esmaspäev, 1. mai 2017

Töö pühitsus

Kui sa just pole aadel või ei abiellu marurikka mehega, olles tema trofee magamistoas, siis on elementaarne käia naisel endal tööl. Täiesti mõistlik tegevus. Nii, kiikan oma tööminevikku: sanitar, hooldaja, ema asendaja sekretärina, kiirtoiduputkas abitööline, kohtumedistiini laborant, õde, õpetaja, sõnaraamatute koostaja-projektijuht, avalike suhete juht, koolitusõde ja streigi kõneisik (ok, kas viimast olid nagu põhitöö lisasõrmed).
Mäletan tänaseni oma esimese palga saamist - 186 krooni (sse oli ametlikult töökoha kassast makstud palk)
See tunne, mille sa omateenitud raha eest saad - seda ei asenda mitte miski. 
Kusjuures mind panevad alati üllatama need inimesed, kes ütlevad, et neile meeldib kodus olla ja oma asjadega tegeleda, laste ja majapidamise eest hoolitseda. Kas tõesti? 
Üks on tööl sotsiaalne aspekt, teine majanduslikud asjaolud, aga mu meelest on töö ka pisut eneseteostuse vahendiks. Kui laps tilluke, siis küll, aga kui koolilapsed - mida sa seal pidevalt tegeled? Ja kas see ongi naise unistus? 
Tõsi, maaelu elavatel inimestel on see vist teisiti (ma mõtlen maal 'maal' - talus, vms), seal nagu oleks mõistetav oma majapidamise jaoks rühmata, aga linnas? 
Kuid töötamine ON LAHE TEGEVUS. Eriti kui sa saad lobisemise eest tasustatud. Selle eest, et sa räägid nendest asjadest, mida sa tead. 

Kommentaare ei ole:

Hülgerasvafenomen

Pilt laenatud veebist  Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merend...