Foor, foori, foori, foorisse, fooris, foorist

"Oota"

"Ole valmis"

"Ops"

Sedasi annab meile teada valgusfoor, millel on tegelikult märksa pikem ajalugu, kui aimata oskaks. Täna tähistab elektriline valgusfoor nt 103. sünnipäeva.

5. augustil 1914 püstitati esimene elektril põhinev valgusfoor Põhja-Ameerikas Cleavelandis East 105th tänava ja Euclid Avenue nurgale. Selles kasutati vaid kahte värvi: punast ja rohelist, samuti summerit, mis hoiatas värvide vahetumise eest.

Päris esimene gaasilampidega valgusfoor püstitati aga 10. detsembril 1868 Londonis sealse parlamendihoone ette, kus see pidi kontrollima Bridge Street'i, George Street'i ja Parliament Street'i liiklust. Seegi valgusfoor kasutas vaid kahte värvi: punast ja rohelist, värve vahetas aga valgusfoori juurde määratud politseinik.

Selle lahenduse eluiga polnud aga pikk: 2. jaanuaril 1869 toimus gaasilekke tõttu plahvatus ja politseinik sai vigastada (teistel andmetel ta hukkus). 

Esimene klassikaline kolmevärviline ning nelja külge vaatav valgusfoor võeti kasutusele 1920. aastal Detroidis.

Kõige kauem oli aga sama valgusfoor ühes kohas kasutuses Ohio osariigis Ashville'is, kus sama valgusfoor töötas aastatel 1932 kuni 1982. Praegusel hetkel on auväärne ese hoiul muuseumis.

Omavahel seotud valgusfooride võrk võeti esmakordselt kasutusele 1917. aastal Salt Lake Citys (seal oli võrgus kuus foori, mille tuled vahetusid ühe lülitivajutuse järel). 

Esimene arvutiga juhitud valgusfooride võrk hakkas aga 1963. aastal tööle Torontos.

Eestis pandi esimene kolme tulega valgusfoor väidetavalt tööle 1947. aastal Tallinnas. 

Eesti linnadest pole foore minu teada Raplas, aga kindlasti kuskil veel. 

________________________________________

*Foori teave: http://www.auto24.ee/uudised/uudised.php?uid=21960

*Pildid veebist

Vihmatarve

Vihma tekkeks on vaja, et paksus atmosfäärikihis maapinna lähedal ületaks temperatuur vee sulamispunkti. Planeedil Maa on vihm atmosfääris leiduva veeauru kondenseerumine veetilkadeks, mis on piisavalt rasked, et kukkuda ning sageli ka maapinnale jõuda. 

Õhu küllastumiseni, mis on vajalik vihmaks, võivad viia kaks tõenäoliselt koos toimivat protsessi: õhu jahenemine ja veeauru lisandumine õhku. Virga ehk sajujooned on sadu, mis hakkab maa suunas langema, kuid aurustub enne maapinnale jõudmist; see on üks viis, kuidas õhk võib veeaurust küllastuda. Sademed moodustuvad, kui veetilgad pilves põrkuvad omavahel või jääkristallidega. Vihmapiiskade suurus varieerub lamedatest, pannkoogilaadsetest suurtest tilkadest väikeste kerakujuliste tilkadeni.

Nii ütleb vikipeedia vihma kohta.

Lisaks on vihmal veel selline veidralt romantiseeriv efekt juures. Osades tundefilmides on enamasti  murtud südame hetk, kus naine või mees kõnnib vihmasajus ning tema sorgus olek on korreltasioonis südame veritsevate haavadega.

Või armastajad suudlevad vihmas. Ühes sarjas oli kunagi lausa nii, et peategelane naine ja tema armuke kopuleerusid esimest korda vihmases metsas, puude all, pimeduses.

Andreas Jallak Paul Kuusbergi "Vihmapiiskades" mõtiskleb voodis infarktihaigena lebades oma elu üle järele ning teosest tuleb välja moodsate aegade inimese viga - tal pole enam aega kuulata vihmasadu.

Gene Kelly hullas vees ja laulis vihmas. 

Niisiis - vihma saab võtta kui puhkajale segajat ning saab võtta kui põlluharijale kasulikku ning saab võtta kui osa loodusest, mis on olemas ning lisab väikese annuse vedelat särstu. 

(Mitte)sobimine - rulaga graniidis

Inimeste lapsetuba, kasvatus, mõistmine
ümbritsevast, seesmine moraalne kompass, otsustusvõime ja tegude sooritus nende kõikide nähtuste kaude on tegelikult väga erinev. Samas peaks justkui kõikidele kehtima ühesugused reeglid ja tingimused.

Ära tapa, ära tee seda, mida ei taha, et sulle tehakse, austa vanemaid, ära himusta ligimese naist etc - tuleb ju tuttav ette? Elementaarsed teadmised on olemas (ei armasta seda tsitaati) piibliski, eksole?

Aga on veel sellised asjad nagu ära kiusa,  ära laaberda, ära hoora, ära lõhu ühisvara.

Tuure on kogumas debatt (?), arutelu, kõnelused selle üle, kas rulatajad ikkagi peavad Vabadussamba alal olevatel kiviääristel oma ruladega trikke tegema. Väidetavalt olla kogu see uuenduslikkus Vabaduse väljakul üldse üks parimaid kohti, kus rulatajad sõita saavad. Vähemalt Tallinnas.

Rulatajad räägivad nagu oleks nad muutunud paariateks, sest neil ei lubatagi ühisomandit oma tobedate ruladega rikkuda; inimesed, kes rulatajate vastu on, on paariad ning inimesed vähemalt mõnes osas jagunevad kahte leeri - ühed ütlevad selgelt, et EI ning teised JAH. Pooldajad leiavad, et linnaruum peab olema kõikidele võrdselt kasutatav, aga...

Ise kuulun eitajate poolele. Ühel kevadisel jalutuskäigul tuli lausa helistada 1345 numbrile, sest ei pidanud õigeks rulatajate käitumist neil servadel.

Mis mõttes on see parim koht? Mis mõttes peab olema linnaruum  kõikidele võrdselt kasutatav?

Kas see siis tähendab nt seda, et surnuaiad, mis on muuseas ka avalik ruum, peaksid võimaldama hauaplatsidel grillimist?

Kas KUMU kaldteesid saaks ka kasutada nt trikkide tegemiseks?

Ja miks ainult rulatajad saavad õiguse oma oskusi näidata? Kas nt parkourijad võiksid sellisel juhul vanalinna katustel hüppamas käia? Või selle sama samba otsas näidata oma oskusi?

Üldse igasugused ekstremistid võiksid ju nt Vabadussamba otsa ronida või Raekoja tornist otse benjit teha.

Oleviste vaateplatvormilt nt deltaplaaniga hõljuma vajuda.

Russalka on nt tõenäoliselt tohutult hea koht väikestele lastele harjutada maast madalast kaljuronimist.

Kadrioru tiigil saaks suurepäraselt nt demonstreerida ju vesivõimlemist ja ausalt öelda on Tammsaare kuju servad ka piisavalt mõnusad, et seal  selle ekvilibristilise jalgrattaga sõitu teha.

Miks ei tohi avalikus ruumis nt paintballi mängida? Värvi saab ju  maha pesta ja keda see ikka nii väga segada võib...

Ilmselt jääb rulatajatel kõvasti puudu kinderstubest, sest on asju, mida ei tehta, vaatama kõikidele nendele asjadele, mis on lubatud. Huvitav, miks nad ei otsi endale võimalusi nt rajadagi ekstreemspordikeskus, kus kõik nad saaksid läbisegi hüpata ja karelda ning näidata, kui vinged nad ikkagi oma pillidel tegelt on. Huvitav, kas nad siis ka nii vinged vennad oleksid,kui neile esitataks nt arve kivide parandamise eest  - sest olgem ausad - nad ju lõhuvad neid. 

Nagu see pröökaja, see noor mees(?) Pärnist, kes s*ttas täis nii laulupeo kui kirjandsteadlase hinge, sest ta avaldas ju arvamust....

Kas kõik ikka peab olema lubatud?

Soovituslikus korras - kõik kärulastega emad võiksid koguneda samma Vabadussamba jalamile ja hõivata kõik ääred ja servad - ühel ja samal kellaajal. Või nt vanurid võiksid tulla oma rulaatoritega.

Miks mitte galopeerida hobustega Vabaduse väljakul ja seal ülevalgi? Mõelda kui kauni kõla teevad hoburauad kiviteedel...

Või miks ei kogune sinna nt raadioteel juhitavate kopterite, autode, lennukitega inimesed.

Muuseas võiksid kõik samalaadsete laevukeste omanikud teha Kadrioru tiigil võistlusi.

Ja koerad, miks unustame ära koerad...

Mõelda kui head treeningukohad need veel koertele on....

______________________________________

PS: jah, ka mina tarbin avalikku ruumi, kuid olen sellesse avalikku ruumi panustanud maksude näol enam-vähem vabariigi sünnist alates (alustasin ametlikku töötamist aasta hiljem) 

PPS: pildid veebipõhised ja illustreerivad.

Kuidas kirjutada linna

Selline poolfilosoofiline nägemus ja tunnetus oma kodulinnast, kuidas teda näha ja kuulda ning kuidas teda enese jaoks kirjutada.

Tasub vaadata ümbritsevat ja püüda seda hetke, mida näed. Igat hetke, mida sa näed. 

Nüganen ütles "Kontaktis" kunagi, et ta ei mõtle selle peale igapäevaselt, et ta töötab tegelikult ühes huvitavamas teatris (asukoha ja lavavõimalusi silmas pidades, inimesed, tükid, kollektiiv ja õhkkond on midagi muud hetkel, pidas silmas just hoonet ja sellest hõõguvat atmosfääri) ning ka tallinlasena ei mõtle just pidevalt, kui vahva see koht tegelikult on.  Aga lahe linn. Tõesti.

Paisates pisut pilte pinnale.

Lõikuskuu alguses

Suurem osa puhkust on möödas, mõned nädalad siiski veel ees ja see on olnud vaieldamatult elu parim puhkus. Lihtne ja vabastav.

Täpselt kuu aja pärast tuleb vaadata õppuritele silma, tõdeda nende kasvu viskamist ja et samm põhikooli lõpule on taas lähemale astutud, aga seniks - miks mulle varem august pole meeldinud?

Mu pojad on augusti lõpus sündinud. See on nende kuu ja see on ilusal ajal tegelt. 

Hommikusse jahedusse on lisandunud midagi seletamatut, mingisugune lõhna meeleolu, mis viitab kergelt seentele ja valmivatele marjadele, aga samas hommiku kadudes näitab täieliselt välja, et tegelikult on suvi veel peremeheks. 

Pärast vanemate surma olen ma mitmel korral mõelnud, et tuleb ümber hinnata vaated, mõtted, hetked, sest tegelikult on igas päevas midagi,  mis tasub talletamist, meenutamist, järelpilku.

Lapsepõlvest mäletan hämaraid ja jahedaid maakoitusid, kui vanaema ja vanaisaga sai lauta mindud ja ma siis vaatasin, kuidas nad seal loomi talitasid, aitasin vanaemal piima kurnata ja aitasin veel magavale vennale ja täditütrele hommikusööki teha (jah, ma olen eluaeg varajane ärkaja olnud, nagu mu isagi oli).

Mäletan nendes augustihetkedes valmivate sibulate lõhna, äsja niidetud ädala krudinat sõrmede vahel, pesadest võetud kanamunade soojust ning peenralt korjatud mahlaste kurkide mekki. Pöidlaotsasuurused tikrid ja sõstrad, küpsenud ploomid, ainuliselt magusad õunad (nt Valge Klaar enne, kui ta selleks vastikuks jahupalliks muutub ja siis ma ei teagi täpset nimetust, aga vanaema kutsus neid lambaninadeks - ülim elamus...). Prisked porgandid, lõunasöögiks värksed kartulid ja sibulapealsetega tehtud salat.

Muide sibulavõtul jäi ju alati neid rohelisi otsi lademetesse, mulle ei meenu üldse, mis nendest sai? Ilmselt viidi põllult ära, aga kuhu?

Nüüd vaatlen oma koduaeda  ning sellel aastal on mul pelgalt õunad, sõstrad ja rabarberid. Ühe aasta lihtsalt  jätsin vahele. Eks paistab, kas külvan järgmisel kevadel.
Kuidagi  nukker alatoon?
Tegelt mitte, lihtsalt august toob kaasa romantilisema mõttelaadi ja ootused sügisele.

Pamfletti (vastu)mõju

Varasemate sajandite julmus inimsoo suhtes on alati olnud veider. Selline loomariigilik ellujäämine, kus ainult võim, raha, klassiline kuuluvus, nahavärv ja positsioon ühiskonnas mingidki võimalused tagas. Ok, selle rajas keskealine ja valge võimulolev mees ning standardid, olles küll pisut nõrgenenud, sisaldavad jätkuvalt samu nüansse.

Üle kolmesaja aasta tagasi elanud Daniel Defoe (õieti Daniel Foe) nimi ei vaja kellelegi tutvustamist. Maailmakuulsaks saanud teos ja eraldi jutustamisvõte - robinsonaad - ei tule tõenäoliselt kellelegi üllatusena. Töötavate vanemate poeg (ühtedel andmetel oli isa lihunik, teistel küünlavalmistaja) polnud äriliselt kuigi edukas ning see ebaõnn ajendas teda kirjutama.

Oma arvukates pamflettides kritiseeris ühiskonnas esinevat ebaõiglust ja ülekohut, poliitilist olukorda

Kirjutas ka muudel teemadel (nt geograafia ja reisimine), tema kirjutised olid populaarsed, sest värske ja  terav kirjastiil  oli ühteaegu õnneks ja õnnetuseks-see tõi palju vaenlasi, korra oli  Daniel suisa ülimalt imelikus hetkes ja olukorras.

Juhtus nii, et oma järjekordsel õhtul, olles tõenäoliselt päevasel ajal möödunud mõnest avalikult häbiposti tõmmatud inimesest (ja sinna oli neil aegadel kerge sattuda), haaras Daniel sule järele ja kirjutas  poeemi „Hymn to the Pillory“ („Kiidulaul häbipostile“), mida müüdi tänavatel ja mis levis kiiresti. Sellel lool olnud kummaline mõju - Daniel sattus ise avalikku häbiposti ning rahvas visanud talle lilli ja joonud ta terviseks... Tavaliselt pilluti häbipostis olijaid kivide ja pilbaste ja prahiga...

Defoe vabastati  tingimusel, et ta hakkab valitsuse heaks spioneerima. Daniel hakaks põgusalt valitsuse heaks spioneerima (see lakkamatu inglaste ja šotlaste ja kuningate ja võimulolemise tragöödia).

Daniel käis rahva seas ja kuulas nende lugusid, vaatles elu ja ümbrust, kogus teavet. Ilmselt juhtus kuskil kõrtsus kokku ärpleva Aleksander Selkirkiga, kelle isiksus sai Robinsoni prototüübiks. 

Aga see avalik häbipost...tänapäeval piisab pelgalt sotsiaalmeediast ning asi korras...

Liiga lihtne elu...?

Kuidas võib inimene elu keeruliseks elada?   Iseenesest on selleks mitmeid võimalusi:

*pidada maha raju pidu, ärgata hommikul võõras linnaosas, võõras toas ning seejärel avastada paanikas kaks nädalat hiljem, et lisaks võimalikule rasedusele, on oht veneroloogiliselt ajutiselt või siis eluaegselt endal mingit tõbe ravida.

*avastada pärandust vastu võttes, et pärandaja pilgutab  ülevalt silma, sest postkasti kopsatanud teade kutsub üheselt viivitamatult ühendust võtma juristiga nendes ja nendes pärandaja jäetud võlgadega seotud küsimustes.

*armastada vale inimest.

*teha tööd, mis ei meeldi.

*põdeda tõsist ja elustiili häirivat haigust

*elada vanas majas.

Kuni viimase punktini olid hüpoteetilised võimalused, see viimane punkt aga lajatab oma karmi reaalsusega igapäevaselt ja...

Iseenesest üks huvitavamaid nähtusi on olla osaline protsessis. Kõikides oma mitmepalgelistes suundades, eksole?

Osaline olla ümbertegemise protsessis - see on mõõdukalt vahva, aga teha ümber ümbertehtud asju, mis on eelnevalt harvaesineva põhjalikkusega teostatud, siis... ohhhhhh. 

Aeg, raha, mõtted, ideed, teostused, protsessi käigus avastuvad muutused, uuendused, pidev valmisolek halvimaks, mis olla võib ja tõdeda, et see nii tegelt ongi. 

Lilli Prometile on  kunagi öeldud tema "Meesteta küla" ümber kirjutamise vajaduse kohta (teos osales romaanivõistlusel ja sai esimese koha, aga veto pandi peale, sest toonased võimulolijad leidsid, et kirjanik kujutab tagalaelu liiga negatiivselt) - see sarnanes pintsaku õmblemisele nööbi ümber...

Kõik kõlab kokku kunagisest menufilmist pärit lausena ("Hot shots! II"): nad läksid päästma päästjaid, kes päästsid päästetuid päästjate käest...

Arc de Triomphe

Ühe päeval juhtunud ajalugu lehitsedes jäi paratamatult silma, et teadaolevatel sajanditel on peetud 29. juulil ikka päris mitu head lahingut/hävingut/allaandmisega seotud sündmust.

Aga selgus ka tõsiasi, et 181 aastat tagasi pühitseti sisse Arc de Triomphe Pariisis.

See on üks Pariisi kuulsamaid ja külastatumaid vaatamisväärsusi (tõenäoliselt ka kogu maailmas). Triumfikaar asetseb  suure teederistmiku – Place Charles de Gaulle'i – keskel. Monument püstitati revolutsioonisõdades ja Napoleoni sõdades hukkunute auks. Mälestusmärgi sise- ja väliskülgedele on kirjutatud prantslaste lahinguvõidud ja väejuhid. Igal aastal külastab Arc de Triomphe'i poolteist miljonit inimest.

Triumfikaare võlvi all on I maailmasõjas hukkunud tundmatu sõduri haud. Huvitav, kes see isik oli, kes sinna maeti? Kusagil oli üks ema, kes suri teadmises, et ta ei näe oma poega enam mitte kunagi ja ta ei saanudki teada, kuhu poeg jäi, kuigi nüüd on nad ammugi koos ja teavad....

Olen korra seda majasteetlikku monumenti näinud, puudutanud ja vist isegi üks foto sai tehtud, aga plikana huvitas mind Prantsusmaa ja Pariis pisut teise kandi pealt, lapsikult, selle kultuurilukku süvenemata. 

Kurb, et selle linna hõngu ahminult ei mäleta ma paljutki...

Eiffeli torn, Sacré-Cœuri kirik, Champs-Élysées - ainult väga rumal inimene ei tea neid objekte Pariisiga seostada....

ja ma olen neid kõiki näinud...

Makjavellistlikud ülejäägisööjad

Jaan Rannapil on "Koolilugudes" üks hea käitumise võistlus. Salu Juhani klass võtab sellest eriti hoolega osa ning hea käitumise tulemused kantakse iga päev tabelisse. Loo lõpus kirjutab aga keegi naljanina moodustunud skaala lainetest kokku sõna 'JAMA'. Täpselt nii tahaks järgmisele artiklile punase ja jämeda tindiga peale kirjutada.

Kulm kerkis juuksepiireile, kui silm juhtus lugema ja nägema artiklit suhete loomise kõrghooajast.

Ning WTF????? mis soovitused need nüüd olid?

Ei maksa põdeda, kui ikkagi süda käsib võtta selle abielumehe (või muul viisil seotu), siis tuleb südame järele talitada ka, elu olla selleks liiga lühike, et põdema jääda. 

Ok, oletame, et see on tõsi, aga kas tõesti on osad naised NII madalad, et nad on nõus (täpsustavalt - vaba ja vallaline naine, lahutatud ja lesed jäävad korraks kõrvale) oma eluõnne ehitama teise naise sängi, teise naise ahastuse najale? 

Ausalt - isegi inna ajal emised käituvad väärikamalt kui naised, kes hoolimatult lõhuvad ära kellegi teise pesa, pere, kodu ja suhted.

Vanadel naistel on taolise käitumise kohta mitmeid väljendeid:

*oskab jaapani rulln**i

*lööb keset k***i kannad kuklas kokku

*on kullast, vindiga, pööretega, keermetega v***ga.

Uudne naine, uus seks, uued rinnad, puusad, jalad, põlved, poosid, tegemised, salapära - jah, arusaadav. Kuid kas tõesti need vabad ja vallalised naised ei tunne ennast ülejäägisööjatena? 

Lauale on jäänud pisut salatit kaussi, mõned lihalõigud vaagnale, kringlitükike ja jahtuma hakkav kohv ning siis tasub nilpsata, mida veel nilpsata annab? Pitsakarbis on üks pisut hammustatud pitsalõik ja karbikaane küljes juusturiiped...

Õudne.

OK, olen seda ennegi maininud, et sinna 20.ndate algusesse jäävad mõned teemad, mis olid seotud meestega, aga pole selle üle sugugi õnnelik. Rumal lõbusa tagaajamine, kuid teadaolevalt on nad siiski samade naistega koos. Ükski abielu pole mu tõttu purunenud, ükski laps isaga pelgalt NV koos ning nende naiste asemele ma ei läinud. Eelistasin oma aset...

Nüüd aga vaatan ümber ja järjest näen pidevat lagu, mida tekitatakse teistele. Jääb mulje, et need naised mõtlevad ilmselt tõesti pelgalt oma alumise poolega. Peamine, et saaks kätte selle mehe,  kes pole päris saadaval, vahet pole, et kellegi teiste kannatuste kaude.

Selline makjavellistlik ülejäägisööja, ei muud.

Millimallikad madalas meres

Merejoon näis olevat taandunud, kivid olid välja ja terve rannaliiv mõõdukalt millimallikane. 
Pole kunagi nende elusolendite peale mõelnud (no nad ei defineeri ennast ja vaevalt nad kunagi on heietanud oma taksonoomilise kuuluvuse üle), aga
meririst ehk millimallikas (Aurelia aurita) on karikloomade klassi kuuluv väike mere-eluline ainuõõsne.
Meririst elab peaaegu kõigis paras- ja troopikavöötme meredes (ühena vähestest erandeist ei ela Ohhoota meres - huvitav miks?). Hoovustega jõuab ta ka arktilistesse piirkondadesse. Vahel esinevad meriristid massiliselt ja on juhtunud, et nad ummistavad mõne sadama.
Igatahes talassoteraapiliselt pikki mereranda kõnides, päevitades, klaasikilde otsides ja leides ning tõdedes, et venelastele on omased teatud kombed, mis on omased ainult neile, oli rand täis meririste.
Lugedes kõiketeadvat internetti, siis selgusid asjad:
*Suve lõpul tuleb meririst madalasse rannavette paljunema. Emase meriristi sugunäärmetes arenevad munad, mis liiguvad suusagaratesse, kus nad viljastuvad ja millest arenevad vastsed. Vastne areneb polüübiks, kes talvitub merepõhjas. Järgmisel kevadel lõigustub polüübi keha ketasteks, millest arenevad uued täiskasvanud meriristid.
*Tõenäoliselt elavad meriristid looduses harva üle 6 kuu, kuigi üksikud isendid, mille eest akvaariumides hoolitsetakse, elavad sageli mitu aastat. Vabas looduses muutuvad suve lõpul mered soojaks ja ärgitavad loomi iga päev sigima. See vähendab toitainete hulka millimallika kehas ning jätab ta kaitsetuks bakterite ja haiguste ees. Hooajaline paljunemine jätab gonaadid avatuks nakkustele, mis viib nende lagunemiseni.
*Millimallika rahvapärased nimetused on meremullikas, merevasikas, tüüding, merekell, merenatt, nõlk, nälk.
*Meririst on üks vähestest söödavatest ainuõõsseliikidest. Meriristi, söödavat ropileemi ja mõningaid neile lähedasi karikloomi püütakse Jaapanis ja Hiinas tuhandeid tonne aastas.

*Meririste püütakse kas kahvade või peene silmaga võrkudest valmistatud eriliste suurte kottidega. Tõusu või mõõna ajal ajab veevool koti pungile ja sinna satuvad meduusid, kes oma vähese liikumisvõime tõttu ei suuda sealt enam välja pääseda.
*Meduusid soolatakse keedusoola ja maarjase seguga. Soolatud meduuse lisatakse salatitele, neid süüakse keedetult ja praetult, lisades pipart, nelki ja muskaatpähklit.
*Nad pole küll kuigi toitvad, kuid sisaldavad siiski valke, rasvu, süsivesikuid ja B-vitamiine.
*Vietnamlased usuvad, et meriristist valmistatud roogade söömine on kasulik kõrgvererõhutõve all kannatavatele inimestele ja seedimishäiretega lastele

Kapo annetagoj kaj sankta ŝafo!*

Täna 130 aastat tagasi avaldas  Poola silmaarst L. L. Zamenhof  raamatu Unua Libro ("esimene raamat") pseudonüümi Doktoro Esperanto ("doktor lootja") all ning see jäigi keele nimeks. Mees oli keeleõpetaja poeg, elas kodukohas, kus oli nii palju erinevatest rahvastest inimesi, et see tekitas Zamenhofi meelest palju erikeelelisi õnnetusi. Ladina ja kreeka keele elustamise plaanid ei töötanud ning tuli luua üks lihtne ja kõikidele arusaadav keel - esperanto

Aga pealkirjas esinev esperantokeelne päevatervitus on seotud lammaste kaitsja püha Annega, neitsi Maarja emaga, ja tinglikult võib seda päeva  pidada  lambapühaks. Ann/Anne on legendide järgi Maarja ema, kes pärast pikka lastetust sünnitas tütar Mirjami (Maarja). Juba Anna emal olnud probleeme lapsesaamisega, seetõttu oli tütre sünd suursündmus. 

Legendid püha Annast levisid laialt 13. sajandil pärast ilmumist "Kuldlegendis", mille mõjul tema päeva tähistati 26. juulil, hiljem ka sügisel. Tähtpäeval on tugevaid bütsantsi kiriku mõjusid. Püha Anna oli lammaste kaitsja ja seetõttu pöördutakse ka karjakaitse- ja ohvripalvetes ning loitsudes Anne poole, et ta kaitseks karja ja lambaid ohtude eest.

Veel 19. sajandil laiemalt tuntud püha taandus 20. sajandiks üksnes setudele oluliseks tähtpäevaks. Seal tapeti annepäeval lammas ja viidi ohvriandeid näiteks Meeksi lähedale Annekivile. Lamba pea ja jalad lasti preestril õnnistada, osa andeist jäetigi talle, osa jagati vaestele.

Annepäeval panid nimepäevalised kirikusse küünla. Metsast toodi vihtasid, et lambad sigiksid.

Rituaalsed toidud olid lamba- või vasikalihast.

Niisiis -  havi grandan scioni 
________________________________________
*Esperanto keelest: head annepäeva ja lambapüha
PS: kõik tõlked on transaltori vahendusel ja pole õrna aimugi, kas need on grammatilisel õiged või mitte

Hele nahk = aristokraatlus?

Mõni aeg tagasi võis minna kulm ilmselt juuksepiirile küll, kui sai kuulda võrdlemisi veidrat deklaratsiooni - hele nahatoon  on siiski pigem kõrgemale klassile omane, sest need, kes päevituvad/päevitavad,  olla labased õuetöölised.

WTF??!!

Kui inimene ütleks lihtsalt, et talle ei meeldi päike ja ta ei taha päevitada või talle ei meeldi jumekam nahatoon - ok, aga öelda välja ilmselge tobedus, milles on põgus maik hapusid viinamarju juures....

Mis pagana aristokraat?

Kas need tihtipeale aneemiale mõtteid viivad veretud palged on tõesti paremad, kui kuldpruunikad põsed ja pisut heledamaks pleekinud juuksed nt lastel või nendel, kes palju väljas viibivad, olgu selleks siis puhkus, töö, reisimine vms.

Lisaks laeb päike energiat, vitamiine ja olgem ausad - talveks pihutäie mõnusaid mõlgutusi sellest, kuidas rannaliiv kandade all krudises, rannajoonelt lihvitud klaasikilde leidsid, linal pikutades meremüha kuulasid...
Aga ausalt - pigem tasub  kaasa tunda neile, kelle jume on alati veretu ja noh... ei näe terve välja (sest põskede jumestamine oli muuseas omane just aristokraatidele - et pisutki parem välja näha, vähemalt nii räägib üks kodune raamat). 
Tean, et kõikidele ei hakkagi peale, kui ka nendel inimestel on siiski suvel näha palgeilt, et nad on olnud väljas viibimisele avatud....

"Basic instinct" 25 aastat hiljem

Kunagi palju räägitud ja paar stseeni ilmselt filmiajalukku igaveseks sisse kirjatatud, aga nüüd vaadates, siis oh my god!!! kui halb see film on...

Omal ajal käisin seda vaatamas kellegagi, ma ei mäleta kellega, aga jalutasime ja arutasime ning ma mõtlesin siis, milline imelik naine see Tramell oli. Mäletan, et mind häiris tema biseksuaalsus. Aga nüüd uuesti vaadates sain aru, mis mulle tegelaste puhul ei meeldinud. 

Vist mingi 90.ndate mängimise teema vms, aga kohutavalt näideldud seksstseenid absoluutselt ebaloomulikud  ning karakterid ....eee klišeelikumatest klišeelikumad. 

Üks notoorne kuhjamine teise otsa, põnevust nagu oleks, aga see on nii... mitte tõepärane.
Tehke selgeks, kus on point.
Mis seal siis oli? Seksmõrvad, seksikas mõrvar, mõrvatud sekspartner.

Ma olen oma eelmises töös psühhiliselt nivelleerunud inimestega kokku puutunud ning nüüd sain aru, kuivõrd ebaloogiline on see kirjanik-psühhopaat-psühholoog natuur.

Tramell ütleb: "Kirjanikud on head valetajad. Nad peavad loo välja mõtlema ja selle usutavaks tegema." 

Kirjanik EI PEA lugu välja mõtlema, lugu on kuskil juba olemas, ta peab selle oskama loetavaks teha (sel samal põhjusel nt on Harry Potter täielik udu, samuti enamik ulmet ja sci-fi - nad ei ole loomulikud). Vähemalt mina olen nii aru saanud mõistest "hea kirjutamine". Ja lisaks - kui Tramell oleks olnud nii hea valetaja (sügavalt salapärane seejuures), poleks ta nii ruttu ju kahtlusaluseks tõusnud, jäänud, olnud ja oma "seksuaalse ürgandekusega" möllutanud terves filmis.

Ja võtaks korra pihutäie olukordi: 
*Blond naine, kes on lisaks heale välimusele teravkeelne ning tark (?), aga vaatamata kogu sellele heale välimusele etc erakordselt külm ja tundetu 
*Narkomaania ja alkoholiga kimpus olnud ja mõõdukalt hea väljanägemisega, minevikus halva teoga hakkama saanud politseinik (Douglas on muide üks näitlejaid, kes mulle absoluutselt ka ei meeldi, tal on nii elutud ja julmad silmad), kellel on

tugevalt ülekaaluline partner ja kelle paariline loomulikult filmi lõpus hukkub .

*Algusest peale on olemas ka üks  hea väljanägemisega psühholoog, kes osutubki ilmselt tegelikuks tõpraks ja mõrvarlikuks närukaelaks, kuigi see ei tule 100% välja (soov teha twist endi tõenäoliselt, aga see ei õnnestunud)

*Blondil kirjanikul on väga kaotusterohke minevik, üsna veider maailmakäsitlus etc. Ta ei saa kellestki hoolida. Sõbrad, kes on kõik kahtlased mõrvarid olnud..

*Rannamaja, mis on heleda sisustusega. 
*Armatsemine kamina ees (mis värk selle kaminaga on? Ok -  luuletaja abieluettepanek sai jaatava vastuse ka just siis, kui ta alasti ja kaminatule valgel oli...), vihm katusel...

*Must kiire auto...
*vuajerism, ebaoriginaalne 'naine peal' poos (kusjuures taas täiesti ebaloomulik)
Njaaa..
Pealkiri oli peaaegu ainuke kümnesse juthunud asi, mis tõepoolest ka toimis.
"Basic instinct 2" oleks aga võinud küll olemata olla. Sharon Stone on õppinud näitlemist juurde ja näeb väga hea välja, see on tunnustamist väärt, aga see karakter, keda ta kehastab - eneseimetleja, kes saab orgasmi ainult siis, kui on võimalus seda adrenaliiniga segada, pidevalt suitsetav, võrgutav ja manipuleeriv, absoluutselt kunstlik ja võlts. 
Ükski naine ei kõnele pidevalt sellest, kuidas tal tuleb, kui ta mehe peale mõtleb, ei räägi sellest, kuidas ta unistab kuidas mees teda erinevates asendites võtab - seda me võime teha, kui me väga kinnises ringis oma parima sõbratariga VÕIB OLLA vestleme. 
Kahtlemata Stone üks paremaid rolle ja kehastumusi, sest sellist sünget, seksikat ja blondi ning küsitavate moraalsete väärtustega stampi on ta jätkanud filmist filmi. 
Kusjuures see pole sugugi esimest korda, kus taolist tegelast luuakse - Hitchcock'i "Rebecca" "Marnie" ja "Vertigo" peanaised nt.
Õnneks oli tegemist pelgalt filmiga, lihtsalt erakordselt halva filmiga.
____________________________________
NB: pildid veebist!!!

Kohitsetus

Mis sellega siis nüüd on? Soovimata olla liiga pealetükkiv, uudishimulik või muul moel veidi maniakaalne, jäävad aeg-ajalt kaubakeskustes silma paarissuhtes olevad inimesed, kes on eee....kuidagi ebavõrdsed

Mõned näited:

*imposantne vanem proua ees, nimekiri käes ning väga tülpinud mees ostukäruga taga. Kindlalt kõnnitakse ainult ja ainult sinna, kuhu proua käseb ning kui mees jääb silmitsema nt grilli või mingeid tööriistu, siis on hoiatus platsis: " Tule juba, meil pole aega."

*noor ja ausalt öelda väga ebameeldivalt kriuksuva häälega naine ning mees, ilmselt elukaaslased. Naine annab käsklusi - too leiba, mitte seda leiba, ei seda me ei võta, pane ära, meil on juba kodus, milleks sa seda tahad osta, ma ei tea, see pole üldse minu maitse.

*naine valib tapeete, mees kõrval, ütleb kuule, seal on samasugune, hind on parem ja paigaldus lihtsam. Naine selle peale: "Minule meeldib nii." Mees noogutab ja heidab kaasale sellise äratuntavalt kõõrdi pilgu - tundmata neid inimesi, siis oli see üpris kõnekas.

*rõivakaupluses - mees passib endale jalga pükse, teeb kabiini lahti ja näitab prouale. Proua vangutab hukkamõistvalt pead. Ei sobi. Annab enda käes olevad püksid, mees ohkab ja siseneb uuesti kabiini. Tuleb uksele ja näitab ning proua vaimustub ja noogutab. Kõrvalseisjana võin öelda, et esimesed püksid istusid oluliselt paremini, aga....

*tööriistakaupuses - naine valib reha ja proovib, mees raputab pead, sirutab naisele hoopis teise, naine ütleb kohe: "Ei!" Silmaga on näha, et see plastreha sakib, mehe pakutu on oluliselt käepärasem, aga...

ETC, ETC, ETC

Olemata paarissuhtes - kuulge, ma saan aru, naised, et te teate paremini koduseid tarbimisvajadusi, ja teete oma partnerile elu mugavaks, kuid ausalt - miks te neid nii ära ruunate? Kas mehel pole oma maitset? Oma arvamust? 
Ja siis hädaldatakse, et mehed pole enam mehed. Kust nad tulema peaksid? Mudelid on ju muutunud...

Antoine de Saint-Exupéry tsiteerimine..

...sobib ainult neile, kes tema loomingust ja selle tagamaast ka tegelikult aru saavad. Autor poleks tõenäoliselt kunagi aimanud, et 21. sajand (para)fraseerivad tema töid nii õrjetukesed kui ka tegelikud taipajad.

Oli hea raamat, oli, aga.. seda ei peaks mitte lugema inimesed, kelle pilk on tühi, varbad paljad ja õhukesed juuksed ilmetud ja blondeeritult ludus vastu pead.

Inimene peab alati ikkagi mõistma, millal ja miks mõnda autorit tsiteerida ja millal mitte. 

Horoskoobi usku

12 tähemärki ja 12 looma aastat.

Ühel puhul Õhk, Vesi, Maa ja Tuli, teisel Tuli, Vesi, Metall, Maa, Puu.

Aga kas tõesti on inimesi, kes ennast identifitseerivad nende järgi?

Et kirjutab nt, kuidas Tuli Sea aasta Sõnn ennast metsast eemale hoiab?

Haa, ma olen Tuli Draakoni Vähk. Vesi ja tuli koos, mis me nüüd siis siit välja loeme? 

Minu meelest peaks olema lisaks veel loomaastatele Kana ja tähemärkidest Amööb.

Üks kaagutab tera leidmatagi ja teine oskab lihtsalt poolduda.  Mis SEE kokku annab?

Mäletan, et me E-ga vaidlesime kunagi nende horoskoobide üle ja tema pidas seda üpris mõttetuseks. Kas see polnud mitte tollel korral, kui olime terve päeva Valkla rannas logelenud, retriiveri-vennale peaaegu vahele jäänud ja pärast einetasime Valkla forellis? Üliõpilastena me mu meelest otseselt kala ei püüdnud, aga sumedas suveõdangus sõime ja vaidlesime.
Nojah, igatahes horoskoopide suhtes olen ma ise olnud viimased 20 aastat suhteliselt skeptiline. Vaatame kuidas sobivad kokku?:
Poegade isa oli Kalad, sepp Sõnn, füsioterapeut Saksamaalt ning luuletaja olid Kaksiku tähemärgi all, IT-mees Skorpion. 
Sealse kirjelduse põhjal, siis ok oleks Skoripon, Sõnn ja Kalad.
Ma ei eita, et inimesed ei võiks/ei peaks uskuma, aga kas tõesti, tõesti, tõesti? 

Ei saanud...

...südamest välja, no ei saanud.

Olin proovinud kõiki vahendeid, kõiki meetodeid, võimalikke ja võimatuid mõtlemistehnikaid.

Seda lihtsalt ei saanud. 

Sa tulid täna seitse aastat tagasi mu mõttemaailma, tundetelki, vaimusädelusse, hingepainesse, südameustesse ja ihupaikadesse. Sinu hääl, sinu pilk, tugev käsi, kindlameelsus, millega mind välja kutsusid: 
"Me läheme täna kohvi jooma. Kus me kokku saame?" (Me läheme täna kohvi jooma - mitte tingivas kõneviisis, kas me läheksime )
"Russalka juures." 
"Seal ei ole kohvikut." 
"Mul on termos."
"Hästi, siis õhtul näeme."
Mäletad, me astusime esimesest sekundist ühte jalga? Sa võtsid nii enesestmõistetavalt käes kinni.

Kindel haare, esimene suudlus, sõnumid. 
Pisut kare peopesa, raua lõhn...

Esimene ühine öö, kõik mida ma tundsin, kõik mida sina tundsid, vestlused, ootamatud kokku saamised, sinust hoovav metallihõng, sinu.. ahhh. 

Miks me ei kohtunud 15 aastat tagasi? Miks me ei märganud üksteist? 

Miks me ei kohtunud sellel sünnipäeval, kus minu ja E lugu algas, miks me siis ei näinud üksteist? Ja veider kokkusattumus, et sina olid sama filmi juures töös, kus E-gi? 
Sa kuulasid mu ära, sa rääkisid minuga, sa ahmisid mind endasse, täpselt nii nagu mina sind kõikidel nendel kordadel - nagu pikalt paastunud meremehed...
Sa palusid mind südaöisele tantsule, sa keerutasid mind kuldsest sallist välja, taustaks välgune öö, sa noppisid mu jalast kuldsed kingad ja....
Sa olid olemas...

Naiste õigused

1848. aastal toimus New Yorgis Seneca Fallsis esimene naisõiguslaste konverents. Pandi algus esimese laine feminsimile, mis hoogustus kaasmõtlejate olemasolu tõttu üsna kiiresti.

Kuigi see polnud esmakordne, kui naiste kehvast olukorrast avalikult hakati kõnelema. 

Mary Wollstonecraft, kelle raamatu "Vindication of the Rights of Woman" ilmumine 1792, milles ta isiklike läbielamuste põhjal kirjeldab 18. sajandi lõpu rasket olukorda naiste jaoks, milles ta ei näinud ette kodu mahajätmist või hääleõigust, vaid muretses selle üle, kuidas ühiskond loob feminiinsust ja seda eriti tüdrukute vääriti suunatud õpetamise kaudu, põhjustas laiema mõtlemise ja viis kuni 20. sajandi alguseni toimunud feminismi esimese laineni.

Võimalus töötada kodunt väljas, saada iseseisev sissetulek, olla meestega võrdse hääleõigusega - selleni läks tegelt pikalt aega ning olgem ausad - lõplikult said naised otsustavalt vabaks pärast seksrevolutsiooni (vähemalt minu arvates), ei tasuks siiski unustada - me oleme kaks erinevat sugupoolt, keda on vaja selleks, et ühiskond jätkuks heas ja halvas, meid on vaja, et maailmas valitseks tasakaal.

Poleks mehi, ei sünniks lapsi ja iga sünni taga on naine, kes on oma kojas kellegi last paigutanud. 

Ning olen väga tänulik loodusele, saatusele, oludele, mis mind just meie aega paigutasid - kes ma oleks olnud nt 19. sajandil? Ämmaemand? Lastepreili? Popsitüdruk? Arvestades vanemaid, siis ilmselt linnas töötav ja elav ning arvestades papat (meremeestel olid reeglina head väljavaated), siis ehk haridustki saanud ja see oleks võimaldanud midagi natukene paremat? 

Kes teab, aga praegusel ajal - hääleta, juhi autot, käi tööl, saa lapsi, tee mida iganes soovid.... 
Õigus õppida on aga ülioluline.
Kusjuures täna täpselt 16 aastat tagasi sõitsime E-ga Kaberneemest (meil oli selline tava - sõita arbuusi ja ristsõnadega mere äärde, sukelduda, ujuda, hullata, päevitada) linna, kui tuli kõne ja sain teada, et mind võeti vastu Tallinna Ülikooli eesti filli õppima (tänud Toomas Liiv - see oli suuresti sinu teeneks). Huvitav, mida kõike eideetiline mälu inimesele annab....

Metallurgide päev

Vähemasti eelmisel riigikorral oli selline päev, kus sooviti metallurgidele ja sellega seotud inimestele head tervist, tööd ja terast.

Metallurgia on tehnoloogiliselt maakidest ja sekundaartoorainest metalle ja sulameid tootev, osalt ka nendest konkreetseid tooteid valmistav tehnika- ja tööstusharu:

*Must metallurgia 'raua, malmi, terase ja ferrosulamite tootmine' (ses mõttes, et sepale siinkohal tervisi - raud ja mina olime sinu kätes ühteviisi töödeldavad ;) )

*Värviline metallurgia 'vase, plii, tina, alumiiniumi jt. värviliste metallide ja nende sulamite tootmine'. 

*Väärismetallide metallurgia 'kulla, hõbeda ja plaatina tootmine'.

Ühtegi metallurgi teadmata - siiski, edasi, seltsimehed. 

Lepitus ja võim

Missugune võis olla ilma täna, täpselt 300 aastat tagasi, kui Inglise kuningas George I Thamesi jõel oma vee alusel meeldivat päeva veetis ning Händeli     "Vee muusika" esmaettekannet kuulas?

Väidetavalt olla see esmaesitus kuningale ja tema külalistele mõjunud lepitavalt, kuid mille või kelle suhtes? 

Perioodiliselt üritades Inglismaa ajaloost sotti saada (no kasvõi nt selleks, et kirjanduses mingit süstemaatilist tausta põlualustest või pilkavatest sulemeistritest endale luua ja seda siis laiali jagada), jäävad silma keerulised abielud, hukkamised, usulahknevused, troonipärimisõigused, valitsevad majad ja dünastiad,  (kusjuures tagasihoidliku kõrvaltvaatajana jääb silma, et pikaajalise stabiilsuse oma valitsemisperioodidel on taganud naised - Elizabeth I (40 aastat)  ja II  (65 aastat) ning Victoria (63 aastat) või noh, vähemalt näiliselt on enam-vähem nii, mingi märgi igatahes on naised endast ajalukku jätnud) etc ja mille nimel - selleks et saada   VÕIMU.

Mille aga annab võim? Kohustused, vastutuse, autoriteedi ning kahtlemata oskuse kõike diplomaatiliselt kasutada, aga kas see tänapäeval on nii?

Vaev

Ja mitte kunagi ei tohi öelda, et kõik on tervisega korras, sest siis annab kohe miski kuskilt mingi hoobi ja päev möödub vana vaenu ja vaenlasega võideldes.
Sünnitusega võrreldav ja sellele silmi ette tegev.

Olla kohal erinevuses/erinewuses ja jäljes või mitte?

Täna saanuks kohalolu (présence); erinevuse (différence) ja jälje mõistete metafüüsilisi olemusi käsitlenud Jacques Derrida 87-aastaseks.

Tema sulest: "Kuigi kirjutamine algab justkui siin, on see võimalik üksnes seetõttu, et talle eelneb alati juba mingi "algelisem kirjutamine", tähenduseelsete paigutuste ja liigenduste ruum, mis alles võimaldab selle, et tähtede kirjapanek võib alata ning tähendused kirjalaval võtavad sisse mingi koha. Kõik, mis näib algavat, asetub "alati-juba" põhjatule pinnale." (Annus  2009: 699)

*Kohalolu väljendub kas objekti ajalise ja ruumilise kohaloluna, subjekti kohaloluna iseenese jaoks kõnes või mõtlemises, või ülima tähenduse allika algse kohaloluna (jumal, transtsendentaalne tähistatav).

*Erinevus ja erinewus: erinewus on erinevusele eelnev liikumine, selle tekkimise tingimus, kuid samal ajal tingib ta kohalolu lõputu viibimise ja edasilükkamise. Seepärast ei ole metafüüsiline kohalolu Derrida arvates kunagi päriselt kohal, vaid jääb alati viibima.

*Keeles on märgil tähendus ainult seetõttu, et ta erineb teistest märkidest. Ferdinand de Saussure’i strukturaallingvistika järgi on keel seega diferentsiaalsete suhete süsteem, moodustades erinevuste võrgu. Kuna iga märgi tähenduse loovad teised märgid, järeldab Derrida siit, et iga märk kannab endas teiste märkide jälgi, sest teised märgid tekitavad tema erinevuse. 

Kui päris aus olla, siis minu jaoks on need mõtted natukene koopereeruvad. Mitmed asjad, mida juba varem öeldud, aga pisut teises sõnastuses (Lacan nt), kuid ometigi kasutasin ma Derrida "Surma andi" ühena alusmaterjaliks "Elu hinnakirja"

kirjutamisel. 

Aga tema hauntoloogiliste mõttekäikudega - olevikku ei saa vaadata minevikku lugupidamatult suhtudes - ma olen ma mõnes mõttes nõus, missest, et temal on see pigem kummituskäsitlus, kui et bioloogilise ja kronoloogilise adumine: mina ei istuks praegu siin ja ei koostaks kirjalava, kui nt 17. sajandi lõpul poleks Eestisse jõudnud üks Birki-nimeline mees, kes siis ilmselt kohaliku neiuga suurele suguvõsale aluse pani. 

Samas ei tohiks ju ometigi ainult minevikku tagasi vaadata - see toob kaasa tuleviku pudenemise .

Mõelgem siinkohal kasvõi Orpheuse  Ὀρφεύς peale, kes maohammustuse tagajärjel surnud Eurydikest allilmast tagasi tooma läks ja võimaliku tuleviku kaotas, kuna ta vaatas, kas vari kõnnib ta järel või mitte...

Paelumised

Miks sind üks asi köidab ja teine mitte?

Miks on mõni inimene huvitav ja teine mitte?

Miks üks objekt/nähtus/olek/teema on põnev ja paneb meeled kuskile suunas jooksma, kuid mõni muu asi jätab nii külmaks, et olemasolugi on raske tunnistada.

See sõltub kõigest: meeleolust, ilmast, hetkest, rahalistest ja ajalistest võimalustest, aga enamasti siiski inimese enda loomusest, millestki, mis on ainuline ja sügaval sees juba ammu-ammu-ammu

Halvimad omadused

Enesekeskne, isekas, 

südametu, kohusetundetu, 

ülbe, ebaviisakas,

ebausaldusväärne, ebalojaalne,

vastutusvõimetu, julm, petja, ülikriitiline, ingorantne, 

tüütu, teesklev, 

armukade, moraalitu, 

pealiskaudne, rumal, 

laisk, humooritu, 

materjalistlik, karjeristlik, 

hukkamõistev, tujukas, 

põikpäine, hoolimatu, seksistlik, 

oma eluõnne teise õnne varemete najale ehitav.

Parimad omadused

Pole olemas täiuslikkust.

Ses mõttes, et kõik, mis on seotud inimese ja isikuga. Asjad peavad olema tasakaalus, kuid ometigi on mõningad omadused, mis märgivad üht: tegemist on hea isikuga.

Usaldus- ja armastusväärne, lojaalne, moraalne, naljakas, kaasatundlik, intelligente, toetav, optimistlik, kindel, loominguline, rahulik, laia silmaringiga, jalad kindlalt maas, töökas, veetlev, leidlik, siiras, tundlik, seiklushimuline, distsiplineeritud, musikaalne, mitte ainult hetkes elav, vastutusvõimeline, treve mõistusega, kasvatatud ja heade kommetegea, inspireeriv, seksuaalselt mõõdukalt vabameelne, tark, arukas, tegus.

Tegelt on neid omadusi veel, aga vist on olulised omadused olemaks kvaliteetne persoon?

Kus on võti?

“Võtmed ja lukud”

Üks naine küsis targalt: “Miks peetakse meest, kellel on palju naisi, heaks, aga naist, kellel on palju mehi, halvaks?”

Tark vastas: “Võti, mis avab paljud lukud, on hea võti, aga lukk, mida saab avada paljude võtmetega, on kehv lukk. Aga…mis teid minu mõistujutu puhul nii tujust ära viis?”

“Teie jutu järgi tuleb välja, et meestele on kõik lubatud, naistele aga mitte midagi,” protestis naine.

Tark ütles: “Minu metafoor on tabav, aga see on “äärmuste metafoor” ja reaalsusest kaugel. Tõde, nagu teada, asub vahepeal. Sest pakun teile hoopis elulisema metafoori: võti, mis avab paljusid lukke, pole enam võti, vaid muukraud, kurjategija töövahend; lukk, mille avavad paljud võtmed, pole enam enam lukk, vaid tarbetu rauakolakas. Et leida üks kindel võti, mis sobib vaid sellele ühele lukule, selleks tuleb tuleb proovida mitmeid võtmeid.” (Koost Kilgas; Raudla 2014: 213)

Viis päeva maapagu