reede, 26. detsember 2008

Isutus ja "Musta pori näkku"

Jah, paraku on lood sedasi, et blogija on ilmselt järjekordsesse musta triibu tsooni sattunud ja vajab turgutust jõuludest, rahatusest, pidetusest, jõuetusest, isutusest, olematusest.
Kuusepuu särab traditsioonilistes tuledes, kingitused on osaliselt lahtigi tegemata. Eks poistele tuleb jällegi isa E külla ja las nad siis meisterdavad seal üheskoos.
Mina loodan minna samal ajal ühte teise kohta.
Aga jõukuks sain ma paljuräägitud "Musta pori näkku". Isiklikult kõik need lavaltkusemised, koinimismõtted ja kõvastunud riistad käivad veidi vastu küll. 
Samas ei saaks öelda, et Raua (Mihkel Eno poeg Raud rõhutab korduvalt, kuidas talle ei meeldi, et teda perekonnanimepidi kutsutakse) stiil poleks ladus, mõte ei jookseks või väljendus kuidagi konarlik-kohmetu tunduks. See tekst igatahes eeldab interdistsiplinaarsust Eesti ühiskonnast, kirjandusest, mõnest üksikust kõrvalteadusest veel.
Tegelikult on Raual tohutult vedanud, et ta on saanud elada ja olla, nuusutada ja tunda erineva kultuurieliidi kõige rammusamaid mante. Kohati on raamat humoorikas, kohati tekib õõvastavat äratundmist (kas tõesti võib meessugu sellise arrogantsiga oleksleda??), kuid halvaks ma seda üllitist pidada ei saa. näha, et mainitet sulesepp on kirjutamissoone sünnipäraselt kaasa saanud.

Kommentaare ei ole:

2022 - hüvalt ja kuralt.......

Pojad õppisid kunagi ühte laulu: "Mäest üles - alla viib vallatu tee, meil meeldib see, meil meeldib see...".   Aasta 2022 saab tä...