reede, 19. detsember 2008

Kohtumine isaga ja eraldi elatud elud

Mõni aeg tagasi juhtus mitmeid asju. Millega seoses, miks ja kuidas - need pole küsimused, millele ma vastata oskaks.
Esiteks suhtlesin ma põgusalt A-ga. Ta ütles mulle, et poleks pidanud mind toona, kuus aastat tagasi, meie esmatutvumisel, kui tema avariilise mehena minu patsiendiks oli, mind oma haardest välja laskma. Ta ütles, et KÕIK oleks võinud teisiti olla. Mida ta selle all silmas pidas, A ei täpsustanud, kuid hinge läks mulle see küll. Ma arvan, et ta hoolib minust ikka veel. Vaatamata sellele, et ma lükkasin tagasi tema ettepanekud nii abielu osas kui ka pere suhtes.. oijahh, need olid rasked valikud toona, aga ma ei saanud ju öelda, et tegelikult ma ikka veel armastan. Kedagi teist. Omal ajal A teadis seda. Ta aktsepteeris mind ja minu mõtteid, kuid ükskord ta jõud ikkagi rauges ja ta ütles, et ta ei saa enam nii jätkata, olla koos nii, et ma olen kusagil mujal. Oma hinge ja mõtete, keha ja vaimuga. Ta on hea mees, ma loodan, et ta leiab selle, keda tegelikult otsib - naise, kes pole mitte abaluudest murtud ja jääse kinnikiilunud tiivuline, vaid tõeliselt suure hingega ja võtab teda täpselt sellisena, kes ta tegelikult ongi - tubli mees ja hea inimene.
Teiseks - oijahh, see oli üllatus-üllatus mullegi. Nimelt võttis ema, kes on paljud asjad ümber hinnanud, ühendust E-ga, minu poegade isaga ning suur oli ka minu järgmine sürpriis, kui poegade isa minuga kontakteerus ja avaldas soovi oma poegasid näha.
See oli kummaline kohtumine. Pojad, need minu liha ja veri ning 50:50 meid mõlemaid, võtsid oma isa esimesel kohtumisel nii enesestmõistetavalt oma lapsesüdamesse kinni, nagu poleks pikka ja vaikuserohket nelja aastat vahelpeal olnudki. Samas mu oma tundmused olid veelgi veidramad. Kui neid kolme meest vaatasin, kelles vuliseb üks ja sama veri, ei suutnud ma uskuda, et kunagi ammu-ammu ja üsna põgusalt moodustasime E-ga me midagi nii loomulikku ja selle tulemusena oleme maailma pärandanud oma ühised geenid. Pojad on täpselt oma isa koopiad. 
Aga kas ma midagi veel olin võimeline tunnetama? Katsusin oma südame läbi. Kunagi olla olnud Marsil elu. Või olla see hetkeil tekkimas, aga igathes midagi sarnast punase planeediga on küll.
Ja siis ma hakkasin mõtlema, et räägitakse, et vot sellest ja sellest suhtest sündinud lapsed. Aga kas meil oligi üldse mingi suhe? Oma põhiloomuselt ausa naisena tuleb tunnistada, et ei, ei olnud meil mingit suhet. Põgusad kohtumised ning eraldi linnades olev elu.
Tal on nüüd oma elu, oma pere, oma kodu. Lihtsalt lühikesed visiidid, mille tulemusena me täiendasime inimkonda. Duubeldades.

Kommentaare ei ole:

2022 - hüvalt ja kuralt.......

Pojad õppisid kunagi ühte laulu: "Mäest üles - alla viib vallatu tee, meil meeldib see, meil meeldib see...".   Aasta 2022 saab tä...