"Basic instinct" 25 aastat hiljem

Kunagi palju räägitud ja paar stseeni ilmselt filmiajalukku igaveseks sisse kirjatatud, aga nüüd vaadates, siis oh my god!!! kui halb see film on...

Omal ajal käisin seda vaatamas kellegagi, ma ei mäleta kellega, aga jalutasime ja arutasime ning ma mõtlesin siis, milline imelik naine see Tramell oli. Mäletan, et mind häiris tema biseksuaalsus. Aga nüüd uuesti vaadates sain aru, mis mulle tegelaste puhul ei meeldinud. 

Vist mingi 90.ndate mängimise teema vms, aga kohutavalt näideldud seksstseenid absoluutselt ebaloomulikud  ning karakterid ....eee klišeelikumatest klišeelikumad. 

Üks notoorne kuhjamine teise otsa, põnevust nagu oleks, aga see on nii... mitte tõepärane.
Tehke selgeks, kus on point.
Mis seal siis oli? Seksmõrvad, seksikas mõrvar, mõrvatud sekspartner.

Ma olen oma eelmises töös psühhiliselt nivelleerunud inimestega kokku puutunud ning nüüd sain aru, kuivõrd ebaloogiline on see kirjanik-psühhopaat-psühholoog natuur.

Tramell ütleb: "Kirjanikud on head valetajad. Nad peavad loo välja mõtlema ja selle usutavaks tegema." 

Kirjanik EI PEA lugu välja mõtlema, lugu on kuskil juba olemas, ta peab selle oskama loetavaks teha (sel samal põhjusel nt on Harry Potter täielik udu, samuti enamik ulmet ja sci-fi - nad ei ole loomulikud). Vähemalt mina olen nii aru saanud mõistest "hea kirjutamine". Ja lisaks - kui Tramell oleks olnud nii hea valetaja (sügavalt salapärane seejuures), poleks ta nii ruttu ju kahtlusaluseks tõusnud, jäänud, olnud ja oma "seksuaalse ürgandekusega" möllutanud terves filmis.

Ja võtaks korra pihutäie olukordi: 
*Blond naine, kes on lisaks heale välimusele teravkeelne ning tark (?), aga vaatamata kogu sellele heale välimusele etc erakordselt külm ja tundetu 
*Narkomaania ja alkoholiga kimpus olnud ja mõõdukalt hea väljanägemisega, minevikus halva teoga hakkama saanud politseinik (Douglas on muide üks näitlejaid, kes mulle absoluutselt ka ei meeldi, tal on nii elutud ja julmad silmad), kellel on

tugevalt ülekaaluline partner ja kelle paariline loomulikult filmi lõpus hukkub .

*Algusest peale on olemas ka üks  hea väljanägemisega psühholoog, kes osutubki ilmselt tegelikuks tõpraks ja mõrvarlikuks närukaelaks, kuigi see ei tule 100% välja (soov teha twist endi tõenäoliselt, aga see ei õnnestunud)

*Blondil kirjanikul on väga kaotusterohke minevik, üsna veider maailmakäsitlus etc. Ta ei saa kellestki hoolida. Sõbrad, kes on kõik kahtlased mõrvarid olnud..

*Rannamaja, mis on heleda sisustusega. 
*Armatsemine kamina ees (mis värk selle kaminaga on? Ok -  luuletaja abieluettepanek sai jaatava vastuse ka just siis, kui ta alasti ja kaminatule valgel oli...), vihm katusel...

*Must kiire auto...
*vuajerism, ebaoriginaalne 'naine peal' poos (kusjuures taas täiesti ebaloomulik)
Njaaa..
Pealkiri oli peaaegu ainuke kümnesse juthunud asi, mis tõepoolest ka toimis.
"Basic instinct 2" oleks aga võinud küll olemata olla. Sharon Stone on õppinud näitlemist juurde ja näeb väga hea välja, see on tunnustamist väärt, aga see karakter, keda ta kehastab - eneseimetleja, kes saab orgasmi ainult siis, kui on võimalus seda adrenaliiniga segada, pidevalt suitsetav, võrgutav ja manipuleeriv, absoluutselt kunstlik ja võlts. 
Ükski naine ei kõnele pidevalt sellest, kuidas tal tuleb, kui ta mehe peale mõtleb, ei räägi sellest, kuidas ta unistab kuidas mees teda erinevates asendites võtab - seda me võime teha, kui me väga kinnises ringis oma parima sõbratariga VÕIB OLLA vestleme. 
Kahtlemata Stone üks paremaid rolle ja kehastumusi, sest sellist sünget, seksikat ja blondi ning küsitavate moraalsete väärtustega stampi on ta jätkanud filmist filmi. 
Kusjuures see pole sugugi esimest korda, kus taolist tegelast luuakse - Hitchcock'i "Rebecca" "Marnie" ja "Vertigo" peanaised nt.
Õnneks oli tegemist pelgalt filmiga, lihtsalt erakordselt halva filmiga.
____________________________________
NB: pildid veebist!!!

Kohitsetus

Mis sellega siis nüüd on? Soovimata olla liiga pealetükkiv, uudishimulik või muul moel veidi maniakaalne, jäävad aeg-ajalt kaubakeskustes silma paarissuhtes olevad inimesed, kes on eee....kuidagi ebavõrdsed

Mõned näited:

*imposantne vanem proua ees, nimekiri käes ning väga tülpinud mees ostukäruga taga. Kindlalt kõnnitakse ainult ja ainult sinna, kuhu proua käseb ning kui mees jääb silmitsema nt grilli või mingeid tööriistu, siis on hoiatus platsis: " Tule juba, meil pole aega."

*noor ja ausalt öelda väga ebameeldivalt kriuksuva häälega naine ning mees, ilmselt elukaaslased. Naine annab käsklusi - too leiba, mitte seda leiba, ei seda me ei võta, pane ära, meil on juba kodus, milleks sa seda tahad osta, ma ei tea, see pole üldse minu maitse.

*naine valib tapeete, mees kõrval, ütleb kuule, seal on samasugune, hind on parem ja paigaldus lihtsam. Naine selle peale: "Minule meeldib nii." Mees noogutab ja heidab kaasale sellise äratuntavalt kõõrdi pilgu - tundmata neid inimesi, siis oli see üpris kõnekas.

*rõivakaupluses - mees passib endale jalga pükse, teeb kabiini lahti ja näitab prouale. Proua vangutab hukkamõistvalt pead. Ei sobi. Annab enda käes olevad püksid, mees ohkab ja siseneb uuesti kabiini. Tuleb uksele ja näitab ning proua vaimustub ja noogutab. Kõrvalseisjana võin öelda, et esimesed püksid istusid oluliselt paremini, aga....

*tööriistakaupuses - naine valib reha ja proovib, mees raputab pead, sirutab naisele hoopis teise, naine ütleb kohe: "Ei!" Silmaga on näha, et see plastreha sakib, mehe pakutu on oluliselt käepärasem, aga...

ETC, ETC, ETC

Olemata paarissuhtes - kuulge, ma saan aru, naised, et te teate paremini koduseid tarbimisvajadusi, ja teete oma partnerile elu mugavaks, kuid ausalt - miks te neid nii ära ruunate? Kas mehel pole oma maitset? Oma arvamust? 
Ja siis hädaldatakse, et mehed pole enam mehed. Kust nad tulema peaksid? Mudelid on ju muutunud...

Antoine de Saint-Exupéry tsiteerimine..

...sobib ainult neile, kes tema loomingust ja selle tagamaast ka tegelikult aru saavad. Autor poleks tõenäoliselt kunagi aimanud, et 21. sajand (para)fraseerivad tema töid nii õrjetukesed kui ka tegelikud taipajad.

Oli hea raamat, oli, aga.. seda ei peaks mitte lugema inimesed, kelle pilk on tühi, varbad paljad ja õhukesed juuksed ilmetud ja blondeeritult ludus vastu pead.

Inimene peab alati ikkagi mõistma, millal ja miks mõnda autorit tsiteerida ja millal mitte. 

Horoskoobi usku

12 tähemärki ja 12 looma aastat.

Ühel puhul Õhk, Vesi, Maa ja Tuli, teisel Tuli, Vesi, Metall, Maa, Puu.

Aga kas tõesti on inimesi, kes ennast identifitseerivad nende järgi?

Et kirjutab nt, kuidas Tuli Sea aasta Sõnn ennast metsast eemale hoiab?

Haa, ma olen Tuli Draakoni Vähk. Vesi ja tuli koos, mis me nüüd siis siit välja loeme? 

Minu meelest peaks olema lisaks veel loomaastatele Kana ja tähemärkidest Amööb.

Üks kaagutab tera leidmatagi ja teine oskab lihtsalt poolduda.  Mis SEE kokku annab?

Mäletan, et me E-ga vaidlesime kunagi nende horoskoobide üle ja tema pidas seda üpris mõttetuseks. Kas see polnud mitte tollel korral, kui olime terve päeva Valkla rannas logelenud, retriiveri-vennale peaaegu vahele jäänud ja pärast einetasime Valkla forellis? Üliõpilastena me mu meelest otseselt kala ei püüdnud, aga sumedas suveõdangus sõime ja vaidlesime.
Nojah, igatahes horoskoopide suhtes olen ma ise olnud viimased 20 aastat suhteliselt skeptiline. Vaatame kuidas sobivad kokku?:
Poegade isa oli Kalad, sepp Sõnn, füsioterapeut Saksamaalt ning luuletaja olid Kaksiku tähemärgi all, IT-mees Skorpion. 
Sealse kirjelduse põhjal, siis ok oleks Skoripon, Sõnn ja Kalad.
Ma ei eita, et inimesed ei võiks/ei peaks uskuma, aga kas tõesti, tõesti, tõesti? 

Ei saanud...

...südamest välja, no ei saanud.

Olin proovinud kõiki vahendeid, kõiki meetodeid, võimalikke ja võimatuid mõtlemistehnikaid.

Seda lihtsalt ei saanud. 

Sa tulid täna seitse aastat tagasi mu mõttemaailma, tundetelki, vaimusädelusse, hingepainesse, südameustesse ja ihupaikadesse. Sinu hääl, sinu pilk, tugev käsi, kindlameelsus, millega mind välja kutsusid: 
"Me läheme täna kohvi jooma. Kus me kokku saame?" (Me läheme täna kohvi jooma - mitte tingivas kõneviisis, kas me läheksime )
"Russalka juures." 
"Seal ei ole kohvikut." 
"Mul on termos."
"Hästi, siis õhtul näeme."
Mäletad, me astusime esimesest sekundist ühte jalga? Sa võtsid nii enesestmõistetavalt käes kinni.

Kindel haare, esimene suudlus, sõnumid. 
Pisut kare peopesa, raua lõhn...

Esimene ühine öö, kõik mida ma tundsin, kõik mida sina tundsid, vestlused, ootamatud kokku saamised, sinust hoovav metallihõng, sinu.. ahhh. 

Miks me ei kohtunud 15 aastat tagasi? Miks me ei märganud üksteist? 

Miks me ei kohtunud sellel sünnipäeval, kus minu ja E lugu algas, miks me siis ei näinud üksteist? Ja veider kokkusattumus, et sina olid sama filmi juures töös, kus E-gi? 
Sa kuulasid mu ära, sa rääkisid minuga, sa ahmisid mind endasse, täpselt nii nagu mina sind kõikidel nendel kordadel - nagu pikalt paastunud meremehed...
Sa palusid mind südaöisele tantsule, sa keerutasid mind kuldsest sallist välja, taustaks välgune öö, sa noppisid mu jalast kuldsed kingad ja....
Sa olid olemas...

Naiste õigused

1848. aastal toimus New Yorgis Seneca Fallsis esimene naisõiguslaste konverents. Pandi algus esimese laine feminsimile, mis hoogustus kaasmõtlejate olemasolu tõttu üsna kiiresti.

Kuigi see polnud esmakordne, kui naiste kehvast olukorrast avalikult hakati kõnelema. 

Mary Wollstonecraft, kelle raamatu "Vindication of the Rights of Woman" ilmumine 1792, milles ta isiklike läbielamuste põhjal kirjeldab 18. sajandi lõpu rasket olukorda naiste jaoks, milles ta ei näinud ette kodu mahajätmist või hääleõigust, vaid muretses selle üle, kuidas ühiskond loob feminiinsust ja seda eriti tüdrukute vääriti suunatud õpetamise kaudu, põhjustas laiema mõtlemise ja viis kuni 20. sajandi alguseni toimunud feminismi esimese laineni.

Võimalus töötada kodunt väljas, saada iseseisev sissetulek, olla meestega võrdse hääleõigusega - selleni läks tegelt pikalt aega ning olgem ausad - lõplikult said naised otsustavalt vabaks pärast seksrevolutsiooni (vähemalt minu arvates), ei tasuks siiski unustada - me oleme kaks erinevat sugupoolt, keda on vaja selleks, et ühiskond jätkuks heas ja halvas, meid on vaja, et maailmas valitseks tasakaal.

Poleks mehi, ei sünniks lapsi ja iga sünni taga on naine, kes on oma kojas kellegi last paigutanud. 

Ning olen väga tänulik loodusele, saatusele, oludele, mis mind just meie aega paigutasid - kes ma oleks olnud nt 19. sajandil? Ämmaemand? Lastepreili? Popsitüdruk? Arvestades vanemaid, siis ilmselt linnas töötav ja elav ning arvestades papat (meremeestel olid reeglina head väljavaated), siis ehk haridustki saanud ja see oleks võimaldanud midagi natukene paremat? 

Kes teab, aga praegusel ajal - hääleta, juhi autot, käi tööl, saa lapsi, tee mida iganes soovid.... 
Õigus õppida on aga ülioluline.
Kusjuures täna täpselt 16 aastat tagasi sõitsime E-ga Kaberneemest (meil oli selline tava - sõita arbuusi ja ristsõnadega mere äärde, sukelduda, ujuda, hullata, päevitada) linna, kui tuli kõne ja sain teada, et mind võeti vastu Tallinna Ülikooli eesti filli õppima (tänud Toomas Liiv - see oli suuresti sinu teeneks). Huvitav, mida kõike eideetiline mälu inimesele annab....

Metallurgide päev

Vähemasti eelmisel riigikorral oli selline päev, kus sooviti metallurgidele ja sellega seotud inimestele head tervist, tööd ja terast.

Metallurgia on tehnoloogiliselt maakidest ja sekundaartoorainest metalle ja sulameid tootev, osalt ka nendest konkreetseid tooteid valmistav tehnika- ja tööstusharu:

*Must metallurgia 'raua, malmi, terase ja ferrosulamite tootmine' (ses mõttes, et sepale siinkohal tervisi - raud ja mina olime sinu kätes ühteviisi töödeldavad ;) )

*Värviline metallurgia 'vase, plii, tina, alumiiniumi jt. värviliste metallide ja nende sulamite tootmine'. 

*Väärismetallide metallurgia 'kulla, hõbeda ja plaatina tootmine'.

Ühtegi metallurgi teadmata - siiski, edasi, seltsimehed. 

Lepitus ja võim

Missugune võis olla ilma täna, täpselt 300 aastat tagasi, kui Inglise kuningas George I Thamesi jõel oma vee alusel meeldivat päeva veetis ning Händeli     "Vee muusika" esmaettekannet kuulas?

Väidetavalt olla see esmaesitus kuningale ja tema külalistele mõjunud lepitavalt, kuid mille või kelle suhtes? 

Perioodiliselt üritades Inglismaa ajaloost sotti saada (no kasvõi nt selleks, et kirjanduses mingit süstemaatilist tausta põlualustest või pilkavatest sulemeistritest endale luua ja seda siis laiali jagada), jäävad silma keerulised abielud, hukkamised, usulahknevused, troonipärimisõigused, valitsevad majad ja dünastiad,  (kusjuures tagasihoidliku kõrvaltvaatajana jääb silma, et pikaajalise stabiilsuse oma valitsemisperioodidel on taganud naised - Elizabeth I (40 aastat)  ja II  (65 aastat) ning Victoria (63 aastat) või noh, vähemalt näiliselt on enam-vähem nii, mingi märgi igatahes on naised endast ajalukku jätnud) etc ja mille nimel - selleks et saada   VÕIMU.

Mille aga annab võim? Kohustused, vastutuse, autoriteedi ning kahtlemata oskuse kõike diplomaatiliselt kasutada, aga kas see tänapäeval on nii?

Vaev

Ja mitte kunagi ei tohi öelda, et kõik on tervisega korras, sest siis annab kohe miski kuskilt mingi hoobi ja päev möödub vana vaenu ja vaenlasega võideldes.
Sünnitusega võrreldav ja sellele silmi ette tegev.

Olla kohal erinevuses/erinewuses ja jäljes või mitte?

Täna saanuks kohalolu (présence); erinevuse (différence) ja jälje mõistete metafüüsilisi olemusi käsitlenud Jacques Derrida 87-aastaseks.

Tema sulest: "Kuigi kirjutamine algab justkui siin, on see võimalik üksnes seetõttu, et talle eelneb alati juba mingi "algelisem kirjutamine", tähenduseelsete paigutuste ja liigenduste ruum, mis alles võimaldab selle, et tähtede kirjapanek võib alata ning tähendused kirjalaval võtavad sisse mingi koha. Kõik, mis näib algavat, asetub "alati-juba" põhjatule pinnale." (Annus  2009: 699)

*Kohalolu väljendub kas objekti ajalise ja ruumilise kohaloluna, subjekti kohaloluna iseenese jaoks kõnes või mõtlemises, või ülima tähenduse allika algse kohaloluna (jumal, transtsendentaalne tähistatav).

*Erinevus ja erinewus: erinewus on erinevusele eelnev liikumine, selle tekkimise tingimus, kuid samal ajal tingib ta kohalolu lõputu viibimise ja edasilükkamise. Seepärast ei ole metafüüsiline kohalolu Derrida arvates kunagi päriselt kohal, vaid jääb alati viibima.

*Keeles on märgil tähendus ainult seetõttu, et ta erineb teistest märkidest. Ferdinand de Saussure’i strukturaallingvistika järgi on keel seega diferentsiaalsete suhete süsteem, moodustades erinevuste võrgu. Kuna iga märgi tähenduse loovad teised märgid, järeldab Derrida siit, et iga märk kannab endas teiste märkide jälgi, sest teised märgid tekitavad tema erinevuse. 

Kui päris aus olla, siis minu jaoks on need mõtted natukene koopereeruvad. Mitmed asjad, mida juba varem öeldud, aga pisut teises sõnastuses (Lacan nt), kuid ometigi kasutasin ma Derrida "Surma andi" ühena alusmaterjaliks "Elu hinnakirja"

kirjutamisel. 

Aga tema hauntoloogiliste mõttekäikudega - olevikku ei saa vaadata minevikku lugupidamatult suhtudes - ma olen ma mõnes mõttes nõus, missest, et temal on see pigem kummituskäsitlus, kui et bioloogilise ja kronoloogilise adumine: mina ei istuks praegu siin ja ei koostaks kirjalava, kui nt 17. sajandi lõpul poleks Eestisse jõudnud üks Birki-nimeline mees, kes siis ilmselt kohaliku neiuga suurele suguvõsale aluse pani. 

Samas ei tohiks ju ometigi ainult minevikku tagasi vaadata - see toob kaasa tuleviku pudenemise .

Mõelgem siinkohal kasvõi Orpheuse  Ὀρφεύς peale, kes maohammustuse tagajärjel surnud Eurydikest allilmast tagasi tooma läks ja võimaliku tuleviku kaotas, kuna ta vaatas, kas vari kõnnib ta järel või mitte...

Paelumised

Miks sind üks asi köidab ja teine mitte?

Miks on mõni inimene huvitav ja teine mitte?

Miks üks objekt/nähtus/olek/teema on põnev ja paneb meeled kuskile suunas jooksma, kuid mõni muu asi jätab nii külmaks, et olemasolugi on raske tunnistada.

See sõltub kõigest: meeleolust, ilmast, hetkest, rahalistest ja ajalistest võimalustest, aga enamasti siiski inimese enda loomusest, millestki, mis on ainuline ja sügaval sees juba ammu-ammu-ammu

Halvimad omadused

Enesekeskne, isekas, 

südametu, kohusetundetu, 

ülbe, ebaviisakas,

ebausaldusväärne, ebalojaalne,

vastutusvõimetu, julm, petja, ülikriitiline, ingorantne, 

tüütu, teesklev, 

armukade, moraalitu, 

pealiskaudne, rumal, 

laisk, humooritu, 

materjalistlik, karjeristlik, 

hukkamõistev, tujukas, 

põikpäine, hoolimatu, seksistlik, 

oma eluõnne teise õnne varemete najale ehitav.

Parimad omadused

Pole olemas täiuslikkust.

Ses mõttes, et kõik, mis on seotud inimese ja isikuga. Asjad peavad olema tasakaalus, kuid ometigi on mõningad omadused, mis märgivad üht: tegemist on hea isikuga.

Usaldus- ja armastusväärne, lojaalne, moraalne, naljakas, kaasatundlik, intelligente, toetav, optimistlik, kindel, loominguline, rahulik, laia silmaringiga, jalad kindlalt maas, töökas, veetlev, leidlik, siiras, tundlik, seiklushimuline, distsiplineeritud, musikaalne, mitte ainult hetkes elav, vastutusvõimeline, treve mõistusega, kasvatatud ja heade kommetegea, inspireeriv, seksuaalselt mõõdukalt vabameelne, tark, arukas, tegus.

Tegelt on neid omadusi veel, aga vist on olulised omadused olemaks kvaliteetne persoon?

Kus on võti?

“Võtmed ja lukud”

Üks naine küsis targalt: “Miks peetakse meest, kellel on palju naisi, heaks, aga naist, kellel on palju mehi, halvaks?”

Tark vastas: “Võti, mis avab paljud lukud, on hea võti, aga lukk, mida saab avada paljude võtmetega, on kehv lukk. Aga…mis teid minu mõistujutu puhul nii tujust ära viis?”

“Teie jutu järgi tuleb välja, et meestele on kõik lubatud, naistele aga mitte midagi,” protestis naine.

Tark ütles: “Minu metafoor on tabav, aga see on “äärmuste metafoor” ja reaalsusest kaugel. Tõde, nagu teada, asub vahepeal. Sest pakun teile hoopis elulisema metafoori: võti, mis avab paljusid lukke, pole enam võti, vaid muukraud, kurjategija töövahend; lukk, mille avavad paljud võtmed, pole enam enam lukk, vaid tarbetu rauakolakas. Et leida üks kindel võti, mis sobib vaid sellele ühele lukule, selleks tuleb tuleb proovida mitmeid võtmeid.” (Koost Kilgas; Raudla 2014: 213)

Viis päeva maapagu

Laiem tee maailmas

Päeva ei saa kordaläinuks lugeda, kui ei anta teada midagi uut ja huvitavat.

Enamik adub, kus asub Argentiina. Tõenäoliselt teab Juan Peroni, Che Guevarat, Gabriela Sabatinit, Jorge Luis Borgest, Diego Maradonat ja Lionel Messit. Teab argentiina tangot, ümiseb mõnda viisikest, oskab öelda, et seal kõneldakse hispaania keelt ja et pealinnaks on Buenos Aires. Millest nüüd ka pisut rääkida. 

Nimelt 09.07.1816 ehk siis 201 aastat tagasi välja kuulutatud Hispaania alt iseseisvumine on raiutud omanäolisesse sümbolisse, kui maailma kõige laiemasse avenüüsse, mis asubki pealinnas, kannab 9. juuli avenüü nimetus ja kannab endal
argentiinlaste jaoks olulist vabaduse monumenti.

See tee ( ei teagi, kas see on ikka tänav?) on 1-kilomeetrine ning on kummalgi pool suunas seitsmerealine....

Igatahes kõlas kogu lühiuurimus selliselt, et võib lausa teistelegi jagada. Et oleks midagi sellesse päeva.

Kõige parema isa mälestuseks

Täna sai aasta. 365 päeva on möödas, kui helises telefon ja algas täiesti uus elu. 

Vanemateta elu.

Tuleb tõdeda, et pagana külm on see maailm, kus ema ja isa mõlemad on surnud.

Kohaneda täiesti uue elukvaliteediga, tõdeda, et ma pole kellelegi enam laps. 

Teadmine, et oled oma lastele isa ja ema ja kõik paarid vanavanemaid samaaegselt.

Õnneks me kõik hoiame ühte.

Aga isa, kus iganes sa ka hetkel ei ole - ma loodan, et te vaatate emaga meile, hoiate ja loodate parimat.

Sest meie loodame seda ka.

Potentsiaali hukk

"Hmm, teate, te peaksite oma last suunama rohkem seda või teist või kolmandat tegema, sest tal on talenti/ajusid/oskusi/eeldusi."

Kõlab tuttavalt?

Kindlasti on inimeste minevikus või kogu eluteel olnud juhuseid, kelle puhul võib täheldada - õigete asjade kokku sattumisel võinuks sellest või tollest asjast saada tõeliselt asja.

Mõnikord aga tuleb hirm suisa peale, kui silmitseda isikuid, kellele on nii palju antud ja kes seda kõike nii vähe kasutavad. Mõistust eriti.

Inimene on õppinud, on lahtiste kätega, tark, asjalik, huvitav, töökas ja põhjalik, aga selle asemel et oma aju ja töökust kasutada nt teaduses mõne uurimisala täitmisel või puistata teadmisi noorte haridusteele, rakendab oma loovat potentsiaali hoopsiki rõngasvõimlemisel ja postipoleerimisel. Ok, reisimine laiendab silmaringi, see on hüva, aga mingil hetke tundub reisimine olevat kvantitatiivsel, mitte kvalitatiivsel eesmärgil. 

Ning loomulikult - mida kõike üks rumal kaaslane inimesele ette sööta ei või. Sest olgem ausad - heast väljanägemisest ja figuurist pole mitte midagi kasu, kui kõrvade vahel on pelgalt tuul ja heinapallid.

Kahju nendest kulutatud aegadest, mis inimesel ainult trennisaalis rähklemisele läheb, võiks ju pühenduda hoopiski intellektuaalsematele tegevustele. 

Ütleks kohe hea meelega, et kuule, otsi munandid kaasa käekotist või lauasahtlist üles ja hakka nüüd oma peaga mõtlema - see pea on jätkuvalt tark, kuigi eluliselt...

Frida, Kahlo Frida

Kunstimaailmas pole neid naisi just palju, kes on läinud ajalukku niivõrd intensiivse loomingu ja kurva, kuid kahtlemata sisuka elulooga.

Tuleb tõdeda, et Frida oli täiesti ebatavaline naine. Temas oli seda põlemist, mida  kohtab nende inimeste puhul, kes teevad palju, jõuavad palju ja kahjuks lähevad liiga vara.

Tema perekondlikud juured olid äärmiselt omanäolised - Saksamaalt emigreerunud juudist isa ja mehhiklannast ema segunemisest tekkis intelligentne, temperamentne, vastuoluline naine, kes vilistas üldistele normidele ja muutis oma sünniaastat - selleks, et olla Mehhiko revolutsiooni ja kodumaa jaokas alanud moodsate aegadega samaealine. 
Seksuaalsus, sugu, truudus - Frida puhul pigem sõnakõlksud, aga oluline oli lojaalsus

Tal oli väga vilets tervis, osaliselt seetõttu, et ta põdes lapsena poliomüeliiti ning sattus noorukese tüdrukuna väga raskesse autoõnnetusse. Lisaks ta suitsetas palju ning perioodiliselt ei öelnud ei ka alkoholile. 

Pikalt kogukehakipsis voodis lebades soov meditsiini õppida  lahtus ning naine pühendas ennast tervenisti kunstile. 

Abikaasa Diego Riveraga (kellega nad kutsusid teineteist paloma ja panzon) moodustasid nad huvitava koosluse: Diego õhutas Fridat maalima, Frida analüüsis ausalt ja kriitiliselt  mehe töid. Nad jagasid armukesi ning olid teineteise jaoks olemas.
Frida oli üks esimesi naisi, kes oskas ennast kaubamärgiks produtseerida, olemata sealjuures kapitalistlikult materiaalne - ta nimelt jälestas amerikaniseerumist ning oli püsikindel oma kodumaa värvides kleite kandes. 

Naise töid võib käsitleda kui sürrealistlikke, kuid samas pani ta loomingusse oma enda elu - seega polnud tegemist uneluste ületähendamiseg, vaid pisut nihkes reaalsusega. Tema tööd olid pigem lakanilikud: seal oli nii imaginaarsust, sümbolismi, realismi.
Frida ei küsinud - miks? Frida tegi mida tahtis, suhtus asjadesse nii, nagu sisemine soov oli ja ei häbenenud ennast avada. 
Postuumselt tekkinud kahlomaania kestab mõnes mõttes tema kodumaa kultuuriruumis tänaseni - kostüümipidudel Fridana einedes, ehetes, fotode kopeerimises, mis temast eales tehtud.
Tema detailirohked, tasaplaanilised, värviküllased ja ka üsna psühhodeensed taiesed kannavad endas nii biograafilisi kui ka üldiselt ühiskondlikke märke. Jõulised võõbad tõid enesega ühes tunnete lõõmamist, sissevaadet, heitumist, jõuetust, kurbust, viha, põlgust, kirge, armastust - kõike korraga ja eraldi, ometigi sealsamas kuidagi originaalselt mõjudes.
Ja ilmselt ei kao tema jälg üldisest kunstiilmast nii pea. Sind mäletatakse ka kaugel sinu südamelähedasest sünnimaast.

Paternitatem infans longum

Kunagi, kui esimest haridust omandades sai ladina keelt õpitud ja pärast TLU-s seda veel juurdegi korratud ning olgem ausad - tervishoius ega filoloogias sa ladina keeleta ikkagi hakkama ei saa (kõik see anatoomia ja diagnoosid, lingvistilised väljendid ja fonoloogia ning foneetika etc), tekkis selline kerge hobi, kus mõtlesime ise diagnoose välja.

Nt vaatasime "Vapraid ja ilusaid" ning seal oli tegelane Ridge, keda kehastanud näitlejal olid erakordselt kandilised lõuapärad. Sündis diagnoos morbus ridgetitis acuta. Sedasi naljatades tuli väga palju erinevaid määratlusi ja seisundeid (NB: grammatiliselt kohe kindlasti ebakorrektne)

Praegune pealkiri on toonasest hobitamisest inspireerituna endavaimne ning on mõneti loogiline reaktsioon keskeakriisides vaevalevatele meestele, keda näib olevat haaranud viimase kuue aasta jooksul seisund, mida on pigem täheldatud naistel (pidev tittes olemine) - mehel peab  olema väikelaps pildil ja/või abikaasal kõht ees. 

Aega ei saa tagasi võtta, otsused ja valikud on ammu tehtud, aga kas ikka veel ei piisa olemasolevast?

Kolme naisega 5 last 14 aasta jooksul, kellest kahte esimest ei ole kunagi kasvatatud ja kahte järgmist on perioodiliselt kasvatatud (kaks korda järjest  ju ei saa perehülgajast rongaisa olla) ja jälle on titt,  sedakorda viies tulemas...

Sugumürsk oleks vist liiga sisutu sõna? 
Selles valguses on ilmselt ka loogiline soovimatus laeval  poegadega kohtuda - milleks neid näha, kui juurde saab toota uusi ja uusi ja uusi....
Jääb ainult pöialt hoida, et kolmas pesekond ei jää kahele esimesele pesakonnale sarnasega samma olukorda. 
Huvitavaid fakte laiast maailmast: Jack Nicolsonil nelja naisega kuus last; Eddy Murphil 5 naisega üheksa last; Marlon Brandol kümne naisega 15 last; Isaac Singeril kolme abikaasa ja rohkete armukestega kokku üle 26 lapse.
Huvitavaid fakte meie enda kultuuriruumist: Arvo Valton (võin valesti mäletada, aga  4 naisega 6 last, kusjuures kaks poega on sündinud erinevatelt naistelt ühe aastanumbri sees ja paarikuulise vahega); Urmas Sõõrumaa (4 naisega seitse last); Andres Raid (7 last, esimesed kusjuures kaksikud pojad. Mitme naisega lapsed -ei tea); Aleks Lepajõe (9 last); Aadu Hint (3 naisega kaheksa last) etc, etc, etc.
Näib, et arenguruumiga on asjaolud piisavad...

Nelikümmend ja üks

Häbitundeta - täpselt nii palju on aastaid. 41.....

Mõtlesin läheneda veidi teistpidi sellele numbrile - missuguseid paragraafe meie seadusandluses leidub, mis vastavad numbrile 41. 
Kusjuures oleme poegadega omamoodi numbriliselt vastavuses - neil täitub 14 minu 41 vastu.

Niisiis valik erinevate seaduste paragraafidest: 

*Eesti Vabariigi põhiseadus

§ 41.   Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi ei tohi sundida neid muutma.

  Veendumustega ei saa vabandada õiguserikkumist.

  Kedagi ei saa veendumuste pärast võtta õiguslikule vastutusele.

*Töölepingu seadus

§ 41. Töötaja andmed

(1) Töötajal on õigus tutvuda tema kohta kogutavate andmetega ja nõuda tegelikkusele mittevastavate andmete kõrvaldamist või parandamist.

(2) Tööandja peab tagama töötaja isikuandmete töötlemise vastavalt isikuandmete kaitse seadusele.

*Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus

§ 41.  Vabariigi Valimiskomisjoni protest

 (1) Vabariigi Valimiskomisjon esitab Riigikohtule protesti valla või linna valimiskomisjoni otsuse tühistamiseks osas, millega registreeriti isik kohaliku omavalitsuse volikogu liikmeks, kui on ilmnenud, et see volikogu liige ei vasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse nõuetele.

 (2) Protest peab olema põhistatud ja sellele tuleb lisada protesti aluseks olevad dokumendid.

*Eesti Vabariigi lastekaitse seadus

§ 41. Õpetamise põhimõtted

Õpetamine peab olema isiksusekeskne, lähtuma sugupoolte erinevusest ning rajanema õpilaste edusammude tunnustamisel.
Ning lisaks õnnitlused kõikidele nendele inimestele, kes täna minuga seda toredat päeva jagavad (meid peaks olema kokku umbes 3000 inimest). 

Aku Louhimies ja "Käsky" (2008)

Soomlastega pikalt kestnud ühine adumine naabritest ja võõrastest valitsejatest teeb enamike soome filmikunsti toodangust meile vägagi arusaadavaks (ja oleks pidanud kuulama oma sisehäält nii 20 aastat tagasi, kui oli soov minna filmitööstust õppima, kuid millestki jäi puudu. Julgusest? Vist küll). Eriti need vaatepalad, mis puudutavad I ja II ms (olgugi, et seal olid teed ja tulemused erinevad) kannavad eneses sarnast temaatikat, äratundmist (Aapeli "Ülelinna Vinski" oli lapsepõlves ahastamapanevalt Eestiga sarnane, alles hiljem sain teada, et tegevuskohaks oli Soome  ja tõenäoliselt Koupio - kui arvestada loos peituvaid maastikekirjeldusi).

Ja seda parem on tõdeda, et vaadatud "Käsky" režissööril, Aku Louhimiehel on täna 49. sünnipäev. 

Iseenesest oli tegemist ellujäämisfilmiga, tugevate moraalsete dilemmade, otsustuste ja tulemustega.

Peategelased,  I ms-st Soome tulnud ohvitser Aaro Harjula nabib kinni valgekaartlaste rühma erakordselt julma kohtlemise  ohvri, allaandnud naispunaväelastesalga mahalaskmisest pääsenud Miina Malini. Naised piirati ümber, tulistati, nad nägid, et vastupanu oli mõttetu, neid vägistati ja seejärel viidi naised surma. Esiti lubati nad nö jooksu, aga siis anti käsk: "Hoorad jooksus! Tulistada!".

Miinal õnnestub pääseda, kuid Aaro saab ta ikkagi kätte ning viib kohaliku sõjakohtuniku, pisikese mõisa omaniku  Emil Hallenbergi palge ette. Aarole ei istu, kuidas Emil kõiki kohtleb. Nt Miina keeldub oma nime ütlemast, kuid pärast väikest töötlemist ta teeb seda siiski.

Aaro proovib üles leida Miina lähedasi, kuid leiab hoopiski hukkunud kaasvõitleja, Martta, perekonna, mille tulemusena tekib olukord, kus Aaro annab Miinale mõista - kui ta tunnistab ennast Marttaks, saab ta pääsema. Miina keeldub. Lõpuks viiakse ta hukkamisele. Öeldakse, et teda ei tohi tulistada ning üks valgekaartlastest tõmbab mõõga tupest - keegi pole ju öelnud, et raiuda ei tohi..

Aaro aga laseb tolle mõõgavenna maha ning saab sisuliselt kohe kuuli. Miina pääseb.

Aaro on aga vahepeal selgeks teinud, et Miina kaasvõitlejal on sohipoeg, keda kodus väga ei armastata ja kes Aaro külaskäigu järel põgeneb, kuid Aarol õnnestub poiss panna lastekottu.

Naasnud mõisa, viibib seal  Emil Hallenbergi naine (eesti näitlejanna Riina Maidre), keda Aaro korraks rautab. See on üldse kummaline, milline seksuaalne pinge pidevalt üleval seal on, sest esineb nt tegelastevahelist homoerootikat. Pärast Aaro surma ja Miina põgenemist poob Emil ennast üles. Viimaseid päevi lapseootel Miina toob aga lastekodust ära Martta poja ning film lõppeb nö perekonna tekkimisega. Sedasi siis filmist endast.

Karakterid filmis on soomepärased: põhjamaised, külmaverelised, pikatoimelised, veidi enesekesksed, natuke kaeblikud. Kusjuures Emil Hallenbergi prototüübiks oli päriselt eksisteerinud inimene Erik Grotenfelt.

Aaro esindab filmis südametunnistust, see on nii selgelt välja joonistatud: ta on arukas, lahke, viisakas, õiglane, lugenud mees, kes vaatamata kogetud ja nähtud koledustele on inimlikult sümpaatne.

Emil esindab filmis moraalitust: intelligentne ja tõsimeelne kristlane (enne mahalaskmist loeb ta hukatavatele ette hingepalvet), kirjanik, poeet, esteet, uhke kangelane, naiste suhtes ükskõikne, kuid meeste suhtes hakkaja.

Miina aga on kaasaegse naise kehastus: ta valib sõdalaseks olemise, ta kannatab ära seksuaalsed koledused, ta jookseb ja mõtleb kiiresti, ta on osav võrgutaja, ta on aus, ta on julge, ta on tegus ... ta jääb ellu. Lisaks on temas hea ja sooja inimese omadused. Ta on inimene, aga sealjuures erakordselt tugev inimene.

Omaette taustategelase tekitab aga fotograaf, kes külmavereliselt, just äsja hukkamise läbi viinud Emili suunab sirgema seljaga poseerima või kes pildistab klooriga ülevalatud hukatute kehasid või kes filmi lõpus pildistab Emili oksa küljes kõlkuvat keha (see on mõistatuslik, miks Emil ennast tappis - kas Aaro hukkumise pärast või jõudis temani tõdemus, et ükskõik, mil viisil asjad käivad, tema jõud ja võim on kohe lõppemas)

Filmi juures meeldis  asjade lihtsus, lakoonilisus ja mis seal salata - mimeetilisus.

Loo otsijana selle ma ka leidsin. Oli ta olemas - heade näitlejatöödega, suurepäraselt juhendatud ja lavastatud, usutav, arusaadav, ometigi maitsekas ja põnev, julm ja kurb, kergelt musta huumoriga ning üdini intellektuaalne film.

Õnne režissöörile ning häid filmivaatamist kõikidele, kes asja vastu huvi tundsid. 

______________________________________

*Pildid veebist

Heinamaarja- või heinaleedopäev

Neid maarjapäevi eesti folklooris ja rahvakalendris ikka on. Kuna kõneldud sai paastumaarjapäevast, siis oleks ilmselt arukas vesta ka heinamaarjapäevast, millega on lood siis sedasi:

*Püha on seotud maarjapuna joomise ja teatavate naistetööde keeldudega. Sealhulgas peeti vahet heinateol. Heinamaarjapäev on olnud veel 17.-18. sajandil populaarne püha, olulise maagilise kombestiku ja oma tavadega. 17. sajandist on teateid, et sel päeval on käidud Viru-Nigulas katolikuaegse kabeli juures palvetamas ja ohvritoite viimas, et loomadele ja endale tervist tagada.

*Keelatud oli niisiis heinategu, kalapüük (kuid vette tuli siiski kalapüügiõnne nimel ohvreid tuua), nõelumistööd (mõjuvat halvasti lammastele)

*Selle päeva taimeks oli maarjahein ehk imehein kuulub nõiataimede hulka, mille väega on võimalik avada kõik uksed, näha varanduste asupaika ja omandada tundmatud keeled. Imerohtu sai niita erilistel päevadel (ühena nimetatakse maarjapäeva). Silmatorkamatu hein ka lõhnas eriliselt ja teda oli võimalik ära tunda voolavasse vette heites – imehein ujus vastuvoolu.

Isiklikult tahaks seda maarjaheina kangesti näha ja kasutada. 
____________________________________

Teabeallikaks on berta

*heinamaarjapäev hiinakeelsena

**pildid veebist

Rahvusvaheline SOS

Inimesed, kellel on mälu, mis mahutab endas väga palju mingil näilisel põhjusel ebavajalikke fakte, paelub ka selline tõsiasi: täna 109 aastat tagasi kuulutati SOS rahvusvaheliseks hädasignaaliks.

Raadio teel on ta siis  morsesignaalina: · · · / — — — / · · · (kolm lühikest, kolm pikka, kolm lühikest), mida kasutasid (kasutavad) hädasignaalina merel hädas olijad abi kutsumiseks. 

Isa näitas kunagi mulle, kuidas lippudega saab laeval SOS-i edasi anda.

Olen näinud "Ihmemiehes" Angus MacGyver't edastamas SOS-i käevõruga vastu telefonitraati toksides, taskulambiga vilgutades, lõkkelt suitsusignaali andes ja vist oli ka lippudega kuskil vehkides.

Vot sedasi.
*pildid veebist

Lootes minna sügavuti...

...pidevalt rohkem ja rohkem süüvides, kihte eemaldades ja nii hinge, elu kui ka lihtsalt nt põrandaid alasti võttes, tuleb esile jahmatavaid leide. 

Mis on inimestel arus, kui nad korraliku laudpõranda üle värvivad? Ja mitte üks vaid kaks kuni kolm kuni neli korda? Jõleda pruuni värviga?

Miks, miks, miks? 

Kas kartus oli nii suur, et võib tekkida korralik laudpõrand? Kas omal ajal ei teatud, et seda saab nt lihvida ja õlitada? Õudne, kui inimestel puudub visionäärlik perspektiiv.

Sama muuseas ka erinevate kirjastuste osas ja sealhulgas  kultuurkapitali suhtes. 

Igasugust saasta ollakse nõus välja laskma. Sõna tõsises mõttes on palju-palju-palju igasuguste jama kirjastajate riiulitel, aga tõeliselt head käsikirja (pole pelgalt minu arvamus, olen lasknud seda erinevatel inimestel lugeda), kui see on otse nina alla lahkelt kandikul,  ära ei tunta. Aga.. ilmselt korralikkus ei müü - liiga vähe seksi, uima, hälvet, nivelleerumist. 

Et üks naine 23-aastasest alates ühele mehe pühendas ja sellest võrsus 62 aastat kestnud abielu või et inimene jäägitult kirjutamisele andus, luues nii stsenaariume, näidendeid, romaane, novelle, esseesid, luulekogusid kui ka omanäoliselt dokumentaalseid pöördumisi minevikule - see on ju mõttetu. Oleks tal ohtralt armulugusid olnud, pidevalt püshhoneurootilises haiglas ravil viibinud, joonud, suitsetanud, suitsidaalselt rünnanund ennast ja meest - siis oleks bingo-bongo, aga laiahaardeline kirjanik, ema ja abikaasa - EI, EI, EI. 

Hüva, las olla. Kui ei ole ette nähtud, siis pole ette nähtud. Las ta jääb.

Sest Lillit nii sügavuti uurinud, sarnaneb temaga seonduv mu jaoks selle sama põrandaga - võttes ära kõik, mis on aegade jooksul selle inimese hingele ja füüsilisele kehale ja emotsioonidele ladestunud, on seal all ilus, tugev, sirge ja väga vähe töötlust vajav kandepind, mis on oma aegade vastupidavuses lausa hämmastavat poeesiat täis.

Vahest oli Charles Bukowskil õigus, kui ta ütles, et "litsidest on lihtne kirjutada, korralikust naisest kordi  raskem ."

Kuidas tõsta rahva teadlikust*

Kunagi, kui E vanatädi (?) ära suri ja E tema korterit remontima hakkas, siis oli seal lisaks igasugusele heale ja hästisäilinud mööblile (TLÜ tagune põiktänav oli korteri asukohaks ja seal sai veedetud päris palju.. eee toredaid tunde nii nagu tema praeguses majaski) Priimaks kutsutud isikul fantastiline raamatukogu - seal oli tõeliselt haruldasi pärleid ja need on nüüdseks vapralt minu valduses (kuigi E neid pärast tagasi tahtis - küllap taipas isegi, milliste rariteetidega tegemist oli).

Omapäraste leidudena sai võtta ka raamatute vahele pandud palvelehti, kinopileteid, sedelikesi, kviitungeid - kõik kandmas ajastu märke ja kuupäevi, mille olemasolu isegi ei usuks. Niivõrd kaugest ajast näisid need kõnelevat.

Üldse on see raamatute vahele pistmine üks lahe tegu.

Olen omagi raamatukogust leidnud ema ja isa kirju ja kaarte, kavalehti, ühe vanaemale kuulunud teose vahelt aga saatekirja arsti juurde, lisaks veel igasuguseid fotosid etc.

Aga vast ühe kõige veidrama ja huvitavama leiu otsa kukkusin ma hiljuti keelekohviku raamatukogus. 

Tegelesime pisut luuletuste mõistmisega (üllatav, kui palju üks proua eesti kirjandusest teadis ja kui huvitavalt analüüsis üks endine moskvalanna lühikest kevadluuletust - ta on eesti keelt õppinud ainult pool aastat!!) ja mulle hakkas näppu Aleksander Suumanni "Meil siin hüperboreas" (muide luuletaja, kelle loominguga ma pole üldse kursis olnud ja kelle ma enda jaoks avastasin - väga sisukad ja põnevad lugemised). Selle vahele

oli aga keegi Kuressaarest pärit murelik isik jätnud kaheksaleheküljelise, loetava, mõningate kirjavigade muremõtiskluse eestluse, rahvusluse ja.. eee eestlaste tähtpäevade tähistamisega seotud traditsioonide üle, mis nagu oleks eemaldunud on põhijuurtest, kuid on siiski meile geenidesse talletatud.

Tundub, et tegemist on mureliku kodaniku koputamisega eestlaste  mustale südametunnistusele:

"/.../Millest siis peale hakata, kuidas rahva "teadlikust" tõsta. Olen alati huviga vaadanud neid jaanitulele voolavaid rahvamasse./.../

Kirjutaja jagab ka näpunäiteid, kuidas saaks inimeste huvi äratada regivärsiliste rahvalaulude kasutuselevõtu osas, märkab muuseas, et "vaid vaba rahvas vabal maal on võimeline elu edasi viima."

"Olen nõus oma laste tuleviku nimel elama vaesemalt kui harjunud, kuid mul on teadmine, et mu lapsed on vabad inimesed, kes ei pea.." Siinkohal kirjutis katkeb. 

Mida ei pea? 

Pagan võtaks - nagu hea krimka, jääb kõige põnevamal kohal pooleli.

Kes kirjutas? Mees, naine? Haridusega inimene, seda küll, aga komasid ei tunnista. Sõnakordusi ei kasuta, lauseheitus korrektne, analüüsib nähtusi silmaringiga inimese tasemel. Keegi, kes oskab võrrelda Ungari saatust meie omaga. Ühesõnaga, kirjandusteadlasele üks magus maiuspala.

____________________________________

*kirjapilt võetud muutmata kujul käsikirjalisest tekstist 

Huigu (?) hullus

"Krahv Monte Cristos" on üks kirjeldav episood Edmondist, kes istub konginurgas ja kuuleb, kuidas kusagil vesi aeglaselt tilgub pisikeste piiskadena kivile ning esialgu ajab see hääl ta võrdlemisi hulluks.

Mõne autosignaal ajab täiesti hulluks.

Kunagi oli üks vanapapi, kellel oli kaasas mitu komplekti kuuldeaparaate ja üks neist läks tal niiviisi tööle, et otsisime terve osakonnaga allikat ja alles siis leidsime selle ajudele käiva pinina, kui olime reaalselt kõik patsientide isiklikud rõivad läbi kobanud.

Ühed glükomeetrid andsid tühjenevast patareist närvesööva plärinaga teada. 

Pesumasin piiksub, andes mõista, et trumlilood on nüüd sedasi. 

Aga... mul on aias kaks nädalat järjest huiganud mingi lind, kelle  ma identifitseerisin täpikhuiguna.  

Veider, et ta ei peaks pesitsusalana minu aias üldse olema, aga ta on hommikul 3.30 kuni õhtul 20.30 oma monotoonse heliga pidevalt kuskil ja piuksub ja piuksub ja piuksub...

Ajas tagasi, aga kuhu?

Wuudiallenilikult  "Südaöösel Pariisis" veeta oleks iseenesest päris huvitav. Peategelane,  kirjanik, kes on vaimustuses 1920.ndatest aastatest, satub öisel jalutuskäigul peole, kus kohtub kõikmõeldavate toonaste kirjanike, kunstnike, lauljate etc, kes tollele ajastule iseloomulikud olid.

Oma ristiretkedel kohtab ta noorukest Ariadnet, kelle unistuseks on jällegi Pariis 19. sajandi lõpul, kui veskirajoonid kandsid teistsugust maitset ja mõtteid.

Peataegelast aga hakkab jälitama eradetektiiv, kes  kaob jäljetult, kuna tema jääb jällegi kinni Marie Antoinette aegadesse...

Ühesõnaga on tegemist ajaliste liikumistega ning jääb selgusetuks, kas need on seotud peategelase võimaliku ajukasvajaga (korra on filmis viide, et tal on varasemalt  olnud ajukasvaja) või on see tegelaste omanäolised soovunelmad.

Igatahes pani film mõtlema ning tahaks teada, kuhu ma läheksin?

Kindlasti vaataks ma korra kõrvalt Kristjan Jaagu teekonda; suhtleksin esimese laulpeo korraldamise komiteega; kiikaksin meie kunstnikke Pariisis; koguneksin vähemalt korra Underi juurde ja käiksin tiiru ennesõjaaegses Tartus ja Narvas.

Võimalik, et vaataks 1930.ndate Arbatile, 1940.ndate Ameerika klubidesse; 1910.ndate Indiasse...

Ning ausalt öelda - tegelt tahaks ühte pesuehtsat koobast ühes oma inimestega ka näha.

Jaa, oleks võimalik....

Totaalse bitchi sümptomaatika

Enamik inimesi otsib endale eluks kaaslast. Kellega nutta ja naerda, kelle silmades näha lohutust, kellega magada, süüa, sigida, laulda ja luuletada.

Kaaslase otsimine ja leidmine on keerulised, veel rohkem aga kaaslase hoidmine. Ses mõttes võib suhteekspertidega nõustuda, et suhe võib küll toimida ja töötada, aga siiski on vaja sinna ka panustada.

Aga suhete juures on kõige sündmusterohkem ja omapärasem kindlasti otsimise osa. 

Nii. Huvi pärast tasub siiski kiigata virtuaalsetesse kohtumismaailmadesse ja tõdeda, et mehed kas on juba suhtes ja otsivad kiiret ning rammusat keberellot või on välismaalased, kes arvavad, et naised peaksid tormi jooksma tema playboy imagole või on täiesti kirjeldamatud eesti ludrid, kes poseerivad õlle, suitsu ja BMW-ga ning on siiralt pahased, kui sa polegi 25-aastane modelli mõõtu beibeääääää või on isikud, kes kujutavad ette, et naisterahvast peaks tohutult paeluma kirjeldused tõstukijuhi raskest päevatööst, pleki panekust Soomes, tööst Eevaldi  juures farmis, ekskursioonist Paldiskisse või sellest, et Paides on tegelikult palju rohkem teha ja näha kui arvata võib.

Ning kui naisterahvas palub selle peale hoogu pidada ja ütleb, et ta ei näe edasisel suhtlusel mõtet, siis kas see naine on totaalne bitch?