Hiljuti viitasin TV tühjusele ning sain mitmeid vastuseid. Üldjoontes oldi pigem vastu kui poolt. Minu mõttekäikudele siis. Et vahel tuleb väärtfilme ka.
Aga ma siin mõlgutasin mõtteid ning avastasin, et ka raadio on sama tühi.
Väga üksikud kanalid annavad väga üksikutel hetkedel väga üksikuid häid saateid.
Vahel tuustin ma arhiivides ning näpu alla satub ühte ja teist. Mõned annavad mõtteid, vahel kasutan mõnda asja tunnis, vahel mõneks loomevahendiks.
Aga üldiselt küll, kui juhtungi raadiot kuulama, siis mõtlen - kas selle teksti vahendamiseks on vaja üldse osata rääkida (kusjuures ma tunnistan, et raadiodiktorite- ja saatejuhtide diktsioon on reeglina suurepärane, süntaks hea, kõne korrektne, aga see tekst, tekst, tekst...).
Eriti valusalt riivavad mul kõrva need saated, kus mitte nii hea kõnesokuse ja hääldamisega, koolitamata häälega tavainimesed kas õnne soovivad või arvamust avaldavad.
Raadioga seonduvad mulle vanavanemad, eriti vanaisa, kes "Ameerika häält" laupäeviti kuulas ja vanaema, kes uudiste lõppedes alati kõik "Vaik, vaik!" kamandas, sest ilmateade oli maaainimesele eluliselt oluline.
Muidugi on see ülikriitiline talumatus ilmselt ka lihtsalt stressist tingitud - siis olen ma alati tõrges ja tige ning miski ei meeldi, aga no... proovige eelarvamuste vabalt kuulata mõnda hommikusaadet.
Kuula ja sa kuuled, vaata ja sa märkad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar