi ei meeldi?

Krudisev

Eile polnud füüsis võimeline tegelema välitöödega.

See-eest tulin just tagasi õuest varastel hommikutundidel praegu ja... nii külm on. Lumi sädeleb, aiateibad pauguvad, labidaga kokkupuutudes jääkülm kristallivesi ümiseb..

Võimelda ma ei viitsi, lund rookida küll.

Ja nüüd soojas toas jumalikku kohvi juua..

Energiat andis see miinuskraadides kühveldamine täiesti omamoodi..

Sarnane välimus, sarnane hääl?

Oma ema lapsena aeti meid telefonis alates minu teismeliseeast tihtipeale segi. Lisakas märkimisväärsele sarnasusele meie füüsises olid hääled samuti väga ühte plaani hoidvad.

sama on täditütre ja tädiga.

Lapsepõlvesõbratar ja tema ema - see on selline geneetiline printsiip.

Aga hiljuti ma vaatasin ühte filmi, kus peaosas Renee Zellweger ja märkasin, et lisaks näojoonte hämmastavale ühildavusele on ka hääletämber Ellen Pompeoga (Grey anatoomia)samakõlaline. Teema hakkas huvitavam ning ma leidsin veel analoogseid paralleele:

*Teri Hatcher (Meeleheitel koduperenaised) ja Wendie Malick (Kaunitarid Clevelandis)

*Elizabeth Taylor ja Holly Kiser (mingi modellisaate võitja).

*Adela Noriega ja Marlene Favela (mõlemad ladinaseebi tähed).

*Jeffrey Dean Morgan (Magic City) ja Javier Bardem (No Country for Old Men)

*Ian Somerhalder (Vampiiripäevikud) ja  Rob Lowe 

*Portia de Rossi (kunagi oli Ally Mcbealis) ja Drea de Matteo (Sopranod)

Ja ilmselt võib seda jätkata ja jätkata ja jätkata

Kas tunded küsivad, kui nad tulevad?

Vaimses tervises on probleem, et kas tunded küsivad rassi või muid olulisi näitajaid?

Minu meelest ikka natukene küsivad.

Igatahes kaduda võivad küll valest asjast...

Rongid

Aiman, mida Anna Karenina perroonidel tundis ja millest mõtles, kuigi oli pururumal naine.

Ma mõistan täielikult seda väljendit - rong tõmbab enda poole.

Nendes on mugav sõita. Istud vagunis, kilomeetrid kihutavad, saad kohvi juua, arvutis istuda, juhuslikke inimesi vaadelda.

Kuulata nende kauget signaalitamist ja vaadata, kuidas nad mööda uhades ülejäänud maapealse liikumise seiskavad.

Rongid, viivad kaugusesse..

Trauma

Oktoobris käisin ma ühel kohtingul ning sealt tulles koperdasin ma nii õnnetult, et parem jalg tegi nõks-nõks hüppeliigesest ja põrguvalu kiunatusega liipasin ma tookord lähima taksoni.

Ja haige koht jääb ju alati ette.

Ma olen oma jalga väänanud viimaste nädalate jooksul korduvalt.

Eile ma sain noorema poja abiga trepist üles ja tuppa - no lihtsalt õudne, kuidas intensiivne 5-6 palli valu paremast jalast jälle läbi jooksis..

Trauma, kunagine vana rahvatantsutrauma, annab ikka tunda...

Elastik ja Diclac-geel. Olemas. Pidevalt.

Tuli hüpnotiseerib ennast vaatama

Kes meist poleks jaaniõhtul lõkke ääres vajunud mõtlikult istudes tuleleekidele vaatama...

Kui lauas põlevad küünlad, siis tekkib mingi seletamatu võlu juurde, varjud seintel. Kaminauksest silmitsevad meid oranzhid tulekeeled ja viivad täide oma nõudlikke otsuseid.

Tuletikuga kõrvetaustunne on lapsepõlvest meeles vist paljudel...

Alates sellest, kui inimene tuletegemise oskuse omandas, on see kaitsevahendiks, söögi paremaks muutmiseks, turvalisuse, soojuse ja ühtehoidmise sümboliks.

Tema on vee ja maa ja õhu kõrval üks NEID.

Mis vahe on proviisoril ja farmatseudil

Hariduse vahe - üks õpib mürke segama akadeemilises kõrgkoolis, teine rakenduslikus.

 

Ammulubatud teadmised vanalinnas(st)

Poegadele antud lubadusi tuleb täita.

Üldse inimestele antud lubadusi.

Vaatasime ükspäev vanadest fotodest/maalidest/dagerrotüüpiatest koosnevad raaamatut vanast Tallinnast (mõistes endisest) ning me otsustasime minna retkele.

Enne olime talvisel fotoseansil (sellega on seotud üks teine lugu) ja lõunatasime linnas (selle koha pealt on pojad puhta minusse - nad ootavad alati huviga selliseid käike.

Pööraselt palju küsimusi oli poistel - miks see siin nüüd on ja mis selle asemel oli ja miks nüüd seda nii nimetatakse ja kuidas siit ikka need asjad läksid...teadmistehimu.

Tegelt on see iseenesest huvitav.

Piparkoogitajad

Muna õpetab kana.

Pojad palusid piparkooke. Linnas käies mõtlesin, miks mitte ise teha. Vormid on olemas.

Ostsin taignad, ostsin glasuurid ja andsin poegadele...

Ja nemad tegid - rullisid taigna, panid plaadile, panid küpsema, pärast glasuurisid.

Köök oli .. no vajas mind.

Aga kausitäis piparkooke on olemas.

Ja nemad õpetasid täna mulle, millal piparkoogid ahjus valmis on.