Minu blogide loend

reede, 18. aprill 2014

Kolmapäev NO-s

Mõtlemise erinevus on iseenesest värveandev. Ja värskendav.
Viimas(t)e kümnendite värskendav värviandmine on aga muutnud pildi liiga kirjuks - kõik on lubatud, kõik on hea, kõik on õige. Demokraatlikust seisukohast ongi kõigil ühtemoodi võrdne võimalus avaldada arvamust. Vahel on see arvamus ..eee.. omamoodi põnev. Tavaliselt olen ma ka tähele pannud, et minu mõtted ja arvamused ei lange kokku üldsuse hinnangutega.
Eile olin üle mõne kuu teatris - poolkohustuslikuks korras, ainekursuse raames. 
NO-sse ma tunnistan ausalt - sattunud pole. Eile siis olin sealt. Võrdlemisi meeled välja lülitanud, sest püüdsin tõsise objektiivsusega asjasse süveneda. Etendus algab.
Neli üleriietes, võrdlemisi ebanägusate käekottidega, kaunisjalgset naist immiteerivad ligi 8 minutit kestva laval ringiratast traavimisega : a) moodsa aja kiirust; b) naiste pidevat voolamist; c) seksi ja linnaliku nelja naise kõndimist, kus aksessuaarid peaksid tingnimetusega pilkupüüdvad olema. Laval on neljas erinevas nurgas perfomancikohad - kööginurk, telekatuba, voodi, diivan.  Lõpuks naised lõpetavad traavimise, üks ühe haaval pudenevad neli naist oma pesadessse ning hakkavad siis näiliselt eraldi, kuid samas ilmselt lavastajapoolse taotluse eesmärgil asju kokku heegeldama - selleks saab ühine helitaust, mis meenutab natukene "August Rushi" muusikat (üks melodramaatiline film 10-aastasest lastekodu poisist, kes on kahe muusiku - andeka tšellisti ja rockbändi solisti üheeöösuhte ihuvili, igasugused keerulised sekeldused ja siis satub poiss kui kõige noorem komposiitor Central Parki oma heliloomingut esitama ning selleks helitööks on tänavatel toimuvate häälte esitamine - selline muusika. Isenesest päris hea). Aga siinkohal kõlas kui kakofoonia - midagi jäi täiesti puudu. Igal ühel mingi tegevus käsil - üks suitsetab ja virnastab raamatuid, üks vaatab telekat, üks lokib juukseid, üks puhastab köögivilju.
Siis hakkavad naised  ühiselt tegutsema - tassivad lava eemalolevad esemed ettepoole ja sätivad nö lava paika. Neljal naisel on olemas mingi sõnum - üks räägib varakult alanud litsilöömisest, üks oma tabletisõltuvusest (mille peale rahvas saalis naerab, aga minule see naljakas ei tundunud), üks kadunud vanaemast ja üks inimese kehast.  Kakub kleidi paelad valla (selline kleit, mille paelad käivad kaela taga sõlmseongus) ja seisab paljaste tisside väel ning joonistab enda kehale värvidega organeid, kõneledes sinna juurde semifüsiloogilist juttu.
Muide kõik neli näitlejannat on füüsiliselt võrratud - saledad, kauninahalised.  Kõik neli näitlejannat olid võrdlemisi liikuvad, nende rollid olid kehalised, kuid minul tekib ikka ja jälle küsimus - kas näitlejanna peab ikka laval paljasäärtega ja ülinapis öösärgis olema, lausa rinnad paljaks võtma?
Ma tunnistan siiralt, et naiste vorm laval oli suurepärane, aga seda ei peaks rõhutama. Häiriv.
Siis tuli lavale Keanu, kes oli ennist litsilöömisest rääkinud näitlejatari eluarmastus. Pikk väga halvas inglise keeles esitatud monoloog.  Naised lähevad lõkke äärde, vaatavad tuld, istuvad ja jäävad magama. Näidendi lõpp.
Rahvas plaksutab, kõik on õnnelikud ja elevil ning leiavad, et võrratu elamus. Nüüd loen ilmunud retsentsioone ja leian, et lavastaja on koguni esitatud nominendiks selle tüki eest.
Tõenäoliselt oli kogu tükk nii kõrge kunstilise väärtusega, et lausa häbi peaks olema tunnistada oma küündimatust  väärtust leida, kuid - postmodernism peaks olema läbi. Eklektiliste perfoamancite, psühhodeeniliste deklaratsioonide ajastu peaks olema möödas.
Mis oli kogu loo mõte? Üks ühine ja arusaadav mõte? Et naistel on tänapäevases maailmas kiirus peal? Et me oleme erinevad? Et me peame vahel leppima raskemate valikutega?
Tunnistan ausalt, et ilmselt olen ikka tublisti rohkem keskeas, kui ma isegi seda tunnistan. Olen oma loomult elamusteahmija ja püüan paljusid asju võtta seikluslikult, kuid...

Kommentaare ei ole: