Ei mäleta oma elus kunagi nii pikalt kestnud juulit. Aeg oleks nagu dimensionaalselt, diagonaalselt ja paradoksaalselt pikenenud, tihenenud, süvenenud, tumenenud ning mina oleksin ekselnud selles tundmatus rägastikus Paide kaardiga, mis ka tavalises elus minu jaoks väga kasulik pole.
Uskumatu, aga esmakordselt elus ütlen, et aasta on aeglane.
Ometigi on igapäevane elu nii tegevusrohke.
Hommikud, mis algavad meeldivas vaikuses ja millele järgneb võimlemine-vitamiin-dušš -kohv-raamat. Päevaplaani koostamine, mis on korrelatsioonis tõotava ilmaga. Tööd aias või toas, tegevused rannas või kusagil mujal.
Külalised, keda käib ohtralt. Rattasõidud, kus on hea marsruuti valida ja ilma vaadata.
Konkreetselt selles juulis olen saanud puhata, rannatada, teha magistrantuuri eksami, õlitada aialaudu, külmutada tilli ja rabarberit, teha toormoose, panna seina kappe.
Kirjutanud teist romaani, kohtunud lugejatega.
Aga hommiku ja õhtu vahele jääb nii palju aega, et see tundub kohutav. Varem oli peal tempo-tempo, cito-cito, aga mis siis praegu on?
Aeg eneses? Sisemiste jõudude otsimine? Oma võimekuse piiride kompamiseks antu?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar