Lapsena juba imestasid emapoolsed vanavanemad, et mis see nüüd ometigi on - lapsed saavad maal kaua värskes õhus magada, aga see tirts näed tuleb pool viis lauda manu. Ilmselt meeldis mulle juba lapsena midagi selles hommikuses karskes vaikuses.
Igatahes tunnen ma ennast pärast võimlemist ja pesu kohvi juues reipalt ja mõnusalt ning olen valmis tegutsema - saadan kirju, maksan arveid, koostan PP-d, täidan blobi.
Selles on midagi jahmatavalt imetabamatut - selles varajases ajavihus.
See vaikus ja päevane puutumatus.
Habras päikesetõus, inimtühjad tänavad.
Veel harjumatult puhtana tunduv niiske sügisõhk.
Hommikul võib vaadata päevale lootusrikkalt - veel ei tea, mida päev toob, veel ei tea, kuidas kulgevad loengud või arstilkäik, kuidas istub õmbleja juures püksipaar ja pluus.
Veel ei tea, kas homne PP õnnestub, kas sukkpüksid jäävad terveks, ega pojad halba hinnet ei saa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar