Seletuskiri

Seletuskirja kirjutatakse reeglina sündmuste taastamiseks ja selgitamiseks kindlal dokumenteeritud kujul.

Eilne õhtu algas tööl omamoodi põnevusega -  mulle oli jäetud nõue, et ma pean kirjutama seletuskirja vahejuhtumi kohta, mille tõsidus tundub väga lapsik.

Lisaks mainiti, et mul on tööl palju vaenlasi ning ma peaksin oma kitlinööbid kurguni kinni panema või hakkama kandma T-särki, sest niimoodi rindadega lehvitamine on ebaeetiline ja häirib kolleegide tööd

WTF???

WTF???

Seletuskirja kirjutamisest ma keeldusin.

Nõudsin täpselt fikseeritud kellaaegadega ja kuupäevadega sündmuste nimekirja, kus ma olevat endale vaenlasi kogunud.

Samuti ma ütlesin, et täiskasvanud naisele ei tulda ütlema, mida ja kuidas ta selga paneb.Arvestades veel, et kostüüm on koledat värvi, sünteetilisest materjalist ning ei mõju mitte kuidagi ahvetlevana.

Ühesõnaga - aeg on lahkuda töökast kollektiivist ning asuda mujale.

Pahkluu

Kuni sa kõnnid kahel jalal ning ei tunne oma kehas mitte midagi (see näitab, et sinu füüsiline, vaimne, emotsionaalne ja psüühiline tervis on tasakaasalus väliskeskkonna mõjutustega elik sa oled terve), on kõik hästi.

Aga... pruugib vaid meie õnnetu heakorraga kõnnideedel  väheldasel jääkirmel ja kõrgkontsastatud saapas jalal kalduda õigelt kursilt kõrvale ja nüüd ma liipan mööda elamist, sest tänaseni praktiliselt olematu pahkluu annab ennast teravate valusööstudena tunda, on paistes ja sinakas...

Kurat võtaks.

Tule võlu

See on omamoodi hommikune purgatoorium - võtta tuhk tuleasemelt, panna paberid ja küte ning süüdata tikuga põlema. Nagu puhastaks iga hommik ennast teatud jahedusega ning seejärel alustaks lisavärskendust.

Tules on ju alati olnud mingi ürgne salapära. Oli see mitmete kümnete tuhandete aastate eest, kui inimene õppis seda soojendavat jõudu taltsutama. Enda kasuks panna tööle. Ning teada tule kontrolli alt väljumist..

Kui tihti oleme jäänud vaatama küünlaleeki, suunanud silmad lõkkesse ja jäänud mõtlikult oranzhide tulekeelte liikumist jälgima..

Hüpnotiseeriva võimuga võlu

Jäisest stuuporist välja

Imelikult unikaalse konstruktsiooniga inimesel on vaja väga väikest tõuget, et alustada sisemist mässu enda vastu.

Üks pilguheit peeglisse ja tõuseb küsimus - kas ma olen siis nii tahtetu, et üks mõneleheküljeline tekst pole teostatav?

Pisut enesesõimu, mõned kiitused ja nii ta läheb..

On võimalik ennast vaimselt jäätunud seestumisest välja raputada. Ja imelik, et see kordub igal sügisel. Ikka ja jälle, ikka ja jälle. 

Oktoobrilõpu deja vu

Kell kolm kuulsin ma tuttavalt tüütut sahinat kõrghoone aknalaudadel. Kiigates uulitsale - jah, sadas lund.

Oktoobri viimastel tundidel!!!

Ja ma tulin koju ja ma rookisin leheseguga kaetud lund terrassilt ja õuest ja tänavalt.

Pärast toimekat tundi ja korralikku kõhutäit tundsin ennast väljateenitult väsinuna ning otsustasin pisut pikutada.

Pojad, kelle koolivaheaeg on möödunud mõõduka mõnususega, läksid lumevõitlusesse - kelkudega, kinnastega, tunkedega, talvesaabastega, mida ma ei lootnud veel niipea pakkidest välja võtta.

Ja ohh seda deja vud, kui ma lõõgastunult unest ärkasin ja jälle käepärase, kuid mitte käemõnusa lumelabidaga vehkisin.

OKTOOBRIS!!! Kaks korda päevas!!!

Ja kolm kuud tagasi umbes samal ajal lösutasin ma Pirital. Päevitades, meres summides....

Oled sa kunagi joonud kohvi...

... sügiseses spaa välibasseinis?

Elamus, elamus, elamus.

Logelesin eile meesperega spaas - seda mõnu ja lõõgastust.

Vesi ja ujumine, saun ja sukeldumine, mullivaan ja isaga rääkimine, poistega võidu vees sumamine. Väga mõnus oli, mõnus, mõnus.

Kui kaugele minna lapse nimel

Enda jaoks olen selgeks mõelnud  - kui loodus poleks lapsi andnud, siis ei oleks ma nende saamise nimel pingutama hakanud.

Puhtalt minu  - ju siis pole geen piisavalt tugev, et paljuneda.

Aga munarakudoonoriks olemine, surrogaatlu, kehaväline viljastamine etc..

Iseenesest head asjad, kuid kui kaugele peab minema, et oma liha ja verd ilmale tuua?

Ok, minul vedas ja õnnestus  seni suhteliselt probleemivabad järeltulijad saada..

Olen siin hakanud mõtlema nende imeilusate kolmanda maailma beebide peale - Indias, Hiinas, Ladina-Ameerika riikides - kes nendele oleks valmis kodusoojust, ema paid ja isa kallistust pakkuma. Kui keeruline see oleks?

Sirvisin siin ühe India lastekoduga seotud internetilehte ja ... süda tõmbus valust lihtsalt spasmi. Need imeilusad lapsed, kes on korvides ja kastides jäetud treppidele ja tänavanurkadele...

Ema saanuks täna 58

Palju ma mäletan 21. oktoobrit? Ema sünnipäeva, kus vahel olid peo ettevalmistusteks kaasatud kõik majaelanikud - kes küpsetas kooki, kes segas salatit, kes abistas koristada.

Oujee. Isa pani valmis plaadid, lauad oli toidust lookas, lillesülemitega ema saabus töölt. Naabreid oli hoiatatud - pidu võis kesta varaste tundideni.

Kui rahvas oli piisavalt söönud ja joonud, läks tantsuks. Lood, mis toovad tänasel tunnil intensiivselt meelde vahel ülehüppamahakkava plaadimängijalt - isa toodud plaadid merereisidelt nt. Boney M  - http://www.youtube.com/watch?v=kvDMlk3kSYg

Või ema 40. sünnipäev, kui ta oma kaupluse avas, esimese näituse korraldas ning seal kaupluseruumides võimsa peo maha pidas (see ruum osales Kelgukoertes ühe kuriteopaigana).

Või ema 50. sünnipäev. Teletornis. Imeilusal sügispäeval. Hea toit, hea seltskond, head joogid, hea muusika, lõbus meeleolu....

Ja 54. sünnipäev, kui ema väsinud ning tuhmunud silmadega otsa vaatas ja minu tehtud kooki viisakalt püüdis süüa, sest näha oli - ta ei tahtnud mitte midagi, ainult magada. Ja kas ta ise ilmselt aimas siis, et see oli üks neid viimaseid....

Ohh.

Igatahes, ema - kus sa ka ei oleks -  siin me mõtleme iga päev su peale.

Irratsionaalsed mõtted VIII

Kes meist ei teaks "Jumalaema kirikut Pariisis"? Lugu ihast, himust, valest armumisest, inetust ja ilusast?

Aga ülla-ülla, kui keegi võtab Quasimodo ja Esmeralda ja Frollo loo kokku umbes selliselt, et sündis saatana värdjaks kutsutud KOZIMODO, kes röövis printsessi ja elas kuskil kloostris.....

Anna jumal kannatust selliste avalduste ees....

Irratsionaalsed mõtted VII

Tavaliselt klikib päevas blogile 30 inimest.

Konkreetseid postitusi loeb 5-6 inimest (statistika).

Irratsionaalseid mõtteid loeb päevas kuni 20 inimest.

Miks huvitab inimesi just irratsionaalne mõte? Tundub kuidagi hämaram ja intensiivsem?

Halvem?

Irratsionaalsed mõtted VI

Miks peavad  looduse poolt ..eee... kuhjaga meelaid kehavorme saanud naised näilise stoilisusega taluma kolleegide märkusi või nt patsiendi krabamisi.

Kas see on mingi märk? Märguanne?

Irratsionaalsed mõtted V

Miks peab sügisel vihm sadama ja sellega tekitama tunde, et sa oled ninuli lehehunnikus, põsega pori puudutamas, jalas ebamugavad kummikud ja seljas jopp, mis ei meeldi?

Irratsionaalsed mõtted IV

Kui halvav on korduv ja korduv ja korduv unetus, mis on tingitud närvesöövast kiirusest?

Ja igapäevased teabeüllatused  - a la HIV on ju suguhaigus, miks ta peaks sind puudutama.

Või et AIDS'i viirusel on erinevad tüved ning kui Aafrika pigi põrutada, siis suure tõenäosusega selle tüvega HIV-d endale ei saa?

Kuidas tekivad inimestele sellised mõtted?

Irratsionaalsed mõtted III

Beebi sünnib puhtana. Vaimselt ja füüsiliselt puhtana. 
Emotsionaalselt puhtana. ja vanemad või siis esmased kasvatajad hakkavad sinna peale jooni tõmbama - milliseks kujuneb ükskord see süütu laps.

Millal lööb välja jõhkrus ja julmus, ükskõiksus või egoism?

Alguses on ju kõik nii puhtad ja süütud...

Irratsionaalsed mõtted II

Kas koerad peavad haukuma?

Nt kell kolm öösel ja seetõttu, et üks hilisvarane joodik mööda jalutab?
Miks nad peavad seda tegema?

Miks veereb kausist liigne õun toa kõige kaugemasse nurka?

 

Irratsionaalsed mõtted I

Kas ma olen hea ema?

Mis selle tingib, et enda kohta üldse midagi sellist öelda?

Sulaselge hommikuinimene

Lapsena juba imestasid emapoolsed vanavanemad, et mis see nüüd ometigi on - lapsed saavad maal kaua värskes õhus magada, aga see tirts näed tuleb pool viis lauda manu. Ilmselt meeldis mulle juba lapsena midagi selles hommikuses karskes vaikuses.

Igatahes tunnen ma ennast pärast võimlemist ja pesu kohvi juues reipalt ja mõnusalt ning olen valmis tegutsema - saadan kirju, maksan arveid, koostan  PP-d, täidan blobi.

Selles on midagi jahmatavalt imetabamatut - selles varajases ajavihus.

See vaikus ja päevane puutumatus.

Habras päikesetõus, inimtühjad tänavad.

Veel harjumatult puhtana tunduv niiske sügisõhk.

Hommikul võib vaadata päevale lootusrikkalt - veel ei tea, mida päev toob, veel ei tea, kuidas kulgevad loengud või arstilkäik, kuidas istub õmbleja juures püksipaar ja pluus.

Veel ei tea, kas homne PP õnnestub, kas sukkpüksid jäävad terveks, ega pojad halba hinnet ei saa.

Sündmusteahelad

Mis juhtub päikesepaistelisel sügishommikul ärgates ja vaadates kuivkollaseid lehti aknast möödumas?

Seda, et aknad on pesemata. Seda, et kardinad on mustad. Seda, et tolmurullid tillerdavad toa ühest seinast teise. Põrandatelt paistavad plekid. Toalilled vajavad värskendust. Raamaturiiulitel on raamatud sinka-vonka. Kirjutuslaud näeb välja nagu mõnes asjade otsimismismängus, kus suurest hunnikust tuleb leida loetelus olevad asjad...

Sügisene päike on sama reetlik kui kevadine.

Aknaid ju ei pese, kui kardinaid ei kraami? Ei jäta ju ämblikuvõrku toanurka, tolmuimejaga raamatuid ülesuristamast, laudu ja kappe liigutamast - kõige seda löömaks elamist puhtaks ülekoormatud naise mitmenädalasest suutmatusest majapidamisega oskuslikult ümber tulla kuhjumistest.

Ehhh....

Õhtul oli küll mugav ja rahulik vajuda puhaste voodilinade vahele. Ja lülitada ennast kaheksaks tunniks kõigest täielikult välja...

Kunagi ei maksa liigselt kindel olla

Kell neli reedeti on kaubakeskused üsna rahvast täis.

Ja kui palga tulles inimene oma igakuise esimese varustusretke teeb ja avastab üllatusega, et kastidekast on tühi, siis peab kasutama viimasel ajal ärapõlatud kilekotte.

Nii kuus tükki kindlasti.

Meeletu, ma pidin oma mugasvusstsoonist välja tulema ja mitte saama kasutada kraami vedamiseks mugavaid kaste.

Ei maksa kunagi liiga kindel olla selles, et kui eile oli nii, siis täna on ka kindlasti nii...

Arahnofoobia täiesti uus aste

Sünnipäraselt julge suhtlejana olen ma varemgi maininud ühte oma suurimat hirmu - ämblikud.

Kuidas sellest üle olla, ma ei suuda enam. Ma olen püüdnud mõelda neid väikesteks ja süütuteks ja mitte nii hirmsasti pikkade jalgadega sibavateks olenditeks, aga..

eile õhtul oli maja haudvaikne. Nii vaikne, et ma kuulsin, kuidas liiv palkseinte vahel voolas. Nii vaikne, et ma kuulsin, kuidas puu otsast kuivanud lehed vaikselt katusele sahisesid ja siis kuulsin ma veel ühte imelikku heli - kellegi vaikselt sebivaid jalgu põrandal.

Lühinägelikuna ja kaelasirutavana üritasin ma mõelda, kas see on üks neid hiirepere jõmpsikaid - aga oma kohkumuseks - see oli suur, priske ja rammus ja jõle ämblik, kes vaibast puutumata põrandapinda oma jubedate jäsemetega puutus.

Ma tean, et peaks olema auasjaks olla sellest üle - pimedus, kõrgus, kinnised ruumid, maod ja veri ei kõiguta mind, aga sisuliselt laialiastutav kaheksajalgik paneb mul peopesad higiseks tõmbuma, hingeldama, suu kuivama, ja jätab lambi põlema, sest ma ei oleks mitte tahtnud näha teda kusagil enda lähedal turritamas.

Lähedased ütlevad, et peaksin arsti juurde pöörduma.

Arahnofoobia on nii irreaalne, kuid samas üks põlisemaid hirme inimesel - minu meelisajast - ürgajast pärit. See on mitteteadvustatud mälestus kunagsitest mürgistest elukatest.

Ma ei saa isegi fotosid neist näha. "Loomade elus" ei suuda ma pöörata neid lehti, kus kõigusoojased lülijalad seisavad.

 

Mõttelaiskus

Kui inimene ei viitsi, ei suuda, ei taha ega oska mõelda, siis on see üks väga ebameeldiv asi.

Kuidas peaks käituma ühes või teises küsimuses, kuidas peaks haritust kandma üle inimsuhetesse, kuidas suudaks inimene interdistsiplinaarset mõtlemist endale vastuvõetavaks teha?

Esemetel oleks toimiv mälu....

Asjad meie ümber kestavad inimesest tihtipeale kauem.  Muusemites oleme näinud üle saja-aastaseid muusikariistu, käsikirju, rõivaid, nõusid, mööblit, raamatuid, kirjutusvahendeid, automobiile etc, etc.

Ja nendega kõikidega käib kaasas oma lugu.

Kuid mõelda vaid kui oskaks seda keelt, mida esemed meie ümber räägivad. Nende saamislugu, omanikuni jõudmise lugu, hävimise lugu.

Kas valmiti tehases - suurtel lintidel, ühesugustena või hoopiski käsitöölise laualt tulnuna?

Kas osteti, kingiti, vahetati?

Kas asja on osatud hoida, on teda hooldatud?

Ja ilmselt asjad rändavad ning seiklevad. Nt minu sinine kohvitermos.

Oli üritus, kus õde nõustas linnarahvast. Minul oli kaasas minu sinine kohvitermos - ostetud veel ema eluajal. Ja ühtäkki teda enam seal telgis polnud. Neetud, narkarid, kisrusin, pooliku kohviga termose panevad pihta. Aga siis...sain selle eile ootamatult kätte. Selgus et oli ühe organiseerija autosse sattunud.

Teab kuhu mu termos rändas, kus käis ja mida tundis...

 

Üheksas kuu lubadust ei peetud

Esimsed kuupäevad saabuvad kiiresti ning igapäevased sissekanded tahavad tegemist.

Vahel ma kohe kirun ennast, et unustasin märke teha, aga kõik mahu ühte päeva.

September oli pikk kuu. Kuidagi väga pikk, aga samas kärme mööduma

Lihtsad otsused

Kadunud ema ütles alati raskete küsimuste lahendamise eel, et pane korraks silmad kinni, kuula südamehäält ja siis tee silmad lahti. Esimene pilt mis silme ette tuleb - see on õige, sest juhindub vaistust.

Ja jumala õige - asjade otsustamisel tasub alati juhinduda tabula rasast, puhtast lehest ja esimesest joonest mis sinna peale tekib, esimesest pildist.

Ka nüüd pidin ma tegema lihtsaid otsuseid - ja esmase vaistu põhjal võtsin neid vastu - erialade suhtes, enda suhtes, poegade suhtes.

Kõik on liiga lihtne et olla halb või ebausutav.

Just nii see ongi

Kui palju erinevaid muljeid ühte päeva mahtuda võib?

Vahel võib elu võrrelda kui värviliste hernekommide kaussi - valged ja igavad hetked, kahvatud tunnid; vürtsikalt punased ja säravad; rahulikult rohelised ja kodused; suviselt kollased.

Vahel on terve päev nagu üks hernekommide krõbisemine - natuke närvesööv, maitsev, emotsionaalne.

Nagu eile. Terve päev tuli sehkendada toetusaktsiooni artibuutika, nimekirjade, siia-sinna sõitudega.

Siis tuli kerge lõuna Vabaduse väljakul. Kuhu ma sattusin katkise vihmavarjuga keset paduvihma ning kellegi kaitseväelase aupaukude saatel viimsele teele minekuga Jaani kiriku juures. Ja kunstnikuhärra Lapini seltsis veedetud lõunatund, kuhu mahtus komplimente, juttu, vihjeid, nalja ning lõbusat flirti, veini ja vestlust. Lisaks oli väljakul mingi telk ja selle telgi ümber jooksid vist aasia rahvariietes neli meest. Ma arvasin, et ma ei näe õigesti, aga...

Pärast sisuliselt läbikukkunud koosolek, ja õhtul küllatulnud L, kes tõi kaasa malmist teekannu ja taimetee ning nii sügisõhtu, küünla, kamina ja vestlusega päädis väga mõnusa õigeaegse magamaminekuga.

Kui palju erinevaid tundeid ja muljeid ühte päeva mahtus - see oli liiga pöörane, et olla tõsi.

Toetusaktsioonide lainel

Kui sul on päev, nädal, kuu sisuliselt minutipealt planeeritud, siis on väga keeruline mahutada sinna plaani kaks nädalat tagasi meediat, ühsikonda ja sinu elu rünnanud meedikute streiki.

Ja nüüd ma siis rabelen sellega siin  - erakorralised sõidud, kosoolekud, materjalide jagamised.

Täna pean suure juhiga silm silma vastu seisma..

Iseenesest tuleb toetada ideed, kuid mitte ise osaleda.

Ja ma kujutan ette rahva viha, mis hetkel kõikjal pulbitseb - kuudepikkune ootamine arsti vastuvõtule ja siis tõmmatakse sellele ootusele kriips peale...

Njaa... oleks ikkagi varem ja paremini teadma pidanud - akstioonide lainel

Fikseeritud kunagistessse mallidesse

Arvate, et vaidluses selgub tõde?

Kindlasti mitte. Vaidluses tõde hägustub. Muundub. Hiljuti tekkis vaidlus teemal, et maailmas peaksid naised ikkagi meestega paaris olema, sest sisuliselt on paariliseta naine tühine ja väärtusetu olevus. Tal puuduvat igasugune isikupära, kuna tundub nagu ükski mees pole teda tahtnud.

Kulm oli vaidluses pidevalt juuksepiiril. Kas tõesti valitseb 21.sajandil osadel meestel patriarhaatlik mõtteviis?

Kuidas saavad pealtnäha arenenud inimesed sellistesse asjadesse uskuda ja mõelda, et nii need asjad ongi?

Lausa süüdistavalt öelda, et naine on tühine rämps, kui tal puudub see nn teine pool.

Olla 100% lugemisoskusega ühiskonnas veidralt stagneerunud ja fikseeritud kunagistesse mallidesse.

Hind ja väärtus

Hinnaks nimetatakse kauba väärtuse rahalist väljendust; rahasummat v. hüvist, mis millegi ostmisel vastu antakse v. mida millegi müümisel nõutakse ning hinna all mõistetakse hüvitust, tasu millegi eest; seda, millest millegi muu nimel tuleb loobuda.

Väärtuseks nimetatakse asja, nähtuse v. olendi positiivset v. negatiivset tähendust inimese jaoks; väärtuslikku, tähtsat omadust v. asja;  vara v. teenust, mis suudab rahuldada mingit inimese tarvet ja mille eest ollakse seepärast valmis maksma; millegi numbrilist suurust.

On olemas ütelus - teatakse millegi hind aga mitte selle väärtust.

Hind on käega katsutav ühik mingit materiaalset asja. Väärtus on pigem filosoofiline tunnetus.

Ja nüüd selles portaalis, millest ma varem olen kõnelenud, oli teema, kus küsiti - mehed, millest olete valmis loobuma - kas saunast, õlust või seksist ning mingisugusel hetkel läks jutt naiste ja auto võrdlemisele. Ja selgus, et naised olid väga nõus sellise kohtlemisega.

Selgus lausa, et naistele meeldib, kui neid kalli ja seksika autoga võrreldakse. Mille peale mina oma tulise loomuga natuke ägedaks muutusin - WTF???

Kas tõesti inimesed on segamini ajanud hinna ja väärtuse? Kas siis kõik peab olema müüdav? Ostetav? Rahasse ümmardatav?

Tõsiküll - enamikule meist on mällu graveeritud lause tuntud filmis: "Me kõik oleme müüdavad, mõni on lihtsalt kallim kui teine."

Kas tõesti on kapitalistlik mõtteilm tunginud ka sinna, kus inimene peaks tegelikult aduma enese väärtust.

Ons maailm pöördumatult hukas?

Käsi paindub kuriteole

Olen varemgi puudutanud seda teemat, vaatan sagedasti krimifilme, müsteeriume ja tõsielulistest juhtumitest saateid.

Ning see tundub alati nii mõttetu ja julmana, kuidas pealtnäha tühisel põhjusel tapetakse inimene. Isik. Keegi, kes enne viimast hingetõmmet oli kellegi laps, vanem, õde või vend, kolleeg, abikaasa, armastaja..

Kui õõvastav võib see olla tegelikult kannatanu asju läbi vaadates ning teades, et selles voodis ei maga enam kunagi see inimene, et vannitoas jäävad puutumatuna seep ja hambahari. Hommikumantel ja fotoaparaat, arvuti ja raamatud. Kohvitass. Märkmik, rahakott.

Vägivaldselt ja enneaegu lõpetatud elu. Miljon võimalust seda teha - terariistad, tulirelvad, tömbid esemed, poomine, kägistamine, lämmatamine, mürgitamine, pussitamine, tulistamine, kõrguselt alla lükkamine, autoga rammimine etc,e tc.

Näppudel hakkab suisa valus neid sõnu trükkides.

Kuid mis paneb sedasi tegutsema?

Mis motiveerib? Tõe varjamine? Kättemaks? Lihtsalt soov kedagi surmata? Soov lahti saada konkurendist?

Hüva enesekaitse on mõistetav, aga sihilik ja jõhker elu võtmine?

Kuidas ollakse kriitilises olukorras?

See on asi, millele ei oska keegi vastata enne, kui ta on olnud reaalselt kriitilises olukorras.

Kas ta kangestub. Seisab nagu halvatu. Silmad pärani, suu lahti, liikumatu.

Kas ta jookseb karjudes minema.

Kas ta hakkab mõttetute asjadega tegelema.

Kas ta hindab kainelt olukorda ning hakkab tegutsema. Vastavalt olukorrale

Kas ta tegutseb vastupidiselt oma tavapärasele loomusele ning paistab silma ootamatult võimenduva juhioskusega võtta asju enda kontrolli alla.

Olen kohanud inimesi, kes seisavad kangestunult, kes pagevad olukorrast, kes hakkavad tegema täiesti mõttetuid asju. Olen kohanud inimesi, kes kriitilises olukorras käituvad nii rahulikult, et see külm ja kalkuleeritud olukorra hindamine ajab mind närvi.

Olen olnud inimesega, kelles avalduvad kriitilises olukorras täiesti uued jooned.

Ja olen kohanud inimesi, kes talitavad vastavalt olukorrale - kiirelt, täpselt, kainelt, asjalikult.

Ja kui sa oled olnud  ärevas hetkes mõne teise inimesega ning tead, kuidas teist saavad lihtsalt koosteelised, sest te mõistate, mida tuleb teha ja kuidas ja miks ja kas - siis tekkib see ootamatu pinnas, kus tead kriitilise piiri talumist.

Shoki möödumist, adrenaliini tagasivoolamist oma tavalisesse normi.

Ollakse kriitilises olukorras ja väljutakse sellest.