kolmapäev, 7. juuli 2010

Lauldes vihmas...ei, ei pigem kahlates padusajus.

Haa, eile väljusin haiglast täpselt sellel hetkel, kui mõneaegne põuaperiood katkes ja ränklademes taevas kallas, sõna otseses mõttes valas mulle peale vannitäie vett. Püksid, pluus, kõik oli viimse pidemeni veest nõrguv.
Esiti ma püüdsin neid ootamatult tekkinud minijärvesid vältida, aga siis ma lõin käega. Mõte?
Ning sedasi vettinud adruna koju liikumas, kuulsin kuidas loodus vaimustusest kiljus. Mõelda vaid kuidas paakunud huultega pinnas ahnelt rüüpas ja rüüpas ja rüüpas... Kustutades janu. Rohi on nüüd pestud, puulehed puhtad, õhk kargem ja ma arvan, et nii mõnedki põllumehed vaatasid oma viljasaake ja laususid vaikselt ja mõtteis manasõnu.
Hea vaheldus oli see eilne.
Veest lummatult ja tihedalt vihmasel rajal....

Kommentaare ei ole:

Hülgerasvafenomen

Pilt laenatud veebist  Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merend...