Kruger

Mulle meeldivad kassid. On alati meeldinud. Lapsest peale. 

Kassid on lahedad. 

Nendel on iseloomu, selgroogu, nad on väga lõbusad, meelelahutuslikud.

Osavad, kavalad, arukad, põnevad.

Pärast viimast kassi, kes meie peres oli 16 aastat (tipphetkel on meil olnud 5 kassi...), mõtlesin ma pikalt, et ei taha enam uuesti südant proovile panna. Aga pärast seda, kui effbees jagati Pesaleidja fotot, siis tundsin kohe ära - see, kes pildil seisis, oli minu kass. MINU.

Kohaleläinud, siis ronis pisike, sale ja must kassipoiss mulle kurgu alla ja sinna ta põhimõtteliselt oma südame, lõhna ja pisut titekarva poetas. 

Esimesel päeval, kui ta oma koju tõime, näitas ta meile kohe oma nutikust, armsust ja perekondlikku kuuluvust.

Mulle meeldis Krugeri südikust esimesest hetkest. Mitte iga kass ei näu ennast ja oma pesakonda välja visatud vendi ja õdesid põõsastest loomakaitsjate kätte (Suurupi kandis kusjuures on selliseid inimesi, kes viskavad napilt kuuvanuseid kassipoegi põõsastesse). Kruger oli see, kes oma õe ja venna päästis.

Mulle meeldis, kuidas ta esimesel meie juures veedetud ööl  minu padjal, minu vana talvemütsi sisse kerra tõmbas ja terve öö magas.

Meeldis, kuidas ta napilt kolmekuusena esimese hiire kinni püüdis, kuidas ta julgelt ja otsustavalt hoovikase otsast alla ei tulnud ja kuidas ta reageerib nii Kruksile kui Pupsikule.

Kuidas ta oma esimese kuramaaži kõvasti vanema naabriprouaga üle elas, esimest lund nägi, kuuse otsa ronis, piparkooke varastas ja kuidas ta vahel hommikul vara mulle sülle ronib õrnust taga ajama.

Kuidas ta oma pesatäie mänguasjadega jahti peab, palle taga ajab, igasugusele mängivale liigutusele teravalt reageerib ja mis kõige enam mulle meeldib - ta on MINU kass.
PS: kurgile ta ei reageeri, tundub, et see on virtuaalmüüt. Krugeri reageering oli täis ükskõiksust ja otsustavust oma kasukas korda teha.

Druiitide horoskoobist

Teadmata põhjust on mulle meelde jäänud faktikene, et 21.03 sündinud inimesed on väga erilised. Miks, seda ma ei mäletanud, aga mõte vaevas mind ikka väga pikalt. Otsustasin asja uurida ja siis meenus, et see oli mingite puudega seotud. Selgus et tegemist on druiididega.  Guugel abistab alati ;) 

Druiidid olid keltide preestrid. Arvatakse, et druiidid pärinesid Lõuna-Britanniast ja levisid siis üle kogu Gallia. Nad olid tihedalt seotud tammepuude areaaliga.

Druiidid olid oma rahva seas suure au sees ja pühendasid suurema osa oma elust teadmiste omandamisele. Nad olid hõimu juures väga tähtsad tegelased, kuna oskasid ennustada. Keltide usk oli müstiline ja looduslähedane.

Druiidide talletatud ja ajaloos tänaseni vastu pidanud inimeste-puude seostamise tarkuse.           

Tamme-inimene on tulvil elu, jõudu ja ilu. Tema liigitused on majesteetlikud ning väärikad. Tamm äratab oma väärika välimusega inimestes austust. Hea tervis on tamme puhul eriti tähtis, sest ta ei talu nõrkust ning haigusi.

Tamm on vapper, see aga ei tulene mitte hingesuurusest, vaid uhkusest. Ta ei taha endast arga muljet jätta ning reageerib rasketes situatsioonides ehk liigagi teravalt. Ta on ettevaatlik ning iseteadlik ega muuda meelt varem tehtud otsuse suhtes ja saavutab oma eesmärgi. Eksisteerib aga ka teine pool: talle tekitavad probleeme paindumatus ning leppimatus. Ta võiks palju saavutada, kui tunneks veidigi diplomaatiat.

Tamm ei talu mingisuguseid piiranguid, tema omavoli aga piirab kaaslasi. Kõigele vaatamata austab ta teiste arvamusi ning sõltumatust. Ta on seltskondlik ning külalislahke, truu küll sõpruses, mitte aga alati armastuses. Ta armub pidevalt ning usub, et on leidnud selle "õige". Ta on ebakindel, võib aga abielus olles aja jooksul kindlamaks muutuda.

Tamm seisab tugevalt paigal ning tegutseb ka sellest lähtudes, ta jääb oma huvide piiresse. Vastumeelselt kohaneb ta ümbruse ning ümbritsevate muutustega. Ta arvestab alati enda ning oma probleemidega, teiste elu teda ei huvita. Ta on konkreetne, mõtleb selgelt ning asjalikult. Ta on tegutseja, kel ei puudu intuitsioon, ta võib mõtlematuid asju korda saata, iseennast siiski alati meeles pidades. Oma lähedaste elu muudab ta eriti mõnusaks. (http://www.mullaseitse.eu/)
________________________________________
Pildid siit ja sealt, autor pole 

Kevad kõnnib katustele

Värske õhk lööb ninna küll. Vaatad pisut losakil aeda ning tunned, kuid seletamatu kihin lööb sõrmedest tuld - siit ja sealt tahaks juba nokitseda, oksi lõigata, talvise rääma renni rehitseda. 

Tahaks juba püüda näole esimest jumet, tuua pööningult alla kihlamööbel, istuda  ja vaadata haljendama löövat muru. 

Mõtiskleda, töötada uue käsikirja kallal (head mõtted tulevad sugulastega rääkides pähe), nautida vaikseid kevadõhtuid. 

Korraks mõtlesin ma ka nendele kevade kujutamistele, mis on Eesti filmidest meelde jäänud.

Üks on "Ideaalmaastik" (tehtud Karl Helemäe "Kevadkülvivoliniku" järgi), kus riiklikud nõuded ei ühti talupojatarkusega ning kui mu mälu ei peta, siis: "Enne seemet mulda ei saa panna, kui püksata maa peal kannatab istuda." 

Teine film, kus kevadet kujutatud, sähvab pähe "Kõrboja peremehes" (Anna naasmine); kolmas on "Nimed marmortahvlil" (noored sõidavad rongikatusel ja rändlinnud lendavad parves üle). 

Neid on tegelikult veel ja veel, aga kõikidest koorub ikka ja alati üks ja sama vaatenurk - muutused ja ootused uuele. 

Ühes Silvia Truu  jutus kogumikust "Südamel ei ole kortse" kõneleb Johanna oma loo, kuidas tema hooletuse tõttu juhtus õnnetus, mis jättis orvuks kolm last ja vigaseks peremehe ning nooruke naine asus suure pere ees kohuseid täitma. Et aga alati oli kolme kasvatades rakkes, siis ei märganud ta, millal  ühel kevadel sirelid õide olid puhkenud - nii kiire oli alati.

Isegi mõtled ju vahel, et alles sai jõulude ümber askeldatud, aga juba on käes kevadine pööripäev ühes kõige vägeva ja viljakalt lubavaga....

Kena kevadet siis!!

______________________________________

Pildid veebist võetud ja pisut muudetud

Puhastustuli

Puhastustuli ehk purgatoorium tähendab katoliikluse järgi mööduvaid piinu, mis ootavad mõõdukalt patuseid pärast surma, enne kui nad pääsevad paradiisi.

Puhastustule ehk purgatooriumi mõiste kerkis esile 12. sajandi lõpul ning kinnitus kiriku ametlikuks doktriiniks 13. sajandi keskel. Puhastustuld kujutati sarnasena põrguga, kus inimesed piinlevad tules, kuid neid on seal lohutamas ja päästmas inglid. Puhastustules veedetud aeg sõltus inimese maapealsetest tegudest. Seda sai lühendada heade tegude, annetuste, patukustutuskirjade, palverändude ja palvetega. Maapealsesse ellu jäänud said aidata lahkunud puhastustuld kiiremini läbida, tellides eespalveid ja hingemissasid.

(vikipeedia.ee)

Aga on ka teistsugune puhastustuli, metafoorsem ja samas maisem. Koristamine. Suurpuhastus. Elamise korraldamine, kevadesse minek nii, et pesa saab korda.

Ja veider, et kui puhastad ja pesed, siis saab enda pea ja  mõtlemine selgemaks.

Üldse igasugused paigutamised, sorteerimised, katalogiseerimised - need on minu perioodilised eespalved ja hingemissad. 

_______________________________________
Pildid veebist võetud ja pisut muudetud

Lubadusi andes/ lubadusi murdes

"Homsest alates ei söö ma mitte üks kook." (ning maiustamine jätkub)

"See on mu viimane pitsalõik, siis alustan kohe dieeti." (pitsa uhatakase alla kokakoolaga, 0,5 liitrit)

"Ma ei helista talle enam. Well, selle viimase SMS-i ma ikka saadan talle." (lahkumindud sõbrale saadetakse veel ca 15 sõnumit) 

"Kõik, ma ei armu enam kunagi." (kolmepäevase nutmise järel lausutu ning siis näed, et hmm... laudist vahetav naabrimees on kuidagi.. eeee.. oma lühikestest pükstes ...eee... pandav raam)

"Ma ei sünnita enam mitte ühtegi last" (kaks aastat hiljem lükkab kolleeg suure kõhuga lapsekäru ning hoiab silma peal vaevu tatsuval esiklapsel)

Tuttavad lood, eksole?

Nii, ma lubasin endale, et ma võtan NV aega maha ja ei tegele tööasjadega. Aga.. ma ei saa, sest muidu jääb mul sekunditest puudu ning ma ei saa kõike valmis. 

Sest räägitagu mida tahes - jah, õpetajatel on töökoormus suur - aga vaieldamatult suurim on see eesti keele ja kirjanduse õpetajatel. Ja see pole mingi märterluse pintsak, mille ma ülle tõmban, mingi kiituse norimise lips kaelas või erikirjaliste kividega mansetinööbid triiksärgi varrukatel.

See lihtsalt on nii:

*kohustuslik kirjandus - nimekirjad, autorid, küsimused,  materjalid seminarideks, raportid ja nende lugemine

*tööd - tunnikontrollid, etteütlused, kontrolltööd, proovieksamid, kirjandid. Tõsiküll - loovime vahel vabalt, aga üldjoontes on nii, et igal nädalal on mingil klassil pisut suuremamahulisem töö.

*aktused - jõuludeks konsterdikava; vabariigi oma, kindlasti on midagi veel, aga hetkel ei meenugi

*erinevad jooksvad üritused nagu emakeelepäev, jutuvõistlus, luulekonkurss, etluskonkurss

*olümpiaadid

*juhendamised nii loovtöödel kui uurimistöödel.

Klassijuhataja kohustusest prii pole ning see lisab juurde omad tegevused - klassiga toimetamised, eksursioonid, õppekäigud, teater, klassiõhtud, arenguvestlused, ümarlauad ja mõnetised asjaklaarimised teiste õpetajatega.

Kolleegina tahad olla rahulik ja heatahtlik, aga no jah..eee...eeee see pole alati võimalik.

Lisaks tahaks enesele  ka lugeda. Ma olen rohkem õpetaja kui ema (mis sest, et kaks ühes)

Nii ma siis annan ja murran lubadusi - tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. 

Vahest olen ma lihtsalt kehv ajaplaneerija (siin peaks publik naerma ;) )
_______________________________________

Pildid veebist võetud ja pisut muudetud

Betoonipühitsus

Imelise interneti vahendusel  sain teada, et 17.03 pole mitte ainult patrikupäev (mida me eile oma õpilastega rohelise päevana tähistasime), vaid umbes sellel ajal pühitsetakse ka betoonipäeva. 

Betoonipäev on tähtpäev, mida tähistatakse Eestis iga aasta märtsi keskpaigas alates aastast 2000.Eesti Betooniühingu initsiatiivil.

Et betoon on oluline ehitusmaterjal, on betoonipäev mõeldud betooni ja betoonehitiste tutvustamiseks arhitektidele, projekteerijatele, ehitajatele, ehitusmaterjalide tootjatele ja ehitiste tellijatele.

Betoonipäeval tutvustatakse ka mõnda olulist välismaa arhitekti ja kuulutatakse välja konkursi aasta betoonehitis võitjad, selle aastal sai auhinna ERM, kui ma õigesti mäletan.

Ühesõnaga lisaks iirlaste tähistatavale patrikupäevale, saab tähistada ka betoonipäeva. Betoon (prantsuse keeles béton, ladina sõnast bitumen 'maapigi') on tehislik kivimaterjal, üks põhilisi ehitusmaterjale.

ERM aga väärib om auhinda, kuigi ta vajab pisut sissetöötamist.

Sõnaga - kiitkem rohkem rohelist ja lootkem, et tulevikus betoon peab vastu!!

Mõkkima, mõkkida, mõkin, mõkkisin, mõkkis, mõkkigu, mõkkiv, mõkkinud, mõkitakse, mõkitud

Ärge nähke vaeva vaste otsimisega - seda pole. Veel.

Aga see on üks ilmselt peagi lisanduv sõna, millel on oma tüpoloogia olemas ja puha. Küllap leitakse varsti, et kas õppima, õppida, õpin, õppisin, õppis, õppigu, õppiv, õppinud, õpitakse, õpitud või kirjutama, kirjutada, kirjutan, kirjutasin, kirjutas, kirjutagu, kirjutav, kirjutanud, kirjutatakse, kirjutatud

Veidra kokkusattumise tulemusena on mõkkima grammatiliseks aluseks sõnad, millega ta on oma sisult vägagi seotud. Ikka ei tea?

See on minupoolne tegusõna, mis märgib kaasaegset koolisuunda e MÕK-i. Lühendi sisu tuleb sõnadest muutunud õpikäsitlus ja kannab eneses kõiki neid moodsaid võtteid, suundumusi, sättumusi, kus aineid tuleb lõimida, põimida, sõlmida, siduda, teha koostööd, viia õpilasi tagurpidi klassiruumidesse, õpetaja on mentor, mitte kuri kaardikepiga tädi või onu klassi ees.

Ühesõnaga ma olen viimasel ajal pidevalt mõkkinud ja vahel on see lahe, vahel väsitav, aga.. ma loodan, et...

________________________________________

Laenasin pilte veebist

Ninatsi nutis

Tegelt see on õudne. Sõidan bussis. Inimesi palju. Naised ja mehed, neiud ja  noormehed; tüdrukud ja poisid; vanad ja noored, hästi rõivastatud ja mitte hästi rõivastatud.

Ning 85% bussis viibivatest isikutest on ninutsi nutiseadmes (jah, isegi vana inimene loeb luubiga lehte)

Olen tunnis, neli õpilast teevad käega laua all kahtlasi liigutusi. Rikutud mõtlemisega isik laseks fantaasia kohe jumal teab kuhu lennata, aga mina tean - pole ju midagi paremt, kui hiilida keelatud seadme juurde ja seda veidi näppida, sest jumala eest - äkki jääb mõni postitus sotsiaalmeediast lugemata.

Teeks nad siis midagi asjalikku, aga ei... loeks nad

midagi, kuulaks mõnda head muusikat (sest see peldikuketikolina ja isase märtsikassi kräunumisena kostev lärm enamike muusikaarmastajate kõrvaklappidest on ÕUDNE)

Perekond restoranis söömas ning viis inimest - kõik siblivad nutiekraanil. Vahetundides lösutavad õpilased maas ning näppude vahel helendab ekraanike. 

Aga.. ükspäev nägin vahvat erandit ka - vanalinnast tulles istusid kaks teismelist neidu trammis ning võtsid välja raamatud, päris ehtsa raamatud, kaantega ja paberkandjal ja puha.

Istusid ja hakaksid lugema. Kiikasin kaasi. Tundus, et polnud tegemist kohustusliku kirjandusega, vaid täitsa tavalise ja vabatahtliku lugemisvaraga.

Ja samas tulid kohe trammi noored armastajad, kes istmele potsatades oma nutinäppe arendama hakkasid.

Ma ei teagi miks ma hakkasin ümisena ammunustatud lauluviisi "Tunnete keel" (Mahavok ja Läniku esitluses). Mäletan, et seda laulu kuulsin esimest korda mingisuguse Lillepaviljonis lindistatud saate ülekande ajal ning mulle jäid need sõnad kohe kuklasse tuksuma.

Oleks tahtnud öelda, et: 

ma ometi näen sinu silmimis keeles, 

mis keeles mu sõnad su huulile

ah millal see oli, ah millal, 

mis keeles me teineteist viimati kuulsime...

Vahel olen ma oma nutidest surmani tüdinenud. Kirjutades ja loenguid ette valmistades olen ma alalõpmata mingisuguse seadme küljes ja tegudevalmilt asjatamas ning... tegelikult see tüütab. Vahel on lahe lihtsalt paberitega möllutada.

Hiljutiseks emakeelepäevaks ei trükkinud ma mitte ühtegi asja välja, vaid kirjutasin käsitsi osavõtjate nimekirjad, etteütluse, kommentaarid asjasse etc, etc, etc.
Nina nutist välja.

________________________________________

Pildid veebist

Kristjan Jaagule*

Sõnan kõlavalt välja, et eesti keele, eesti kirjanduse, maailmakirjanduse ning kõikide humanitaarteaduste ja mõne loodusega seotud teaduste vahelise interdistiplinaarsete sidemete sõlmimine lõppeb siis, kui mina enam ei hinga. 
Et raamatutega tegelemise lõpetan siis, kui toonelamaile laskun. Et pliitasi ja paberiga kirjutamise  lõpetan siis, kui Liiva-Hannus kella lööb. Et kõige keele ja kirjandusliku jätan selja taha, kui üleviijale mündimaksu maksan. Ning ka emakeelepäeva tähistamise lõpetan siis, kui ma enam ööd ega mütsi ei jaga. 

Oleme kolleegidega välja töötanud terve rea traditsioone, mida siis iga-aastaselt pisut täiendame. Nii ka sel aastal, aga ei tea ju veel, kuidas see päev kujuneb. 

Igatahes on asi kindel ning ma armastan lisaks oma perekonnale ka kõike,  mis seotud meie keele ja selle igakülgsete mõjutustega meie kultuuriruumi ja kollektiivsesse ning individuaalsesse mällu. 

Kristjan Jaak, kus sa poleks - me mõtleme su peale. 
________________________________________
*Kristian Jaak Peterson; õieti Christian Jacob Petersohn (14. märts (vkj 2. märts) 1801 Riia – 4. august (vkj 23. juuli) 1822 Riia) oli eesti kirjanik, esimene eesti soost ja eestikeelne luuletaja.
Muudkui kõndis jalgsi.
Luuletus ja pildid internetist

Eesti suured armastuslood

Vahel unustan ma klubiraamatu ära öelda ning jõuab minuni mõni päris tervitatav lugemispala.

Sedakorda tõi kuller mulle Mart Laari "Eesti suured armastuslood" kirjastuselt Varrak ning ma ei kahetsenud äraütlemise unustamist mitte hetkegi.

Ühtepidi oli tegemist pisut kroonikamaigulise ülesehitusega, kuid kuna olen väga paljude tegelaste taustalugudega oma hariduste omandamise  jooksul ühel või teisel viisil kokku puutunud, siis oli asjal ikkagi teaduspõhine mekk juures.

Teada, et need ajaloolised nimed on siiski samalaaadsed mõistuse ja tunnetega inimesed, kes on vaevelnud armuvaludes ja kogenud õnne, rahu ning kirge ja hoogsust kõiges.

Sain teada, et Jaan Tõnissonil oli oma abikaasaga kurameerimise ajal konkurendiks Anton Hansen.

Sain teada, et Cäthe Hansen nö võttis Antoni endale, sain teada, et Carl Robert Jakobson oli..eee.. imposantne mees, kes tõmbas naisi ligi (tänapäeva tingimustes tegelikult üks päris suur machopõrsas - vabandan!!!)

Leo Talgre, Mari Möldre, Ruut Tarmo, Heiti Talviku ja Betti Alveri  lugudega olen ma kursis teiste raamatute kaude, aga põnev oli ikka. 

Et Visnapuu andis oma muusadele (mitu muusat üheaegselt ;) ) erilisi ja õrnu hellitusnimesid - see oli ilus.

Panin tähele ka seda, et naised raamatus kirjeldatud  suhetes olid tihti võimukad, asjalikud, kirglikud, aga mehed kuidagi vagamad. Vahest oli see ainult kerge tunne.

Ka märkasin juba mitmendat Mart Laari teost lugedes, et ta peaks ka midagi ilukirjanduslikku paberile panema, kui tervis tal seda lubaks - ta oskab  kuidagi põsemuigeliselt ja ladusalt asjadest rääkida. Igatahes - mulle see teos meeldis ning tänan kirjanikku huvitavate lugemistundide eest.

Kosmosemutid

Alar Pikkorainen ja tema surematud Juula ja Marta on tuttavad vast kõikidele, kes on kunagi Eesti Ekspressi sirvinud. Eks?

Kuna mulle meeldib asjade taust, siis uurisin pisut vikit ning sain teada, et Pikkorainen on on Eesti karikaturist, luuletaja, koomiksi- ja reklaamikunstnik. Lõpetanud Tallinna Polütehnikumi raadioside ning Tallinna Pedagoogikaülikooli joonestamise, kunstiõpetuse ja skulptuuri erialal. Tema loodud tuntuim koomiks on 1994. aastal alustatud "Kosmosemutid" ("Suburban Hags") ja tuntuim kaubamärk Rimi "Tudish-Piip". (vikipeedia.ee)

"Kosmosemutid" (inglise "Suburban Hags") on Alar Pikkoraineni koomiks, mis ilmub aastast 1994 Eesti Ekspressis. Koomiksi tegelased on

kaks eakat vanatädi (Marta ja Juula), kelle sõber on vares. Koomiksi sisu kajastab muu hulgas päevakajalisi teemasid. Koomiksi sageli korduvad tegelased on veel siil ja krabipulk. Koomiks on ilmunud ka raamatusarjana. (vikipeedia.ee)

Kuigi need kaks näivad pidevalt üksteisele ära tegevat, siis üks on nende juures küll kindel - neil on mingi naisside, mis on tõenäoliselt kunagisest ajast säilinud.

Mõlgutasin kosmosemuttidest, kui kaubakeskuses olin ning viite laua ümber istuvat vanemat prouat vaatasin ning  nende kõhistavaid naerusid kuulsin. 

Üks neist prouadest oli silmnähtavalt jumalavallatu ning lõbus, üks ilmselt see pidur, kellel alati midagi valutab ning üks selline, kellel on Ansip asjades süüdi, kuid.. nad olid ikkagi kuidagi juulalikult ja martalikult elusad. 

Kas mina ja L või mina ja L-L oleme ka kunagi kosmosemutilikult elusad? 

Õtsekohe!!

Tõenäoliselt kardab iga ema isegi täiskasvanud lapse puhul, et temaga võib midagi juhtuda. 

Ema muretseb oma lapse pärast. Loogish. 

Nüüd, taas juhtunud traagiliste sündmuste valguses, meenusid mulle aga oma kadunud vanaema väga tõhusad nipid. Me olime tädilastega suviti vanaema juures, kuid vanaema, kelle olid lehmad ja sibulapõllud, juurviljad, maja ja selle pidamine, heinategu ja küttepuud, tõttas oma nääpsukese kehaga kogu aeg ringi, pidevalt toimetamas, tööd süle ja seljaga. 

Kas tal oli aega seista kõrval ja vaadata, et midagi ei juhtuks? Loomulikult mitte. Ta tegi ülitõhusat selgitustööd. 

1. NT: et me täditütrega kaevuraketel ei kõõluks ja sügavasse ja jääkülma kaevu ei kukuks, rääkis vanaema loo naaberkülas elanud lapses, kes kaevuraketel kõõlus ja kaevu sisse kukkus ning oli "õtsekohe surnud!" (sellega kaasnes dramaatiline käelöök õhus ning sinupoolne võpatus)

2. NT: et me rehe alt vikateid seinal ei näpiks, rääkis vanaema naaberküla lapsest, kes näppis rehe alla vikatit, see olevat tollele kaela kukkunud ning laps olevat "õtsekohe surnud!" (sellega kaasnes dramaatiline käelöök õhus ning sinupoolne võpatus)

Ühesõnaga - vanaema oskas meis äratada ellujäämisinstinkti enneolematu tugevusega ning meil puudus vajadus teha midagi sellist, mis oli keelatud. 

Nojah, see ei aita traagiliste sündmuste juures muul moel, kui kõlab targutusena.

Aga hea nipp oli. 

Oma poegade puhul jäi mulle ema õpetustest meelde üks väga hea lause: "Kui väikese lapsega juhtub õnnetus, siis on süüdi ainult ja ainult lapsevanem, sest tema ei osanud riski niimoodi maandada, et lapsega midagi ei juhtuks."

Mul on neid hetki olnud, kus süda jääb sekundiks seisma, aga need on piirdunud siiski haava peale plaastri panemisega. 

Peagi on saabumas aeg, kus saan ainult loota, et ehk olen neile lapsepõlvevigastuste eest hoides suutnud luua aluse, kus teismeea lollused maanduvad minimaalse kahjuga (sest mingeid asju teevad KÕIK teismelised, pole vaja endale luua illusiooni, et minu lapsega seda ei juhtu)

Raadio vaakum

Hiljuti viitasin TV tühjusele ning sain mitmeid vastuseid. Üldjoontes oldi pigem vastu kui poolt. Minu mõttekäikudele siis. Et vahel tuleb väärtfilme ka.

Aga ma siin mõlgutasin mõtteid ning avastasin, et ka raadio on sama tühi.

Väga üksikud kanalid annavad väga üksikutel hetkedel väga üksikuid häid saateid.

Vahel tuustin ma arhiivides ning näpu alla satub ühte ja teist. Mõned annavad mõtteid, vahel kasutan mõnda asja tunnis, vahel mõneks loomevahendiks.

Aga üldiselt küll, kui juhtungi raadiot kuulama, siis mõtlen - kas selle teksti vahendamiseks on vaja üldse osata rääkida (kusjuures ma tunnistan, et raadiodiktorite- ja saatejuhtide diktsioon on reeglina suurepärane, süntaks hea, kõne korrektne, aga see tekst, tekst, tekst...).

Eriti valusalt riivavad mul kõrva need saated, kus mitte nii hea kõnesokuse ja hääldamisega, koolitamata häälega tavainimesed kas õnne soovivad või arvamust avaldavad.

Raadioga seonduvad mulle vanavanemad, eriti vanaisa, kes "Ameerika häält" laupäeviti kuulas ja vanaema, kes uudiste lõppedes alati kõik "Vaik, vaik!" kamandas, sest ilmateade oli maaainimesele eluliselt oluline.

Muidugi on see ülikriitiline talumatus ilmselt ka lihtsalt stressist tingitud - siis olen ma alati tõrges ja tige ning miski ei meeldi, aga no... proovige eelarvamuste vabalt kuulata mõnda hommikusaadet.

Kuula ja sa kuuled, vaata ja sa märkad. 

9. märtsi seostumised

Lapsepõlv möödus mul Kadriorus. Mulle meeldis seal. Ühel hoovil elas terve läbilõige eesti ühiskonnast: tehasedirektorist asotsiaalsete joodikuteni välja.

Mõned vanemad mutikesed lobisesid vahel  pesu kuivama pannes ning mõned heietasid ka sõjaajast. 

Näiteks tean ma, et Vesiväravat mööda liikunud raudteelt tõsteti rongidelt kunagise Hirchi sanatooriumi õuele virnade viisi haavtuid; et minu maja keldris lasti maha maja endine omanik; et kunagi oli keset hoovi väike pargitaoline õueala.

Lisaks tean ma ühte naljakat lugu seoses etendusega "Kratt", mis on tihedalt seotud tegelikult tänasest kuupäevast rääkimisega.

Inimkonna mälu peaks mahutama väga palju ning see kõvaketas, mis meil kuklas kollektiivselt olemas on, et tohiks kunagi unustada, mida tundsid need inimesed, kes 9. märtsi kargesse ja selgesse taevasse vaatasid ning lennukeid nägid. Tundub, et mõned kuupäevad lihtsalt on need, mis jäävad. 

Kusagil 90.ndate alguses oli mingi ajaleht, mis oli kopeerinud 11. ja 12. märtsi surmakuulutuste lehekülgi.. Seal kirjutas ka naine oma mälestustest. Sõnasõnaliselt ma seda ei meenuta, aga rääkis üks ema, kes otsustas oma 10-aastase pojaga minna õhtul Nõmmele tuttavate juurde, nad suundusid rongijaama, kui kõrval käis kärgatus, miski varises ja ta tõmbas poja enda vastu ning varjus mingi hoone seina äärde. Ta hoidis poega süles ja temast kinni (ma ei oskagi kirjeldada, aga selline emalik haare), kuni tundis, kuidas käed muutuvad järjest niiskemaks. Ta poeg oli saanud meelekohta hoobi ning ema ootas pommitamise lõppu, järjest jahedamaks muutuv laps tema põse vastas...
Ma vahel mõtlen, et elu ei saa selliseid asju inimesele teha, ei kujutaks ette, kuidas ma suudaks edasi hingata. Aga linn taastus, inimesed elasid edasi ning - me oleme pagana visa rahvas.
_____________________________________
Pildid internetist*

Millest algab allakäik?

Pesematusest, pesematusest algab allakäik. 

Millest saab aga alguse suutmatus/tahtmatus ennast pesta? Laiskusest.

Laiskus viib milleni? 

Pauside tekkimisele järjepidevuses. 

Milleni viib pauside tekkimine järjepidevuses?

See viib lünkadeni.

Mis viib lünkadest edasi?

Rumalus.

Mis järgneb rumalusele?

Pidetus ja vead.

Mis saab vigade ja pidetusega?

Elusuured prohmakad ja muud jamad. Missugused võivad olla elusuured prohmakad ja muud jamad?

Vaatame: varajane suguelu, varajane sigimine, lollusest kaasaminek kuritegevusega, droogid ja joogid, vahelejäämised, koolist puudumised, haridustee katkemine, madalapalgalisele ja mustatööle minek, sest kes tahaks nt algharidusega ja pururumalat, teismelisena knocked  up beibe tööliseks võtta. Sest ta on ju  piiratud ja vägagi ebastabiilne tegelane.

Aga enda meelest hullult lahe tutt. 

Meeldib poistele ja on pop, seda ju näitavad ka loendamatud selfid ning punane pardisuu. Lisaks hüsteerilised emotikonid iga postituse juures, igal ajal, igas sotsiaalmeedia võimaluses (hahahaa)

Ja pesematuse all ei pea ma silmas sugugi füüsilist kasimatust, vaid ka moraalset ja emotsionaalset normide, teeside ja kreedode rästikupulmakera sarnast pundardit, mis on noore inimese hukka ja punesse ajanud.

Poeg astub ema jälgedes

Emaarmastus on ülim. Jõuliselt hingetungiv teadmine, et keegi on hea või veel parem kui sa ise - see paneb rinna uhkusest kummi. 

II koht jutuvõistlusel!!!

Pojal pole kahju lubada teksti ilmale paista:

"TAGASIVÕETAMATU

„Mina jään,“ mõtlen ma, kui tunnen jälle, et miski tahab minna minust eemale ja pooleks. 

Hea meelega võtaks selle tagasi, aga ei saa, sest nii see juba looduses on – mis lennus,  see läinud. 

Pigistan ennast kõigest jõust kokku ja ütlen, et ei tohi, ei tohi, ei tohi.

Kui mul oleksid hambad, siis ma krigistaksin neid, sest niiväga püüan ma ennast tagasi hoida.

Tean, et minu lähikonnas on veel neid, kes jäävad. Sama pingsalt ja sama suure jõuga.

Kuulen teisigi lausumas, et mina jään ja mina jään.

Siin ma siis nüüd olen. Jäänud. Tean, et vahetevahel pannakse mulle kuskilt väljastpoolt mingi toru vastu ja kuulatakse hoolega ning tean, et kellegi murelik hääl ütleb:

„Kuulge, ma ei taha teid muretsema panna, aga siin on midagi veidrat. Ma ei saa sellest aru.“

Ühel hetkel ma tean, et ma polegi üksi jäänud, vaid märkan sarnasust oma läheduses.

Ka mina ei saa sellest aru. Mul on kitsas ja ebamugav, ma tahaks nihutada enanst paremini, aga ei, keegi on siia jäänud minuga koos.

Ühel hetkel aga tunnen, et mind hakkatakse suruma, tunnen, kuidas ma pean kusagile laskuma, kuskilt väljuma, kuhugi jõudma. Ma ei saagi siia jääda.

Tunnen kuidas minuga tuleb keegi või miski kaasa, ma ikka ei mõista, mis see on ja miks see on.

Tahan hüüda, aga ei saa, kuni tunnen mingit puudutust enda vastas, nüüd ma hakkan häälitsema ja samas kuulen kohkumusega, et keegi häälitseb veel.

Ma hingan ja tema hingab, mu süda lööb ja tema süda lööb.

Ma tahaksin midagi teha, aga ei mõista, miks ma teen asja ja kohe tuleb keegi veel kaasa.

Mind antakse kellegi sooja rüppe, ma näen oma ema silmi ja neis on pisarad. Ma näen oma isa kortsus kulmusid ja ehmunud vaadet pilgus.

Ma kraban oma ema sõrmest ja seejärel kuulen ma kedagi ütlemas: „Jah, ema, nii see on, nad on südame ja kopsuga kokku kasvanud.“

„Kas see käib minu pihta?“ mõtlen ma  ja püüan tabada oma ema silmi. Ema aga vaatab kedagi, kes on siinsamas, minu läheduses.

Ma ei hoia veel pead ja ma ei mõista, mis lahti. Läheb päris palju tunde mööda, enne kui taban ära, mida mõtles see keegi, kes ütles, et  nad on südame ja kopsuga kokku kasvanud. See võttis palju aega ja energiat. Kõik, kuidas saada riidesse ja minna väljakäiku ja õppida ja seista ja sportida ja tantsida. 

Aastaid hiljem, kui ma olen järjekordsel tsirkusetuuril, kui rahvas plaksutab, komme, lilli ja väikseid kingitusi viskab, kahetsen oma kunagist otsust jääda. Kahetsen südamest, sest jäämine polnud hea. Alati pole kõik asjad head. 

Kui lihtsam oleks elu, aga ma olen kaksik, siiami kaksik."

"Kaetud lauad" Aino Pervikult

Asjade sorteerimine on üllatavalt filosoofiline tegevus. Esiteks saab juurde ruumi; tulemus on esteetiliste väärtustega ning - sorteerimise käigus kerkib üles huvitavaid mõtteid, mälestusi, asju ja hetki. Suhtevaba inimsena saan ma öelda, et veedan oma sülearvutiga ja sülearvutis palju aega. Nüüdki, unetuna oma faile korrastades avastasin ma ühe aine raames analüüsitud raamatukese ja mõtlesin koolmeisterlikult lugeja silmaringi laiendamisele. 
"Vaadeldav teos,  Aino Perviku "Kaetud lauad" (1979), kõneleb äsja ülikooli lõpetanud Eba Kummelist ja tema tegemistest.  Noore naise psühholoogiline, emotsionaalne ja sotsiaalne areng lõhutud ajaplaaniga jutustuses haarab endaga kaasa kirjutamisaegsse olmeruumi, kus segunevad Eba ja tema muuseumikaaslaste Viivi (jõukate vanemate ainus laps, kes armastab elada vallalise keevalist elu ning kes ei pea suuremat lugu ajast); Inese (küps ja eneseteadlik muuseumidirektor, kes raamatu jooksul kaitseb väitekirja ning saab 50) ja Meeri (muuseumis erinevaid töid tegev, raseduse tõttu abiellu kohustatud, kuid seal üpris kummaliseks muutuv naine, kes lõpuks ilmutab üllatavat ärisoont) elud. Need lõimuvad ja põimuvad ning mõjuvad kuidagi kergelt irratsionaalsetena – Viivi, Eba ja Joeli osalemine armukolmnurgas ning Eba tinglik harjumine Viivi ja Joeli abiellumisega. 

Lukku on sissekirjutatud omamoodi fiktiivse Eesti kultuuritegelase, õpetlase, elu ja ilma näinud Johanna Kenti uurimisobjektiks olemine – Ebe ja tema kaaslased on Kadriorus asuva muusemi töötajad, Ebe teeb Johanna elu kohta avastusi, selgitades tema kaasaegsetega vesteldes välja tegeliku surmaaja ning matmiskoha; Ebe soov kirjutada oma dissertatsioon Johannast ning avastus, et ainest pole piisavalt seda lõplikult valmis kirjutada. Johanna Kent tundub olevat sümbioos Lilli Suburgist, A.H. Tammsaarest, Fridebert Tuglasest ning lisaks võib täheldada teatud sarnaseid jooni Ado Reinvaldi tütre Liisa Perandi eluga. Need mõtted on aga pigem mulje kui tegelikkus.

Eba on igati kaasaegne: haritud, oma koduga (milleks osutub ema ja tolle onutütre Klaara turul äritsemisest saadavate tuludega soetatud kooperatiivkorter – väga kõva sõna tolle aja kohta), ihade, soovide, keeldude ja vastakate tunnete võrgus siplev inimene. Ilmselt võluva välimusega ning väga tegus naine, kellele meeldib käia hästi riides, olla hügieeniliselt korrektne, süüa toekalt ning kes armastab kohvi juua. Ebe karakteris joonistub välja teatud turvatunde vajamine oma isa järele ja sellega seonduvalt tekkivad keeruliselt ruudulised meessuhted – olles joobunud vabamõtlejast ja – jooksjast Haraldist (tema esimene seksuaalkogemus), olles kummastavalt segamini ja armastuseta muusiku Joeli võrgus (näib, et mingil määral hindab Ebe just Joeli musikaalseid omadusi, ei enamat) ning lõpuks alfaisase käitumisega abielus Gunnari armuke, kes naudib Ebe iseseisvust ja võimalust temaga lõõgastuda.

Et kunagine süütegu teda katkestatud rasedusest närib, selgub alles jutustuse viimastel lehekülgedel. Kuid pidevalt sidet, kontakti, hingelise tühimiku täita sooviva Ebe hing näib saavat rahu just tütre sünniga, kus ta mitte just kõige esimeses nooruses olevana selle kõige suurema siduja sünnitab.
Omamoodi paeluvaks on ka ühtepidi tuttav ja samas ometigi muutunud Tallinn kirjandusliku ruumina - selles liiguvad kõik tegelased, kohad ja paigad on tuntavad ning mis üllatuslik - tänaseni alles. 
Kokkuvõtvalt on tegemist napisõnaliselt huvitava olmeromaaniga, mis annab aimu tavaliste inimeste harilikest toimetamistest ladusas keeles ja intrigeerivalt lihtsa loo mitmete kihtide vahel."

TV on pelk tühjus

Tegelikult ka. 

Mistahes kanalit ei vaataks, siis tulevad sealt sellised valikud:

*tõsielusarjad moeloojatest, kokkajatest, leiutajatest, tegelikest koduperenaistest, puuraiduritest, rasketest teedest, keerulistest autodest

*kuritegu, kuritegu, kuritegu

*sari vampiiridest, huntidest, vampiirhuntidest, tulnukatest, nüüdisjumalatest, vanadest jumalatest, tulnukhuntidest või kõikidest muudest tulnukalikest eluvormidest

*üleloomulike võimetega ja paralleelmaailmas elavad inimsööjad

*kordus (laulu, näo, tantsu)saated

*türgi, itaalia, hispaania sarjad

*äärmuseni mõttetud multikad

*äärmuseni mõttetud pallimängud ja vormelid.

Miks on  harva midagi tegelikult head? 

Teet, Kallas Teet

Olen korduvalt tsiteerinud öökapikat "Nigulistet". Tunnistan ausalt, et ma isegi ei tea, miks ma sellesse raamatusse nii ülepeakaela kunagi sukeldusin. Ilmselt oli see üks esimesi avastusi nostalgiast, mida ma võisin teada, inimeste kohta, kes võisid olla olemas.

Kasutasin postmodernismi kursusel teost uurimisobjektina ning selle raames ma otsisin üles ka kirjaniku enda. Pärastlõuna tema hädavaevu mööblit ja mind mahutavas töökambris oli aüllatuslikult põnev. Milleks ma oleksingi pidanud siis valmis olema, kui mitte huvitavuseks?

Neli sõpra kirjandusliku ruumina 60. ndate Tallinnas. Muide avastasin selle nelja sõbra motiivi Teet Kallase venna, Olimar Kallase koomiksitest. Kui ma kirjanikult küsisin, miks neli sõpra, ei osanud kirjanik kohe vastata, mõtles pikalt ja ütles, et ju siis nii see lihtsalt oli.

Ühel õhtul ma sõrmitsesin taas "Nigulistet" ja püüdsin mõtestada teose lumma.  Noored ja vihased mehed, vabameelsus, kunst, kultuuriringkond, põnev olmeline askeldus ja muidugi  - armastus. Õigemini hüljatud armastus. 

Läbi vilksatavad tegelased nagu Enn Vetemaa, Teet Kallas ise, näitleja Kose Peep (Jaan Saul?), lastekirjanik Malm (Eno Raud), Ave Alavainu, Eve Kivi ja Ants Antson 

Küsisin  tookord Avo  ema korteri kohta - tuli välja, et see on praeguseni üks selline kommuunikorter, mida kasutavad näite- ja kunstitudengid, kes alles alustavad pealinlikke eluviise.

See oleks nagu põlvkonnaromaan, kerge viide sõjaaegselt sündinud laste kasvamisele kolhooside vaimus, linnakividele sattumisest, nooreks olemisest, ahastamisest, leidmisest, otsimisest, kaotamisest, tunnetest, mõtetest. Ning seda laialilõhutud aja ning jutustamisviisi poolest.

Igatahes ma vahel tunnen füüsiliselt sellest teosest kumavaid lõhnu ja maitseid, hetki ja meeleolusid.

Meeldib, kuidas autor on kirjeldanud augustiorkaani (mitmes teoses läbiv teema); kuidas käsitlenud ja lähenenud vanade talude olemasolule (kah mitmes töös vallandunud motiiv).

Toomas Randmaa on väga põgusaks põikekarakteriks "Eiseni tänavas" (Kunderi tänav ilmselt). 

Nad on filmilikult mõnusad, jutulikult lahedad, siin, minu kõrvaltänavas. Teate küll, eks?

Aja taha minek

Ikka ja jälle jõuab inimene mõttekäikudes hetke, mida meenutades ta mäletab täpselt kõike: ilma väljas, inimesi ruumis,  ruumi kujundust, kes mida ütles, mis kellelgi seljas oli. Kuidas keegi käitus ja missugune käekell kellelgi olemas oli. 

Miks?

Sest tihti on üks viiv,  mille jooksul paisatakse sinu teadvus, mõte, hing, süda, tunded segi ja kontiinium voolaks nagu täiesti muust materjalist sinust eemale, mööda, kaugele.

Nagu Lucy, kes käivitab 100% ajust ning hakkab oma kehaga manipuleerima, suudab peatada aja, suudab kiirendada aega, näeb puudes toimuvat ainevahetust.

Kujutan ette, et Lucyga toimuv haakub omal moel Bahtini kronotoobiga - ajapaigaga - ning  sa tõesti tunnetad, kuidas kellegi välja öeldud sõnad lendavad sinust mööda  analoogselt  Matrixi kuulidele: sihikindla hävitamisega, kuid aegluubis, leides üle oma aja ja paiga, sekundi, mil ta tekitab oma kahju või pöördub trajektoorist kõrvale või tabab midagi muud või kukub lihtsalt maha.

Nii kuulsin ma kaheksa aastat tagasi kuskil vabariigi aastapäevajärgse päeva kanti ema kohta - ruum ja aeg peatusid ning hakkasid seejärel meeleheitlikul kappama.

Täna, aasta tagasi, istusime isaga keskmise suurusega uuringuteruumis, ümber kaheksa arsti ning isa sai halastamatu sõnumi. Nagu kuul, mis tabas ühe sihiga ja täiesti üheselt mõistetavalt.

Täna, aasta tagasi, ma veel ei teadnud, et....

Nüüd aasta hiljem ütlen - mul oli hea isa. 

Analüüsiga puhe

Jaa, pealkirjas olev puhe on sõna puusse lühike illatiiv analoogselt sõnadele öö, töö ja soo.

Mitte minestada.

Aga...olen alati olnud mõõdukalt üllatunud sellest, kuidas inimesed võivad tigedusest kumisevate sõnadega mulle kohta kätte näidata ja tõestada, et minu analüüsioskus ja vaatlustulemused on pehmelt öelda nii mööda, et ma peaksin ilmselt kõik oma kalli koolituse tulemina saadud teadmised andma tagasi kõikidele nondele õppejõududele, kes nägid vaeva ja püüdsid minust haritud naist teha. 

Sõnaga, ma sain mõned kirjad-kommentaarid, sest kuidas mina, kirjandusteadlane, olen julgenud kiita Browni-sugust...eee...kirjanikutaolist moodustist. See olevat küündimatuse uus tase, et ma üldse olen puudutanud ajalooliselt ebatäpset udu ning selle põhjal mingeid sissekandeid korraldanud. 

Põhimõtteliselt võis mõnest suunatud kirjutisest välja lugeda, et olen saastam saast, kui saast ise ja võiksin põleda ereda leegiga. 

Sest mitte ükski endast lugupidav ja lugeda armastav isik ei loe taolist jama.

Hahahahahaha.

Jama on määrsõnadest pungil kiim pehmekaanelistes kiirteostes, mida saab hulgi ja odavalt osta, kuigi ka nende hulgas on olnud üllatavaid leidusid. Selliseid, mis oma sisult peaksid olema pigem kuskil põnevike juures, kuid trükilt on igakülgselt kokku hoitud. 

Mary Higgins Clarki "Armastab muusikat, armastab tantsida" ning "Karje öös" on vahest veidi nõrkade ja skemaatiliste karakteritega, kuid tunnistan ausalt hoogsa lennuga kirjutatud ja kujutatud. Filmilikult, ma ütleks isegi. 

Nagu kadunud Toomas Liiv loengutesse tulles avas oma portfelli ning sealt Õhtulehe või Kroonika välja võttis ning neid luges, vaatamata sellele, et ta tegelikkuses oli tunnustatud kirjandusteadlane -ja kriitik.

Lugu saab kõikjal näha ning see kuri kommenteerija unustas ära - Dan Brown kirjutas fiktiivse loo.

Kooliaasta pikemaks ja suvevaheaeg lühemaks?

Ok, siin pole enam midagi vehelda, sest otsus on tehtud, aga juhtusime siiski vaidlema sellel teemal ning üks lapsevanem ütles, et  suvise koolivaheaja peaks veelgi lühemaks tegema. Et tema ei jaksa oma lapsele nii pikka suvevaheaega sisustada ja parem oleks, kui laps oleks kontrolli all, sest kui niisama passib, siis hakkab pättusi tegema. Sest enam ei saavat lapsi koolivaheaegadeks maale saata ja laagrid on kallid ja mida need lapsed siis linnakividel ikka teevad.

Mina seepeale, et miks peab lapsele suve organiseerima igaks päevaks ära? Kas laps pole ise suuteline midagi välja mõtlema või tegema?

Seejärel selgus, et ka õpetajatel on väljateenimatult pikk puhkus, õppeaasta sees ei peaks 9 kuu jooksul nii palju pingutama, vaid tuleb pinge jaotada 10 kuu peale ja siis kaks puhkavad nii lapsed kui õpetajad....

Tahtsin hakata nuge, kahvleid, taldrikuid loopima...

Meie niigi olematut rohelist ja valget aega ära võtma, lühendama, vähendama?!

Ainult 12 aastat oma elust saavad noored elada suvel nii vabalt kui vähegi tahavad, ülejäänud elu tuleb arvestada töötamise ja töö iseloomust tulenevate võimalustega, mis reeglina on üpris napid. 

Uiii, mul hakkas peas kohisema ja pahisema...

Milline nartsissistlik kasvatamine on praegu moes.. Millise karuteene lapsevanemad oma edukultuses teevad....

Kas lastelt ikka küsiti, kuidas nemad oma kooliaegu tahaksid liigendada? 
Ei taha hästi uskuda, et nad vaimustusest kiljuvad, mis sest, et saab lobjasel ja vastiku ilmaga arvutis istuda (palju neid vanemaid on, kes üle-eestiliselt saavad minna suusatama kuskile suusakuurortisse?)
Mitte üht sekundit ei annaks ma suvekuudest ära, aga et nüüd peavad õpilased 12. juunini põhimõtteliselt venitatud koolitegevuses osalema...