Tänase päeva võib vabalt kanda elu miinuspoolele. Lihtsalt üks kehv-kehv päev. Miks?
Esiteks on blogija kohutavalt juhtmeks muutunud, kuna pidevalt on hõivatud olme kribu-krabu ja tööga. Eelmisel päeval oli tööl sellise ümamrguse sünnipäeva tähitsamine ööklubis Spider ning seal siis sai haljast timmitud ja veidi isegi tantsitud ja lobisetud ja igasugustest huvitavatest grupiaktsioonidest osa võetud, aga tänane päev algas blogija suhtes kehvasti - esiteks helises kell liiga vara ja ei suutnud ennast kuidagi käima saada.
Teiseks oli pool kohalviibivast personalist silmnähtavalt torssis millegi üle ning kui ma oma kohvikruusiga protsekas tablette panin, tuli ülemus ja viis mu kruusi sõnadega: "Postis võib kohvi juua, aga siin mitte," ja viis mu tassi minema. Ausaltöelda oli see kaunis haavav mu meelest ja nii see esimene pisar põsele tikkus.
Kolmandaks toimus selline asi nagu osakonna üldkoosolek, mida tehakse kord nädalas ja selles ruumis kus tavapäraselt enam-vähem liikuvad patsiendid einestavad, aga see kippus lõunaajale jooksma ja andsin üsna vale korralduse edasi, et täna söövad kõik patsiendid palatis ja pärast tuli ülemus ja sähvis, et ma pidagu piiri ja tema pole ennast minu asetäitjaks määranud ja üldse polevat see esmakordselt juhtunud. No ja muidugi, hellake nagu ma viimaste kuude sündmustest olen, pill lahti ja kinni enam ei jää. Lisaks oli tööd palju, sööma ei jõudnud ja ma kaalun tõsiselt minna kuskile elustamistrühma tööle.
Saaks koju ja magama. Lisaks pole E. endast tänaseks märku andnud ning ilmselt teda meie pojad ikkagi ei huvita.
Väga-väga niru ja masendav päev oli täna.
Lame-lame-lame sõnaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar