Püüd jäädagi iseseisvaks

Seni kuni ennast mäletan mäletavat, olen ma alati tahtnud olla iseseisev ja täiskasvanu.

See tundus lapsena nii köitev - oled suur inimene, otsustad ise, kas ja mida sööd, mida selga paned.

Et täiskasvnauks saamisega kaasneb ka suurenenud vastutus ja tihedam elugraafik. Ise emana mõistan ma nüüd oma raamat rinnal magama jäänud ema ikka väga hästti.

Kuid mitte see pole teemaks.

Mõtisklen just iseseisvaks olemise üle. See on köitev ja oluline. Oma poegasidki kasvatan ma iseseisvateks.

See on märgusõna kogu vastutusohtraks suureks olemise ajaks.

Iseseisvana tead sa kuidas kulutada raha, milliseid otsuseid vastu võtta, kuidas riietuda, kuhu minna ja mida teha. See on oluline.

Kui lapsena oli tähtis iseseisvaks saamine, siis vanemas eas on  päevakorras iseseisvaks jäämine.

See on lausa kummaline, et 92-aastane vanapapi soovib lube pikendada, tervis lubavat ja tänu sellele on tal vabadus liikuda....

78-aastane endine kooliõpetaja on nii hõivatud oma isikliku elu  korraldamisega, et tütre palve lapsi hoida ei mahtuvat hetkel päevaplaanidesse - õpi olema iseseisev, sa ei saa terve elu minu peale loota. Etc, etc, etc

See võib hirmus tunne olla, kui sa vanaduses ei saa enam ise enda eest hoolitseda ega olla. Tead, et nüüd enam edasi ei saagi..

Möödunud jaanuar oli kuidagi pikk

Veider, suisa veider - jaanuar oli kuidagi ebaloomulikult pikk.

Töökohavahetus, viimane auditoorne õppenädal, spaa, papaga linnaskäik, poiste haigestumine, õdede liidust väljaastumine, juuksur - palju tegemist, aga ometigi kuidagi aegalselt läks...

Luuleõhtu, sõbratari lapse hoidmine, kuid ikkagi, kuid ikkagi

See niiske-külma talve vaheldumine on ka justkui üks lõputu küünlapäev...

Nüüd on veebruar.

Ometigi kuidagi kiiresti tulnud, vaatamata sellele aja venivusele.

Kuidas kasutada kõrvitsat?

Eelmisel kevadel sai suure hõiskamisega kasvatatud kõrvitsaid. Tõime taimed, kaevasime peenrasse ja nii nad siis kasvasid ja vohasid.

Sügisel korjasin saaki - üks suur ja üks väiksem kõrvits.

Väiksem vili otsustas vabatahtlikult mitte jätkata toaseesmist olelust ja vajus ühe ööga põrandale laiali.

Suurem kõrvits aga jõmatab võimsalt laua all.

Planeerisin teda kasutada jõuludeks salatisse.

Osa isale, osa vennale, osa endale. Jõulude aegu läksid asjad nagu ikka.

Palju sehkendamist pelgalt paaritunnise mõnu nimel.

Nüüd siis see oranž kera on jätkuvalt tükkis ja koos ja ma ei tea mida teha.

Kuidas kasutada kõrvitsat?

See pole mingi metafoor, eufeism ega varjatud tõde - täpselt nii ma küsingi - mida temast teha?

Igapäevase rutiini ratas

Sõnaga - auditoorsed loengud on läbi.

EÕL-st astusin välja - kohustuste nimekiri vähenes.

Nädalavahetus spa-s kulges kenasti ja lõõgastavalt.

Külm oli Pärnus, kuradima külm oli.

Nüüd loodan igapäevase rutiini ratasse loominguliselt sukelduda.

Kaubakeskustest kasinalt

Saapakontsal kulus plekk läbi.

Väljapunanuna tuli sammud seada lähimasse keskusesse ja 10.30 hommikul tabas üllatus - remont.

Ma ei kirjuta siia neid sõnu, mis üle huulte pudenesid, sest need olid obstsöönsed.

Eesti Posti kontoris lookles 20-minutiline saba.

Mõistlikku kalendrit kaupluses polnud.

Kuid raha kulutasin.

Õppevahenditele, riietele, sportjalatsitele.

Pojad viisin kinno. Samal ajal leidsin teises kaubakeskuses kingsepa, kes naks-naks-naks kontsaplekid korda tegi.

Kasiinos käisin - esimest korda 11 aasta jooksul. Vapianos einetasin.

34. käekoti lisasin oma kollektsiooni.

Kaubakeskused kumisesid inimestest, kubisesid kaupadest ja allahindlustest - aga vajalikku otsi tikutulega.

Kuuse minnes astub asemele asine uue aasta argipäev

Nii ongi.

Iga-aastane jõul on selleks korraks päädinud.

Kuusk annab uues aines nimega küte endast parimat, ehted on detsembrini kotis ja kapis ning kõik päkapikke, jõuluvidinaid, puna-rohelis komplekte meenutav samuti ära pandud.

Uue aasta argipäev astus asiselt tuppa.

Eilsel koosolekul, mis üle ootuste kergendatult lõppes, vabastas mind jälle ühest ahelast.

Ma olen rahul.

Meeldivat ja parimat aastat!

Sellel aastal ma andsin lubaduse, et ei anna lubadusi.

Liiga raske täita.

Liiga keeruline sammuda lubadustega vooderdatud radadel.

Las läheb rahulikult ja töiselt.

Aasta teeb enesest kokkuvõtte - päädiv 2012

Ma sain 36, pojad 9, vend 39 ja isa 58.

Mis siis juhtus? Võtaks kuude kaupa ette:

*Jaanuar  - tasemeõppe sügissemestri sess, teabepäeva korraldamine ja läbiviimine

*Veebruar - tasemeõppe kevadsemestri algus, esimene kohting R-ga, toetusmarss linnas

*Märts - suhtearenemine R-ga, kõnelemine õpetajate streigil,  R-i isa raamatuesitlus, kihlumine, abieluavalduste sisseandmine

*Aprill - kokkukolimine R-ga, pulmade planeerimine, konverentsiks ettevalmistus

*Mai - kihluse lõppemine, suhte mingimäärane virelemine, konverents, suhte lõpetamine raamatulepingu saamine, esimese kursuse lõpp

*Juunis - puhkuse algus, reis Ida-Virumaale, raamatu kirjutamine, tutvumine it-mees K-ga ühest ametist, kerge suhte tekkimine, päeval, mil pidin abielluma, tuli 16 aastat kaaslasena olnud kass magama panna.

*Juuli - puhkuse jätkumine, raamatu kirjutamine, fotosessioon L-ga, suveetendus Haapsalus, õhtune pidutsemine linnas, raamatu valmimine, puhkuse lõpp, kohtumised K-ga

*August  - suvepäevad Otepääl, poegade sünnipäev, muinastulede öö Lennusadamas.

*September - viimase kursuse esimene sess, meedikute streigi algus, meie ühenduse toetusatribuutikaga möllamine.

Oktoober - streigi lõpp, otsus vahetada tööd

*November - raamatuesitlus, tööintervjuud, isa ja venna sünnipäevad.

*Detsember - proovipäev uues kohas, palju külalisi,  väga meeldivad jõulud,viimane päev taastusravi õena, traditsiooniline Toomas Liivi õhtu.

Ja nüüd lõppeb see intensiivne, sündmustetihe ja lõbus, paljutähenduslik aaasta.

Eelviimane päev ja...

..Toomas Liivi sünni-aastapäev.

Täna on traditsiooniline surnuaed, küünlad, luuletused, istumine minu juures.

Kolm aastat tagasi ma leinasin. Teda ja ema.

Kolm aastat hiljem, pärast surmast raamatu ilmumist, tunnen, et see lein on läbitud ja nüüd on asjad selgemad ja pisarateta.

Ma saan mõelda nii emast kui Toomas Liivist selle ängistava pitsituseta.

Ja täna on jälle Toomas Liivi õhtu.

Töölt tulekuga asjade lasu

Täitsa hämmastav kui palju esemeid koguneb inimesel viie aastaga.

Pesemisasjad, tass, jalatsid, taimed, materjalid..oehhh.

Tuli, tõin ja panin oma koju.

Viimane öövahetus sai tehtud.

Õde, aga mitte enam palatis.

Viimane vahetus...

...lõppeb 24 tunnise maratoniga napi inimasustusega osakonnas. Näis mis saa või mis mitte.

Jõulude vaba(n)dus

Nii. Kuusk, toit, kingitused, eksalteeritud lapsed, soe tuba, hea seltskond.

Aga tegelikult ma lõpetaksin kaasaegsete traditsiooniliste jõulude tähistamise ja tooksin tuppa õled, keerutaksin tule kohal seakülge, räägiksin armsamale jutte ja me armastaksime terve öö. See juba oleks ...jõul

Kahju kannatades

Kahjusid tekitab inimene endale ja teistele, loodusele. Loodus tekitab kahju inimesele.

Oma laastamistööd võivad teha kosmos lendava asteroidi näol, maalihked, mudalaviinid, üleujutused, keeristomid, liiga külm kliima, liiga soe kliima, saaste.

Põhimõtteliselt kordub ka kahjudes tekitajatena maa-õhk-vesi-tuli neliainus.

Tulega tekitatav võib olla kahetine - tuli puhastab ja soojendab, aga ka hävitab. Nt metsa, maja, linna, auto, lennuki, laeva. Nt riided, naha ja ka juuksed.

Ma olen tuld näinud erinevates kohtades, juustes aga esmakordselt. Ja see pilt pole just joovastama panev.

Põleb kuusk ja põleb tuba vaimus jätkates:

Lauaküünlalt sütitavalt särama lõid juuksed

nüüd on kuulda ainult krussis loki nuuksed

Eile sügis aasta lühima päevaga lõppes, aga maailm mitte

Sedasi siis. Kusjuures tuleb tunnistada - mingi kerge värin oli hommikul pisut sees.

Ostlemas käisin samuti tavapärasest rutem. Õhtul olid külalised.

Paljud inimesed helistasid - oma kümme telefonikõnet tuli kokku küll.

Elame jälle talves, kuid teadmises, et päev hakkab pisut pikenema. Praegu seisab ta paigal. See päev. Toimub nö päikeseseisak.

Kas viimne sissekanne?

Nii küsisin ära. Kas ma tegin viimast klahvidel tähekombinatsioonidest sõnu?
Ei tea...

Sööb ja salgab

Vahel ei suuda inimveidruste piire enam üldse mõista - miks midagi teha ja siis seda halvustavalt  salata.

Nagu tobedus või nii ju?

Miks lasta endal aega kulutada asjale, mis  sisuliselt ikkagi ei meeldi?

Krudisev

Eile polnud füüsis võimeline tegelema välitöödega.

See-eest tulin just tagasi õuest varastel hommikutundidel praegu ja... nii külm on. Lumi sädeleb, aiateibad pauguvad, labidaga kokkupuutudes jääkülm kristallivesi ümiseb..

Võimelda ma ei viitsi, lund rookida küll.

Ja nüüd soojas toas jumalikku kohvi juua..

Energiat andis see miinuskraadides kühveldamine täiesti omamoodi..

Sarnane välimus, sarnane hääl?

Oma ema lapsena aeti meid telefonis alates minu teismeliseeast tihtipeale segi. Lisakas märkimisväärsele sarnasusele meie füüsises olid hääled samuti väga ühte plaani hoidvad.

sama on täditütre ja tädiga.

Lapsepõlvesõbratar ja tema ema - see on selline geneetiline printsiip.

Aga hiljuti ma vaatasin ühte filmi, kus peaosas Renee Zellweger ja märkasin, et lisaks näojoonte hämmastavale ühildavusele on ka hääletämber Ellen Pompeoga (Grey anatoomia)samakõlaline. Teema hakkas huvitavam ning ma leidsin veel analoogseid paralleele:

*Teri Hatcher (Meeleheitel koduperenaised) ja Wendie Malick (Kaunitarid Clevelandis)

*Elizabeth Taylor ja Holly Kiser (mingi modellisaate võitja).

*Adela Noriega ja Marlene Favela (mõlemad ladinaseebi tähed).

*Jeffrey Dean Morgan (Magic City) ja Javier Bardem (No Country for Old Men)

*Ian Somerhalder (Vampiiripäevikud) ja  Rob Lowe 

*Portia de Rossi (kunagi oli Ally Mcbealis) ja Drea de Matteo (Sopranod)

Ja ilmselt võib seda jätkata ja jätkata ja jätkata

Kas tunded küsivad, kui nad tulevad?

Vaimses tervises on probleem, et kas tunded küsivad rassi või muid olulisi näitajaid?

Minu meelest ikka natukene küsivad.

Igatahes kaduda võivad küll valest asjast...

Rongid

Aiman, mida Anna Karenina perroonidel tundis ja millest mõtles, kuigi oli pururumal naine.

Ma mõistan täielikult seda väljendit - rong tõmbab enda poole.

Nendes on mugav sõita. Istud vagunis, kilomeetrid kihutavad, saad kohvi juua, arvutis istuda, juhuslikke inimesi vaadelda.

Kuulata nende kauget signaalitamist ja vaadata, kuidas nad mööda uhades ülejäänud maapealse liikumise seiskavad.

Rongid, viivad kaugusesse..

Trauma

Oktoobris käisin ma ühel kohtingul ning sealt tulles koperdasin ma nii õnnetult, et parem jalg tegi nõks-nõks hüppeliigesest ja põrguvalu kiunatusega liipasin ma tookord lähima taksoni.

Ja haige koht jääb ju alati ette.

Ma olen oma jalga väänanud viimaste nädalate jooksul korduvalt.

Eile ma sain noorema poja abiga trepist üles ja tuppa - no lihtsalt õudne, kuidas intensiivne 5-6 palli valu paremast jalast jälle läbi jooksis..

Trauma, kunagine vana rahvatantsutrauma, annab ikka tunda...

Elastik ja Diclac-geel. Olemas. Pidevalt.

Tuli hüpnotiseerib ennast vaatama

Kes meist poleks jaaniõhtul lõkke ääres vajunud mõtlikult istudes tuleleekidele vaatama...

Kui lauas põlevad küünlad, siis tekkib mingi seletamatu võlu juurde, varjud seintel. Kaminauksest silmitsevad meid oranzhid tulekeeled ja viivad täide oma nõudlikke otsuseid.

Tuletikuga kõrvetaustunne on lapsepõlvest meeles vist paljudel...

Alates sellest, kui inimene tuletegemise oskuse omandas, on see kaitsevahendiks, söögi paremaks muutmiseks, turvalisuse, soojuse ja ühtehoidmise sümboliks.

Tema on vee ja maa ja õhu kõrval üks NEID.

Mis vahe on proviisoril ja farmatseudil

Hariduse vahe - üks õpib mürke segama akadeemilises kõrgkoolis, teine rakenduslikus.

 

Ammulubatud teadmised vanalinnas(st)

Poegadele antud lubadusi tuleb täita.

Üldse inimestele antud lubadusi.

Vaatasime ükspäev vanadest fotodest/maalidest/dagerrotüüpiatest koosnevad raaamatut vanast Tallinnast (mõistes endisest) ning me otsustasime minna retkele.

Enne olime talvisel fotoseansil (sellega on seotud üks teine lugu) ja lõunatasime linnas (selle koha pealt on pojad puhta minusse - nad ootavad alati huviga selliseid käike.

Pööraselt palju küsimusi oli poistel - miks see siin nüüd on ja mis selle asemel oli ja miks nüüd seda nii nimetatakse ja kuidas siit ikka need asjad läksid...teadmistehimu.

Tegelt on see iseenesest huvitav.

Piparkoogitajad

Muna õpetab kana.

Pojad palusid piparkooke. Linnas käies mõtlesin, miks mitte ise teha. Vormid on olemas.

Ostsin taignad, ostsin glasuurid ja andsin poegadele...

Ja nemad tegid - rullisid taigna, panid plaadile, panid küpsema, pärast glasuurisid.

Köök oli .. no vajas mind.

Aga kausitäis piparkooke on olemas.

Ja nemad õpetasid täna mulle, millal piparkoogid ahjus valmis on.

Nigulapäev

Rahvakalendris on nigulapäev olnud 19. sajandi lõpul üsna tundmatu ja eeskätt teati 6. detsembrit kui ilmade külmenemise tähist.

Tuntud vanasõna „Siim tegi sillad, Nigul needib need kinni” kinnitab tähtpäeva seotust ilmaga. Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasi Berta järgi on saarlased öelnud, et nigulapäeva öö on aasta pikim. Siis pidavat kotkas puu otsast alla kukkuma, sest ta küüned väsivat oksast kinni hoides ära.

Ida- ja Kagu-Eesti äärealadel oli nigulapäev õigeusu püha, kus viidi keskse sündmusena läbi ristikäik. Vanade kirjalike allikate järgi on seda päeva peetud 18. sajandil karjapühaks ja seostatud püha Nikolausega. Nigulapäev oli 19. sajandil külapüha Helbi, Jermakova, Seretsova, Tailova ja teistes setu külades, ka mõnes Ida-Virumaa külas.

Nigulapäeval tõi püha Nikolaus, mitmel pool Euroopas ka püha Martin või mardivana headele lastele pähkleid ja kooke ning andis halbadele lastele vitsa.

Enda esimene seos nigulapäevaga oli raamatust "Hõbeuisud" - vaimustav jutustus Hollandi lastest, seotud Hollandi ajalooga, sealse kultuuriga.

Üks esimesi lugemisvapustusi teadlikuma lugejana.

Vähemalt Madalmaades oli nigulapäev 19.sajandil määramatult tähtis ja oluline.

Nüüd loen siin BERTA-t ja vaatan, et tore teada ja teadmisi teistelegi jagada.

Kaubakeskuses parimal ajal

Nimekirjastatud perevarustajana olen ammu tähele pannud, et parim aeg erinevate keskuste külastamisekss on reede hommikul enne kahtteist ja teisipäeviti enne lõunat..

Miks?

Reedega on see teema, et nädalavahetus algamas, inimesed tulevad endal kärusid täitma ja välja pannakse värsked kaubad. Valik on suur. Erinevatel poekettidel on erinevatel toodetel head hinnad.

Teisipäeval on kauplused tühjad, inimesed enamasti tööl, tooted on head. Vähemalt siis, kui ma olen poes käinud.

Kuna ma aga igasugust ostlemist ei talu (erandid on tööriistakauplused ja raamatupoed), siis teen seda rangelt nimekirja alusel. Enne kontrollin kodus kõik kapid, sahtlid ja varud üle ning reastan ostud.

Poes jälgin kilo- ja liitrihindu. Majapidamispaberitel arvestan isegi jooksva meetri hinna välja ja näen, millal ma missugust kokkuhoidu saavutan. Söön eelnevalt kõhu täis, et ei tekiks ihaostusid.

Aga...kõige kohutavam on käia Kristiine keskuses kell kuus õhtul.... jeerum, et siis jookseb kuul kokku ja see ümbritsevate inimeste paine ajab nutma ja naerma. Kuid... vahel lihtsalt ei saa teisti.

Pojal läksid saapad katki. Enne palgapäeva. Oehh...

Õnneks sattusin kohe sobivatele jalatsitele. Sellega sai ühe kuluartikli jälle ära miinustatud.

Aga need sabad, mis pea puuviljalettideni vooklesid...

Tõttavad, käratsevad, pahurad inimesed. Üks prouakene hakkas mind takka kiirustama, kui ma oma varustusoperatsiooni täites kaupu nelja kotti laadisin.

Õnneks olen ma õppinud selle ära - mina elan ikkagi oma rütmis ja ei loobi asju kotti pelgalt seetõttu, et kellegi pahane silmapaar tüütult laupa ja kaupa puurib.

Kuid kella kuuest linna ilmselt ühes käidavamas kaubakeskuses olla..Ma olen väsinud. Tõeliselt väsinud. Ostlemisest.

Allumatus

Eilne hommik tõi mõningast selgust töö juures. Kolleegidevaheline kõnelus ja sain teada et ei meeldivat minu allumatus:

*et ma keeldun käimast vabadel päevadel osakonnasisestel koolitustel  (täiesti vastuolus töö-ja puhkeajaseaduse ning täiskasvanute koolitusseadusega)

*et ma keeldun töökitli alla panemast t-särki

*et esmajärjekorras ikkagi töö ja siis alles muud asjad.

Ma pidavat olema kange  iseloomuga ja hakkavat vastu.

Mul olid pisarad silmas - ühesõnaga mõtlev inimene, oma aega planeeriv täiskasvanud naine, peab riides käima nii nagu öeldakse. Ja kaks lauset hiljem sain teada, et tegelikult on õed suured tüdrukud ja nendel pole vaja mingit kaitset..

Muidugi selles kanguse osas on osaliselt õigus, aga.... vanemate kinnitusel olin ma kolmeselt ebatavaliselt iseteadlik laps. Ja julge ka.

Aga allumatus? Ma ju ei tõrgu süsteemile vastu. Järgin töödistsipliini. Järgin juhendeid.

Aga ei. Mida peab siis tegema inimene, et ta oleks nö allunud?

Kahed vennad

Ükspäev ma mõistsin, et lisaks minule elavad siin majas täiesti oma iseloomu, välimuse, mõtlemisega, maitse-eelistustega inimest, kellel on oma tutvuskond, sõbrad ja ajaplaneerimised.

Ja tegevused, mis nõuavad kisa, kära, lärmi, asju maas ja laual.

Ja nagu eilegi - poegade parim sõber oma noorema vennaga ja kisa oli taevani .....

11. kuu lubadust ei peetud

Vahel lihtsalt ei jaksanud enam kirjutada. November on läbi. Mitu olulist sündmust on seljataga.

On detsember. Lume ja külma ja  kütmisega. Nagu ikka.

Tuisu ja vinge tuulega. Ja hämmastama paneva lumevaikusega.

Kui üldse lumes midagi head leida, siis on selleks liiklustasasus. Linnakära ei paina. Vähemalt mõneks ajaks.