Kui sarnane on poegade lapsepõlv minu omale...
Maal, vanavanema juures. Võimalus magada avatud aknaga toas, süüa sõstraid, juua kaevukülma lehmapiima, mõõta rattaga kruusateesid. Kuulda hommikuti kurgede kluukamist, sõita ja saada osa ristikate rohkest häälimisest...
Minna kasteses murus ja süüa otse peenralt lapse rusikasuuruseid, maaväetisega rammutatud maasikaid, päevade viisi õppida heinamaal herbaariumi jaoks taimi kogudes kõrreliste nimesid, eestiaegne (siis ma veel seda ei teadnud) taimede välimääraja kaenlas.
Hüpata üle okastraataedade kõrgust (seetõttu ma algklassis ka üsna hea hüppaja olin), turnida kivikuhjas, rääkida sisalikuga, näha konna, silitada lehma ja lamba krussis katet...
Ohjaa, see üsna muretu lapsepõlv.
Nüüd aga - oma pojad on teist suve vanaisa juures. Maal. Lapsepõlvesõber P ütles ükskord, et sul on ikka eriliselt vedanud - noorepoolne, sportlik, majanduslikult kindlustatud, graafikuga töötav maavanaisa, kellega ei hakka kunagi igav.
Jaa, poegadel on siin vägev. Võimalusel sõidavad nad ujuma. Päevade viisi saavad pojad mütata sportides, tiigi ääres luurekat mängides, õppides, rattaga sõites, tennist toksides.Teod, marjad, sisalikud, putukad, naabrikassid. Rongidemürin, kaklused ja jooksmine, tiigil parvetamine ja võimalus magada värskes õhus, kosuda ja kasvada.
Võimalus isetehtud kasevitsaga ennast saunas klohmida ja pärast paljastena trepil jahtuda.
Sõitsime poegadega kruusateedel. Minu pojad kihutavad ratastel nagu tuul. Nojah, eks see sadulasse saamine ole veel koba, aga... M a s õ i d a n o m a p o e g a d e g a RATASTEL KRUUSATEEDEL. Hämmastav kogemus.
Milline võimalus teistkordselt avastada seda, mida ma saanud juba olen.
parim lastele, lõõgastus minule.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar