Neli eksamit ja kolm ettekannet viie päevaga II

Esimene kursus edukalt läbitud.
Valu, ilu, higi, pisarad.
Paberid, materjalid, uus info, uued oskused, uued teadmised.
Oli tore.

Big Brother is watching you

Orwell 1949. aastal kirjutatud "1984" käsitleb totalitaarse riigi kaameratesüsteemi, kus inimestega manipuleeritakse ja nenid kontrollitakse. Kaameraid välja lülitada saavad vähesed. Nüüd selle tobedusega Google mapis on sama asi.

Kas tõesti ikka peab see nii olema?

Orwell oli ilmselt omamoodi prohvetlik, kui ta sellise teose lõi ning ausaltöelda on ju tegelik kontroll inimeste olemuse üle läinud veelgi hullemaks.

Üks klikk ja pank teab sinu majanduslikku seisu, teine klikk ja arst näeb teise arsti kirjapandut, järgmine klikk ja terve sinu sugulussidemete süsteem tuleb e-riigis välja.

Jah - kiirel ajastul on omad hüved. Ei laida internetipanga, i-patsiendi või mistahes muu e-teenuse kasutamist, kuid ikkagi teeb see mind ärevaks.

Big Brother is watching. Me.You, you and you and her and him and you again.

Googlile vaimustushõisked

Google Street View - uus ja moodne mänguasi. Kõik saavad ennast veebipõhiselt kaardil otsida, kõndida oma kodutänaval ja ....zuumida lausa koduakendesse. Enamik lausa kilkab vaimustusest. Foorumites ja teemades kirjeldavad inimesed rõõmuga, kuidas mingil suvalisel hetkel on pildile jäänud kellegi mittesuitsetav abikaasa suitsetamas, kellegi rase sõbratar.

Enamik tunneb karjuvat mõnu pelgalt sellest, et saab ennast vähese vaevaga viia kusagile, kus on tema enese maja, korter, suvila vms.

Internetis on inimesed iseenesest väga avalikud. Igasugustel saitidel. Pisut nutikam ja oskuslikum otsingumootori kasutaja saab küllaldast informatsiooni niigi. Avalikult ja häbitundeta. Pildid, telefonid, meiliaadressid.

Blogid (kasvõi seesama siin. Kusjuures mind on süüdistatud liigselt avalikus kirjanduses). Paljuga sellest infost on nii, et mingi piirini ju võib, aga pagan võtaks - google vahendusel isegi kuivavat pesu oma aias nööril näha, millised aknad ja uksed sul on... ma ei tea. Mulle see ei meeldi. Kuidagi selle sotsiaalse turvakihi võtab väikeseks.

Üks asi on teadmine, et sa oled ISE lubanud ennast puudutavat informatsiooni levitada ja kasutada (no see, kus ma töötan ja õpin ja osalen - need on tegelt sotsiaalsed aktid ning ei oma privaatsuse huvides erilist tähtsust, sest on väljaspool kodu hõlpsasti tuvastatavad), kuid kui ikkagi kõik võivad mistahes kellaajal ja ükskõik kust minu kodumaja aknaid vaadata, siis tundub see sellise lihtsa ja kerge iseenda märklauaks seadmisena.

Mina vaimustusest ei hõiska. Hirmutav on hoopis, et enamik ümberringi sellist mõnuõitsengut tunnevad.

Korra juba kõnelenud, aga - Ravel ja Bolero

Üllatusi täis ja meeleolusid ning infoküllasust tagav youtube.com annab ühele loole mitmeid tõlgendusi ja lahendusi. Üks on Christoph Eschenbach'i juhitud Philadelphia Orchestra esitluses Bolero, kus ma ausaltöelda olen siiras hämmelduses seda vaadates. Pikk ja kiilas mees (väga jõuline ja mehelik kuju, tuleb tunnistada, aga nagu ma olen saanud aru, siis tema sättumus pole teps mitte õrnem sugupool), kes oma läbitungivate silmade ja pelgalt kulmukortsutusega mängitab Raveli ilmselt tuntuimat lugu väga elegantse aususega.

Ravel, kelle olemus ja eelistused elus jäid väga müstilisteks, tundis orkestrit. Nagu ta oma tuntuima loo kohta on öelnud: "Muusikata pala orkestrile", oskas orkestri lahutada muusikast (ei tunne selle eriala terminoloogiat, kuid ma loodan, et saadakse aru umbes nii nagu naise fertiilsus pole seotud naise seksuaalse identifitseerimisega), paigutada ja parendada pillide asetsust ning tundis orkestreerimise nüansse erakordselt hästi (nii vähemalt ütlevad erinevad internetipõhised, kuid teaduslikult mittekinnitatud andmed).

Kuid selles loos on ikkagi midagi väga paeluvat. Selle jõulise trummipõrina ja samm-sammult lisanduvate pillide kokkukõla, mis loodi vene baleriini Ida Rubinsteini esitatava tantsutüki jaoks 1928. aastal, on täiesti ainulaadne (vähemalt minu silmis, eks?).

Ja Bolero saatel võib väga intensiivselt nt mõtiskleda või sedasama blogi pidada või veel teha muid... eee... meeldivaid tegevusi.

Otsuse otsustamatus

Üks närvesöövamaid vastuseid on inimesele kahtlemata: "Ma ei tea".
Õpetajale õpilase ees, patsiendile arsti ees, lõhutud lillevaasi ees, ükskõik kus. Ma ei tea, ma ei oska öelda, ma pole selles kindel.
Huh...huh..uuuuuuu... teeeksin selle peale ja trambiksin juurde pisut jalgu.
Kuid miks ei suuda inimesed otuseid vastu võtta? Kardavad nad mingeid väga kummalisi ja kahtlase väärtusega tagajärgi, mida õige otsustamise juures ju tegelikult pole?
Well. Eks iga inimene teab, kas selgitab oma suutmatust hirmu, horoskoobi või karakteriga. Või kõigega korraga.

Emadusest pisut teisalt

Ema kannab last oma üsas 24192000 sekundit (arvestades tavapärase raseduspikkusega). Aga:

*Mitu kilogrammi emad elu ajal toitu koju toovad? Hautavad? Keedavad? Praevad? Küpsetavad? Vormivad? Lõiguvad?

*Mitu liitrit vett on kulunud elu ajal nõude pesemisele, laste vannitamisele, pesumasinatele?

*Mitu tundi on emad veetnud lapsega õppides, mängides, lauldes, jalutades, jutustades, lugedes, õpetades?

*Mitu kilokalorit on emad kulutanud majapidamisest tuulepöörisena toimetanud laste järelt kraamides, kloppides, läikima lüües ja korda luues?

*Mitu halli juuksekarva on oma emale pähe toonud teismelise perutamine?

*Mitu raha on kulunud aastatepikku elamisele seoses lapsega?

*Mitu korda on pidanud ema oma särki vahetama, sest - piim lekkis läbi, laps viskas putru riidele, krookustamise ajal ikkagi tuli midagi riietele ka?

*Mitu mähet on ema elu ajal lastel vahetanud?

*Mitu korda on pidanud ema tundma südames valutorget, sest tema lapsel pole kõik läinud nii nagu ta oleks tahtnud, laps on saanud haiget ja see on ka emale kriipekohaks?

*Mitu kurdu silme ja suu ümber on tekkinud seepärast, et ema on valvanud lapse haigevoodi juures? 

Kui hoolega mingeid valemeid järgida, siis ilmselt on need ikkagi mingil määral mõõdetavad ühikud, aga seda tunnet, mida ema hommikul ärgates oma poegi lillekesi, isetehtud kaardikest, väikest maiustust ja kooriluuletust lugedes tunda võib - see pole milleski mõõdetav. 

Kena emadepäeva.

Tallink Spa Hotell ja õdedepäev

Teist aastat modereerimist. Kiires tempos kulgenud päev. Eelnevalt otsitud lektorid, ruumid, toitlustus. Järgitud teemat, vaadeldud teksti, leitud põhivaatenurgad. Pandud ettekanded jooksma. Oldud moderaator, juhitud paneeli. Huvitav, väga huvitav.
Sisukad mõtted ja kena koorilaul lõpetuseks.
Pärast oli aga uskumatuna näiv lõõgastus kõrged sukksaapad jalast võtta ja enanst mullivannis, basseinis, õueujulas ja saunades kosutada....
Edukalt kulgenud aeg.

Vein

Vein (ladina vinum 'vein') on marja- või puuviljamahla kääritamisel saadud alkohoolne jook. Veini tehakse peamiselt viinamarjadest. Eestis on veini tegemiseks kasutatud kohalikke vilju.

Veini tegemisel kasutatakse praktiliselt vaid Vitis vinifera liigi viinamarju. Sellest liigist on aretatud üle 4000 sordi. Veinitööstuse seisukohast on olulised umbes 50 viinamarjasorti. Sordid erinevad üksteisest marjade värvi, suuruse, kuju, mahla koostise, valmimisaja ja haiguskindluse poolest.Mõned kõige levinumad viinamarjasordid on: Riesling, Chardonnay, Sauvignon Blanc, Cabernet Sauvignon, Merlot, Pinot Noir, Gewürztraminer, Muscat, Syrah.

Maitse järgi liigitatakse veine kolme rühma: kuivad, poolkuivad ja magusad veinid. Värvi järgi jaotuvad veinid punasteks, roosadeks ja valgeteks. Liigitatakse ka marjasordi järgi, suhkrusisalduse põhjal või kasvukoha pinnase kvaliteedi alusel. Lisaks on kasutatakse veini valmistamisel mitmesuguseid, tihti piirkondlikest iseärasustest tingitud spetsiifilisi tehnoloogiaid, mille tulemuseks on näiteks portveinid, vahuveinid, šerrid, burgunderid.

Erinevad pudelid, erinevad lõhnad, erinevad maitsed...

Vahel korgitakse aga vein kinni...Selline tume vein. Mis mõjub kangelt ja joovastavalt.

Neli eksamit ja kolm ettekannet viie päevaga I

Kuidas on võimalik mahutada päikeseküpsesse peakesesse neljas suures aines materjali - kliiniline farmakoloogia, psühholoogia, reproduktiivtervis ja geriaatria?

Mis valemiga ma suudan majutada kogu selle mahuka paki olulist infot oma mitte just eriti vastuvõtlikusse ajukesse ning auahnena teha need väga hea peal? Oehhh.

Mis valemiga õnnestuks teha?

Well - tuleb teise ülikooliaegsed nipid käiku lasta - lugemine rahulolekus, juua mõõdukalt kummeliteed, lasta ainel enesest läbi valguda. Analüüsida, sünteesida ja järeldada ühes ja samas tempos. Loota oma seniõpitule, oskusele seoseid luua ja ehk on ka kübeke õnne?

Ses mõttes, et kui mul mujal nagu ikkagi ei vea - ei lotos ega armastuses, siis äkki õpingutulemustes?

Tõukside kõrinal kooli poole

Vanemaarmastus on vist üks kõige müstilisemaid, salapärasemaid, ürgsemaid ja maagilisemaid armastuse vorme üldse. See tingimusteta tunne, mis tekib, kui nende juuksed kammida, nendele otsa vaadata, nende põske paitada või kui nendega isegi pahandada.

See sinu rakk, mis oma geenidega inimeseks arenes ja sa lihtsalt näed seal iseennast. Keegi kelle ebaõnnestumised, saavutused, elu-olu ja käekäik on märksa tähtsamad kui su enda oma. Absoluutne ja kõikvõimas. Suutes samaaegselt riielda ja armastada.

See pisike tuksuv süda ja kaela ümber haakuvad käed, kui lapsel on mure. Oma mure. Tillukene ja ometigi nii suur. See, kui sa palavikus laubale jaheda käe paned. See, kui oma laps sulle kaissu poeb ja siis saab räägitud kõik ilmaasjad. See, kui vannist tuleb nii puhtaks pestud inimene välja, et ei tundugi olevat seesama, kes pool tundi tagasi mudase, õnneliku ja katkiste pükstega tuppa tormas.

Mäletades väga selgelt neid silmi, mis esimesi hapnikutõmbeid tehes oma elu alustasid ja kõiki neid öid ja päevi ja tunde ja hetki, mida oled jälginud ja näinud nedega koos kasvades ja arenedes ja siis ühel momendil märkad, et... nad tormavad oma tõukeratastega tuhatnelja kooli poole ja sina hüüad: " Ilusat koolipäeva!". ja juba see väikene ning lärmakas kamp eemaldub suurel kiirusel.

Migreenipäev

Ardi Liivesel on "Retro", seal vaatleb ta kahel erineval elujärgul Asso Eljeni lugu ning nimetab esimest osa "Sinepipäevaks" ja teist "Banaanipäevaks".
Parafraseerides ühte oma päeva, siis saab seda nimetada vabalt "Migreenipäevaks". Pühapäevast alates sättis ja sättis ennast midagi kusagile. Pead pöörates oli kerge tinnitus kõrvades, igal sammul viskas silmanägemise selgeks - aura on jälle muutunud võin nüüd kindlalt öelda. Ja nii see siis esmaspäeva hilisõhtul lahti läks. Päädides lõpuks kiirabi, süstide ja absoluutselt mahamagatud päevaga.
Peas ja peal surus inkvisitsiooniaegne hispaania saabas. Lõhnad, maitsed, helid, inimesed - kõik käis vastukarva. 
Alati küsin, et miks minul? Aga jus siis keha annab lihtsalt märku, et kuule, nii ikka ei saa ja kõik, tuleb ennast pisut muuta. Umbes nii, et ahaaa, sa ei anna mulle üldse puhkust - no vaata aga siis, mida ma olen võimeline sulle tegema.

Lapates vanades kirjutistes

Mõni aeg tagasi siin otsustasin, et nüüd aitab küll ja teen korda oma erinevatele paberitele ja kaustadesse kogutud materjalid magistriõppest - konspektid, arutelud, artiklid. Ka lasin spiraali köita oma loengutes kirjutatud luuletused ja lühijutukesed ja raamatute algused...

Oujeee. Loominguisandale tänatud, aga - hea et ma pole veel midagi paberile ja trükki saatnud. See... see oli nii õudne. Lombakate lausete ja piiratud sõnavaraga, vigase süntaksiga tekstid, milles isegi võis leida idee, kuid see kirjutatud stiil...

Kui küündimatu ja silmaklapiline on inimene oma nooruses ja kui palju saab ta targemaks midagi elust ja elult õppides. Iga aastaga kogunev tundmus, et valus, vähem valus, piinav, haletsev, õnnestav õppetund annab sallivusele ja mõistmisele juurde.

Aga need küündimatud tekstid, mida ma kirjutasin.
Välja arvatud üks luuletus sünnitamisest, mis oli enam-vähem. Tõsiküll rohkem vähem kui üldse midagi, aga midagi nagu seal isegi oli....

Aed

Kevad.
Ilm.
Labidas.
Reha.
Kaevamine.
Lihtne ju.

Ükskõik missugusele küsimusele vastates

Öö. Männitüved, mis kolmandalt korruselt paistavad. Pimeduses. Vaikselt hingates ja vaikselt küsides. Küsides kõike. Vastates kõigele.
Olles nii lähestikku, et iga väiksemgi kurd, õnarus ja nahalapike tunnetab teist nagu iseennast. Läheduse mahedus ja maheduse lähedus... Tundmaõppimine. Mõistmine. Arusaamine.

Lepitus

Lähedase inimesega tunda samaaegselt armastuse paratamatust, paratamatuse armastust, elu ilu valu ja võlu, olla tema kõrval ja samas lahus - seda on palju ja see on kurnav.

"Nigulistes" on üks lõik, kus Tom nutab oma voodil patja, kuna värskelt on lahkunud näitleja Kose Peep (Jaan Saul IRL?). Temaga on koos naine, Ene, hurmav ja lummava naine.
ÜKS NENDEST. Ene tõstab nutva Tomi pea oma sülle ja ütleb: "Niisugune sa siis oledki." Ütleb seda ohates. Imeks pannes ja omaks võttes.

Ka lepitusega, leppimise, andestamisega on nii - imeks pannes ja omaks võttes. Teadmata täpselt seda teed, mida kõndida, kuid ikkagi teada, et kõndida tahaks koos.

Ohates, andestades, leppides.

Andestamine

Loobuge vihast ja andestagem neile, kes seda väärivad. Olgem üllad ja leidkem oma südames see koht, kus on olemas armastus, hoolimine, kaastunne ja empaatia.

Andestama - see tähendab pahameelt v viha tundmast lakkama; süüdistamast v. kättemaksutahtest loobuma.

Kas selleks on ruumi?

Ütleme nii, et puuviljale kirjutatud vabandus on üpris originaalne. Ja julge.

Põder keset linna

Põder natuke kodukandist eemal

Eile, öövalvest tulnud väsinud mina, istus kohvitassiga terrassile mõnuga mekutama, kuni tähelepanu köitis mingil põhjusel laiale kõnniteele sõitnud autode voor ja vilkuvate tuledega punane auto põiki keset trassi. Üllatusin ning nagu ikka korralikule kodanikule kohane (pea alati silmas ümbritsevat naabrust!!) vaatasin tänavale.

Mis seal siis oli? Suur ja noor põder keset kõnniteed. Naabermaja väravast mõni meeter eemal.

Pikali taarumas. Uinutiga süst tehtud. Ja siis terve tunni toimetati tema ettevalmistustega, et saada ta kasti ja viia linnalähedasesse metsa. Ning saada ka üks jalgadest aia vahelt lahti.

Mõni tänavavahe eemal olid need tegelased suisa kellegi garaaži ette ennast sättinud.

Vaat, mis teeb elukogenematus - tulla turvalisest ja omasest metsas hullunud inimeste keskele seiklema.

Ellujääja

Loodus praagib välja nõrgema järeltulija.

Paaritusperioodil pistavad isasloomad erineval moel rinda, et silma paista väljavalitud emaslooma ees. Tugevam skoorib, kandes edasi oma jõulisi geene. Emasloom, teades oma munaraku kõrget väärtust ja kogu lapsesaamiskurna, kruvib oma hinna üles.

Spermatosoide, millest teed alustab umbes miljon, jõuab pärale umbes 100. Nendest 1 tungib läbi munarakku ümbritsevast geeljast massist, kaotab siis oma saba, ühineb munarakuga, jaotatakse ümber geenid. Ja ikka pole veel kõik läbi. Lootekotti ei pruugi alati midagi tekkida. Kui aga teema puudutab elujõulisust, siis saab seal olema kõik. Vastava aja möödudes tuleb ilmale tugev ja elujõuline järeltulija.
Kuid ka sellega kõik ei piirdu.

Järeltulija peab olema võimeline elama, toitu hankima, omakorda sigima ja....ellu jääma.

Mõnikord on mõned isendid erakordselt suured ellujääjad. Neil on kiiremad jalad, teravamad silmad, parem kuulmine ja haistmine. Nad tulevad enam-vähem paljudest situatsioonidest välja elusana. Nad on tugevamad, seega ka elus. See on looduslik valik.

Inimeelus on samuti mõiste ellujääja. Mistahes elu sulle ette ka ei ananks, ikka suudetakse sellest välja, üle tulla.

Nüüd aga küsimus endale ja lugejale - kas blogija on ellujääja? Kas tundeeluline looduslik valik pole teda juba teps mitte praakinud?

Nässus meesuhete olümpiamängudel nelikvõit

Seisan pjedestaalil. Vaatan pisarsilmi oma nimega lippu vardasse tõmmatavat ja taustaks mängi Alla Turca...

Rahvas juubeldab ja aplodeerib.

Tõstan särava karika silmade kõrgusele ja loen kullakarvaliselt kumeralt servalt graveeringut: "Kõige eredamalt tuksikeeratud suheteolümpia permanentsele võitjale".

Rahvas lainetab ja õõtsutab. Loobitakse mütse. Lillesülemite, karika ja kahe kuldmedali ning hõbeda ja pronksiga varustatud mina liigun staadionilt minema.

Mis tunne on, kui poolel teel tõmmatakse vaip alt ära?

Tegelikult üpris sant tunne on. Kõmatad istukile ja tunned kuidas sabakont kuklani ennast selgroogu mööda põrutab.

Ja siis ahastades tunned kuidas ahelad katkevad ja niidid purunevad. Kuidas kõik, mis kunagi oli, on, hakkas olema, lihtsalt koos vaibaga muretult rulli keeratakse, antakse sulle kukkumisest madalama kui muruna vastu pead ja siis jäetakse äraootavalt sinnapaika.

Osav ja puhas töö. Enne meelitatakse teed käima, siis juhatatakse suuna peale ja siis siuhh...läinud.

Tore, eks?

Aga millal ma õpin? Millal ma saan nii palju targemaks, et vaip jääb kindlalt alla? On sirge ja konarusteta?

Millal ma ometigi hakkan õppima?

Pronksi valatud mälestused

Miks minust sai mitteaktiivne abipolitseinik?

Sest hulk purjus ja primitiivseid mitte-eestlasi leidis, et neil on õigus MINU LINNAS märatseda, lõhkuda ja võimu näidata.

Ja mees, kelle nime ma ei nimeta, kuid kes figureerib tihti linnapeana piltidel, "unustas" oma linna valvamise ja on viis aastat hiljem  ikka linnapea....

See öö on siiani teravalt meeles. Inetu laamendamine, teravad tunded, meeleolud, ärevus.

Tõenäoliselt olime me 10 cm kaugusel kodusõjast, kuid ise seda toona ei teadnud.

Kusjuures tekkis lõhe eesti ja mitte-eesti inimeste vahel üpris sügavaks.

Kuid ikkagi.. pronksi valatud öö mälestused...

DNA-päev

See väike ja imeoluline vidin meie organismis, mis räägib paljudest asjadest....

Kannab infot, on ainulaadne, pole muudetav.

Puhas DNA on happeline, toatemperatuuril tahke, suhteliselt pehme, värvitu või õrnalt violetja varjundiga, vees  hästi lahustuv aine. Geen ehk pärilikkustegur on kromosoomi kindlas lookuses paiknev pärivustegur, mis määrab otse või kaudselt (tihti koostoimes teiste geenidega) ühe või mitme tunnuse arengu. DNA molekuli funktsionaalne lõik, mis tavaliselt sisaldab informatsiooni (mRNA vahendusel) ühe valgu (või polüpeptiidi) sünteesiks.

Organismi kasv, areng ja reproduktsioon põhinevad raku jagunemisel. Raku jagunemine on protsess, mille käigus üks rakk jaguneb kaheks tavaliselt identseks tütarrakuks. Selleks on vajalik kõigepealt genoomi igast geenist paljundada koopia – DNA replikatsioon.

Olgem siis tänulikud oma esivanematele ja nende geenidele.

Ja tänulikud neile, kes seda DNA koplitseeritud ja ülitähtsat ahelat muugib ja puurib.

Jüriöö ülestõus

Oli eile täpselt 669 aastat tagasi.

Pikaveolisel eestlasel sai mõõt täis ning organiseeriti ülestõsu, mille eesmärgiks oli vabaneda saksa ja taani võõrvallutajatest ning plaan oli maha pesta nende toodud ristiusk.

Harjumaal asuval mäekünkal süüdati maja märgutulena põlema ja sealt levis ülestõus üle terve Harjumaa ning kroonikate põhjal ka Läänemaale.

Olla hukatud kõik need, kes vähegi sakasa verd olid: "sest nad hakkasid surnuks lööma neitseid, naisi, sulaseid, teenijatüdrukuid, aadlikke ja mitteaadlikke, noori ja vanu; kõik, kes olid saksa verest, pidid seal surema"

Loomulikult hakkasid sakslased lõpuks organiseeruma ja otsustasid läbirääkimisi pidada ja sündmuste järel hukkusid neli eesti kuningat ja nende kolm sulasepoissi. Torgati surnuks, kuna sakslased ei pidand oma lubadust.

Eestlaste saatus on tegelt ikka väga vilets olnud. Tont teab kelle geene ma eneses kanna, kes kunagiste võõrvallutajatena või nende vastu astus? Seda õudu, higi, verd, pisaraid, nuttu, hala, kurbust, meeletust, mida muistsed esivanemad oma õlul kandisid?

Seda alandlikkusega rüütatult, visa ja jonnakat, tugevat ja raskusega mõõdukalt kohanenud eestlust, mis võib olla minuski vuliseb, et ma ikka veel hoolin jüriöö ülestõusust, lahingutest vabaduse eest ja seest.

Kes teab, mis laulu on laulnud esiemad, kui kaugusesse vaadates oma mehi, poegi, vendasid, isasid sõjatandrilt koju ootasid?

Kolm aastat tagasi....

..hingasid sa viimast ööpäeva.Vaikselt. Rahulikult. Teadmatuses.

Nüüd hiljuti sa olid minu unenäos. Oma prokurörikostüümis - tead selles hallis, suurte taskutega pintsaku ja sinu väga ilusaid jalgu näitava lühikese seelikuga? Lõheroosas pluusis. Lõhnastatu ja meigituna. Nii nagu sulle kombeks oli.Vaatasid ja küsisid, kas olen õnnelik? Ja ma olin õnnelik. Selles unes. Nii nagu olen nüüdki, kuigi see tundub nii uskumatu.

Kolm aastat tagasi ei arvanud ma, et olen võimeline kunagi uuesti naeratama, naerma või üldse midagi tundma. Aga... märkamatult on sinu olelmasolutus saanud päeva osaks ning ma olen vist harjunud selle mõttega, et sa pole minu elus maise kehana. Kuigi ma arvan, et minu ja R kokkusaamisel ja jäämisel on vist sinu emahool omamoodi mängus?

Kuigi jah - tarvitseb mul pelgalt mõelda, et mida sa teeksid ühes või teises olukorras, siis saan ilmselt sinult mingi võnke, vaistu, hetke, mille ajel oskan edasi liikuda.

Arvates millestki midagi

Mõõdukalt mõjus on külvata inimesele millestki midagi arvates idanema kahtlus kui selline. Üks sekund viivitatud vastus, üks pikk ja seletamatult umbusklik pilk, üks tegu varjata püüdev liigutus (käed taskus, soni silmini vms), üks veidras toonis sõna.

Aga...lõppeks olen ma peagi 36 ja alates 3. eluaaastast olnud uskumatult iseteadlik ja iseseisev (kadunud ema sõnad). Julgus elule otsa vaadata, söakus võtta vastu otsuseid, vaprus taluda tagajärgi... ja lubada ennast uuesti armastama. Kartmata jällegi murda abaluid suurest südamevalust.

Sest - kui õnnerattal veab, siis õnnerattal veab. Kõik.

Psühhoanalüüs

Arvake, millega ma tegelen? Jah, loomulikult isand Freudiga:

Klassikalise psühhoanalüüsi aluseks on psüühika topograafiline käsitlus, isiksuse strukturaalne mudel, psühhodünaamika, ökonoomika, genees ja psühhoseksuaalne areng. Jüriloo ja Vahingu refereeringul asuvad psühhoanalüüsi psüühilised fenomenid erinevatel teadvustatuse astmetel nagu teadvuses (psüühika pealispinnal); eelteadvuses (teadvuse piirimaal) ja alateadvuses (ka "teadvustamatuses" või "mitteteadvuses", psüühika sügavamates kihtides).Psühhoanalüüsi kohaselt koosneb isiksus kolmest funktsionaalsest osast. Teisiti öeldes on inimeses kolm motiveerivat jõudu. Id ("Miski") on isiksuse esmane süsteem, sünnipärane psüühiline reaalsus. on samastatav bioloogiliste tungidega sealt pärinevad primitiivsed ihad ja soovid. Id on ühtlasi ka energiaallikas ning seotud füsioloogiliste protsessidega. Id lähtub naudinguprintsiibist: pinged tuleb kohe lahendada ning saada rahuldus. Peamised tungide grupid on seotud seksuaalsuse ja agressiivsusega. Neid on nimetatud ka elu- ja surmatungideks. Seksuaaltungi energiat nimetatakse libiidoks Freud eristas kaht mõtlemistüüpi primaarset ja sekundaarprotsessi mõtlemist. Primaarprotsessid ei arvesta reaalsust ega loogikat; tegelikkust asendab fantaasia, soovmõtlemine. Selline mõtlemine on väga kiire ja liikuv, samaaegselt võib toimuda mitmeid primaarprotsesse. Täiskasvanud inimesed mõtlevad primaarprotsessides unes, loomingulises inspiratsioonis või patopsüühilistes seisundites. Freudi arvates on see mõtlemistüüp iseloomulik imikutele.

Või nagu ta ikkagi kõige kohta armastas öelda "Sometimes is sigar just a sigar"

Kevadõhtupäikeseline taevakuma

Lilla, roosa, veidi helesinist, taamal tumedad varjud, siinpool heledad pilvekuhilad..
Tumesinised viirud lõikamas pooleks õhtuvärsket taevast...
Toomas Liiv ütles kunagi, et koopainimest, aafriklast, eskimot ja haritud eurooplast ühendab armastus näha ja vaadata paikeseloojangut. Aristotele koopavarjud elu matkimas küll, kuid ikkagi oskamas tunda Looduse Tahte mängulisust, võlu ja midagi veel.
Kadunud ema ütles küll järjekordset päikeseloojangut maalides, et tal on sellest viirutamisest villand. Kunstis ehk tõesti, aga natuuris sellest ei väsi ega väsi...

Kas Kliimaisandad on purjakil?

No hommikul on lörts ja jäätand õhk ümberringi, päeval paistab päike, öösel ladistab vihma. Lumisel oksal, kohe-kohe punguvate lehtede peal säutsub rõõmus linnukene.... Aprilli kolmas dekaad hakkab peale, aga ma ei julge veel lumelabidat ära pista. Mine tea.....

Laienenud meespere

Omavahel on nüüd tuttavad need mehed, kellest üks saatis eluteele ja teine, kes kõnnib eluteel minu kõrval. Toekal moel käed surutud, üksteist üle vaadatud.

Hinnatud ja mõtiskletud. Äiapoolne esimene ülesanne olemas.

Ja kuidas küll mina - östrogeenist õrn naisolevus - olen sattunud viie meeshinge keskele. Kõik mehelikud ja iselaadi.

Õhuke piir

Kuidas mõista KUMU-s kolmandal korrusel leedulase Sauka töid, mis kujutavad erinevaid ja väga infantiilseid ...eeee...värvikombinatsioonidega ja kuidagi korralikest proportsioonidest väljas..eeee...pilte? Tegelt oli nii, et veetsin oma meesperega seal kenasti aega, kuni vanem poeg teatas, et lugu nii ja nii, et huvitavad pildid, minge vaatama. Esialgne ja värvikas vene kunstiteoste mõnus emotsioon asendus silmi katta tahtva tundega. Ma ei suutnud neid "maale" vaadata ja R talutas mind enam-vähem kättpidi sealt saalist läbi. Õudne, mida ikka kõike kunstiks nimetatakse....

Poegadele aga jättis see kuidagi kustumatu mulje.

Ning õhtul ma siis mekutasin mõtteid selle üle, et kuidas leida üles kunstnikult tehtud...eee...kõige laiemas kontekstis.. lõuendile kantud teoses...eee. kunstile omased...eee... jooned?

Õhuke piir, see on õhuke piir...