2018 - hea, halb, keskmine?

Mnjaa.....ilmselt on inimesed varasemaltki tõdenud, et mingid asjad ja nähtused ruttavad mööda kui üks sekundiline vile ning tõsi ta on - ka see, 2018. aasta algas, oli ja lõppes kuidagi sõrmenipsult. Kusjuures veider on tõdeda, et pole ühtegi aastat sedavõrd blogikirjutusvaeselt mööda saatnud - napilt kuus sissekannet. Aga vaataks üle selle 2018. aasta. Ikka kuuti, kuuti:

*Jaanuar - algas EV 100 aasta ning olin värvatud töögruppi, mille ülesandeks oli organiseerida korralikud juubelipidustused. Õpilastega uisutamas ning Hooandjas prometoloogilise teose väljaandmiseks kampaania. "Sündinud Eestiga ühes" (inimesed, loometeosed, asjad, mis saanud alguse 1918) raamatu koostamine. Klass on raske.

*Veebruar - Hooandjaga lõpetamine, EV 100 sündmused koolis ja esimest korda 5 vaheaja süsteemiga töötamine, vaheaeg, väga külmad ilmad. Teetööde algus kodutänavas. Klassiga muutuvad probleemid järjest suuremaks.

*Märts - 8. märtsil naistepäeva tähistamine, emakeelepäevaga seotud üritused, töised tegemised, ülihea filmi  - "Loving Vincent" -  vaatamine, klassiga üha keerulisemaks muutuvad olukorrad. 

*Aprill - saan kirjastusest Eesti Raamat teate, et nad oleksid huvitatud teose välja andmisest, kuid enne taotlevad Kulkast lisatoetust. Klassiga tekib usalduskriis; käin vaatamas "Seltsimees last";

viime ema viimaks Alatskivile rahupaika, käime läbi Mangult. Esimene minu õpetatud 12. klass peab tutipäeva ja teeb riigieksamit (jalgpallurid jms kamp). Toimub järjekordne "Orhidee emale", kus minu õpilased esitavad minu ideena ja lavastuse/kujunduse etc "Muinasaja".  Postkastist avastan aga Saksamaale siirdunud, viimase kolme aasta põgusate hetkede armastaja füsioterapeut A armuavaldused. See ei jää ainsaks,  ta saadab mulle järgmisel nädalal lilled ning annab mõista, et armastab mind jätkuvalt.

*Mai - ootamatult soojad ilmad võtavad ära igasuguse töötamise isu. Õpilastega toimub välitööde tunnid - korrastame kooliümbrust. Emadepäeva tähistamine; A-lt järjekordne kiri ja seekord juba konkreetse sooviga kohtuda. Käime söömas ja jalutamas ning otsustame, et proovime uuesti konkreetset suhet. Veedame väga kihvti päeva Helsingis. Õpilastega kerkivad esile taas probleemid, nendega tuleb tegeleda ja neid lahendada.

*Juuni-  põhikooli eesti keele eksam, mis läheb ootamatult halvasti; õppesuunapõhise praktika organiseerimine - Tallinna Lennujaam; kolmepäevane reis 8. klasside õpilastega Rootsi - üsna huvitavad päevad. Pojad lõpetavad 8. klassi; A-ga areneb suhe, kuid on täis ootamatusi ja veidrusi - ta kaob kolmeks päevaks ära, ei anna enanst näole, ei vasta sõnumitele, siis tuleb lilledega ja kutsub kohtingule, sööma, armastama etc. Käin ühe kolleegiga "Tundmatut sõdurit" vaatamas ja kogen - pole kohtingud mu jaoks. Erakordselt head ilmad, algab puhkus. Ostan uue kirjutuslaua; saan teada, et ilmub minu teine raamat "Bucket list"; restaureerin elutoa mööblit; käin näitustel; päevitan; pean üle hulga aastate jaanipäeva; alustan vanavanematest raamatu kirjutamist; komplekteerin ja koostan albumeid; kohtun A-ga. Pojad on venna juures maal.

*Juuli - pean oma 42. sünnipäeva ning lähen üle hulga aastate tervishoidu tööle, saan suveks käsunduslepinguga kunagisse perearstikeskusesse. Jätkub suhe A-ga, kuid väga kummaliselt, ta teeb pidevalt kadumistrikke. Käin L-L-ga linnas mõnusalt aega veetmas, käin rannas, tutvun uute inimestega, teen uurimistööd perekonnalugudest,  veedan ühe NV venna juures - olen sellel suvel ülimalt Tallinna keskne.

*August - töötan jätkuvalt perearstikeskuses, olen nädala elektrita - õuel üürgab generaator ning lõpetan A-ga  ära - no pole see suhe ning ei jaksa enam tema hädadega tegeleda. Algab uus õppeaasta, tähistame Lelles poegade 15.sünnipäeva.

*September - pojad lähevad 9. klassi; õpetan sellel õppeaastal ühte kuuendat, ühte kaheksandat, kahte 9. klassi ja 10, klassi; saan kätte oma II raamatu; saan teada, et tulemas on film "Bohemian Rhapsody", töhe sisselamise kuu; esmakordselt korraldame ilusa käekirja nädala - seome selle Läti 100 tähistamisega. Sureb Roman Baskin. 
Esitan avalduse Eesti kirjanike Liitu astumiseks, soovitajatena Piret Viires ja Jaak Urmet

*Oktoober - õpetajate päeva tähistamine, kus mind  valivad õpilased "Kõige paremaks tunnikorra kehtestajaks" ning "Kõige valjema häälega õpetajaks" (tegelt ei istu mulle kumbki laureaadistaatus, aga see selleks). Sureb kirjanik Rein Põder. Allkirjastan Eesti Raamatuga lepingu - enne ma muidugi asju ei usu, kuid näib, et Prometi biograafia siiski ilmub - ka kuupäev on

paika pandud, millal teos tuleb. Ilmub Simo Runneli arvustus "Bucket listi" kohta. Käin 10. klassiga vaatamas VAT-s "Leedi Macbethi". Tähistame Läti 100. sünnipäeva ning peame klassiga maha õhtu "Tuntud tegelane filmist"

*November - käin oma nooruspäevadest pärit sõbratariga vaatamas "Bohemian Rhapsody't"; saan teada, et ema täditütar on lahkunud; käin ühe nädala sees kaks korda Tartus - koolitusel Raatuse koolis ja matustel Raadi kalmistul. Käin 6. klassiga NUKU-s  vaatamas "Timm Thalerit e müüdud naeru; vend tähistab 45. sünnipäeva; organiseerin põhikooli ja 12. klassi proovieksamit, lõppeb I trimester (minu poegadel taas kõik neljad ja viied).

*Detsember - käin sõbratariga vaatamas Linnateatri etendust "Põhjas"; käime õppetooliga Löwenruh's koolitusel; vaatan 9. klassidega Draamateatris etendust "Rahauputus" ning 8. klassiga Von Krahlis  esitust "Kummi T". Koolis toimub 9. klasside jõulupidu, inimesi haarab detsembrile omane jõulumarutõbi. Annan Prometi raamatule viimast lihvi; käin kunstihoones näitusel; kirjutan vanaemadest raamatut - planeerin selle saata romaanivõistlusele.

Hüva vana ja edukat uuemat!

2x15=30

Hei, mu poeg! Hei mu teine poeg! 

Tegelikult ei saa öelda, et esimene või teine, vaid ikka mõlemad. 

Ning jah, te saate täna kahe peale kokku 30-aastaseks. See on suur arv. 

Ja teid on üsna kummaline tajuda - 15 aastat olete mu elu rikastanud.

Suur au on olla te ema.

Tõsiselt, see pole pelk sõnakõlks.

Seni olete mulle toonud miljoneid sekundeid vahvust, hoolimist, hoolitsemist ning teadmist, et minu läheduses hingavad samast verest alguse saanud liinid. 

Kes viivad edasi mu geene, mu kasvatust ja mis seal salata - ka mu nime. 
Kõik need reisid; kõik need kohad, kus käidud, kõik need tegemised - mäletate, kui me esimest korda Saaremaal olime? Kohtla kaevandustes liikusime? Kihnu tuletorni juures kividel hüppasime? Pühajärvel aerutasime? Haapsalus kolasime? Rakvere Tarva juures ronisime? Hiiumaal ümber Kallase muuseumi hulkusime? Viljandis külmetasime? Heureka keskuses möllasime? A-ga Tartus olime ja Loodusloo muuseumis viibisime? Riia loomaaias vihmavalingu kätte jäime, usbeki restoranis sõime ja Milda kuju juures erinevaid kivifiguure loendasime? Stockolmis vahtkonnavahetust nägime? Gotlandil neid tohutuid kirikuid, maitsetaimede aedu ja kivirünkasid vaatlesime? Elistvere loomaaias emisega tõtt vaatasime?
Mäletate, kui ujumist, suusatamist ja jlagrattasõitu õppisite?
Esimese puiteseme tööõpetuses valmistasite?
Ohh.. 
Ma armastasin teid sellest hetkest, kui teadsin, et mu pihta paisutate ja ma tänan, et olemas olete. 

"Tundmatust sõdurist" professionaalse pilguga

 

Soome nüüdisfilminduse ilmselt ühe töökama ja loovama režissööri  Aku Louhimiehe käe alt valminud "Tundmatu sõdur", mis oli siis austusavaldus Soome 100-le, on olemuselt märksa suuurem ja jõulisem ettevõtmine, kui ta tegelikkuses näib. Ei kõneldud pelgalt sõjast ja lahingust ja vabanemisest mistahes sõjalise väevõimu alt, vaid räägiti soomlasest ja soomlusest (analoogia eestlusele?) kui sellisest. Kuidagi etapiliselt teadvusesse tõusvate hetkede kaude aimub lähiugrilaste tunduvalt jonnakam, jõulisem ja vastupidavam natuur. 

Hea kaameratöö, näitlejatöö ja lavastaja, rekvisiitorite, grimmeerijate, asjaajajate, valgustajate ja helitehnikute, monteerijate etc tegemised võivad kõik olla võrdlemisi efektsed, aga kui lugu puudub, siis on linateos nõrk, lisa sinna mistahes ilustusi.

See film aga loo nõrkuse käes ei vaevelnud. Polnud ka imestada miks - Väino

Linna samanimeline romaan, mida nimetatakse soome/Soome rahvuskirjanduse üheks nurgakiviks, tugines autori isiklike läbielamiste vaatevinklil, sõduriks olemise painel (ja olles ütlemata detailirohke ning sarnane  Linna põlvkonnakaaslastest nii Kuusbergi kui Grossi jutustamisvõtetele).

Filmi keskseks tegelaseks kujunenud Antero ”Antti” Rokka mõjus ürgmehelikult - ta oli isa, mees, abikaasa, sõdur, põllumees. Temast koonduv pilt on nii alusteoses kui ka filmis silmnähtavalt arhetüüpne. Rokkas peitub põline ja loodusterve pragmaatika, mis on segatud elukogemusliku osavuse ja ilmselt kõige elementaarsema ellujäämisega. Vaprusega, ainulaadse selgrooga, kadestamisväärse endaks jäämisega.

Loomulikult oli filmis ka muusuguseid karaktereid, sellised, kes keerasid natuke ära, said haavata, said surma, sõnaga muutusid ja teisenesid.

Sõja olemuse filosoofia (kui see üldse olemas on) vastandab inimese loodusele, metsale, kuulile, teisele inimesele. Sõja mõttetuse üle vesteldi mitmel puhul (kusjuures filmi soomekeelsus lisas kogu filmile ainult võlu juurde) ning eriti torkas hinge kui soomlased  Petroskois (karjala, soome Petroskoi; vene Петрозаводск; Teise maailmasõja aegne soomekeelne nimi Äänislinna;  on Karjala Vabariigi pealinn Venemaal Äänisjärve läänekaldal. Halduslikult moodustab Petroskoi linnaringkonna) vene lastele leiba annavad ja vene neidudega vaidlevad, kes kõige enam sõjas kannatab ning jõuavad ühisele järeldusele, et selleks pooleks on enim lapsed (täpselt sama järeldus minu MA töös).
Meeldis sõjahuumor (soomlane kaevikus ja venelane natuke kaugemal üksteise kallal ilkumas); meeldis soomekeelne murdekeel (seda olen ma kuulnud ammustes filmides "Niskavuoren naiset" ja "Pikku Pietarin piha" tegelastel). 

Iseenesest oli filmis neid soos, lumes, metsas, kaevikus, poris sumpamisi palju, isegi liiga palju ning see pani filmi veidi venima. Aku võinuks pilku heita sinelifilmile* ning sealsetest kaadritest vaadata, kuidas tüütut banaalsust tihendada, kuid kui eesmärgiks oli luua võimsa koloriidga ja ülimalt selgesihiline liikumine rindejoonel, siis see õnnestus igatahes suurepäraselt.

Suitsu kimuvad rõketud käed, pesemata kaelad, näljased silmad ja surmahirm - need olid suurtes plaanides mõjusad. Nagu ka vigastused, haavad, surnud. 
Tunded ja hetked - mis sest külmast ja pimedast

metsast, kui seal kusagil on vaenlane ja ta ei aimagi, et hangede vahel lebav sõdur ja laskur ei tulnud sõtta surema, vaid tapma, nagu ta ühele 19-aastasele kaevikusse saabunud sõduribeebile ütleb (kes ka üsna varsti surma saab).
Omaette filmiruumi tekitab aga Soome põlislaas - seal on kaevikud, seal on puud, seal on maastik, mis võimaldab varjuda ja vaenlast tabada, see on lahingväli, põrgutuli, surmakoda ja samas ometigi mõnel hetkel ka lihtsalt puude vahelt särav taevas, liblikate kodu, mardikate toidulaud...

Poegade emana lõikas südamesse sõdur Koskela. Ta on olnud lühikest aega puhkusel ning vaatab kummutil seisvate vendade pilte, millel aumärgid küljes - nad on hukkunud. Ema saadab oma ainukest allesjäänud poega uuesti lahingusse ning üsna filmi viimastes kaadrites vaatab kummutil pilte kolmest pojast...(see motiiv on sees Ellinor Rängeli "Karmides tuultes", kuid seal saabub üks poegadest siiski tagasi ema juurde)
Mood, interjöörid, toit, relvad, tankid, linnaruum, autod ja jõulukuused, suusad ja lahingvarustus, vildid, ehted, kellad, nõud etc, etc, etc - need lõid kokku väga loogilise ja usutava pildi ning kellelgi ei tekkinud kahtlust, et olgugi sõda suur ja kole ning tõepoolest pole sõda ühe mehe lahing, andsid need inimesed toona, üle 70 aasta tagasi endast kõik ja enamgi veel, et saada, jääda ja säilitada vabadus - soomlane teadis, kuidas seda teha.
Ja üks soomlane oskas lugu jutustada ning teine soomlane selle  loo pildikeeleliseks rääkida.
Igatahes soovitan vaadata, sest seal on üksjagu draamat, üksjagu relvi ning üksjagu inimeseks jäämist. 
__________________________________
*"Inimesed sõdurisinelis" on üks parimaid II ms-st rääkivaid filme üldse - lööv, emotsionaalne, huvitav, looline ja selle loo jooksul muutuvate karakteritega, mis on kõik loomuomane heale kirjutamisele või filmi tegemisele.
**Pildid võetud internetist

Seinast seina

Mereäärse linna elanikuna on olnud aastate pikku suur au, kohustus ja võimalus olnud jälgida vee mitut nägu - tüünelt lainetavat suvemerd; sügistormides räsuvat lainetevahtu; murelike luikedega jäätunud lahte ja järjest rohesinisemaks muutuvat merd kevadel. Merelõhn, merevaikus, merelärm, mererand, meremõtted..

Inimese tegemised sarnanevad tegelikult oma olemuselt mere muutumistele - leidub nii möllutavaid hingekeeriseid, metsikute tuuleiilidena kohisevaid ajaminuteid, laine laine järel rannajoonele pilduvaid töid; igavlevat meelisklemist.

Viimase nädala sisse mahtus absoluutselt kõike, sest:

*kuidas istusin kuus tundi riigieksamil ja mõtlesin oma esimese abituuriumilennu peale -  kas nad saavad meie kolme viimase aasta tegutsemise tulemusel mõtete sõnna seadmisega hakkama

*missuguseid võimalusi pakub keeleõpe 

*kuidas kulgevad kooli suurürituse proovid ja kas nendele on kõik rõivad/rekvisiidid/tarvikud olemas ja kes teeb tordi ja kas on olemas tordiesitleja

*kas kartulikotist, mustast autospreist ja peenikesest ketist saab korraliku viikingikostüümi

*kas kõik minu punased sallid ja vööd leiavad kasutust ja kas saan nad ikka tagasi

*kas saab võtta päikest

*kas postkast  annab pakke nimega 'isiklik' ja mis saab nüüd edasi.

*kas mul on ikka tordilabidas käekotis

*kas koolimaja sai peaojärgselt ikka korda

*kas mu ema, kellel on täna 9. surma-aastapäev, jääb  oma rahupaigaga lõplikult nõussse?

Karjuva mühakluse nimel

Kadunud Enn Vetemaa "Näkiliste välimääraja" kõrvale võiks tekkida selline huvitav käsitlus nagu "Mühakmatside taksonoomia".

Elus alati pigem tegutseja kui vaatlejana igapäevasusega toime tulev inimene, olen ma alati kehtestanud enda suhtes piire, mida ma ei lase mitte kellelgi ületada.

Aeg-ajalt aga juhtub seda siiski - mõni esmaste sootunnustega isasisend võtab üles üsna häälekad toonid ja teeb näost punetades ning igasuguste sissejuhatusteta selgeks, kuidas asjad ikkagi käivad.

Institutsioonidega ähvardades, teiste isikute suhtes mõnitavalt käitudes; teistele isikutele õpetades, kuidas asju tuleb teha; teistele isikutele lõuates, kuidas on mitte võimalik toime tulla nende ja nende olukordadega...
Vaatleva inimtüübina on kindlasti huvitav jälgida selliseid situatsioone; tegutseva inimtüübina aga on taolised olud lihtsalt väljakannatamatud, eriti kui ollakse enda suhtes kehtestanud teatud piirid ja reeglid, milles ei lubata mitte ühegi erandiga üle astuda....
Muidugi see neetud temperament, mis vere keema ajab ja alati kõige ebasobivamates kohtades ennast välja paiskab, aga.. oma põhiloomuse vastu ma ei saa....

"Loving Vincent"

Abituuriumi viimased nädalad on hõivatud kaasaegse kirjandusega ning eriliselt olen ma rõhku pannud postmodernismi kursusele. Siinkohal P.V - suured tänud Sulle, et mind õpetanud oled - kui ma midagi maailmas perele, poegadele ja lugemisele lisaks tõsiselt jumaldan, siis on see olnud õppeprotsess (ülla-ülla) ning tänan kõike ja kõiki, kes mind õpetasid õppima, kuulama ja  igasuguseid tekste koostama.

Postmodernismi juures on loomulikult tulnud juttu ka kõigest muust, sealhulgas endise kolleegi kõige laiemas võimalikus käsitluses mõistest kirjanduslik katsetus, kus minust, minu klassist ja

minu kolleegidest on räägitud ja mitte just heas võtmes. Võimsatel ja töntsidel jalgadel olen ma üle 40 aasta eluteed kõndinud, küllap kõnnin järgmised 40 veel.

Muuseas - autor, kui sa seda postitust loed, siis edaspidi palun toimeta oma tekste hoolsamini, kellelegi ei meeldi oma pärisnime "ilukirjanduses" kohata. 
Ja kirjastajale - pole tark tegu kirjastus registreerida oma koduaadressile ;)

Aga kogu selle nn lugemispala (võttis aega 45 minutit - täpselt ühe vaba tunni jagu) kõrvalt tekkis taas reaktisoon nagu ikka, kui millegi tõeliselt halvaga oled kokku puutunud - mind on juba pikemat aeg huvitanud maailma ainus käsitsi animeeritud mängufilm "Armastav Vincent" ("Loving Vincent" 2017). 

Leidsin ta üles ning vaatasin ära ja... kuidas on võimalik midagi nii huvitavat, originaalset ja kaasahaaravat luua?

Kui üldse mingi filmižanri suhtes sügavat poolehoidu tunnen, siis on selleks biograafia. 

Aastate jooksul on väga paelunud kunstnike ja üldse loomeisikute elulood - nende dogmade ja kreedode keeruline maailm, paradoksaalne tundeküllasus ja näiline kergus, millega anderikas inimene uusi taieseid rajab - nii väga tahaks nendega ühes olla ja kõike sama (eba)selgelt tunnetada.

Ning vaadatud filmis oli kõik olemas - lugu kunstnikust, draama, põnevus ning otse loomulikult vangoghilik tehnika, millega kogu mängufilm valimis sai...
Elavateks maalideks muudetud kaadrid vaheldumas mustvalgete meenutustega. Lugu keskendub Vincenti lahkumisele, mis eelnes nende päevade jooksul ja kas ta ikka tulistas ennast ise...

Omaette huvitavaks osutus ka näha, kuidas asja tehti - üle 100 kunstniku... ohh.See on kõrge ja elitaarne. KUNST. TÕELINE.

Loodan, et lugu jõuab massidesse ja läheb just samalaadse emotsiooniga kellelegi korda ja südamesse.

Klimt, Monet, Van Gogh töödel põhinev installatsiooninäitus Helioses igatahes oli vägagi sügav ja muljet avaldav. 

Ühesõnaga - kellel vähegi mahti, otsigu ta üles ning vaadaku, mõelgu ja tunnetagu - esteetiline emotsioon on garanteeritud.

Tere, 2018!

Kui eelmine aasta sai lubatud, et iga päev on sissekanne, siis sellel aastal on sissekanded pelgalt suvalistel päevadel. 

Seega, hüvasti blog.tr.ee TOP 100 püsivalt esimese 40 loetud blogi seas olemine (kolmel korral langesin ka sinna alla 50), kõige kõrgemalt olin 14 kohal. Tore aasta oli mul ja lugejatel!

Uus aga saabus poegadepoolse möllu ja põmmuga - jõulukingituseks saadud raketid vilisesid, paukusid ja raksusid ikka mitu aega. 

30 päeva pärast kaeb, mis kuust saanud on.

Ja muuseas - nii ägedat vana-aasta programmi ma ei mäleta mitte kunagi näinud olevat.

Ma armastan Eestit, ma armastan eestlasi, ma armastan meie riigi entusiasmi ja tegevusi, mis selle 100-ga on seotud. 

Oma tööalaselt olen EV 100-ga põimitud, sest koostan meie kooli kingitust vabariigile (vähemalt osa sellest)

Head teed, 2017!

Nii, aasta 2017 525 000 minutit tiksuvad ennast tänase seisuga täis ning ma võtaksin selle möödanikuks saava kokku. Kuitsi:

*jaanuar - tädi matused, töö, teater, õpilastega uisutamine, õppekäigud

*veebruar - palju askeldamist aktuse ja proovieksamitega, kirjavahetus Simoga

*märts - töö ning nelja suure tegija surmad: Komissarov, Mikiver, Ulfsak ja Vetemaa; õppekäigud botaanikaaeda ja Tallinna Ülikooli, poegade osalemine jutuvõistlusel; teadasaamine, et monograafiat siiski välja ei anta; uue kirjastuse leidmine, kirjavahetus Simoga

*aprill - töö, teatrietendused, kiirkäik Tartusse, uue kirjastusega lepingu sõlmimine, MÕK tunnid (konverentskõne; muinasjutu lavastamised välitundides)

*mai - töö, poegadele uute jalgrataste ostmine, õppekäigud; uue kirjastusega siiski asjad jonksu ei saanud

*juuni - põhikoolieksam, reis Viljandisse, kooliaasta lõpetamine, poegadega Lätis, koolivaheajaks poisid maale, jaanipäev, remondi algus

*juuli - sünnipäev, mõned kuramaažid, keelekohvikud, remont, üsna üksikud korrad rannas, KUKU uuesti avastamine, isa esimene surma-aastapäev

*august - remont, poistetoaga asjad enam-vähem, keelekohvikud, poegade sünnipäev; sõpruse taastamine P-ga, palju jalutuskäike; palju kultuuriüritusi, kirjavahetus E-ga, kes ei soovinud enam elatist maksta

*september - igasugused festivalid ja kohad, kus käia, muuseumid etc; tööpakkumine Maardusse õhtukooli, Hooandjalt vastus, et on nõus mu projekti ühisrahastusse vastu võtma

*oktoober - õpetajatepäev, Maardu, Harku vangla ja tavatöö, vahel istumised kolleegidega, sügisvaheaeg, ema 63. sünniaastapäev, videoklipi tegija leidmine, kontseptsiooni loomine

*november - venna sünnipäev, isa 63. sünniaastapäev, palju tööd, otsus Maardusse enam mitte minna; õppekäik ERM-i, põgus seiklus

*detsember - keelekohvikud Lasnamäel, palju jõuludega seotud üritusi, videoklipi tegemine, Hooandjasse projekti saatmine; õpilase hukkumine.

Kui kõik kollaažideks kokku võtta, siis on mälestusi ja meenutusi palju. 
Kahjuks halba rohkem, kui head, aga siiski...
Ning saan siiralt ja uhkelt panna punkti uusaasta lubadusele - ma tegin iga päev sissekande. 

Laheda ema saladused

Mõnikord on vaja teha elus kaalutletud valikuid ning oma tee kõndimiseks tuleb loobuda mõningatest elementidest, mis mind saadavad, siis sedapuhku teen nii, et mul on lisaks FB-le ka Twitter ja Instagram.

No hooandjas olen oma projektiga üleval, et sellele minekut ja hoogu anda, siis on just paras aeg privaatsuse mõistet laiendada ning ennast veelgi nähtavamaks muuta.

Aga proovides mõtestada Instagrami olemust, juhtusin klikkima vahvale lingile ning sain teada laheda ema saladused.

Mis nüüd küll viga on - kõik saavad kohe lugeda, kuidas ikkagi lahe ema olla. Sest mine tea, ehk pole enne õnnestunud lahe ema olla ja nüüd vast kukub isegi välja!!!

Nad järgivad 1:2 reeglit

See tähendab seda, et iga ühe asja kohta, mida nad räägivad oma lastest, ütlevad nad kaks intelligentset ja huvitavat asja millegi kohta, mis ei puudutada lapsekasvatust. (check) 

Nad palkavad lapsehoidja

Jah, see võib tunduda kulukas ja mõttetu väljaminek, aga iga täiskasvanu vajab natuke aega eemal omal lastest ehk täiskasvanu aega, vahendab PureWow. Kas või selleks, et minna kinno või õhtust sööma.(check - kui lapsed väiksemad olid)

Nende jalanõud on lahedad

Miks on nii, et pärast sünnitust pöörduvad emad Crocside ja mugavate tenniste usku? Okei, mänguväljakule ei pea minema kõrgete kontsadega, aga klassikaliselt ilusate kingadega eristud sa kohe üldisest massist. (check)

Neil on sõpru, kes ei ole emad

Mäletad 1:2 reeglit? Teistelt emadelt saad tuge ja nippe, aga sa ei pea unustama teisi sõpru, kellega on ka võimalik olulisi suhteid luua. (check) 

Nad kasutavad võimalikult vähe «emade» asju

Selle asemel, et kanda kaasas kohmakat mähkmekotti, kannavad lahedad emad funktsionaalset ja šikki käekotti. Laste ehted on mõeldud lastele, lahedad emad ei hakka neid kandma. (topelt check - käekottide puudumise üle ei kurda)

Nad ei muretse liialt

Lahedad emad ei lähe iga väiksemagi asja pärast endast välja ja paanikasse, mis ei tähenda seda, et nad ei hooliks. (check, check) 

(https://sobranna.postimees.ee/3913467/lahedate-emade-kuus-saladust)

Tuleb välja, et olen lahe ema. Haa, aga kes selle artikli kirjutas?

Lahe ema? Kas jalatsid, käekotid ja lapsehoidja teevad kellegi lahedaks? 

Olen alati arvamusel olnud, et ema on keegi, kelle kallistus on maailma kõige turvalisem koht, kelle toidud on maitsvad, kelle pai ja peale puhmine haiget saanud kohale on parim ravim; kes ei anna sulle hinnanguid, kes armastab sind tingimusteta ja kuidagi kahepoolselt käib see asi. Oma lapse musi on kõige soojem ja armsam, oma lapse põsk vastu põske parim ning sõltumata sellest, kas mul on hetkel mullased kummikud või pikasäärelised pidulikud saapad.

Kaubamärgi butafooriad

Mitte ei tea, mis minust mööda läks, aga tekitavad hullu võõristust inimesed, kes räägivad kaubamärkidest, automarkidest, firmatoitudest, söökidest, jookidest, mäguasjadest etc, mille on olemas mingi kindel tähendus.

Poegade kasvades õppisin ära, et Adidased põruvad kurgust lahti täpselt samuti nagu 19.90 maksnud ketsid, et Lee Cooperi teksad kuluvad reitest täpselt samuti, Syoss juustele ei pruugi olla parem kui Dove ning Oreoni kätekreem kärab samamoodi kui L'oreal

Kuigi tuleb tõdeda, et nagu on olemas tants ja tants ning seks ja seks, on olemas ka auto ja auto.  Vabandust Opeli kasutajate ees, aga vahe on olemas, kui nt Lexusega võrrelda.

Muus osas eriti seda kaubamärgindust ma taga ajada ei oskaks.
Aga - mõnele on see staatuse märgiks. Täiesti omaette teema, et alla selle ja selle ma üldse selga riideid ei aja ning alla selle koti ma õlale ei võta.
Eriti tobe oli kogu see märginduse butafooria "S&C" sarjas. Kuradi Manola Blahnikud või Birkini kotid... 

Kuidas kuulata vaikust?

Ma tean end ainult korra elus vaikust kuulnud olevat.

See oli umbes 20 aastat tagasi, veebruaris, kui maa oli täis tuisanud ja ma läksin oma vanaema vaatama. 

Suurelt teelt oli vanaema majani küll mingi ots lahti lükatud, aga toani tuli sumbata paksus lumes.

Mäletan - see oli puhas, silmipimestav ja külm.

Tõin kaevust vett, tõin puid, tegime sauna,  sõime ja järgmisel päeval läksin metsa - kõik teed olid ju tunda, teada.

Ja siis ma kuulsingi - mitte ühtegi hingelist ümberringi, süütu ja kohev mült okstelt varisemas. 

Nii vaikne oli, et eemalt kostis käbi kukkumist...

Milline võrratu aasta on tulemas!!!

Lugesin naisteka aastahoroskoopi - olen nende suhtes küll juba üsna ükskõikseks muutunud, kuid uudishimu ajendab - mis mind siis ees ootamas on?

Mang pani nii mitmes asjas mööda, vaatab, ehk on naisteka omal parem tulevik varuks. 

Tegin copy/paste ja loodan, et keegi ei tigetse.

Vähk

Alanud aastal on eeldusi kujuneda sarnaseks eelmisega. Kuna paljud Vähid olid möödunud aastaga rahul, annab see lootust, et tunne kestab ning elu pakub heldelt võimalusi saada tagasi seda, mida Vähid oma tarkuses ja lahkuses välja on jaganud. Olulisel kohal Vähi elus on sel aastal lapsed ja sõbrad, kellele ollakse valmis üha enam pühenduma.

Vananaistesuvi tuleb ilus nagu vanaaegsed maastikumaalid – kõik on tüüne, positiivne ja ergas.

Suhted. Talvetormide ajal ootad sina peatset kevadet. Küllalt tõenäoline on soov õitsvale aastaajale vastu sõita ehk soojale maale reisida. Kui oled suhtes, kujuneb sellest mesinädalate laadne ilus ettevõtmine, eriti siis, kui sa kaaslasega vaidlema ei vaevu. Ka üksi reisimine võib kaasa tuua romantilisi kogemusi.

Ent elu pakub lisaks hõrkudele rõõmudele ka komplitseeritumaid olukordi. Terve aasta tunned soovi proovida elu intiimsemates sfäärides midagi või kedagi uut. Afäär võib aga kergesti saada saatuslikuks senisele suhtele ja kogu ühiselt rajatud elule. Enne uue kaaslasega linade vahele hüppamist on vaja korraks järele mõelda.

Töö ja raha. Oled harjunud enesest palju andma ning jätkad samal lainel. Juba aasta esimeses kvartalis võib tekkida vajadus enesetäiendamiseks ning seda teed sa alati rõõmuga. Parimad tööajad ootavad sind kevadel, parimad investeerimiskuud aga sügisel. Siiski tuleb suuremate investeeringutega olla lausa paranoiliselt kontrolliv: lepingud võivad sisaldada mõnd tobedat klauslit.

Kevadine ettepanek muuta oma tööelu tasub võtta hoolikale kaalumisele. Ära lase end mõjutada ühelgi muul faktoril peale iseenda eelistuste ja tööõnne, sest rahaliselt võidad sa nii töökohta vahetades kui ka vanale püsima jäädes.

Ilu ja tervis. Üldiselt on su tervis hea ning iluga on lood veel paremad – kosmeetiku abi vajad vähe ja juuksed hoiavad üldiselt kenasti. Küll aga peaksid leidma aega väikeste tervisemurede väljaravimiseks, sest nii mõnigi pisiprobleem kipub süvenema või suisa krooniliseks muutuma.

Loo head suhted perearstiga ning konsulteeri temaga viiruste perioodil, et teada saada, kas eelistada looduslikku ravi või antibiootikume. Leia arst, keda usaldad, ja tee täpselt nii, nagu ta soovitab.
Horoskoobita võiksin ma täiesti eksida 😉

Lakanud liinid

Täna saanuks 214-aastaseks Friedrich Reinhold Kreutzwald; 165-aastaseks Juhan Kunder ning 155-aastaseks Karl Eduard Sööt.

Kolm meest, kelle nimega on vähemalt korra kokku puutunud igaüks meist meile omases kultuuriruumis.

Kontrolli mõttes hakkasin üle vaatama nende suurmeetse lugusid ja kurvaks tegi - ma ei tuvastanud nende liini jätkumist.

Kreutzwaldi viimane järeltulija Alice Blumberg lahkus 1939.aastal Eestist.

Juhan Kunderi genit ja kirikuraamatuid kaedes ei märganud sissekannet laste kohta ning Karl Eduard Söödist põhjalikes käsitlustes (ning samuti geni-s) ma järeltulijaid ei näinud. 

Looming jääb, aga vereliin on katkenud. Ja seda paljude suurmeeste ja - naiset puhul: Shakespeare, Rembrandt; Robert Louis Stevenson; Jane Austen.

See on vist omamoodi tasakaaluks - kes jätab bioloogilise ja kes kreatiivse pitseri.

Päris paljudele võib õnnitlusi saata....

....mitmele kolleegile sealjuures ka 😁

Blogiaastast kokkuvõte

Esimese jaanuari lubadus - iga päev teha bloggi üks sissekanne - on peaaegu teostatud ning veidra kronoloogia on see kõik kokku andnud küll, sest määratlemata liigilise kuuluvusega blogis olen käsitlenud nii seinast seina teemasid, et nende vahele mahuks ära 6-7 paralleeluniversumi kõikide nähtuste ja olukordadega.

Kuid kahte asja panin tähele - seks ja surm on need, mis müüvad.

Miks?

Kuskile saab poetatud sõna seks - klikke kukub.

Kuskil räägitakse kellegi lahkumisest - vaatamiste arv ööpäevas kolmekordistub.

Inimesed, mis teil viga on?

Ma saan aru küll, et need kaks on väga põlist ja ürgsest nähtust, mis eluga kaasas käivad, aga kas muud, pisut harivamad, tundelisemad, kultuursemad ja elulisemad seigad pole samaväärsed?

Jegwla ja niejār

Praegune ajaperiood on omamoodi nähtus, kus paganlik, kristlik, kapitalistlik ja omaalgatuslikud pühadetraditsioonid on omavaheliselt segunenud ning andnud hübriidi, mille tõlgendamisvõimaluste, kihistuste ja käsitlusviiside luupainajalikus ümbruses võib kurat ise kakerdades jalaluud murda.

Seitse viisi kuidas muuta jõulupraad eriliseks, kaheksa õpetust, kuidas katta jõululauda, kuu selgitust, kuidas katta laud, kui rahakotis vilistab tühjus.

Mida osta kingituseks, kuidas osta kingituseks, kuidas pakkida, kuidas sättida.

Seitse moerõivast selleaastasteks jõuludeks.

Kuidas aega jagada perede vahel, et kõikidel saaks külas käidud...

OMG.

Inimesed - kas lihtsam poleks tähistada seda, mida ta algselt märkis - pööriaega, kuna ööd on pikad?

Need kaubanduslikud jõuluvanad ja jõulujooksud ja ummistunud kaubakeskused etc.

Jegwla ja niejār võiksidki jääda selliseks solstitsiumlikuks perioodiks, kui pühitseme aastaringi täissaamist ja uue aastaringi sündi, aga mitte kuradima kapitalistliku kukru täitmist, sest nii on õige.

Mõtleb, et miks nii?

Viimased päevad on olnud iseseltsi. Pühapäeval hukkunud noormees oli mu õpilane ning olgugi, et olen üpris karastunud natuur, lõi see surm mind kuidagi põlvedesse nii, et uuesti sirgu saamiseks tuleb rohkem pingutada.

Sõnadesse ma enda tundeid panna ei osanud, sestap ka üsnagi piktograafilised need viimased sissekanded on olnud.

Mõnes mõttes tahaks nüüd selle kaotusterohke dekaadi selja taha jätta, aga mitte ei saa üle ega ümber.

Tõlviklehik õitseb mul ainult  siis, kui kellegi lõppematusse astumise teade tulekul - kastes piilun kahtlustavalt  küünituvaid lehti - kas mõni neist tahab õiesarnaseks kaarduda?

Liigvara pidi see inimlaps lahkuma, liigvara...

Tunnistan ausalt, et mu süda tõmbus krampi, kui uudist esmalt nägin. Ja hommikul, kui sain teada, kes täpsemalt....
Mul on kahju, nii kahju ühest elust, mis ei saanud veel õieti hoogugi sisse.

Sütiste "Rüblik" võiks ollagi lahkunule virtuaalne monument mu poolt. 

Requiescant in pace

Tühjus

_________________________________________________________________________________
*Pilt võetud internetist

Lohutus

________________________________________________________________________________
*Pilt on internetist

Langetan leinas pea

Tõbi

Arthur Schopenhauer on öelnud: "Haigus on looduse ravivahend, mis tuleb appi organismi häirete korral." 

Vanarahvas uskus, et loitsud parandavad tõbesid.

Mis loitsu tuleb lausuda, kui lausumiseks pole häält ja neelamine välistatud? 

Inimene kui aineliste ja vaimsete väärtuste looja

Looma näib eesti keeles ühe kaunima sõnana ning igaüks meist, kes midagi loob, panustab kaunidust me ümber. 

looma : luua : loon 'tekitama, tekkimise v olemasolu põhjuseks olema'

◊ lojus, loode, loodus, loom, loomus, loonus-, lõim

● liivi lūodõ 'ehitada; luua, midagi looma hakata'

vadja luvva 'luua, rajada; (kangast, sukka jne) luua, (kudumist) alustada; uudismaad teha; kuhja luua v teha; (sõnnikut vankrile koormasse) tõsta; võrke v noota vette lasta; (praamiga, parvega jne) üle vedada'

soome luoda 'luua; tekitada, sünnitada, kujundada; kühveldada, rookida; käärida, üles luua'

isuri loovva 'visata, loopida; võrke vette lasta; (kangast) luua; enneaegselt poegida'

Aunuse karjala luvva 'heinakuhja teha; (kangast) luua; visata, loopida, heita'

lüüdi luoda '(kangast) luua; kuhja teha; (sõnnikut koormasse) tõsta'

vepsa loda '(kangast) luua; uudismaad teha; kuhja teha'

Lule saami låkŋōt, lågŋit 'tõsta', låkŋånit 'tõusta, õhku tõusta'

ersa ľijems '(kangast) looma; (viisku) alustama'

mokša ľijəms '(kangast) looma; (viisku) alustama'

mari loŋaš 'tuulama; (pead) raputama; kiikuma, õõtsuma; kiigutama, kõigutama, väristama'

Läänemeresoome-mari või läänemeresoome-volga

tüvi. Esialgne tähendus on olnud ilmselt 'heitma, üles v ära viskama'. Tuletise lõim tüves on toimunud muutus o › õ. Tuletis lojus on ilmselt moodustatud mineviku kesksõnast ja s-liitest ning tähendus on olnud 'loodu', hiljem on tähendus kitsenenud, nt soome van srmt luodus 'loodud olend, koduloom'. Eesti keelest on tõenäoliselt laenatud liivi van lojū 'mära'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi lōm 'noodavedu; noodatäis; üks noodaveo kord' (← loomus 'noodatäis kalu; üks noodaveo kord; kalasaak üldse') ning liivi või eesti keelest läti loms 'kalasaak', mrd luōma 'kalasaak; püügikoht; -kord'. Vt ka loe, loobuma, looja, loopima, loosklema, loovutama.

Ja täna on sünniaastapäev päris mitmel loojal - olgu selleks siis heliteos, raamat, kohvik, sõna. Tegelikult suisa huvitav. 

Seitse mõõka ema südamesse

Mõtlen tagantjärele, kui nägin pettumust ema silmades ja mõistan iga kord, kui valus tal võis olla, kui mingi lootus ei täitunud.

Mure, hool ja vaev, mis iga jumala päev korraks ennast piinale kergitab.

Ja ma mõtlen alati, mis pigistus võib olla selle  teismelise lapse ema südames, kui ta peab istuma ümarlaual, kuulama noomitust oma lapse suunas või seisma silmitsi kõige hullemate tõikadega - tema lapsest on saanud teismeline ilgur.

Kas see laps mõistab kunagi, millist valu ta emale tekitas?
/lugu pole seotud isiklike teismelistega/

Ka see piir on seljatatud

No nii.. mõnikord on mõned naljad naljakad oma situatsiooni absurdsuse poolest.

Vahel on mõnes mõttes muigele ajavad naljad, mis  on  olemuselt koprofiilsed.

Nüüd siis jõudis see kätte avalikku ruumi,  sest oma üllatuseks plinkisid mul reklaamiribal kaks mängu:

Tõesti? Tõesti? Tõepoolest? Tõesõna? Tõega? Tõsi? Tõsijutt? Ausõna? Päris kindlasti? Ausalt te ei usu - ausalt?! Jumala eest!!!!

Me kurdame pidevalt, et meie lapsed pole enam kasvatatud, aga kui me paiskame selliseid mänge ringlusesse (ma ei viitsi mängude kasvatuslikku külge süüvida, sest mu meelest seda pole -  kõlab umbes sama hästi, kui "Kuidas viia läbi lõbusat enesetappu" või "Miljon võimalust parafiiliate seaduslikuks väljendamiseks"), siis kuhu me jõuame?

Ja kasutan üsna teadlikult 'meie' vormi....

Luutsinapäevaks

Lucia nimi tuleneb ladinakeelsest sõnast lux, mis tähendab „valgus”. Piltlikult öelduna tähendab nimi Lucia „valgusekandjat” või ka „päevavalgel sündinut”. Oma „valgusekandja” rolli täitis märterneitsi Lucia eelkõige sellega, et temast sai kristlane, hiljem pimedate ning silmahaiguste käes kannatavate inimeste kaitsepühak. Lucia kultus oli keskajal laialt levinud. 

Lucia sündis 3. sajandil. Ta kasvas üles rikkas Sitsiilia peres. Pärast seda, kui talle ilmutas end Sitsiilia märter Agatha, otsustas tüdruk end pühendada kristlusele ja neitsilikule elule. Legendi järgi olevat Lucia oma silmad välja torganud ja saatnud need kandikul ühele oma austajatest, kellele tema silmade ilu oli lummavalt mõjunud. Tüdruku vankumatu usk rabas austajat niivõrd, et ta astus ka ise ristiusku. Lucia sai aga silmanägemise palvetamise ajal imekombel tagasi.

Oma varanduse jagas Lucia vaestele ning keeldus abiellumast. Solvunud peigmees andis oma pruudi Rooma võimudele üles ja kaebas, et Lucia on kristlane. Karistuseks saadeti tüdruk lõbumajja. Sinna tuli ta tirida härgadega, kuna Lucia keeldus kategooriliselt ise käimast. Ime läbi jäi ta bordellis puhtaks ja puutumatuks. Seejärel püüti Luciat põletada, kuid leegid ei hakanud talle külge. Ka keev õli ei teinud neiule viga. Lõpuks kisti tal hambad suust, lõigati ära rinnad (nagu Pühal Agathalgi) ja mõõgaga torgati läbi tema kõri. Püha Lucia suri imperaator Diocletianuse ajal märtrina Sürakuusas aastal 304.

Püha Lucia atribuutideks on  silmad varre otsas või kandikul, härg, mõõk või pistoda (viide)

Hmm.. ja mind paneb pisut mõtlema Rapuntsli muinasjutt (see Grimmide oma, mitte ameerikalik umpa-luumpandus) - see pimedaks jäämise motiiv. Tõsiküll,muiasjutus olid printsi pisarad need,  mis talle nägemise tagasi tõid....

Eestlastel on igasuguseid kombeid luutsinapäevaga olnud, aga silmatorkavalt oli (taas)  ketrus- ja kudumiskeeld. Vanad naiseestlased vist tõesti ei kannatanud vokki ja kudumist, et pea igasugusel pühal oli see lisaklausliks juures....

Sotsiaaleetika

Sotsiaaleetika on praktilise eetika haru, mis rakendab eetikat sotsiaalset laadi küsimuste lahkamiseks. See tähendab, et problemaatilisi sotsiaalseid tingimusi uuritakse eetilisest aspektist, analüüsitakse võimalikke tegevusi ning püütakse leida lahendusi.

Sotsiaaleetikat käsitletakse erinevalt. Üks lähenemine eristab inimeste kui indiviidide moraalset toimimist ja inimühenduste tegevust. Selle suuna esindajad keskenduvad sotsiaalsete institutsioonide – rahvuste, korporatsioonide, valitsuste – tegevuse uurimisele eetilisest vaatenurgast. Teine lähenemine põhineb veendumusel, et kogu eetika on sotsiaalne, kuna eetika toimib ainult sotsiaalses võrgustikus. Ilma sotsiaalsuseta poleks ka eetikat. Sellest lähtuvalt uuritakse, kuidas sotsiaalne keskkond kujundab inimese moraali, ning vastupidi, kuidas individuaalsed moraalsed valikud mõjutavad sotsiaalset konteksti. (https://www.eetika.ee/et/188652)

See on terminipõhine selgitus. Termini tagusust me ei tea.  

Mõiste tõi kasutusele Alexander Konstantin von Oettingen, Liivimaa päritolu Eesti usuteadlane. Enese jaoks on usukäsitlus alati pisut konksuga teema - tõden inimeste tarvidust omada usku millessegi või kellessegi, aga oluliseks oma elus seda ei pea. 

Von Oettingen viljeles sotsiaaleetikat päris

omanäoliselt, rajades 1888 hooldekodu töötute käsitööliste jaoks. Miks just käsitöölised? 

Iseenesest üks huvitav ajalooline seik, mida tasuks lähemalt uurida.

Kibuvitsal on üks tegelane, Lilo Naatus, kes peab minema Vanade Vaimutegelaste Puhkekodusse. Sealne asutis koondab küll õige kummalise pildi nendest, kes majas varjul, kas taoline oli ka see käsitööliste hooldekodu?

Kuid olgu,  mis on,  190- sünniaastapäev von Oettingenil on ning vahel tasub mineviku pisut tolmustel lehtedel sõrmetsi joosta - et lihtsalt mõelda, kes ja kus ja millal ja miks mida ja kuidas teinud või olnud on.

TBC

/.../"Ahaa, või doktor Koch*?"

Kardinas pirises eksinud herilane./.../ Tom ei vastanud midagi, tõusis, astus akna alla ja hakkas herilast päästma./.../

"Tommi, Tommi, mis sa seal ometi jälle teed?" kiljatas Velda./.../

"Nõelravi, doktor Koch," ütles Tom ja laskis herilase aknast välja./.../

"Tommi...kas uks on ikka lukus....?"/.../

"Lu-lukus, doktor Koch" (Kallas 1990: 22)

Aga naljata - see päris dr. Koch, saksa arstiteadlane, üks mikrobioloogia rajajaid, Nobeli auhinna laureaat, postuleerija ning suure meditsiinilise läbimurde tegija tähistab täna 174. sünniaastapäeva.

Küll on hea, et on olnud inimesi, kes tegelikkuses ka midagi olulist on teinud. Nagu päriselt olulist. Mitte neid, kes jõulude paiku aitavad head teha, suhtelise turundusassistendi neljanda nõustajana "tööd rabavad" või alalõpmata räägivad tervislikest eluviisidest. Või müüvad õhku, energia kanalite avamisi ning annavad soovitusi positiivseks mõtlemiseks.

Kus olen kirjanduses lugenud tuberkuloosist? 

Thomas Mann "Võlumägi"; Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistus" ning "Idioot"; Alexandre Dumas noorem "Kameeliadaam"; Paul Kuusberg "Vabaduse puiestee"; A.H.Tammsaare "Tõde ja õigus I ja II"; Salme Ekbaum "Varjude maja"

Ning see nimekiri, mis kuulsaid TBC haigeid kajastab, on kaunis pikk...

_____________________________________

*Üliõpilane ja graafik Toomas Randmaa, kes on "Niguliste" üks neljast peategelasest, on enne Enet suhtes  röntgenoloogina töötava Veldaga, kes kannab just sobivat nime.

Inimõigus(ed)

Inimesel on õigus elule. 
See on vist kõige esimene.

Seejärel peaksid olema kodaniku- ja poliitilised õigused, mis tulenevad Jean-Jacques Rousseau ja John Locke'i loomuõiguslikust filosoofiast.

Teisena järgnevad majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurialased õigused, mis saavutasid tunnustuse kahekümnendal sajandil koos hüveoluriigi levikuga.

Kolmandana tulevad aga sellised õigused, mis on saanud alguse alles 1970. peamiselt arengumaade toetusel. Idee seisnevat asjaolus, et lisaks kahele eelnevale ja võrdlemisi individuaalsetele huvidele on olemas ka kollektiivsed ning grupiõigused, näiteks enesemääramisõigus ning õigus arengule.
Isiklikult meeldib see õigus enim.

Eestis on inimõigused tagatud põhiseadusega, samuti on Eesti liitunud mitme inimõiguste alase konventsiooniga. Ning perioodiliselt võiks (taas)tutvuda ka põhiseadusega.
Kuid õiguste juures ei maksa kunagi unehtada inimõigustega kaasuvat kohustuste poolt. 
Tihti oskame ennast määrata, aga et selle määramise käiguga kaasub  sisemine, moraalne sund midagi (õigesti) teha, kipume sealjuures unustama. Või pole see nii?

Kiirus, tempo, hoog, vaart, vunk, rutt, aju, iil

Kiirus üldisemas mõttes tähendab muutumiskiirust – suurust, mis näitab ajaühikus toimuvat muutust – näiteks keemilise reaktsiooni kiirus.

Kitsamas mõttes mõeldakse kiiruse all liikumiskiirust – füüsikalist suurust, mis näitab, kui palju muutub liikuva keha asukoht ruumis ajaühiku jooksul. 

Ning tempo, mis igapäevaselt ennast peale surub, sest: 

*sa pead

*sa võid

*sa oskad

*sa suudad

*sa tahad

*sa saad

*sulle näib

*sulle tundub

*sulle paistab

Tommy (Mauritz) Hellsten, soome teoloog, terapeut, koolitaja ja kirjanik on öelnud: 

"Tähtsam on protsess, mitte lõpptulemus. Kui mõistad, et protsess on kõige tähtsam, märkad, et 

oledki kohal. Siis ei ole enam kiire. Kuhu enam kiirustada, kui oled juba seal, kuhu jõuda tahtsid?" 

Mida siis teha? Olla osaline kiirustavas protsessis? Kiirustada osalisena protsessi?

Või võtta aeg maha ja jälgida protsessi kiirust?