Minu blogide loend

esmaspäev, 1. mai 2017

Töö pühitsus

Kui sa just pole aadel või ei abiellu marurikka mehega, olles tema trofee magamistoas, siis on elementaarne käia naisel endal tööl. Täiesti mõistlik tegevus. Nii, kiikan oma tööminevikku: sanitar, hooldaja, ema asendaja sekretärina, kiirtoiduputkas abitööline, kohtumedistiini laborant, õde, õpetaja, sõnaraamatute koostaja-projektijuht, avalike suhete juht, koolitusõde ja streigi kõneisik (ok, kas viimast olid nagu põhitöö lisasõrmed).
Mäletan tänaseni oma esimese palga saamist - 186 krooni (sse oli ametlikult töökoha kassast makstud palk)
See tunne, mille sa omateenitud raha eest saad - seda ei asenda mitte miski. 
Kusjuures mind panevad alati üllatama need inimesed, kes ütlevad, et neile meeldib kodus olla ja oma asjadega tegeleda, laste ja majapidamise eest hoolitseda. Kas tõesti? 
Üks on tööl sotsiaalne aspekt, teine majanduslikud asjaolud, aga mu meelest on töö ka pisut eneseteostuse vahendiks. Kui laps tilluke, siis küll, aga kui koolilapsed - mida sa seal pidevalt tegeled? Ja kas see ongi naise unistus? 
Tõsi, maaelu elavatel inimestel on see vist teisiti (ma mõtlen maal 'maal' - talus, vms), seal nagu oleks mõistetav oma majapidamise jaoks rühmata, aga linnas? 
Kuid töötamine ON LAHE TEGEVUS. Eriti kui sa saad lobisemise eest tasustatud. Selle eest, et sa räägid nendest asjadest, mida sa tead. 

2 kommentaari:

Mrs ütles ...

See on vist suhteline, et kas meeldib ja kas on naise unistus. Naisi on ju nii erinevaid.
Ma olin kunagi sunniviisiliselt aastakese koduperenaine ja ma läksin suht peast soojaks selle peale :P

Nii et ma olen ka ikka tööinimene. Samas ei häiriks üldse, kui tööl saaks käia sama palga eest vähem, aga saaks normaalsel ajal lapsed koolist koju ja söögi tehtud ja koristamine jmt ei käiks veel pärast päevatööd...

reet ütles ...

Mina olin kõige õnnelikum siis, kui lapsed olid pisikesed ja ma olingi nendega kodus. Kõige õnnetum siis, kui kogu perega maksimaalse aja kodust väljas käisime - mina ja Mees täiskohaga tööl, lapsed hommikust õhtuni koolis. Kogu elu toimus kuskil kodust väljas, tunne oli, nagu võiks sama hästi kuskil ühikas eldada, niiehknii satud koju ainult magamiseks. Aga eks see on igaühe jaoks erinev. Ma ei arva, et ühegi inimese jaoks peaks töölkäimine - rõhk käimisel ehk kodust väljas töötamisel - olema elementaarne ja ainuvõimalik lahendus. Ma ei arva ka, et kõik peaksid kodusolemist nii väga nautima nagu mina. :) No aga mina pole ka omateenitud raha suhtes mitte kunagi - nagu absoluutselt mitte kunagi - ühtegi tunnet tundnud. Raha on raha, tuleb, läheb, kuskohast tuli, pole üldse oluline. Jällegi, erinevad inimesed mõtlevad erinevalt. Sa oled õnnelik inimene, kui oled leidnud töö, mida suudad nautida.